Night-stoppide juuli :)

Juuli graafik oli mul üllatavalt tihe, väga tore ise-enesest, kuid kui ma sellele kriitilisema pilgu heitsin siis ei paistnud küll seal miskit aega, et vahepeal saaks kasvõi pesu pesta. Aga tühja sest pesust kui lennata saab :)

Algas see juuli Kopenhageniga, meeskond oli nii tore, kõik suundusime väikesele dringile, sest ikka on ju vaja asju arutada peale lendu :) Ja nagu meie puhul ikka, jagus jutte ikka paariks dringiks.

Järgmine õhtu oli aga uus meeskond ning sihtkoht Amsterdam, ning jällegi oli kogu meeskond joogiringiks platsis - nii tore!

Hommikul tegin väikese jalutuskäigu, maailma möödumise vaatamise peatuse koos kohviga, ning sooja päikesepaistega. Jube mõnus!

Edasi ootas mind Beirut, kus mul oli suur plaan minna seekord mere äärde, sest hirmsasti oleks tahtnud Vahemeres varbaid kasta. Plaan oli mul suur, suhtlesin isegi reisijatega, et milline rand Beiruti läheduses oleks parim. Õhtul hotelli jõudes tegime kiired joogid meeskonnaga, mõnega oli rohkem rääkida kui teisega. Nalja sai aga palju, ning mõned meist olid õhtu lõpuks, ehk siis hommiku saabudes, üsna purjus. Seekord ei olnud mina nende mõnede seas :) Hommik algas mul varakult, tellisin omale takso ning uurisin veel retseptsioonist üle, et kuidas nende randadega on ja mida tema soovitab. Rand mida ta soovitas oli suhteliselt kalli sissepääsupiletiga - kõik avalikud rannad Beiruti ümbruses on tasulised, päris metsikusse ja siis tasuta randa ei julge mina seal riigis, ja selles kandis kus meie asume, mina minna :)

Takso oli ka üsna huvitava hinnaga....aga ma olin esialgu ikka veel meelestatud, et mina pean varbad merevette saama! Abivalmis tütarlaps tellis mulle takso ja ma asusin seda õues ootama. Kraadiklaas näitas vist oma 42 kraadi, sest õues oli väga-väga palav. Päike oli nii kõrvetav, et ma panin omale kohe kreemi peale, ilma isegi randa jõudmata. Ootasin oma taksot veidi úle poole tunni ja siis arvasin, et nüüd aitab - tavaliselt tulevad taksod hotellini 10 minutiga, sest taksofirma asub kohe ümber nurga. Läksin tagasi hotelli ja ütlesin ehmatanud tütarlapsele, et ma endiselt ootan aga et kas ma saaksin nüüd oma taksotellimuse tühistada. Ta oli üllatunud et ma ikka endiselt ootan, ta oli samuti arvanud, et ma juba ammu rannas olen! Ta vabandas ette ja taha, ma ütlesin et kõik on korras aga et ma suundun nüüd hoopis basseini äärde. Ja nii mu merevesi asendus kisavate liibanoni laste ja nende filipiinlastest hoidjatega :) Aga vees olla oli ikka väga mõnus, kuigi see oli vaid basseinivesi :)

Õhtul käisime pea terve meeskonnaga õhtust söömas - ainuke, kes kohale ei tulnud oligi see üks tütarlaps, kellega eriti palju rääkida ei olnud. Ning need kes eelmisel õhtul olid veidi liiga palju hundijalavett tarbinud, olid nüüdseks viksid ja viisakad :) Nii et kõik lõppes õnnelikult, ning ka restoran oli väga toreda nimega:

Siis saabus neljapäev ja seega prantsuse keele päev, seekord läks mul superhästi - eks see eesti loodus ja päike aitasid kaasa ootamatule keelearengule.

Kuid päikest saabus mu graafikusse veelgi, järgmine sihtkoht oli Larnaca, ja kuna me tegelikult peatume Kúprose saare keskel asuvas Nicosias, siis seal on alati väga kuum! Nii ka seekord. Kohale jõudsime just vahetult enne päikeseloojangut, nii et ma kimasin kiirelt kohe basseini ujuma ning siis meeskonnaga õhtusöögile. Jällegi oli väga tore seltskond kokku saanud, juttu ja naeru jätkus kauemaks.

Edasi saabus lennujaama valve, sealt saadeti mind suht viimsel hetkel Amsterdami, ning seda lausa ööpeatusega - seekord tegime koos purseri ja kapteniga väikese ööjoogi ning saime teada, et kohalik baarmen teab meist absoluutselt kõike :) Lausa huvitav oli kuulata kui suured kõrvad ühel hotelli baaril on ;)

Siis sain miskipäev kokku Johni ja Heleniga, sekord prantsuse keele tunni väliselt, nendega on väga tore aega veeta ning maailma asju arutada!

Ning lõpuks saabus mõni vaba päev, kus sain kokku Lucyga, kelle ma vedasin prantsuse fotograafi näitusele Kihnu naistest. Näitus oli suht pisike, ning mootorratastets polnud ühtegi pilti! Kuid muidu oli meil Lucyga väga tore päev, veidi kultuuri, veidi shoppamist ning jooke ja sööke...

Siis saabus mu kauaoodatud Kopenhageni nädalalõpp - pidin ühel päeval kokku saama Siimuga, ning see oli ka peamine põhjus miks ma seda nädalalõppu pikalt oodanud olin. Paraku nende asjadega mida ma oikalt ootan juhtub ikka nii, et neid tegelikult ei juhtu. Nii ka seekord....minunlend hilines veidi ja selleks ajaks kui mina olin kohtumise valmis oli Siim juba nii väsinud, et ta oli juba magama heitnud. Siimul oli ka hommikul väga vara äratus :) Seega suundusin siis hoopis oma meeskonnaga joogile - oli väga tore õhtu tegelikult :)

Ning peale seda jahedat põhjamaad, sain veelkord sooja Larnacasse, seekord isegi veidi pikemaks ajaks, ning ega ma siis ei lasknud sellel päikesel endast mööda vaadata... vedelesin muudkui aga bassu ääres ja sees. Ilm oli ikka väga kuum! Aga jube mõnus oli!

Ning kui ma miskil hetkel koju tagasi sain, siis sain kokku Carolinega, kellega seekord kohtusime Twickenhamis, meile juba tuttavas restos....nagu ikka olime esimesed kliendid ja loomulikult viimased, kes ühel hetkel lihtsalt välja visati. Aga meil oli väga tore!

Ning kuu lõppes mul Müncheni külastusega - seal on mu lemmik salatikohvik, ja sinna ma loomulikult suundusin, läbi Jack Wolfskini poe :)

Aga peale kõiki neid toredaid trippe saabub alati miski tõrvapiisk, ning seekord tuli see ühe kolleegi näol, kellel ei olnud miskit aimu, et mida ta teeb ja kus miskid asjad asuvad lennukis. Ta isegi ei teadnud kus suht igapäevane avariivarustus asub, ning selline asi teeb veidi murelikuks. Õnneks ei olnud mina ainuke, kes seda märkas vaid sellekohase märkuse tegi ka meie tollepäevane ülemus, ehk siis Pardateeninduse Direktor, Susan. Susan tahtis pea laiali tütarlapsele märkuse teha, kuid mina arvasin, et kas Susanil on vaja neid halbu emtsioone nädalavahetusse endaga kaasa võtta, et las ta olla, kuna meie lennul ju midagi ei juhtu ja kolleegile tuleb siiski anda võimalus... Ma saan aru, et see on veidi vale suhtumine aga tol hetkel tundus see õige...Kui Sul on 2000 kolleegi, seda siis vaid Sinuga smas osakonnas, siis ei ole ju erilist mõtet hakata miskite tuuleveskitega võitlema ja kellelegi miskeid märkuseid tegema. Enamus meie kolleegidest on lennanud vähemalt 15 aastat, ning kui nad senini oma harjumusi ja suhtumist muutnuud ei ole, siis ei muuda seda ka enam nüüd. Seega, parem katsume kuidagi iseendaga hakkama saada ja siis vaatame, mis elu edasi toob.

Mulle tõi elu edasi hunniku kokkusaamisi Alaniga, kellel oli reservi kuu, ehk et pilootidel on siis kord aastas, terve kuu järjest valves olekut, miskeid konkreetseid lende neile siis ei anta, vaid ehk päv ette muudetakse graafikut ja siis antakse midagi konkreetset...muidu on aga kas kodune valve või lennujaama valve. See aga tähendas, et Alan veetis enamuse oma ajast Londonis ja oma tavapärases hotellis, üsna minu kodu juures. Ja nii me siis koos aega veetsime. Ühel ilusal päeval, kui Alan tegeles ka lendamisega, saatis ta mulle sõnumi, et mingu ma tema kappi, kuna seal on mulle miski asi. Ja seal ootas mind sellise sõnumiga tore kaart :)

Augusti esimene nädal tõi aga veidi ka mulle graafiku muudatusi, ning ma sattusin miskil päeval lennujaama valvesse, olles tegelikult murelik, et mu üllatuse plaan läheb vett vedama. 

Nimelt olin ma suutnud endale saada Tallinna lennu just sellel kuupäeval, kui saabusid mulle külla Reet koos oma ema ja Rhea ning Heraga. Õnneks suutsin ma valvest niimoodi minema lipsata, et minu valve telefon ei helissenud ning mind kuhugi ei lennutatud ja ma suutsin säilitada ka oma üllatuslennu. Tallinna lend oli loomulikult pungil rahvast täis, ning isegi äriklass oli väga hõivatud. Esimesena avastas mind vist Rhea, siis sai Reet aru, et see olengi mina ja kui Hera mind nägi, siis tema niigi suht valge nägu muutus veelgi valgemaks :) Kõik olid rõõmsad taaskohtumise ja üllatuse üle! Tegime ka kontoris pilte:

Londonisse jõudes tegime kiire riietevahetuse, ning suundusime kodu-indiakasse. See avaldas suurt muljet kõigile! Hera vaeseke sõi lõpuks lihtsalt riisi ja jõi sprite peale, teised said omale ikka ka miski meelepärase söögi.

Edasi tutvusime kohaliku pargiga, mis oli samuti suur hitt meie seas, ning üsna pea olimegi kodus tagasi, kus hakkasime peale seda pikka üllatuste rohket päeva magamisega tegelema.

Kolmapäev tõi meile väga huvitava vihma, seda sadas absoluutselt igast küljest ja seda terve päev otsa! Seega tegelesid mu külalised pigem siseruumide asjadega, mina tegelesin lendamisega - seekordne sihtkoht oli Edinburgh ning see oli üks neist harvadest päevadest kuis Edis oli oluliselt parem ilm kui Londonis - nimelt paistis Edis suur päike ning seda ümbritses sinine taevas. Kuid minu lend oli edasi tagasi, mis tähendas, et ka üle tunni aja seda päikest nautida ei saanud, vaid pidin tagasi suunduma vihmasesse Londonisse. Külalised olid mul linna peale saadetud ja mul olimpaar asja, mida ajada. Esmast postkontorisse minek, ning siis arsti külastus. Nende kahe kokkusaamise vahele jäi aga palju vaba aega, ning kuna ilm õues viibimist ei kannnatud, siis leidisn omale hoopis maniküüri/pediküüri, kus aega veeta, ning meeldivam kasulikuga ühendada. Kui ma lõpuks kõik omad asja aetud sain ja koju jõudsin, siis oli mul isegi aluspesu suhteliselt märg :) Ning vihma endiselt kallas. Leidsin ka ida euroopa poe, kus sain selliste asjade omanikuks:

Külalised aga külastasid õhtul kergejõustiku MMi ning olid selle üritusega väga rahul.

Neljapäeval aga oli mul juba vaba päev, ning me saime juba kõik koos aega veeta. Seekord tutvusime siis Londoni vaatamisväärsustega, kuna üllatavalt oli vihm järgi jäänud, ning seega oli võimalik välistingimustes kauneid kohti uudistada. Alustasime oma päeva Toweri väliste vaatlustega, siis uudistasime Tower silda, jalutasime sealt mööda lõunakallast kesklinna poole, ning peagi leidsime end juba Sohost, kus ke suundusime väikesele söögile Vietnami söögikohta, ning siis edasi Hyde Parki. 

Sealt suundusin mina prantsuse keele tundi ja Reet ja Co tegid tiiru pargis ja siis ootas neid Royal Albert Halli kontserdisaalis festivali BBC Proms järjekordne kontsert. Peale minu keeletundi, saime jälle uuesti kokku - meie oma keelepundiga ootasime minu külalisi väikese Prosecco saatel :)

Edasi ootas meid Hamptoni palee, hirved Bushy pargis ning loomulikult labürint. Kogu palee oli nii võimas, et seal oleks võinud veel praegugi aega veeta J

Ning ema Ene viimane Londoni päev möödus meil oma kodu pargis, siis kiirelt asjad kokku ning me suundusime lennujaama. Mina ja Ene suundusime Tallinna lennule, Reet ja tüdrukud kimasid aga Richmondi Thamesi jõe tõusu ja mõõna jälgima.

Tallinnas oli nii ilus taevas – sinna oli saabunud selline uhke äikesetorm! Õnneks see meie lendamist ei seganud, ning me maandusime õnnelikult.

Tagasilennul oli mul järjekordne külaline pardal – seekordselt oli külla saabumas Külli, kes samuti ei teadnud, et mina lennukis teda juba ootan. Üsna suur oli tema üllatus kui ta mind sealt leidis…

Hommikuks oli meil tehtud ilus plaan: rentisime auto ja kimasime Cambridge’i. Autorendi firmasse suundusin jala…kuna alguses näitas Google maps, et see on kohe siinsamas, peale tunni ajast käimist, olid lapsed veidike solvunud aga siis sai meie vaev tasutud – tädi autorendifirmast andis meie tellimusele upgrade’I ehk me saim olulilselt suurem auto kui me tellinud olime….juht, ehk siis mina sellest küll eriti vaimustuses ei olnud, kuid tegelikult sain ka sellega sõidetud.

Cambridge oli väga ilus ja armas, kahjuks olid paljud ülikoolid oma aiad sulgenud ja mõndasid vaatamisväärsusi me kahjuks ei näinud, kuid linnake oli väga armas.

Ning esmaspäeval saabusid viimased Shotimaa ekspeditsiooni osalised – Anneli ja Nora. Käisin neil lennujaamas vastas – see oli üks segane hommik minu jaoks – unustasin hambad pesta, suutsin Cambridge postkaardid posti panna ilma markideta – olin margid küll soetanud kuid miskipärast ei kleepinud ma neid kaartidele peale kohe ja nii need mu rahakotti jäidki. Kaardid aga jõudsid kohale ka ilma markideta. Kogu kambaga suundusime nüüd aga Camdeni turule ja sealt Regent parki roosiaeda. 

Ning seal tuli meil hiilgav idee minna Oxford tänavale shoppama…..no see tegu niitis meid suht jalust – keegi muidugi ühtegi ostu ei sooritanud, ning me tegelikult suundusime suhteliselt kiirelt kodu poole, et seal hoopis veini saatel asju edasi arutada, et mida ja kuidas om Shotimaa ekspeditsioonil täpselt teha…kuid sellest kõigest juba järgmises postituses.