Shotimaa ekspeditsioon, august :)

Meie Shotimaa reis algas varajase ärkamisega, kiirelt veel viimased asjad kotti ning suundusime rõõmsalt lennukasse. Bussis kohtasime minu kolleegi, kes uuris, et kus mul minek tsiviilriietes, ma siis ütlesin, et lähen Shotimaale puhkusele.....Andrea pidi selle peale pea-aegu bussist välja kukkuma, ei olnud ta selliseid hulle enne näinud, kes vabatahtlikult Shotimaale puhkama asuvad. Me ei lasknud ennast sellest heidutada ja olime endiselt rõõmsad. Lennujaamas soetas igaüks omale meelepärase hommikusöögi, ning lennukis siis nosis seda. Lennureis möödus ilma viperusteta, ning peagi leidsime end Shotimaa keskelt, Invernessi linnakesest. Linna me isegi ei suundunud, vaid saatsime autojuhid, ehk siis Ruthi ja Anneli autorenti, pabereid täitma, ülejäänud seltskond jäi aga lennujaama poeemi lõhest lugema, ning järgmist autorendi shuttle bussi ootama. Autorendi firma nimelt miskipärats arvas, et kuigi me rentisime auto 7le, et siis meid tegelikult on oluliselt vähem ja seetõttu me ei mahtunud kõik korraga bussi peale. Poeem lõhest oli aga kirjutatud lennujaama terrminalihoone seintele, see oli loodud kohalike koolilaste poolt ja seega oli eriti lugemisväärne.

Peagi saime jälle kokku, ning kuna kõigil olid kõhud tühjad siis suundusime kiirelt google andmetel parimasse kohalikku Fish & Chips kohta. Koht oli aus, portsjonid veelgi ausamad, ning me oma suure seltskonnaga suutsime sinna üsna palju kisa tekitada :) Õnneks keegi meid välja ei visanud, lihtsalt inimesed vaatasid, et mis hullud nüüd siis nende linna peale lahti lastud on. Kuid peagi oligi aeg suunduda uudistama hoopis Loch Nessi koletist. 

Tegime seda aga Urquharti lossi varemete vahelt. Need olid ühed tõelised katkised kivid kuid päike paistis, taevas oli sinine ning vaated Nessi järvele olid suurepärased. 

Meile endale tundus, et vilksamisi nägime ka Nessit ennast :)

Edasi ootas meid veidi pikem autosõit selle õhtu koju, Torridoni. Ning tee ääres ootasid meid väga kaunid vaated. Kohale jõudsime juba kui oli juba pimenemas, ehk et me oma kodu ümbrust eriti uurida ei saanud. Kolisime oma tuppa, tegime kiirelt söögi ning alustasime aja veetmisega veiniklaasi ääres. Nii tore óhtu oli! Ruth ja Külli elasid teises toas, kus valitses veidi sõjaväe kord, me igal juhul viibisime seal toas minimaalse aja, ehk et ainult magamise ajal, muul ajal veetsime aega Reeda ja Anneli ning laste toas ja ühiskasutuses olevas puhketoas. Hommikul selguski, et meie toakaaslased olid Austriast – ehk et sõjaväekorra tunne sai selgitust :)

Hommikuse pudru ääres olid aga ümbruskonna vaated veel kaunimad kui õhtul pimedas aimatud sai. Seega pakkisime asjad kiirelt kokku, kõik uuesti autosse – see oli omamoodi põnevus kuidas me kõik need pakid ja reisijad sinna 7le mõeldud autosse kolisime, aga hakkama me sellega saime ning suundusime ümbruskonda uudistama.

Esimesena leidsime lambapõllu:

Siis leidsime tee ääres pikutamas shoti mägiveised ehk Cara Mi keeles karvikud. Karvikud olid sättinud ennast väga ilusasti tee äärde, osad lausa tee peale, poseerima, nii et kõik autod kes parasjagu mööda seda väikest teed sõitsid peatusid ja tegid väikese fotopeatuse, nii ka meie.

Päris katsuda me ikka karvikuid ei julgenud kuigi oleksime väga tahtnud…

Meie tee viis edasi Applecrossi, väga ilusasse ning väiksesse rannikukülla. Küla oli tõesti ilus, eriti hea mulje jättis meile kohalik tualett, mis oli sadamas. Seal olid seinal kohalike laste joonistused ning pikk kiri, kuidas tualetti hoitakse korras kohaline vabatahtlike poolt, ning ühtlasi paluti seda ka kõigil külastajatel puhtana hoida. Me tegime väikese tiiru külas, loomulikult hakkas selleks ajaks juba vihma sadama, sest mis päev see Shotimaal siis möödub ilma vihmata! Külastasime ka kohalikku autolavkat, mis meile kustutamatu mulje jättis. See oli väga suurepäraselt varustatud, puhas ning korras. Loomulikult soetasime ka paar vajalikku toidutarvikut. Edasi suundusime aga Plocktoni, reisiraamatu järgi maalilisemasse sadamakülla – oli teine tõesti ilusake, vihma jällegi sadas, seega tegime jalutusringi autoga, kuid kui me enam koos jalakäijatega teele ära ei mahtunud – miskid hullud ameeriklased arvasid heaks meist, eriti minust üht-teist arvata ja seda üsna valjul häälel ka teistega jagada, siis arvasime, et nüüd on aeg auto ära parkida, ning veidi ringi jalutada. Otsisime ka söögikohta, kuid kuna kell oli juba 4 saanud, siis ei olnud loomulikult söögiaeg. Soetasime paar postkaarti ja suundusime edasi Eilean Donan lossi. Lossi ukse taha jõudsime just parasjagu siis kui piletimüük lõpetati, nii et saime vaid lossi ukse taga kaeda kuidas pidu sees keeb :) Õnneks ei pidanud isegi aeda sadat roosi istutama. Loss oli väljast vaadatuna uhke, eriti kaunis oli selle asukoht - seal võiks elada küll kui ainult turiste nii palju ei hulguks ringi. 

Kuna silmasime lähedal ka pubi, suundusime kiirelt sinna lõuna-õhtusöögile. Meie astusime pubi uksest sisse 17.30, süüa hakati andma kell 18.00, ning 18.07 saadeti külalisi jube ukselt tagasi kuna vabu laudu enam ei olnud ning järjekord oli suhteliselt pikk. Meie muidugi mõnulesime oma lauas, kirjutasime postkaarte ja jõime oma enne-söögi jooke :) Peagi saabus ka söök, mis oli ühele shoti pubile kohane.

Sõime siis nii kiirelt kui saime, ning vabastasime oma laua järgmistele näljastele, ise aga suundusime Skye nimelisele saarele kuhu me suundusime üle silla. Sild oli kõrge ja uhke, siiski õnneks suhteliselt lühike, ning peagi avastasime end juba saarelt. Kuna kellaaeg oli juba hiline, siis suundusime oma ööbimiskohta Glenbrittle noortehostelisse. See oli üks tore ööbimiskoht. Seekord olime kõik ühes toas ning samas toas olid veel üks köhiv kanadalane ja vaikne vanem prantsuse proua. Aga toas olles me tegelesime magamisega ja ei lasknud end köhijatest segada. 

Hommikusöögil uudistasid kaks itaalia prouat, et mida me küll sööme Anneli, ehk siis meie kõneisik, seletas siis lahkelt, et see on puder ja seda tehakse nii ja nii, mille peale itaalia tädi teatas kohe, et putru tema teab küll aga ta ei mäletanud kuidas seda teha. Ja niimoodi me siis vennastusime seal pudruretsepti jagades :) Peagi oli aeg päevasündmustele aga suunduda. Itaalia prouad lahkusid oma teed ja meie pakkisime kõik oma reisijad autosse, seekord jäid asjad meist maha hostelisse, kuna seal olime kaks ööd, ning suundusime saare tuurile. Paraku oli shoti vihm arvanud heaks end meile tutvustada, ning seega meie tuur sai alguse autos, ning sealt siis väikeseid avastusteretki tehes. Esmalt vaatasime üle dinosauruste jalajäljed, siis uudistasime Kilt Rock rannikuäärt, ning pidasime pisikese pikniku.

Ja nagu te piltidelt näete, siis ilm näitas vahepeal oluliselt paranemise märke ning isegi päike tuli välja. Pikninku platsil, tegi Rhea kõigile eraldi ekskursioonid meres olevatele kividele. Selle raja läbimine oli suhteliselt keeruline kuid Rhea oli suurepärane giid, ning aitas endast nõrgemaid (ehk siis kõiki teisi) järgi.

Saare otsas asus ka muuseum, mis pidi rääkima saarerahva elustaga selle me jätsime vahele, kuna ilm oli juba nii ilusaks hakanud, et suundusime hoopis matkarajale. See viis meid sellise sihtpunkti nagu Snorri nimeliste vanameeste juurde - The Old Men of Snorr. 

Rada muudkui viis meid mäkke ja iga nuki tagant tuli välja jälle uus nukk, kuhu otsa ronida. Natukejuba kartsin, et me jääme pimeda peale....kuid kõik lõppes õnnelikult - tipu vallutasid enamus meie seast, ning osadel olid selle puhuks ka sobiv riietus :)

Vanamehed seega uudistatud, kimasime uuesti mäest alla ja suundusime poodi, sest veini arusid tuli uuendada, ja no õhtusöögile pidi ka veidike mõtlema. Ning siis suundusimegi oma kodu poole, vahepeal küll Ruth suutis ühe rattaga teelt eemale põigata aga see vahejuhtum oli õnneks vaid väga lärmakas kuid ei midagi enamat ;) Veini ja õhtusöögiga lõpetasime oma õhtu juba ajaliselt järgmises päevas. 

Hommikul, kohe peale hommikusööki, ootas meid Taliskeri tehase külastus. Jah, me vedasime ka kõik lapsed viski tootmist uudistama! Lapsed kuulasid huviga ekskursiooni ning isegi esitasid küsimusi - seda küll mulle, kuna mina tegelesin veidikese tõlketööga. Ekskursioon oli väga huvitav ning nagu sellised külastused ikka, lõppes toodangu maitsmisega -lastel lubati seda vaid nuusutada :) Maitsed olid huvitavad kuid ilusa pruunika vedeliku soetamisega me tegelema ei hakanud. 

Edasi suundusime kiirele visiidile Elgoli külla, kuhu viis Isle of Skye maaliliseim tee, ning kus pidid meid ootama oarimad vaated. Paraku me ei saanud vaateid saar tipust uurida, kuna selleks ajaks kui me kohale jõudsime, pidime me juba hakkama tagasi suunduma, kuna me pidime jõudma paadi peale, mis meid suurele mandri-saarele Mallaigi nimelisse sadama linnakesse tagasi viis. Sadamasse jõudsime väga õigeaegselt, noormees kes pileteid kontrollis oli küll väga üllatunud kui ta nägi autit ja siis pileteid seitsmele reisijale, uuris ikka Anneli käest, et kas see miskis meeltesegaduses soetas reisijatepiletid tervele järjekorrale. Anneli näitas aga auto poole ja ütles, et häid lambaid mahub väga palju ühte väikesesse rendiautosse :) 

Sadamalinn Mallaig tervitas meid kerge vihmasabinaga, mille eest me krevetikokteili pakkuvasse restorani peitusime. Kokteil on täitsa superluks, muidugi puuviljad vedelal kujul olid paremad ;)

Tee viis meid edasi Glen Nevise nimelisse linnakesse, mis asub siis Shotimaa kõrgeima tipu Ben Nevise jalamil. Veelgi enam, meie hostel oli lausa Ben Nevise vaatega ning tõusu alguses. Meil nagu natuke oligi plaan see 1345 meetrine mägi vallutada, kuid, kuid..... ilmateade lubas eriti huvitavat vihmasadu. Enne aga kui me Mallaigist Glen Nevisesse jõudsime, jäi meile tee peale Harry Potteri filmist teada raudtee viadukt, mis asub Glenfinnani külas. Läksime loomulikult seda imesilda uudistama. Ja see oli meie imetlemist väärt. Seisime seal vihma käes ja lootsime, et ehk tuleb rong ka....ja tuligi, mitte küll see uhke auruveduriga Harry Potteri oma, kuid tavaline elektrikas ajas asja ka ära.

Auto juurde tagasi jalutades tabas meid juba uhke vihmasadu, mille peale kohalikud tõelised shoti onud, kes valmistasid ette homseks toiumavat Glenfinnani küla päeva, tervitasid meid rõõmsalt ja kiitsid nende küla ilma. Vihma kallas nagu oleks meie vahel sein! Aga onud olid ausad, ning laia naeratusega kutsusid nad meid oma küla suurüritusele. Ei teadnud nad ju siis et me seda teemegi ja veel et meie lapsed kõikidest pakutavatest võistlustest osa võtavad ;)

Läbi selle sein-vihma jooksis Anneli autoni ja tõi selle meieni...ning me suundusime oma selleõhtusesse koju - Glen Nevise hostelisse. Tol õhtul tuldi meile hostelist ütlema, et nüüd on aeg magama minna, kusjuures kell ei olnudki üldse hiline :) Saime aru, et oleme jõudnud tõsiste matkajate paradiisi. Hommikul saime küll tõestust, et päris nii see ei olnud kuna vannitoas oli pikim järjekord elektripistikule seinas, ja seda mitte habemeajamiseks,  vaid.....õigesti arvasite - matkajad loomulikult vajavad veidikest juustesirgendust hommikul ;) Meie tundsimeend koheselt oluliselt paremini oma hilise õhtuse üleval olemisega, sest saime aru, et nii padumatkajate hosteli me nüüd ka sattnud ei olnud.

Ilmaennustus aga osutus õigeks, ning vihma sadas nii horisontaalis kui ka paraleelselt, samuti tuli seda nii ülevalt alla kui ka alt üles, vasakult paremale kui ka paremalt vasakule, kohati veidike ka küljeli pihustades. Seega saime aru, et meie matkaplaanid lükkuvad tulevikku ja me suundusime hoopis aega veetma Glenfinnani küla päevale. Alguses oli külastajad suhteliselt vähe sellel üritusel, mis toimus juba 70ndat korda, kuid päeva peale kogunes rahvast üsna palju. Vihm lubas vahepeal veidike järgi anda, kuid tegelikult ei teinud seda. Kuna meil olid juba enamus riided seljas märjad, siis otsustasid lapsed erinevatest võistlustest osa võtma hakata. Ning loomulikult võitsid nad seal mitmeid auhinnalisi kohti. Auhinnaks oli aga sularaha - maksud makstud! Seepeale hakkasid ka emad ning üks tädidest osalema - loomulikult ei olnud see mina, kuna võistluseks oli jooksmine, ning ainuke jooks mida mina teen on ehk vahest harva bussi peale ja sedagi siis kui miski tohutu häda käes on. Aga suurtel ei läinud nii edukalt kui lastel, nemad kahjuks said auhinnaks vaid sooja käepigistuse teistelt osalejatelt. 

Peagi rauges aga tädide jaks, ehk siis Külli ja Ruth suundusid autosse vihma eest sooja ning kuivama. Ning siis peagi lõppes ka vihm! Oleks me seda teadnud, me oleks ju teiste heaolu nimel juba ammu autosse läinud! Aga autos me istusime ja kuivasime ning kirjutasime postkaarte. Ja siis, ja siis, kuulsime rongihäält ning nägime auru ja ohh üllatust, nägimegi vilksamisi Harry Potteri rongi otse Glenfinnani viaduktil!

Peagi tulid ka teised õnnelikena autosuunas, lapsed muidugi üliõnnelikud oma auhinnarahadega. 

Edasi läksime uurima Neptuni treppi, ehk siis Fort Williami linnakeses asuvaid 12 lüüsi, mis siis aitavad laevadel jõuda kiiremini jõgedest järvedesse ja sealt edasi juba mereni. Neptuni trepis on siis 12 astet ehk 12 lüüsi, mille läbimine võtab ühel laeval umbes 1,5 tundi. Me sattusime just peale kui üks laev seda vaevalist teekonda läbis ning me jälgisime veidike aega kuidas see kõik toimib. Inimestele, kes seda igapäevaselt ei näe, oli see muidugi väga huvitav. Laevaperel oli muidugi ka lõbus kuna igas lüüsis kinni istudes meie tüdrukud lehvitasid neile ohjeldamatult, ning laevapere lehvitas vastu palju jaksas.

Õhtu võttis meid vastu aga Crianlarichi nimelises külas - hostelis kohtusime meile juba tuttava itaalia prouaga, kes oli meilt uurinud pudru kohta. Seekord me lausa ööbisime ühes toas, õnneks meie magamisharjumused prouas küsimusi ei tekitanud. Kõik olid rõõmsad taaskohtumise üle, Anneli loomulikult suhtles prouaga pikemalt, meie väljendasime oma rõõmu pigem näoliste emotsioonidega. 

Õhtu lõppes juba 4 pudeli punase veiniga, vahepeal olid emotsioonid väga valjud, magama minnes olime siiski jälle kõik sõbrad.

Hommikul leidsime oma toas ka itaalia proua telefoni, proua ise oli juba ammu lahkunud. Edastasime siis telefoni hosteli valvelauda, kus töötav proua kohe teadis, et kes see küll oli kes oma telefonin maha unustas. Igal juhul saime meie pärast veel elektroonilise kiidukirja, et telefon oma õigele omanikule kohale oli jõudnud.

Ise aga suundusime oma päeva alustama Tyndrumi külla, kus oli Loch Lomond pargi külastuskeskus. Uudistasime siis sealselt proualt, et kus me saaks väikese matka teha. Tädi andiski soovituse, mida me koheselt järgisime. Matk oli küll lühike aga see-eest väga mõnus! Ning mis peamine, päike tuli välja! Algul me küll ei tundud päikest äragi, kuna polnud teda juba mitu aega kohanud....aga siis saime aru, et see on ju meie sõber, päike! Julgemad panid seepeale lausa lühikesed püksid jalga. 

Kiire matk tehtud, arvasime, et nüüd on aeg midagi süüa ja meil oli veel proovimata kohalik hõrgutis haggis. Mis siis ikka, suundusime tagasi oma infokeskuse tädi juurde, kiitsime kõigepealt matkasoovitust ning siis uurisime, et kus me haggist proovida saame. Tädi soovitas pubi, mis asus üle tee. Saimegi seal oma haggise - mis on siis selline verivorsti laadne, lamba sisikonnast ning eriliste vürtsidega tehtud kotlett. Serveeritakse seda kartulipudru ja miski erilise kastmega. Aga oli teine väga hea! Lapsed, muidugi kuulnud, millest seda haggist tehakse keeldusid isegi selle proovimisest, kuid ka nemad leidsid omale sobiva toidu menüüst.

Kõht head paremat täis, saime aru, et nüüd võiks veel ühe matka teha. Suundusime aga jälle oma infotädi juurde - kiitsime haggise valikut ning ütlesime, et nüüd me hakkame juba nende ilusast külast lahkuma, aga et kus me teel Glasgowsse veel ühe matka saaksime teha. Tädi andiski meile soovituse ronida Conic Hill mäe otsa ja vaadata sealt vaadet Loch Lomondile ning väikestele saarekestele. Ja nii me siis lõpuks saimegi Tyndrumi külast minema. Veidike autosõitu väga ilusate vaadetega: orule, järvele, mägedele meie ümber, ning laiuvate roheväljadele ja me olimegi kohal Balmaha külas. Veidike segadust matkaraja algusega, tegime nimelt kiirelt ka ühe teise matkaraja läbi kuna oma õiget alguspunkti ei leidnud kohe kätte, ning siis hakkasimegi mäkke ronima. Vaated läksid aina paremaks, kõrgused kõrgemaks, hingamine raskemaks, aga ümberringi oli nii ilus! Miskil hetkel otsustas Hera, et tema ei viitsi enam kõrgemale ronida ja otsustas jääda meid künkale ootama. Tema kõrval olid mõned lambad. Ülejäänud kamp vallutas ühe tipu ja siis teise, üks neist oli kindlasti Conic Hill, teine oli vast Conic Hill 2, kuid vaated olid ilusad igal pool.

Tagasi alla tulles kuulsime Heralt, et ka tema ooteaeg oli olnud huvitav, nimelt oli ta tunnistajaks kuidas üks lammas komistas ning siis mäest alla veeres. Oli teine üsna pika õhulennu teinud, kuid siis maandunud, pühkinud muru õlgadelt ning ranulikult edasi määginud! 

Meie aga suundusime samuti mäest alla, ning mäe all ootas meid loomulikult pubi. Leidsime pubist sellise nimega viski: While we are waiting, ja saime aru, et selle klõmaka me peame ära proovima. Oli teine veidi suitsune, aga nimi oli aus. 

Ning siis oligi aeg suunduda tagasi suurlinna tuledesse, seekord suurlinn meie teel oli Glasgow. Ja nagu satud tsivilatsiooni, nii hakkavad ka asjad paistma mitte enam nii ilusatena. Meie hostel oli suht räpane ning haises imelikult. Lisaks kõigele olin ma valesti aru saanud tubade jaotusest....tellisin meile peretoa, see aga tähendas ühte kuuetoalist korterit! Igal juhul oli mu hämmeldus võtmeid saads suur...õnneks kui tuppa jõudsime, ei olnud asi nii hull. Ja õhtu oli ikka tore, veini ja erinevate snäkkidega. 

Hommik algas munaroogadega, neid valmistas Ruth, kes muna ei söö ;) Ning munadest saab nii palju erinevaid asju teha, ja need kõik olid ka menüüs esindatud. Ning siis suundusime linna peale, idee oli teha väike bussituur.....kuid tegelikult tegelesime vaid shoppamisega :) Aga ikkagi oli väga tore!

Õhtul lennujaama, ning tagasi Londonisse ja järgmisel hommikul suundusid erinevad inimesed erinevatel aegadel oma lendudele ja kell 11 hommikul olin ma juba täitsa üksi oma kodus ;) Aga nii äraütlemata tore Shotimaa nädal oli!

Ja siin ka pilt minu uuest majast, millise leidsime mulle :)