Paar päeva kodumaal

Need paar päeva kodumaal mööduvad alati nii ruttu, et ei jõua kohvrit lahtigi pakkida kui peab selle juba uuesti kokku pakkima. Seekord tegin nagu ikka, omi tavalisi asju: juuksur, kohtumine Ita ja Siimuga, ning ka ebatavalisi asju: kollapalaviku vaktsiini uuendamine, kohtumine oma tädiga.

Itik ja Siim käisid meil Viimsis külas, tegime pirukaid ja küüslasugu leibu ning jutustasime nii páevapoliitilistel teemadel kui ka lennundusest.

Järgmisel hmmikul suundusin oma kollapalaviku vakstiini uuendama, ning selgus et mulle ei peagi uut süsti tegema vaid eelmise vakstiini kehtivusaega on vahepeal pikendatud eluks ajaks. Seega sain vaid uue vakstiinide passi ning sellega oli see lugu lahendatud.

Siis vaatasin üle oma tädi Zelda, kes on endiselt roosa ja rõõmus, kuigi Zelda puhul peab muidugi ütlema, et ta on lilla ja rõõmus. Ning siis sain uuesti kokku Itikuga, kes viis mind värskelt avatud ostukeskusesse Koplis, kus asus India restoran Ginger. Sõõk oli väga hea, seda sai lausa süüa ning sellel oli muud maitset ka peale tshilli ja erinevate vürtside.

Ning järgmisel páeval veetsin kvaliteetaega emaga, vaatasime koos filmi Teesklejad, seda koduses telekas olevas filmilaenutuses, siis láksime kinno vaatama La La Land’I ning õhtul kohtusin veel Reedaga, kellega läksime samuti kinno, vaatama Manchester by the Sea. Kui ma neist filmidest midagi teistkordselt vaataksin, siis on see viimane film.

Reet viis mind ka restorani Lendav Taldrik, et proovida kodumaiseid india köögi maitseid. Need oli oluliselt leebemad toidud kui need valikud, mida me olime eelmisel nädalavahetusel Indias proovinud.

Ning järgmine hommik lendasin tagasi Londonisse, et järgmisel hommikul lennata Edinburgi. 

Ja Edinburghist on mul selline tore pilt, ehk siis pilt meie suurima lennuki tagumisest köögist, nimelt on meil uus teeninduskontseptioon pardal, mis tähendab et eriti palju kärusid me kaasas ei vea enam ning seekordsel lennul oli tagumine köök täiesti tühi.

Edi's  seadsin sammud ühe hotelli lähistel asuva kohviku suunas, et seal väike hommikueine teha. Paraku oli sama plaan tekkinud poolel selle küla elanikest, nii et kohvikusse ma sisse ei pääsenud, ning nii mõnigi külastaja ootas oma lauda ukse taga järjekorras. Ma arvasin targemaks hoopis kesklinna poole edasi jalutada, ning tunnikese pärast olingi kohal, ning leidsin teise kohviku kus siis hommikust süüa. Söögivalik oli ka väga huvitav – käharkapsa võileib brie juustuga. Oli väga maitsev! Tuiasin veel veidike linna peal ja siis suundusin trammiga tagasi hotelli. Edinburghi tramm mulle hirmsasti meeldib – see on puhas ja uus ning väga vähe rahvastatud. Ning sõidab suht aeglaselt, et jõuad ringi vaadata ning ilma ja inimesi uudistada.

Jārgmisel päeval aga ootas mind Stockholm, ehk siis Uppsala ja seekord oli see eriti ootamist väärt, kuna Stockholmi oli vahepeal kolinud Kaisa Piia, kes teeb seal erialast praktikat. Kuid praktika kõrvale on jäänud ka päris palju vaba aega ning seekord tuli ta seda Uppsalasse, mulle külla veetma. Tegime jalutuskäigu linna peal, uudistasime katedraali nii seest kui väljast: sees leidsime sellise kauni läikivate kividega risti, ning ka altar oli suhteliselt moderne.

Vaatasime veel misekid ilusaid maju ning õhtu lõpetasime kehakinnitusega. See läks meil muidugi natukene liiale, ehk et kõhud said väga kole täis – külastasime nimelt aasia rootsi lauaga restorani ja seal on alati oht, et püksinööbid pärast ei sulgu. Aga eks igaüks õpi omadest kogemustest – enam me sinna sööma ei kipu niipea!

Tagasilend möödus endiselt nii et seelikunööp oli avatud…

Kuid kolmapäevaks sain end juba niisugusse vormi, et oli suuteline mõtlema söömise peale ning suundusin koos prantsuse keele grupikaaslastega meie lemmik liharestosse. Seal on väga head söögid, meil on hea seltskond ning seega juttu jätkub kauemaks. Me muideks vahest ikka räägime veidi prantsuse keeles ka J
Järgmisel päeval ametlikus pranstuse keele tunnis olles, tundsin ennast igal juhul vahelduseks täitsa kobeda suhtlejana.