Nädalavahetus Indias

Reet ja Anneli saabusid Londonisse ilma mingite seiklusteta, veidi oli meil aega järgmise lennuni, ning loomulikult veetsime seda aega lennujaama pubis. Kuna lend oli pungil inimesi täis, siis paraku me äriklassi ei mahtunud kuid saime kohad premium klassi, mis on siiski aste edasi turistiklassist. Kõik algas täitsa hästi hetkeni kui minu kõrval istuva härra punase veini klaasi sisu minu kleidile maandus. Kleit muutus kaunilt lillakaks, kuid kuna pool lennuaega oli veel ees, siis arvasin et ei hakka riideid vahetama vaid ootan, et mida veel menüü mulle pakkuda suudab. Härraga hakkasime nüüd koos miljonimängu mängima...paraku jäi miljon meil siiski võitmata.

Kohale saabudes läks veidi aega lennujaamas, et õige järjekord üles leida, siis saime templid passi ja suundusime oma autojuhti otsima. Onu oli täitsa olemas, ning meie pikk sõit hotelli poole võis alata. Meie koduküla nimi oli siis Auroville, kuhu oli umbes kolme tunni tee. Möödusime erinevatest vaadetest - suured prügikuhjad, väiksemad prügikuhjad, veidi väiksemaid põllulappe, hunnik hurtsikuid, mõni maja moodi elamu, ning loomulikult nägime palju erinevaid lehmi. Enamus neist olid pruunikates toonides ning väga kõhnad.

Aeg möödus ruttu ning varsti olimegi oma öömaja ukse ees. Veidi vaidlesime autojuhiga tasu teemal ning valuutakursi üle, kuid lõpuks lahkusime sõpradena. Siis hakkasime ootama, et öömaja vastuvõtus meiega keegi tegeleks. Teadsime küll, et olime väga vara kohal ning olime arvestanud, et võib olla ei ole meie tuba valmis....kuid seda oleks võinud meile ka keegi siiski ütlema tulla. Miskil hetkel tuli üks väga stressis onu ja luges meile pika epistli, kuidas siiski sisseregistreerimise aeg on kell 2 ning me oleme väga varajased, kuid et tal on meie tuba vaba. Siiski pidas ta veelkord vajalikuks meile meelde tuletada, et tavaliselt on sisseregistreerimise varajaisem aeg kell 2. Me muudkui noogutasime ja isegi ei viitsinud midagi vabandada. Saime oma toa, maksime raha, saime isegi veidi raha vahetada - sest sellega on Indias veidi keeruline. Nimelt otsustas valitsus mõned kupüürid käibelt maha võtta ning alles jäänud kupüürid on nii suure väärtusega, et keegi ei taha neid vastu võtta kuna vahetusraha ju ei ole. Õnneks, kuna meid oli 3, siis oli meil veidi lihtsam, üritasime tekitada arveid nii, et vahetusraha ei olnud vaja mängu tuua.

Lõpuks saime oma tuppa, tuiskasime kiirelt dushi alla, ma eraldusin oma punase veiniga immutatud kleidist, riietevahetus ning väike kohv ja me olime mediteerimis - ning mõttekeskuse küla, Auroville, avastamiseks valmis.

Algatuseks kimasine külastuskeskusesse, selgus et see on kinni kuna toimub miski streik. Valvuronud olid optimistlikud, et järgnevaks päevaks saab streik läbi.

Otsustasime siis läbi küla jalutada ja loota, et ehk jääb meile rattalaenutus tee peale, et sealt siis juba edasi suunduda jalgratastel randa.

Oma teekonna alguses jalutasime ikka mööda külatänavaid, uudistasime inimeste elamisi ning jälgisime lapsi, kes miskeid asju ajasid.

  

Siis aga arvasime paremaks veidi lõigata ning sattusime kuskile heinamaade vahele, veidi olime küll hirmul, et kas nüüd ongi see hetk kui need lollid välismaalased ära vägistatakse, kuid ei tahtnud meid keegi! Peagi saime tee peale tagasi, erilist vahemaa vähendust me sellest kõrvalepõikest ei saanud aga põnev oli ikkagi. Leidsime ka laenutuskontori, kuid jalgrattaid neil ei olnud, pigem tegeleti motikatega, nendega me aga sõita ei soovinud. Seega jalutasime aga edasi. Teekond oli huvitav, sest tee peale jäi igasuguseid vaatamisväärsusi.

Peale järjekordset lõikamist, leidsime end rannast väga kaugel olevat, kuid siiski ei jätnud me jonni ja ilma igasuguste edasiste lõigeteta suundusime nüüd juba otseteed mere äärde. Paraku oli see "kaunis liivarand" veidike must ning sugugi mitte nii ahvatlev kui me seda enda kujutelmas olime ette näinud. Kuid jalutamiseks ning ookeanivees varvaste kastmiseks sobis see rand küll. Ruth sai ka miski suurema perega pildile - ma arvasin et see nii umbes 20 liikmeline perekond tahab, et ma nendest pilti teen, kuid siis paigutasid nad end kõik vapralt minu kõrvale ning asusid selfit tegema ;)

Rand oligi kohalikke jalutajaid täis, keegi ei päevitanud, väga üksikud välismaalased olid samuti väga viksid ja viisakad, ning lihtsalt uudistasid niisama ümbrust. Kuna neid välismaalasi oli vähe, siis loomulikult saime me suure salajase tähelepanu osaks, kes tegi väga varjatult meie taustal pilte, kes lausa avalikult. Kogu see tähelepanu oli suht väsitav, nii et me pikemaks ajaks rannale uudistama ei jäänud. Ühtede turistadega tegime juttu ja saime teada, et seoses streigiga on enamus söögikohad kinni, nii et kui me midagi hamba alla tahame saada, siis peame seda tegema esimeses avatud kohas.

Leidsimegi rannas puuviljaputka, kust soetasime väikese snäki ja suundusime tuk-tuki otsima, et tagasi läbi poe hotelli suunduda. Veidike vaidlemist tuk-tuki hinna üle ja teele me asusimegi. Pood oli veel õnneks lahti, kuid erilist valikut toodete osas seal enam polnud - ikkagi streik. Isegi toonikut ei olnud, soetasime siis soodavee ja lootsime et sellega kõlbab ka ginni tarbida. Etteruttavalt võin öelda, et ega ikka ei kõlba küll!

Õnneks saime oma hotellis süüa, valikus olid vegan toidud, ning seinal asus suur punane silt, et alkoholi siin ei tarbita. Saime aru, et peame siis oma jooke jooma omas toas.

Peale kehakinnitust, läksime veel jalutuskäigule, ning üritasime ühest kohvikust õlled kätte saada - algul onud küll andsid lootust, siis aga meenus neile, et on streik ja nad ütlesid, et täna ei saa. Üritasime siis veel paarist kohvikust ning ka poest, kuid sealsed tädid-onud naersid meid välja, et kes siis Aurovilles alkoholi teile annab. Meie näod muutusid juba veidi murelikuks. Kuid siis leidsime ühe kohviku põrandalt Kingfisheri õlle korgu ja saime aru, et ka Aurovilles on siiski õiglus olemas. Kuna saime aru, et momendil põgenevad kõik streigi taha ning me ei suuda kuskilt seda Kingfisherit leida, siis suundusime tagasi oma tuppa ginni ja soodavett jooma.

Hommikul kimasime liinibussi peale, suund Pondycherry ehk siis piirkonna suurim linn. India mõistes muidugi väike külake, elanikke nimelt alla miljoni. Endine prantsuse koloonia ning sellest ka linna suurim vaatamisväärsus, prantsuse kvartal, mida me nüüd uhkelt uudistama suundusime. Bussireis oli tore, kohalikke tädisid tuli bussi peale palju, kes kõik oma kaunites värvilistes sarides ning uhkete ninarõngastega siis meie ümber kõvahäälselt kädistasid. Nad olid väga armsad oma asjatoimetustes, ning eriti tore oli, et me midagi aru ei saanud millest jutt käib.

Pondy bussijaam oli selline huvitav ning kirju nagu soojemates maades ikka. Kuna me ei suutnud ennast oma kaasavõetud kaardil paigutada kuskile, siis võtsime tuk-tuki ning suundusime sellega prantsuse kvartalisse. Seal üritasime leida miski hommikusöögikoha - endiselt olid paljud kohad suletud, kuid peale turismiinfo külastamist, saadeti meid õigele rajale. Leidsime kohviku, kus pakuti täitsa tavalise piimaga kohvi - eelmisel päeval oma hotellis tarbisime miski "vegan" piimaga kohvi, mis ei ole just meie esimeses valikus edaspidi :)

Kohvik asus kohe ookeani ääres, nii et vaade oli mõnus, kohv hea ning hommikusöögi valik suurepärane.

Edasi ootas meid tutvumine vaatamisväärsustega. Esmalt leidsime aga suure rahvahulga, kes tegeles suhteliselt rahumeelse streikimisega, saime ka kellegi käest uuritud, et miks streigitakse - selgus, et streik on härjavõitluse vastu. Vot selline püha üritus!

Prantsuse kvartal oli kunagi olnud väga ilus, paraku olid enamus hooned natuke väsinud kuid neis oli veel näha endisaegset elegantsi. Kauneim hoone oli prantsuse konsulaat, mis oli loomulikult ka paregu uhkelt korras ja säras teiste seas.

Meie kaart saatis meid ka paari templi juurde, ning teel sinna leidsid meie ninad nagu juhuslikult alkoholi poe! Jätsime selle asukoha omale meelde ning otsustasime sinna tagasi tulla kui meil templid külastatud ja patud andeks palutud.

Peagi olimegi esimeses templis, seal uudistasime niisama kõiki nurgataguseid ning erinevaid värvilisi kujukesi.

Edasi jäi meie tee peale turg. Oo, see oli üks tore koht! Kaubad olid ilusasti koondatud erinevatesse vahedesse - juurviljad, puuviljad, maitseroheline, riisijahust tooted, lilled, jne. Muideks lillevanikute punumine oli eranditult meeste töö ning väikeseid lilleõisi sai soetada ka suurte kilokottide kaupa, et nendest siis vajalikke asju teha või neid laotada kuhu vaja.

Linna suurima templi juurde jõudsime sellisel kellajal, kui see oli parasjagu kinni. Ja kuna seal kõrval asus kohe sisehooviga hotell, kus oli ka restoran, siis suundusime sinna väikesele joogile, ning ajaveetmisele. Ja ohh, kui rõõmsad me olime kui me oma B vitamiiniga joogid kätte saime.

Peale seda vitamiinipommi, läks templikülastus kiirelt. Soetasime tädide käest lootose lilled ja kimasime paljajalu uksest sisse. Tegime läbi ka miski rituaali, kus andsime oma lootosed mungale, kes need siis ahju kupatas. Vastutasuks saime valget jahu, mida oleksime omale peale pidanud määrima, me aga panime selle tagasi väikesesse kaussi, mille munga kontorist avastasime. Igal juhul oli väga tore üritus. Templist väljudes tekkis küll väike sõnelus onuga, kes kingi valvas ja tahtis selle eest terve aastapalga saada, me seletasime, et ega me neid kingi osta ei taha, need ongi meie omad ning arvasime et võtku siis meie kingad omale - neid ta aga ei tahtnud ja lõpuks leppis meie poolt pakutud kopikatega. Kingad jalas, suundusime alkoholi poe poole. Soetasime kohaliku rummi ja paar õlut, ning suundusime mere äärde, et seal päikeseloojangu saatel väike karastusjook tarbida.

Tohutul rannapromenaadil olid umbes eesti elanike arvuga võrdselt kohalikke, kes kõik peredega olid tulnud aega veetma. Promenaadil olid ka suured sildid, et alkoholi tarbimine on keelatud. Üritasime siiski õllepudelit avada, ilma seda kotist välja võttes, aga paraku oli meie ümber kohu aeg uudishimulikke, kes meiega tahtsid salaja pildi peale sattuda ning meie oma salaoperatsioon ei õnnestunud üldse. Istusime veidi ühel vabal pingil ja vaatasime inimesi, ning kuulutasime meie plaani ebaõnnestunuks.

Jalutasime veidi edasi ja leidsime restorani, millel oli rõdu! See oli suur erand, sest enamik söögikohad olid siseruumides ning tugeva konditsioneeriga.

Kimasime aga uksest sisse ja uurisime, et kas neil õlut on. Onu ütles, et on küll aga nad serveerivad selle meile kohvitassidesse ja pudelit lauale ei tooda. Me olime sellega rahul. Polnudki enne kohvitassist õlut tarbinud.

Tellisime ka söögid, ning tundsime end suurepäraselt. Teist õlut me restost tellima ei hakanud, Anneli käis tualetis ning avas meie oma pudeli, ning me täitsime oma kohvitassid edasi juba ise :)

Peale kehakinnitust hankisime meie Reedaga meile tuk-tuki, Anneli tegeles värske õhu filtreerimisega. Tuk-tuki juht tahtis juba sõitma hakata, me aga näitasime Anneli peale ja ütlesime, et võtame selle ka ikka kaasa. Selle peale teatas juht kohe, et kas te ikka teate, et Auroville on alkoholivaba, et sinna külla alkoholiga sisse ei lasta. Me ütlesime kohe, et pole probleemi, meil ei olegi miskit alkoholi kaasas, ja nagu ma tuk tuki põrandale oma koti, siis kolksatasid seal asuvad rummi ja õlle pudel rõõmsa kõlksatusega kokku. Juht ütles uuesti, et tee peal on kaks kontrollpunkti ning trahvid on rikkumiste eest suured, meie kõik ühest suust vastasime, et sõidame aga, meil ei ole alkoholi-, vaid piimapudelid :)

Loomulikult ei olnud teel miskeid kontrollpunkte ning me saime oma “piimapudelitega” koju. Õhtu mööduski neid raskelt kätte võideldud jooke tarbides ning kaarte mängides – igaks juhuks mainin, nii tagasihoidlikult, et mina võitsin!

Hommik algas jällegi bussi peale minekuga, jällegi suundusime Pondycherrisse ning sõime oma vanas tuttavas kohas hommikust, siis leidsime tuk-tuk, kellega suundusime sadamasse, et paadiga minna Paradiisi randa. Selleks tuli soetada pilet, ning pileti peale oli suurelt kirjutatud hoiatus, et ranna külastus on rangelt vaid 2 tundi, kes pikemaks jääb peab ostma uue laevapileti ning veel, et rannas on ujumine keelatud! See oli vägagi paljutõotav rand seega, Paradiis ikkagi.

Paat oli nagu maja, mis oli kahele pontoonile paigutatud, kapten oli aus – viigipüksid jalas, triiksärk seljas ning paljajalu.

Randa saabudes avastasime, et ametlik rannaosa oli rahvast paksult täis – kohalikud olid loomulikult jalgupidi vees kuid täies riides: ehk siis meestel teksad ja särk ning vahest isegi jope, naistel loomulikult sarid. Ametlikutl rannaosas veidi vasakule oli aga täiesti vaba liivaosa, suurte siltidega, et viibimine seal keelatud. Kimasime koheselt sinna ning tegime omale uhke laagri ja koorisime end paljas. Pikali visates saime peagi aru, et ega me úle kahe tunni seal olla ei suuda – päike oli väga intensiivne ning tuul oli samuti tugev, mis uhkelt puhus kerget liivakihti igale poole, eriti värskelt kaitsekreemiga kaetud kehadele J

Oma poolteist tundi saime rahulikult oma privaatrannas pikutada, kui meie kõrvale saabus kamp araabia noorukeid, kes koheselt ka jalgupidi vette kimasid. Selle peale tuli rannavalve tohutu vilistamise saatel ning ajas nad “ametlikule” rannaribale. Rannavalve tuli ka meiega rääkima, et me oleme tegelikult valel alal, et rand on teisel pool, kuid me vangutasime pead nagu kohalikele kohane ning ütlesime, et me lahkume nagunii 20 minuti pärast, mille peale noormees sai aru, et me oleme vanad kalad ja jättis meid rahule.

Ujumine oli rannas keelatud suhtelisektl arusaadavatel põhjustel: lained olid uhked ning need tekitasid mitte ühekordseid pesumasinaid vaid neid oli igas suunas. Ise me ronisime küll põlvini vette kuid miskit pikemat ujumisretke eriti teha ei julgenud.

Ning peale 2.5 tundi me rannalt ka lahkusime. Tagasi Pondisse jõudes, seadsime sammud juba meile tuntud õllekasse, kus turvamehed juba uksel tundsid meid ning kelner teadis kohe, et 3 õlu ning pudel Sprite’i. Tore kui saad vahest kohalik kuulsus olla! Peale kerget jooki, suundusime tagasi oma kodukülla, et seal tutvuda kaubandusega ning soetada mõni vajalik riidehilp. Kui me eelmistel päevadel olime tuk-tukiga poodidest möödunud, siis tundus meile, et igas ühes neist on tohutu suur ilusate kleitide valik. Kohale jõudes ning asja lähemalt uurides saime muidugi aru, et ega me neid kleite väga ei vaja…Anneli küll andis alla ja soetas siiski ühe – see oli väga ilus! Eks te suvel (kui kodumaa kanti muidugi tuleb see asi sel aastal) ise saate kaeda kas on ilus kleit või ei J

Siis tegime siivutuid pilte kaunite pühakujude juures:

Ning leidsime mitte vegan restorani ja suundusime sinna. Parem oleks muidugi vist olnud kui me oleksime vegan restosse läinud, sest toidud olid nii vürtsikad, et süüa me neid väga ei saanud.

Koju jõudes tegime paar kaardiringi ja tutvusime veel kohaliku kuulsuse Herkules’iga ning siis meie Reedaga vaatasime teatrietendust – Anneli esitas meile täispikkuses Kaera-Jaani, seda siis kahes vaatuses ilma vaheajata. Aplausi etenduse lõppedes meie poolt ei tulnud.

Hommik algas eriti varajaselt, suundusime jällegi bussi peatusesse, et minna Pondysse ning sealt teise bussiga Mahabuliparami…kuid, siis kui eriti on vaja, et saabuks buss, siis ta paraku ei saabunud. Meiega koos ootas veel paar inimest, ning kuna neil nii väga ei olnud vaja tol päeval Pondysse saada, siis peagi nad lahkusid peatusest ja suundusid muid asju ajama. Meie aga leidsime omale tuk-tuki, kes oli meid lahkelt nõus Pondysse viima. Bussijaamas leidsime suht kergelt bussi mis meid soovitud külla viis. Buss oli tore, kohalikest pungil, piletimüüja oli loomulikult kohalik koomik, kes oma ametit valdas suurepäraselt! Temale oleks isegi meie Reedga plaksutanud.

Ühel hetkel hakkas noormees meist nii 5 kohta eemal hirmsasti nihelema ja meie poole vaatama ja midagi seletama…saime aru et meie peatus on tulemas. Nagu telefonimängus saadeti sõna bussijuhile, kes hüppas piduritele ning valged naised lubati teepervele. Veidike me küll nägime vaeva oma kohvrite kättesaamisega, kuna need olid meil pakitud istmete alla, nendele kohtadele aga olid nüu2dseks istunud juba ei tea mitmendad inimesed, kes ei teadnud midagi meie kohvritest. Miskit noormeest ma vist tabasin oma eendavuate kehaosadega, ning arvata on, et ta on siiani sellest shokis….kuid mis ma teha sain – ma küll üritasin seletada, et mu kohver on tema tooli all, kuid paraku ta sellest aru ei saanud ja nii ma siis lihtsalt kummardusin ning hakkasin tema jalgevahelt oma kohvrit sikutama.

Teepervelt leidsime kohe tuk-tuki, kes tahtis meid viia meie hotelli, ning me lahkelt lubasime tal seda teha. Hotellis tegime kiirelt omad protseduurid ja suundusime küla vahele, et jalgrattaid laenutada. Kohe leidsime mitu abistajat, kes meid kättpidi ratta laenutusse viisid, ning laenutaja mehe tema lõunauinakust üles peksid. Rattad käes, kimasime vaatamisväärsustega tutvuma. Selles linnas oli neid lausa mitu. Alustasime oma tuuri kauni loodusvaatega ning suure kiviga, mis lihtsalt seisab mäe veerel.

Nagu näete, siis on kivi kõrvale tekkinud iseeneselik liumägi, sest lumega ning korraliku kelgumäega on neil seal kandis raske J

Järgmine vaatamisväärsus oli ilus värviline tempel, mis paraku oli momendil tellingutes ning parendamisel. Kohe samas kõrval oli veel üks eelajalolline hoone, mille otstarbest ei oldud siiani aru saadud kuid mille seintele oli kujudega tehtud terve pühakiri. 

Edasi suundusime rannatemplit uudistama, tehes tee peal väikese suhkruroo joogi peatuse. Ruth muidugi kääris käised üles ja aitas onul meile jooki valmistada.

Rannatempli parklasse jõudes, pani Anneli meie joogi korraks aia peale, ning läks siis ratast parkima. Koheselt tuli koristajatädi, kes joogitopsi jõudis seal haarata ning tühjendada, enne kui ma jõudsin hüüda, et see on meie oma ja me kohe võtame selle. Tädi muidugi ise ka ehmatas siis, ja pakkus, et ta ostab meile uue joogi, kuid me seda ei soovinud vaid andestasime talle ning kiitsime kiire töö eest. Nii et kohati ei ole see riik midagi nii räpane ja prügirohke.

Linnas toimus parasjagu tantsufestival, ning kogu linn oli rahvariietes tansijaid täis. Need ongi piltidel kõik need oranzides ning punastes sarides prouad. Rannatempli juures oli neid lausa mustmiljon, ning seal oli ka nende tantsuplats, ning suurelt reklaamplakatilt lugesime välja, et just samal õhtul on tantsufestivali lõppkontsert, mis on kõigile tasuta. Õhtu oli meil seega sisustatud.
Rannatemplisse me sisse ei läinud, kuna välismaalastelt taheti selle eest nii suurt rahasummat, et me arvasime targemaks selle sisemuse uudistamisest loobuda, ning uurisime seda aia tagant nagu valla vaesed.  Rannatempel asub rannas nagu nimigi ütleb, ning me suundusime ka siis ranada uudistama. Rannal oli mustmiljon inimest, või siis õigemini punane miljon, kuna enamus olid tantsijad, kes oma punaste saridega kõik vees olid ja karjusid õnnest.

Ning viimaseks vaatamisväärsuseks oli meil 5 templit, mis asusid veidi eemal. Igas kohas kus me peatusime oli kohal ka sama aff, kes meid kättpidi rattalaenutusse viis. Nagu muuseas oli ta meid kogu aeg jälitanud, ning siis jälle meiega juttu üritanud teha. Põhiliselt kutsus ta meid on kiviraidumise instituuti, kuhu me aga üldse mitte minna ei tahtnud. Kuid nüüd võttis Reet ohjad enda kätte ning karjus veidike onu peale, mille peale see kõrvad ludus jalga lasi ja enam me teda ei kohanud. Meie aga ratastasime uhkelt oma 5 templi poole. Neid sai ka õnneks aia tagant edukalt vaadata, sest jällegi oli välismaalaste piletihind üsna uhke.

Kõik vaatamisväärsused uudistatud, kimasime randa. Seekordne rand oli veiste, koerte, ning paatidega. Kuid seal paatide vahel oligi hea pikali visata, liiva ei puhunud peale ning ei olnud me ka nii avalikult vaatamiseks. Isegi vetteminek oli veidike kergem kuigi ujumist ning rannaribast eemaldumist me eriti ei harrastanud. Kuid seekord tegime lausa ujumisliigutusi.

Ning siis oligi aeg rattad tagasi viia ning otsida õllekas. See oli veidi lihtsam kui eelmises külas kuid esimeses kohas oli küll õlut kuid külmkapi võti oli kuskile kadunud. Teises kohas oli õlu ja vaade, kuid poiss oli väga solvunud kui me midagi süüa ei tahtnud ning vaid õllega piirdusime. Peale janukustutamist, tegime kiire dushi, panime ka värvilised kleidid selga ning suundusime tantsupeole. Leidsime omale parimad võimalikud kohad, suht eemal kõigist teistest, kuid peagi hakkas meile kõrvale siginema erinevaid peresid, kes siis kõik “salaja” meie taustal oma perepilte tegid. Vaatasime oma 5 tantsu, millestki aru ei saanud ning enamuses kordusid ühed ja samad liigutused. Üritus oli muidugi väga tore aga väga pikalt me seal olla ei jaksanud.

Kimasime tagasi peatänavale ja leidsime omale toreda restorani, kus anti õlut ja süüa, ning mille õhustik oli väga tore.

Ning siis tegime veel kiired ostud, Anneli soetas Norale püksid, ning vist ka salli, Ruth soetas ka salli ja Reet naeris lihtsalt etenduse üle mida müüjaonu Ruthi kulul pakkus. Onu oli väga tore ning nautis ilmselgelt inimestega suhtlemist. Onu pakkus, et jätke Ruth sinna, et ta kasvatab minust inimese nii poole aastag, mille peale Reet kõva häälega naerma hakkas, et ei ei , poolest aastast on sel puhul vähe J Siis pani onu mulle miski vasest kausi pähe, käskis silmad kinni panna ja lõi siis väikese haamrikesega vastu kaussi ning ma pidin kuulama. Ma kuulsin muidugi ainult enda itsitamist ja Reeda ning Anneli kõvahäälset naeru. Igal juhul oli väga tore lõppakord lõpuõhtule.

Järgmisel hommikul ootas meid takso, kes viis meid läbi pimeda lennujaama. Seal sujus kõik kiirelt ning me saime omale seekord kohad Club klassi.

Ruthil oli küll vāike segadus pardale minekuga, kuna minu ühel kásipagasi kotil ei olnud õiget silti ja mulle kutsuti eraldi turvamees, kes mu koti läbi otsis ja pani sellele sildi ja lubas siis mind pardale. Reet ja Anneli olid selleks ajaks juba oma toolil kõiki nuppe näppinud ning tervitusjoogi ära joonud. Lend sujus shampanjat tarbides, ning erinevaid roogi proovides, siis filme vaadates ning vahepeal oma täispikas voodis magades J

Londonisse jõudes vahetasime terminali ning suundusime siis igaüks oma kodulennule – mina ühe teise lennufirmaga ning Anneli ja Reet minu firmaga endiselt Club klassis reisides.

Kokkuvõtteks oli see nädalavahetus Indias väga tore, kui te veel Indias käinud ei ole, siis minge kindlasti – eriti Teie, kel on kaelaradikuliit, sest sellest pea koogutamisest lahkub teist iga radikuliidi poeg J