Märtsikuu

Lyon võttis mind märtsi algul vastu miski huvitava tuule ja vihma seguga. Vihma suuna olime me Londonist kaasa võtnud ehk et seda sadas nii vertikaalselt kui horisontaalselt.

Alustasin siis hommikut uhke hommikusöögiga hotellis, samal ajal sain oma prantsuse keele kodutöö tehtud ning vaatasin aknast seda uhket vihma ja tuule koostööd. Kuna mul on enamus vaatamisväärsused Lyonis uudistatud, siis peale hommikusööki pugesin ilma eest peitu kaubanduskeskusesse. Esimesena jäi mulle ette spordipood, kus veetsin erinevaid tooteid proovides 2 tundi oma ajast ;) Sooritasin ka ostu, matkarätiku, mida proovima ei pidanud :)

Siis istusin kohvikus ning sõin saia - arusaamatu mida need prantslased sinna saia sisse panevad aga see maitseb väga hea! Ja vihmase ilma puhul külastasin ka kino, vaatasin filmi "Kõik algab homme" väga tore film oli! Ning nii see päevake õhtusse veeres.

Järgmine sihtkoht oli Stockholm, ja seekord hüppasin kiirelt Uppsalasse jõudes rongile ja kimasin Stockholmi, et seal Kaisaga kokku saada. Ilm oli aknast vaadates ilus, kui aga õue sattusid siis oli seal ootamas eriti tugev tuul. Meil oli aga plaan minna uudistama vaadet Katariina lifti juures, vaateplatvormil. Vaate küll vaatasime kiirelt ära, kuid pilte ei julgenud teha, sest telefonid oleks käest ära lennanud. 

Siis külastasime Kaisa kodu - samal ajal saabus ka postiljon, kes teavad Kaisa ja postiljoni lugusid, need saavad aru, et ma ikka tükk aega naersin selle koha peal.

Jalutasime veel läbi Stockholmi hipilinnaosa ning uudistasime ka paari kohvikut seestpoolt, sest kohati oli ilm ikka väga jahe. Siis oli meil tohutu missioon, soetada mulle tööl käimise alukad ja selleks suundusime Lindexisse. Seal läks trussaaride valimisega üsna pikalt, ning paraku pidime ka teise Lindexisse põikama, et ost sooritada. Ning siis oligi jube suur pimedus väljas ja aeg otsida miski tore söögikoht. Sellega sai Kaisa koos Googliga suurepäraselt hakkama, õnneks saime ka restosse veel ühe viimase vaba laua - õigemini kaks kohta veidi suuremas lauas. Toit oli suurepärane, eriti Kaisa valitud sealiha, minu põder oli ka hea. Kuna magustoite oli menüüs kaks siis proovisime ka need mõlemad ära. Paraku ei mäleta restorani nime, kuid kindlasti väärib see koht korduvat külastamist!

Ning siis suundusin mina rongile ja Kaisa koju tagasi. Mina lendasin järgmisel hommikul Londonisse ja õhtul kodumaale.

Hommikul ärkasin ning kuna oli naistepäev, siis Andrus tõi äratuseks voodusse roosi ja karbi shokolaadi! Nii tore! Naistepäeva puhul käisin juuksuris, ning õhtul Reedal külas. Reedal oli ka mulle pommuudis - ta nimelt koondati! 19 aastat oli ta ühes kohas töötanud ja nüüd sai see hetk otsa. Algul oli ta veidi ehmatanud, kuid kuna ta nagunii oli veidi plaaninud, et tuleb vist teine töökoht otsida, siis oli koondamine lausa suurepärane variant.

Jõudsin ka väikesele jalutuskäigule loodusesse, üritasime uudistada Tädu kuuske - originaal on küll murdunud kuid ümbruses on suht mitu väiksemat õigusjärglast. Puhast õhku ning talveunest tärkavat metsa oli väga tore uudistada.

Ja nagu alati, sai see kodus oleku aeg eriti kiirelt otsa. Lennule minnes algas üks pikk kadalipp - esialgu oli mul vale pilet ning mulle öeldi, et mind sellega lennule ei lubata, siis midagi kuskil tehti ja öeldi, et palun võite minna. Väravas selgus, et mu kohver on valet mõõtu ning ma pean selle transportimise eest tasuma lisatasu. Kõik norm, kui minu selja taga olevale härrale öeldi sama lause siis tema selle peale saatis tütarlapsed väga pikale lainele ja suundus edasi lennukisse, ning temaga ei tehtud rohkem midagi. Mina aga tasusin oma kohvri eest lisatasu ja lasin selle siis registreerida ning pagasisse panna. See tähendas ühtlasi seda, et jäin oma jätkulennust Amsterdamis maha ning pidin järgmist ootama - õnneks oli mul aega ja oma töölennule jõudsin õigeaegselt.

Ning minu lend viis mind Istanbuli. Ilm oli kehvake ning vaba aega oli mul palju, seega suundusin linna peale - mul oli kindel soov üle vaadata Hagia Sofia palee, mida ma siiani ei olnud saanud seestpoolt uudistada, sest iga kord olin ma seal olnud valel päeval.

Palee/moshee oli uhke, kaunid maalid-mosaiigid seintel, osad veidi kulunud, osad juba ilusasti restaureeritud. Ühesõnaga vaatamist-uudistamist jagus.

Ilm oli aga suhteliselt jahe, ning peale vaatamisväärsuse uudistamist kondasin veidike aega mööda väikseid tänavaid ning siis pugesin restorani sooja. Ning vaatlesin sealt inimesi. Turiste - välismaiseid - on vähe, kuid kohalikke turiste jagus linna vahele päris palju. Üllatavalt, isegi vene turistide arv on oluliselt kahanenud, nii et linnapildis nad enam silma ei paista.

Sõin miski söögi, mis ei olnud eriliselt meeldejääv kuid tee mida pakuti peale sööki, oli suurepärane.

Ning siis suundusin tagasi hotelli, ning mul õnnestus isegi veidi magada. Meie tagasilennul oli üks proua, kes keset lendu arvas heaks veidi mitte hingata korralikut. Kuna mina olin esimene kes temani jõudis sel hetkel kui ta parasjagu ei hinganud ja oli end just täis pissinud, olles näost täiesti hall ning oma istmel täiesti oimetu, siis see vaatepilt oli üsna kohutav. Õnneks saime ta suhteliselt kiirelt tagasi hingama, lihtsalt hingamisteed avades ning ilma et oleks pidanud täies mahus elustamisega tegelema. Peale esimest hapnikuballooni hingamist, oli tädil veidke jumet tagasi ning ta nägi oluliselt parem välja. Hoidsime teda igaks juhuks lennu lõpuni hapniku peal. Kuid kiirabi vastukutsumisest ta keeldus, ning soovis iga hinna eest ise koju minna. Meie teda sundida ei saa, kuid soovitasime tal tungivalt pöörduda arsti poole ning välja selgitada milles asi.

Samal lennul, liigutasime reisijaid veidi ümber, kuna meil oli vaja tädile tervet vaba istmerida. Seetõttu sattus 3 inimest istuma business klassi viimasesse ritta, kuid me hoidsime kardina lahti kuna teenindus oli lõppenud. Miskil hetkel küsis üks härra nendest ümberistutatust klaas vett ja ma viisin selle talle plastik topsis - selle peale arvas ta, et ma käitun ebainimlikult kuna teistele samas klassis viisin vett klaasist klaasis. Ma julgesin küll vabandada, et vaatamata meditsiinilisele eriolukorrale pean ma siiski teenindusstandardeid järgima, ning tema õige koht oli siiski kardina taga. Kuid onu oli kindel, et ma alandan teda. Mis ma teha saan, kui ma alandan, siis nii on.

Peale kogu seda sündmusterikast lendu suundusin koju ja magasin kohe mitu head tundi.

Uus nädal algas Glasgowga, seekord ilma Carolineta, ning selle auks ma ei joonud ühtegi tilka alkoholi! Käisin hoopis kulmude spetsialistide juurde, sain omale uued ilusad kulmud, ning lasin omale ka maniküüri teha. Selline tüdrukute päev oli.

Millaski olid vabad päevad, ning prantsuse keel, ju see läks enam vähem, sest midagi eredat ma sellest ei mäleta.

Siis tuli üks eriti lühike Stockholm, kus jõudsin vaid poodi, et soetada kodujuustu - ning järgmisel päeval võeti see mul meie koduses Heathrow lennujaamas ära, kuna see pidavat vedelik olema. Ja see oli meie oma lennupersonali turvakontrollis. Tädi, kes mu kotti kontrollis ja siis ohtliku eseme sealt avastas, vangutas vaid pead ja küsis, et kas ma siis tõesti ei tea, et see ei ole lubatud. Ma seletasin, et mul kaks 12 tunnist tööpäeva, kus meile ei anta meeskonnatoitu, et see ohtlik ese on mu lõuna...kuid minu õigustused ei aidanud. Tädi sai ohtliku eseme omale ja mina sain kergema kotiga oma lendu minna :)

Järgmistel vabadel päevadel sain kokku prantsuse keele pundiga, arutasime erinevaid maailma asju ning veidi ka oma prantsuse keele asju, ning sõime ja jõime. Nii tore, on kokku saada mitte lendavate inimestega! Tunniks olime kõik väga hästi ette valmistanud, ning see läks meil lennates.

Siis tutvusin ka ühe uue sihtkohaga - Genf. Ilm oli veidi kehv, selline madal pilv ning veidi sudune. Miskit erilist muljet see linn mulle ei jätnud, ainuke asi mis mulle meeldis olid trollid. Osad neist olid ilusad ja oranzhi värvi, ning väga voolujoonelised. Tuiasin siin ja seal, ronisin ühe ja teise mäe otsa, et erinevaid vaateid uudistada, kuid miskit muljet mulle ei jäänud.

Järgmine päev olin jällegi Uppsalas, ning seekord tuli minu juure Kaisa. Tegime pika jalutuskäigu, ilm oli suurepärane, päike paistis kuigi oli külm. Aga just suurepärane jalutamise ilm. Ning kui päike loojuma hakkas, siis leidsime omale ühe söögikoha, kus paraku joogid olid paremad kui söögid.

Ning uus nädal algas mul Rooma lennuga, kus oli meie äriklassi uus teenindus. Mõlemad pureriga tutvusime selle uue tootega ning suutsime endast reisijatele nii hea mulje jätta, et teenisime Golden Ticketi (Kuldne Pilet) ehk siis meie püsireisijad saavad tunnustada salongiteenindajaid sellenimese väikese kaardiga, kui nad näevad kedagi kes on eriliselt suurepärane olnud. Uus toode ning teeninduskontseptsioon on suhteliselt aeganõudev, ning väga head organiseermist vajav, kuid puhkusereisijatele kindlasti meeldiv, inimestele kes aga tahavad lennukis tööd teha, on see suhteliselt segav teenindusviis. Meie suutsime aga reisijad ära võluda ja see on ju peamine.