Veebruar

Veebruar algas ööpeatusega Roomas – seekord ei viitsinud ma pikka jalutusrigni teha vaid vahelduseks läksin hoopis kolleegiga sööma. Kolleeg oli Joanne, iiri proua kes on selline lihtne inimene, kahe jalaga maa peal. Peale veidikest valimist leidsime väga toreda restorani, toit oli väga hea, teenindus super ning vein suurepärane. Ettekandjaga vestlesime rugby teemadel, kuna paari päeva pärast oli suur rugby matš – Itaalia ning Walesi vahel – meie olimegi oma lennul suure koguse Walesi fänne kohale toimetanud. Need oli väga toredad reisijad kõik, isegi peale minu kohatut küsimust – nähes et lennule tulevad mitte tavapärased Rooma reisijad, küsisin kelleltki, et kas miski jalgpall on tulemas vói kas tõesti kõik lähevad kruiisile…selle peale vaadati mind väga pika pilguga ning haletsevalt. Ma siis kukkusin ruttu vabandama, et ma olen välismaalane ja meie ei tea rugbist midagi. Siis sain kohe andeks ja olin suur sõber, kui kuulutasin et ma tahaks väga minna ühel päeval rugbit vaatama J

Meie reisijaid nägin hiljem ka linnapeal – ja nad isegi tundsid mind ära ja uurisid milline on hea pizzakoht J

Järgmine päev oli sihtkoht jällegi Stockholm – seekord küll hästi lühildane peatus kuid sinna lennul olime pardal hoopis reisijatena. Mis ma ikka ütlen – suht palju shampust sai joodud sel lennul. 

Õhtul oli meil ikka nii palju aega, et terve meeskonnaga käisime hotelli restos söömas ning mina jõudsin veel ka sauna. Järgmisel hommikul tagasilend möödus nii toredasti, et eelmine meeskond oli meie teeninduskärud sulgenud valede plommidega, ehk siis metallplommidega, millega tuleb need kärud sulgeda Londonisse saabudes, et neid keegi avada ei saaks ning et need siis saaks turvaliselt tollilattu kontrolli viia. Paraku olid need kallid kolleegid lennul Stockholmi arvanud miskis meeltesegaduses, et just nende plommidega on vaja kõik kärud kinnitada ning seega meie ei saanud lennul pakkuda ei mingit teenindust. Õnneks oli maapealne teenindus nii arusaajad, et me palusime, et nad teeksid väravas reisijatele teadustuse, et pardal meil ei ole neile pakkuda ei süüa ega juua, ning kui keegi midagi soovib veel lennureisile kaasa osta siis selleks on ainult võimalus terminalis. Reisijad olid suhteliselt rahulikud kogu selle jama peale, enamus neist tuligi omade kohvide ja võikudega – sest vahest läheb ikka kõht tühjaks 2.5 tunnisel lennul J

Sellest lennust Londonisse jõudes, suundusin lõunale Carolinega, keda ma ei olnud kohanud juba üsna tükk aega. Saime kõik omad uudised vahetatud – minul oli kogu lõuna aeg hirmus külm, isegi kogu meie alkoholi kogus ei suutnud minus miskit sooja tekitada, ning järgmisel hommikul üles ärgates olin saanud omale väga jooksva ninavedeliku. Nagu teadjamad teavad, siis jooksva ninaga lendamine on veidi keeruline, ning hommikul hambaid pestes sain aru, et minul tööle asja ei ole, helistasin siis ning kuulutasin end haigeks ja kolisin tagasi magama. Peale paaritunnist uinakut, oli mu olukord hullemaks läinud ning nüüd oli jooksvast saanud nii kinnine nina, et isegi hingamisega olid lood keerulised. Hakkasin end siis aga hoogsalt ravima, ning tegin seda uhkelt 4 päeva ja siis tundsin, et nüüd aitab küll.

Esimene lend sain aru, et olengi terve, ning sain jällegi uudistada Edinburghi – sekord viibisin seal kaks ööd. Ilm oli muidugi selline, et vihma sadas – seda nii horisontaalis kui vertikaalis, siis puhus tuul nii 30 meetrit sekundis ja kohati oli vihm segunenud miskite teradega. Ühesõnaga sain aru, et istun oma lemmiktrammi peale ja suundun kinno, sest mida veel sellise ilmaga teha. Vaatasin kinos filmi Jackie – film oli nagu oli aga naispeaosatäitja, Natalie Portman, tegi absoluutselt suurepärase rolli!

Järgmisel päeval tagasi Londonisse jõudes, sain aga kokku Zaidaga, kellega me suundusime jaapani teemajja, et seal teha väike pealelõuna tee, mis oli hiinlase serveeritud. See oli väga tore ettevõtmine! Juua teed sellistest miniatuursetest tassidest, valatuna miniatuursetest kannukestest – mida siis veel tahta ühelt pühapäevalt!

Edasi olid mul veel miskid ööpeatused graafikus, aga kuna midagi tähelepanuväärset ei juhtunud, siis ei ole mul need isegi meeles.

Kuid ühel ilusal pühapäeval oli mul lennujaama valve ja kuna meie kolleegid uues “fleet’ist” streikisid, siis paljud nende lennud anti meile lennata. Paraku ei saa me ka sellele vastu vaielda või keelduda, kuna kui meil on graafikus valve, siis võib meid ju vasvalt meie litsentsidele ning üldistele reeglitele kasutada nii nagu parasjagu vaja. Ega see ilus ei ole, et me lendame nende sihtkohti ning nende streik ei saavuta oma eesmärki kuid miskit alust meil keelduda ei ole. Üks nendest sihtkohtadest, mis sel nädalavahetusel meile lennata usaldati, oli Helsingi. Juhhuuu, minu jaoks oli see muidugi suurepärane uudis. Helistasin kohe oma valve alguses keskusesse ja uurisn, et kas mitte Helsingi peale ei ole vaja ühte inimest ja suur oli minu rõõm, kui kuulsin, et on küll. Sain end siis möllida sellele lennule, koheselt helistasin Annelile, ning me tegime suure plaani, et Anneli kuulutab end haigeks ning veedab oma esmaspäeva hoopis minuga. Anneli küll oligi veidi nohune, kuid ma arvasin, et kuna ma just olin oma nohu ravinud, et siis see mule külge seekord ei hakka. Ei hakanudki! Noral oli nagunii koolivaheaeg, nii et saime koos plaanida uisutamist. Anneli tuli mulle lennujaama vastu ja me kimasime kodu suunas, seal sõime keedetud kartuleid ning siis kimasime magama. Hommikul kimasin Claraga jalutama, siis käisime shokolaaditehase poes – ma ju pidin oma meeskonnale miskit kohalikku kommi viima, et nad mind lubasid omaette aega veetma – siis võtsime Nora ja Milla ja suundusime uisutama – pikalt me liuelda ei saanud kuna saabus jääpuhastusauto, ning me pidime jäält lahkuma. Ootasime kuni ta lõpetab kuid siis sai üsna ruttu ka meie aeg otsa, siiski saime teha mõned kiiremad pääsukesed. Milla üritas mulle ka pirueti algtõdesid õpetada…kuid mul on selles vallas veel kõvasti arenguruumi. 

Enne lennujaama kimamist jõudsime veel tüdrukute rõõmuks minna burgerit sööma ja siis saigi minu lühike visiit otsa. Aga nii tore oli! Meeskonnakaaslastele meeldisid minu kaasa toodud trühvlikommid kuid lagritsast ei olnud neist keegi vaimustuses.
Veerbuaris oli ka Eesti Vabariigi sünnipäev, mil oli meil jällegi prantsuse keele pundiga kokkusaamine restoranis, see asub suht saatkonna lähistel ning seega sain ka lipu heiskamisel osaleda:

Edasi lendasin veel miskeid sihtkohti ning siis ootas mind jällegi ees lennujaama valve kus seekord ma istusin ja tundsin, et ma olen nii suur, et mu vormisärgid on mu ümber nagu kile ümber viineri. Nii ma seal istusin ja arutlesin ja juba arvasin, et ega ma kuhugi ei lähegi kui mind kutsuti Glasgowsse, ööseks. Kiire pilk meeskonna nimekirjale, ning leidsin seal oma Caroline! Ohhooo, ärge te meie lennule küll sattuge. Ehk et see õhtune lend läks meil superluksilt, aga kuna tagasilend oli järgmisel päeval alles hilisel pealelõunal, siis me loomulikult kimasime ju õhtul peale maandumist baari, et seal väike Prosecco teha.

3 tundi ja 3 pudelit hiljem, hiilisin ma vaikselt tuppa ja heitsin voodisse. Varajasel hommikutunnil ärgates ei olnud mul ka veel midagi viga, kuid kui ma peale paaritunnist uinakut uuesti ärkasin siis tabas mind tohutu oksendamisralli. Väljus aga minust vaid vesi, mida olin hommikul joonud. Siis hakkasin end ravima, Andruse nimeliste elektrolüütidega (need on keha vedeliku kaotuse puhul suurepärased) – paraku oksendasin ma ka need suhteliselt kiirelt peale nende tarbimist välja. Miskil hetkel sain ennast ikka nii kaugele viidud, et suutsin dushi alla minna ja vormi selga panna. Teadsin küll, et ega ma eriti lennukõlbulik ei ole kuid kuna mul oli vaid üks lend tagasi ja ma teadsin kogu meeskonda, siis olin julge jänes ja suundusin lendu. Kõik me kolm, kes me õhtul olime koos aega veetnud vedelike tarbimisega, nägime välja nagu uppunud kuked kuid siiski suhteliselt presenteeritavad. Minul oli nii vorm kui ka vormisärgid paari numbri jagu suureks saanud – nii et midagigi head selles situatsioonis. Õnneks ma rohkem küll ei oksendanud, kuid süüa ei julgenud ma veel mitu päeva, rääkimata miski alkohoolse joogi tarbimisest. Aga siit siis õpetus kõigile – palun ärge tarvitage liigselt alkoholi enne lendu, need kes vähem kannatavad, need peaksid isegi pikema vahe pidama kui seaduses ettenähtud alkoholikeeld enne lendu. Õnneks oli mul lennul juba kõik hea, lihtsalt püsti seismisega oli veidi keeruline. Aga nagu ikka, elasin ma selle kõige jällegi üle J

Siia lõppu sobib suurepärselt Krisi tehtud tort Mia sünnaks: