Perepuhkus

Ühel ilusal teisipäeva õhtul saabusid mulle maailma tähtsad külalised - Kris ja Co, ehk siis külla tuli terve minu pere, muud loomad jäid seekord koju. Juba lennujaamas bussi peale minnes, olid lapsed kergelt segaduses, et aga bussijuht istub ju valele pool ;) Peagi saime selgeks, et rool on ka samal pool, nii arvasimegi, et las ta siis istub seal koos rooliga. Julgemad kimasid koheselt teisele korrusele, et ikka kaugemaid vaateid näha. Esimene bussisõit oli lühike ning peagi olime kodus, kus tõstsime kohalejõudmise terviseks klaasid, ning siis hakkasime magamiskohti jagama. Ruth magas lastega suures toas madratsil, ning Kris ja ema said magamistoas omale voodi. Hommik algas kohvi ja inglise hommikusöögiga. Õnneks sai igaüks ise valida mida ta erinevatest elementidest süüa soovis.

Kõhud täis, istusime 111 number bussi peale ja alustasime pikka sõitu Bushy pargi poole. Bussisõidul leidis Mia omale oma maja, M täht juba peale joonistatud :)

Pargis leidsime peagi hirved, seekord küll mitte massiliselt kuid seega olid nad eriti suured. Osad vaatasid ka Itaalia restorani aknast sisse, et ehk pakutakse midagi head-paremat.

Meie aga suundusime labürindi vallutustele. Ema Ester arvas, et tema istub pingi peal, ma jäin talle seltsi ning Kris ja tüdrukud suundusid labürindi keskpunkti otsima. Kui nad peale pooletunnist ringi jalutamist ikka veel ei olnud keskpunkti jõudnud, tegi see juba kõigile nalja. Kuid, ei tasu arvata, et üritus oleks pooleli jäänud, peagi olid nad roosapõsksetena siiski väljapääsu juures, fotokas oli neil aga tähtis pilt, et keskel on käidud!

Edasi jalutasime Hampton Court palee juurde, rahvast oli muidugi miljon kui mitte kaks miljonit, vaatasime üle ka roosiaia ning juurviljaaia, siis sõime jäätist ja suundusime edasi Kingstoni.

Tee peale jäi meile veel üks suur mänguväljak, kuid kuna lapsi oli seal väga  palju siis meie lapsed eriti liulaskmisest huvitet ei olnud. Meie uudistasime hoopis jalanõude puud:

Ning peagi jõudsimegi Kingstoni. Vaatasime üle meisterdamise poe, tegime seal ka sisseoste ning siis suundusime telefoniputkasid üles lükkama, ning siis kiire peatus Primarkis - kõik said omale midagi hädavajalikku. Edasi kimasime jõe äärde pubisse karastavaid jooke tarbima.

Õhtuks jõudsime koju koos poest kaasa haaratud Peppa tordiga - see muidugi nägi välja ilusam kui ta maitses kuid elevust tekitas see meis kõigis kõvasti.

Neljapäv oli raske päev kuna meid ootas ees London. Nagu te teate siis on käes augustikuu, ehk siis terve Euroopa puhkab, ja enamus neist puhkajatest soovivad oma aega veeta reisides. Ühesõnaga oli linna peal nii umbes mõni miljon inimest. Alustasime oma ringkäiku Big Beniga, edasi tuli London Eye (sellel me siiski ei sõitnud, sest järjekord oli väga pikk), Tower, Leicester väljak, M&M pood, Carnaby tänav, ning siis peamine sihtkoht meil Londonis, Hamleys! Hamleys andsime lastele vaba aja ja Krisi telefoni ja jätsime nad omapead tuulama mööda 6 korrust mänguasju. Ise läksime kohvi jooma. Lastega kokkulepitud ajal kokku saades olid need õnnejunnis, et said ise kõiki asju katsuda ja uudistada ning seda kõike veel omaette olles. Mõlemad olid omale ka välja valinud ostud, millised me siis sooritasime ning siis suundusime metroosse, mina läksin prantsuse keele tundi ja ülejäänud kimasid koju.

Järgmine hommik suundusin mina lendu, sihtkoht Frankfurt. Meie ööbimiskoht on küll Mainzis, kuid lennusihtkoht on FRA. Meeskonnas olid meil Chris ja Jackie, kes olid mõlemad minu endised kolleegid eelmisest lennufirmast, seega teadsime teineteist juba vanast ajast. Kimasime siis kohe restorani otsima, kus Saksamaale kohaselt schnitslit süüa ja veidike ehk mullidega jooke tarbida. Peale mõningast ekslemist leidsime siiski ka mitte halal söögikoha, kus pakuti kõike seda me soovisime. Valisime omale laua, tellisime toidud, ning joogid ja hakkasime aga maailma asju arutama. Ning sel hetkel kui meile toodi söögid algas nii hoogne vihmasadu, et isegi kui meie taldrikud ning klaasid tühjad olid, olime sunnitud veidike ootama, et siis kuiva jalaga hotelli poole suunduda.

Järgmisel päeval ootas meid Rooma, seekord meie meeskond suurenes ning ka õhtusöögile tulijaid oli rohkem. Rooma on muidugi nii tore koht, et vahet pole kellega seal lonkida, ning erinevaid kohalikke hõrgutisi tarbida, lõppkokkuvõttes on ikka tore õhtu.

Jackiega käisime ka kiirelt osturetkel - Parma sink, paar pudelit Proseccot, Bellini, veidi haisujuuste...selline tavaline kohvrisisu oli meil mõlemal tagasi Londoni poole suundudes. Me mõlemad läksime ka pühapäeval Windsorisse piknikule, Jackie oma perega ja mina oma perega, ning seetõttu me ka selliseid hõrgutisi kaasa soetasime omale.

Pühapäev oli siis see tore päev kui mina sain jälle aasta võrra vanemaks, ning seetõttu tuligi mu armas pere mulle lennujaama vastu, koos lillede ja tordiga, millel olid isegi küünlad peal ;) Lennu ajal kaunistas Jackie aga minu tagumise köögi loosumgite ja õhupallidega - see oli ka nii tore! Ma ise küll ei öelnud kellelegi, et mul sünna on, aga enne oma lendu kohtusime Elenaga ja tema muidugi juba teadis, et ma ei ole teistele midagi öelnud ning jagas seega oma teadmisi lahkelt ka Jackie ja Chrisiga.

Esmalt me lastega jooksime läbi purskkaevu - see oli midagi mida ma juba ammu olin teha tahtnud. See purskkaev on suhteliselt lihtne, ehk et kui ilusti ridade vahel jalutada siis on võimalik sealt kuivana läbi saada. Ainult jalad saavad märjaks, sest maapind on kõik vett täis. Aga see oli väga tore üritus!

Siis istusime bussi peale ja kimasime Windsorisse, et seal sünnipäevapiknik pidada. Algul veidike jalutasime, siis pikutasime väiksemas pargis, siis uurisime luiki, Ruthile tehti veidike iluprotseduure, siis sõime jäätist, ning siis suundusime tigude jahile, kuid paraku olid teod juba selleks päevaks otsas, seega olid sünnipäevalõunaks hoopis erinevad salatid. Restorani parim osa oli aga see, et meid leidis üks eesti tüdruk, kes seal töötas ja meid avastas. Nii tore, nii tore eestlasi kohata!

Siis suundusime oma pikale jalutuskäigule Windsori lossi juurest George III kuju juurde. Selle teekonna nimi ongi Pikk Tee, sest see on täiesti sirge teerada, mille pikkuseks on 4.5 kilomeetrit. Ühest otsast teise on loomulikult suurepärane vaade.

Lootsime oma teekonnal ka hirvi näha, kuna miskil korral kui ma seda teekonda läbinud olen, siis oli seal hirvi lausa tuhandetes. Seekord meil aga nii hästi ei läinud, ilm oli vist hirvede jaoks nii palav, et need olid kuskile peitu pugenud.

Siis jalutasime veel veidike kuni saime metsa ning tohutute villade vahelt uuesti bussipeatusesse, ning imekombel tuli ka buss, mis meid tagasi kodu poole viis.

Lennujaamas tagasi olles tegid lapsed veel paar tiiru purskkaevude vahel, seekord Cara Mi nägi vaeva ja sai ennast ikka suhteliselt märjaks :)

Järgmisel päeval tegin mina kiire valve, suht kohe kutsuti mind lendu, kiire Bergen ja tagasi - Bergenis oli väga huvitav ilm - udu, väike vihm, ning +8 kraadi! On mida oodata!

Kuid, peale minu kojujõudmist, pakkisime meie asjad ning suundusime autorendifirmasse. Esimene katse aga ebaõnnestus, mis sellest, et raha oli remdi eest juba võetud, ma pidin siiski tõendama, et elan aadressil millel ütlen end elavat. Kimasin siis koju tagasi ja tõin neile Anneli saadetud sünnipäeva kaartide ümbriku, ühtlasi leidsin ka karistustegistri tõendi, mida mul oli vaja paar nädalat tagasi lennuloa pikendamiseks. Tegelikult tõendab meie riigis elukohta mõni arve ehk siis kas gaasi või elektri arve, kuid mul pole neid kumbagi kuna maksan korteriomanikule. Siis tahtsid nad pangaväljavõtet, sest sellel on samuti aadress peal. See ei pea olema paberil kuid elektroonilisel kujul on ka selle Sinu koduaadress peal. Ma küll ei saa aru kuidas saab anda oma pangaväljavõtet miskile eraettevõtte esindajale kellel ei ole minu pangakontoga mingit pistmist... Õnneks sobis neile karistusregistri tõend, ma muidugi irooniliselt lisasin, et see tõendab ka, et ma ei ole ühegi eelmise rendiautoga jalga lasknud :)

Ühesõnaga, peale väikesi sekeldusi, saime minu isiku tuvastatud. Edasi seletati mulle midagi kütuse kohta, millest ma ei saanudki aru. Tavaliselt on ikka, et nii nagu auto saad nii tood tagasi või maksad siis juurde. Kuid seal firmas oli nii segane lugu...peale kolme korda seletamist pidin ma maksma 30 naela ja siis võisin tagasi tuua tühja paagiga auto. Ma ainult küsiisn, et kas ma ikka ise tohin vahepeal kütust võtta...sest ma tõesti ei saanud mitte midagi aru mida nad mulle seletasid. Siis hakkas minuga tegelema juba kolmas inimene, kes seletas mulle midagi deposiidi vähendamisest...millest ma samuti mitte midagi aru ei saanud. Aga et kui ma maksan 38 naela siis mu deposiit väheneb poole võrra. Ma sellest avantüürist keeldusin. Peagi jõudsime juba lepinguni. Ma olin selleks ajaks suht väsinud. Õnneks ei läinud pikalt ootamist kui miski neljas poiss meile auto tõi. Hakkasime siis seda üle vaatama, ühel peeglil puudus kate muidu olid vaid väikesed kriimud-triibud. Cara Mi jooksis muudkui ümber auto ja istus igale istmele, ning lõpuks tuli välja ja teatas paberite allakirjutamise vahele, et Ruth, Ruth, kas Sa ka tead, et sellel autol on rool valel pool ;) Ma ei hakanud seda rendifirma poisiga igaks juhuks arutama, kirjutasin paberitele alla ja asusime oma asju ja ennast autosse pakkima.

Autosõitu oli meil mitme tunni jagu, tegime vahepeal ka mõne peatuse ning pimeduse varjus jõudsime oma ööbimispaika. Meie käsutusse oli antud terve väike maja, magamistoad olid ülemistel korrustel ning allkorrusel oli piljardilaud. Kuna meist keegi ei olnud piljardit enne mänginud, siis tegime kohe turniiri. Võitjaks osutus ei tea mitmendal öötunnil vanaema Ester!

Hommikul tegime kiire hommikusöögi, siis uurisime veidike päevavalguses ümbrust ning peagi oligi aeg teele minna. Esimene peatuspaik oli kuskil põldude vahel, et uurida täpsemalt, et kui lai see sõidutee siis ikkagi on. Koheselt kui olime auto parkinud tuli meile vastu üks igavesti suur traktor, ning me vaevu mahtusime tee äärde seisma jalakäijatena. Seega saime teada kui lai oli tee.

Meie esimene sihtkoht oli vaikne rannaküla Lyme Regis. Kuna aga oli soe suvepäev, siis oli sinna külla kokku tulnuid rohkem kui me oodata olime osanud, tegime tiiru erinevate parkimisplatside juures ning lõpuks sattusime Park and ride parklasse, kust oli suurepäraselt organiseeritud bussid linnakesse. Buss viis meid randa, kus vaatasime suu ammuli, mismoodi kõik miljon inimest üritasid omale päevitunud jumet saavutada.

Me nende hulka ei jäänud, vaid otsisime hoopis tagahoovides asuva teetoa, kus jõime ühe klassikalise tee ning sõime sinna juurde kuuluivaid “scone” – mul pole õrna aimugi mis nende saiade nimi eesti keeli on.

Edasi kimasime veel veidike autoga, siis ootas meid paar looduslikku vaatamisväärsust: Jurassic Coast, Durdle Door, Lulworth Cove. Kõik väga ilusad ning kindlasti vaatasmist-uudistamist väärt. Durdle Doori juures kimasime ikka ujuma ka, seda Krisi mahitusel. Teised ujujad olid kõik kalipsodes…kuid meie tuntud põhjamaalased, kimasime vette ujumisriietega. Jube karastav oli!

Õhtusöögiks leidsime seekord pubi, kes serveeris tigusid ja seega oli meie menüü otsustatud.

Ning siis tuli meil suunduda meie järjekordsesse koju. Seekord oli selleks Shiralee B&B, ja teist korda me sinna ööbima ei lähe. Eriti jube oli hommikusöök. Kris leidis omale ka miski laululinnu, ise ta väitis et see oli öökull kuid olgem ausad, tegemist oli siiski tuviga ;) Igal juhul see lind segas Krisi und ikka tugevalt mitme tunni jagu.

Peale seda kohutavat hommikusööki kimasime aga meie peamisesse sihtkota sellel reisil ja see oli Peppa park!!

Peppa park on siis suurema lõbuka, Paultons Pargi üks väike osa. Ma ei ole küll miski lõbukate fänn aga see park oli väga tore, nii Peppa osa kui ka suur park. Suuremas pargis olid väga ilusad dinosaurused, kes liigutasid ja tegid hääli ning kohati olis päris hirmutavad, hea et nad ikka niisama meil metsades enam ringi ei jookse!

Aga Peppa oli väga armas, tegime ikka mõned tiirud erinevatel karusellidel, sellistel kergematel, sõitsime Peppa roosa autoga, õhupallidega, siis helikopteritega, siis tegime rongiga paar tiiru, ning Ruth ja Cara Mi kiikusid ka miski piraadilaevaga tiiru – see oli suht kohutav, ma hoidsin ikka kümne küünega kinni kogu aeg ja ma küll üritasin naeratada kuid ega mul see eriti välja ei tulnud. Aga kokkuvõttes oli väga tore ja kindlasti läheksime sinna veel teinegi kord.

Peale seda lõbukat kimasime kohe kõrval asuvasse Uude Metsa, ehk siis New Forest loodusparki, mis on siis tuntud metsikute ponide poolest. Mial lubas ponid kohe kodustada….kuid meie kohtumine nendega oli suht hirmutav. Kuigi Miat nad isegi kuulasid ning jaäid meile lähenedes seisma kui Mia neil käskis seisma jääda.

Natuke uurisime veel neid hobuseid ja siis oligi aeg juba koju kimada. Auto äraandmine oli õnneks vähem seiklusterohke kui selle võtmine ning peagi olime õnnelikult kodus.

Ning neljapäev oligi kojulennu päev – hommikuks oli meil küll hunnik plaane kuid lõpuks vedelesime niisama ja peale lõunat läksime lennujaama, et seal koos üks kakao juua ja siis osad lennule ja mina prantsuse keele tundi. Selline see perepuhkus oligi J Tulge aga külla!