Sünnipäeva reis

Anneli ja Reet saabusid ühel ilusal laupäeval kui päike paistis ning linnud laulsid. Ja nii tore on kui sellisel toredal päeval saabuvad külla sõbrad!! Koheselt kimasime minu kodu curry house sööma ja jooma. See curry house on selline tore koht, kus eriti palju naisterahvaid ei käi, ehk et tavaliselt olen ma ainuke naiskülastaja seal. Ja seegi kord olime me kolmekesi ainsad naised ning seega vaadati meid sama palju kui meie ümbrust uudistasime. Osad julgemad meesterahvad tulid lausa uurima, et kuidas  meile toit maitseb, et ega ei ole veel tuleturjet vaja kutsuda ;) Selle peale teatas meie suurim tulesööja Anneli, et oleks vöinud isegi tulisem olla!

Hommikul kimasin mina kiirelt veel lendu, naiskad jäid sel hetkel koju magama ning hilisemalt pidid veel küüsi lakkima ja siis minuga kokku saame, et siis koos minna võtta rendiauto, ning selle nina suunata Lake Districk ehk siis Järvemaale.

Kuna Anneli oli ainukt inimene meie seast kellel oli varasemaid kokkupuuteid valel poole autoga sõitmisega, siis istusime meie Reedaga kiirelt teistele kohtadele autos ning Annelil ei jäänud muud üle kui rooli asuda :) Kuid tööd jagus kõigile – Reet juhendas, et millisel reas olla ning kas võtta veidi tee keskele või ääre poole, ning Ruth seletas, et kuhu sõita. Ning kuna meie naiskonnal oli ühine eesmärk siis sujus kõik suurepäraselt.

Kui meil oli juba tükk aega sõidetud siis tegime kiirtee äärses bensukas peatuse. Sattusime aga väga ilusasse bensukasse kus oli lausa tiik ning purskkaev ja ka pardid-haned. Kosutasime end tee ning väikeste macroonidega, mida mina üritasin sünnipäeva koogi pähe pakkuda aga külalised ei nõustunud minuga ning arvasid, et kook peab olema ikka midagi suuremat ning kuhu saab ka küünlaid paigutada.

Järgmine peatus oli Lancasteri linnas, kus tegime väikese jalutuskäigu, vaadates üle kohaliku kindluse, kus oli veel üsna hiljuti tegutsev vangla ning keerutasime ka kitsatsel vanalinna tänavatel.

Edasi suundusime mere äärde kuid see ei vastanud just meie ettekujutusele ning kuna hakkas ka pimenema, siis võtsime suuna oma sihtkohta, Windermere’i. Vahetult enne oma linnakesse saabumist, saime ikka ka mööda kitseteed sõita. Kitsetee on selline tore tee, kuhu mahub ainult üks auto ning seda autot ümbritsevad puude oksad, mis on ennast auto ümber kallutanud. Kitsetee hea omadus on see, et siin ei ole võimalik oma suunavööndist kõrvale kalduda. Õnneks ei tulnud meile keegi vastu sellel teelõigul.

Järgmine hommik algas väikese vihmasajuga ning kuna me seda olime juba ette aimanud, siis olime teinud plaani, et matkame sel päeval autoga :) Peale tõsist kaardi uurimist, otsustasime hommikut alustada ostukeskuses, sest kaardinurgas olevas reklaamis kutsuti kõiki väsinud matkajaid sinna. Suundusime sinna siis meiegi. Meie üllatus oli suur kui saime aru, et suur ostukeskus ongi vaid üks pood ja see on kodutarvete pood ;) Suundusime hoopis infokeskusesse, soetasime omale matkaradade kaardi ning suundusime oma autotuurile. Esimene vastutulev küla oli Ambleside, kus tegime peatuse ning kimasime matkatarvete poodi ja ostlesime seal pisut, kuna väljas vihma sadas.

Järgmine küla meie teel oli Grasmere – see on kuulus ingveri küpsiste poolest, ning soetasime meiegi siis ühe küpsise. Ei olnud just meie maitse. Kuid kõrval asuvas kohvikus pakuti hoopis suurepäraselt lõhnavat kohvi ning scone – need paelusid meie maitsemeeli hoopis enam kui ingveriküpsised. Tegime selle kül vahel ka väikese tiiru, nii armas oli see koht, ilusate kiltkivist majakestega. Leidsime loomulikult igaüks omale sobiva majakese, paraku oli kõigis neis keegi juba ees elamas ;)

Järgmine külake, mis meid ootas oli Keswick. See oli väheke suurem koht ning rahvast palju, isegi kohalikke tundus olevat, eelnevalt olime kohanud vaid matkajatest turiste. Keswicki külas oli väga huvitav ühe seieriga kell, ilusas kellatornis keset peatänavat.

Kuna selles külakeses oli ka paar huvitavat muuseumit, ning meie seltskond oli huvitatud erinevatest asjadest, siis suundusime meie Reedaga pliiatsimuuseumisse, ning Anneli külastas illusioonide muuseumit.

Pliiatsi muuseum oli väga põnev, piletiks oli muidugi pliiats, ning läbi filmi ja ekspositsiooni saime teada kuidas pliiatseid tehakse, kuidas neid värviliseks saadakse ning, et neid tehakse siinsamas, Lake Districk rajoonis. Samuti saime teada, et teise maailmasõja ajal kasutati ühte teatud pliiatsit selleks, et maakaarte edastada :)

Peale muuseumite külastust, oli välja tulnud päike ning seega suundusime väli-vaatamisväärsusi vaatama. Esimesena jäi meile tee peale Castlerigg’i kiviring ehk siis midagi sarnast nagu Stonehenge. Ühesõnaga oli see ring väga katkistest kividest, mille kasutamise kohta täpsed andmed puuduvad kuid kindlasti oli see midagi tähtsat ning müstilist.

Edasi nautisime vaadet autoaknast ning tegime aeg-ajalt peatusi, et vaadelda lambaid tee äärsetel põldudel. Vahepeal leidsime ka miski kose, mida loomulikult käega katsumas käisime.

Siis leidsime punased lambad – need olid kohe tõesti üleni punaste kasukatega, loomulikult pidime ka neid veidike lähemalt uurima minema.

Ning peagi saabus meie teele järgmine küla Glenridding, ning selles Travellers Rest pubi – see tundus meile nime järgi väga sobiv koht olema, ja seega astusime sisse, tellisime lambaprae ning joogid ja tundsime end mõnusalt.

Ning järgmine peatus oli juba meie oma küla, Windermere. Seal tegime ka kiire jalutuskäigu ning vaatasime üle väiksemad tänavad ning ilusad ja ka koledad majad.

Järgmine hommik algas jällegi hommikusöögiga, siis kiirelt asjad kokku ning autosse, millega kimasime järve äärde promenaadi uudistama. 

Ja kuna hakkas jällegi vihma sadama siis suundusime ostlema – seekord isegi edukalt – Reet lausa tegi ostu ;) Peale ostu sooritamist kadusid ka vihmapilved ning oli aeg minna matkarajale. 

Olime valinud pikima matka, kus sai teha ringi ehk et alustada ning lõpetada samas kohas ilma edasi-tagasi matkamata. Nimeks oli meie ringil Fairfield Horseshoe ning pikkust siis 17 km. Matka kirjeldus oli, et tõus toimub alguses...paraku ma nii kaugele ei lugenud et kui palju seda tõusu on...praktika käigus saime teada, et tõus oli küll alguses aga et seda oli umbes kolmveerand matka pikkusest J Imelik oli ka, et enamus teised matkajad tulid meile vastu, meist ei möödunud ega ka meie ei möödunud kellestki. Kõik muu liiklus oli meile vastupidises suunas. Kuid meid see muidugi ei heidutanud, me ikka rühkisime oma valitud teed edasi.

Vaated alla orgu ning mitmele järvele ning eemal olevale merele olid muidugi väga ilusad. Nagu matkaraja nimigi ütles oli rada hobuseraua kujuga, seega vaatlesime teisel pool orgu olevat mäekuru ning jälgisime lammaste kogunemist ning nende laulukoori proovi. Ilmselgelt on neil laulupidu tulemas, sest proovis oli erinevate häälerühmade arutelu, et kuidas milliseid noote paremimi kõlama panna.

Tippe mida me muudkui nägime oli suht mitu, peale ühe tippu jõudmist, tuli selle tagant välja kohe järgmine ning me saime aru, et ka selle peame me vallutama. Kui me lõpuks olime tippude tipus, siis tegime kiire söögipausi. Pikalt ei saanud peatuda kuna tipus oli tõsine tiputuul, millega kohtudes osadel inimestel huuled võtsid sinise tooni ;) Ning edasi oli vaid vaja alla minna…

Matk oli pikk ning ronimist oli omajagu, kuid vaated olid väga, väga ilusad. Mõni koht oli veidi soine, mõni kivine, seega oli erinevat maastikku ning kogu aeg ilusaid vaateid. 

Päris maapinnale jõudes leidsime ka päikese, mis parasjagu loojuma hakkas ja siis otsustas ennast ka meile näidata.

  

Tagasi parklasse jõudes olid enamus autod juba lahkunud ning isegi tualett oli juba suletud. Meid ootas ees nüüd umbes 3 tundi autosõitu, et jõuda Warwick’u linna, kus veetsime öö. Söit möödus superluksilt, leidsime oma ööbimiskoha, tegime kiired unejoogid ja hakkasime magama. Hommikul nagu ikka, hommikusöök ning siis kimasime linnaga tutvuma, sihiks oli meil loss, mis selle linna peamine vaatamisväärsus.

Loss oli väga ilus, ning rahvast ja tegevust oli seal hulgaliselt. Ilm oli muidugi troopiline, mis oli ainult tore. Lossis tegime suure tiiru peahoones – seal oli Madam Tussaud vahakujude kollektsioon – osad kujud olid väga ehtsad ning kohati ei saanud aru, kes on kuju ja kes on lihast ja luust inimene ;)

Siis ronisime paari vahitorni ning uudistasime vesiveskit, sisenesime ajatorni, mis viis meid erinevate lahingute keskele mis kõik selle lossi pärast on peetud :) Mulle meeldis eriti ajatornis selline tore filmi näitamine, kus igas pildis oli erinev inimene kes oma lugu rääkis.

Lossist väljudes suundusime veel linna peale lõpulõunale. Algus oli paljulubav kudi lõpuks pidime ootama oma magustoitu nii pikalt, et aeg oli meil juba väga otsas. Õnneks ei olnud liiklus meie suunas hull ja saime autorendi lähistele suht õigel ajal. Paraku lugesin siis mina juhiseid veidi valesti ning viimasest ringist keerasime vales kohas ära...ning pidime seetõttu tegema väikese auringi. Kuid ka selle seikluse mahutasime oma ajakavasse ning saime ikkagi lennujaama veel õigel ajal. Mina paraku olin küll selline luuser, et oma prantsuse keele tundi ma enam ei viitsinud minna...ma olin sinna juba nagunii hiljaks jäänud ning Reet ja Anneli mõlemad lubasid, et võin endale vaba õhtu võtta küll! Saatsin siis tüdrukud turvakontrolli ja kimasin koju :)