Positsioneerimine

Valvest sattusin reisijana Brüsselisse, ning kohe sama lennukiga juba töötajana tagasi. See on meil selline naljakas tööots, mida nimetatakse positsioneerimiseks, ning mis ajab meie reisijaid veidi segadusse, et miks osad meist istuvad tähtsa näoga salongis ja midagi ei tee. Minu kõrvale sattus istuma üks suhteliselt jutukas ameerika onu, kes muudkui uuris, et mis ja kuidas, ja kuidas meie töö üldse korraldatud on ja kas me lendame kogu aeg sama meeskonnaga ja kas me lendame kogu aeg samu sihtkohti… Lõpetuseks soovis onu mulle turvalisi lende ja teatas, et ma olen väga ilus!

Miskil päeval sattusin korraks Budapesti – see oli selline kiire ööpeatus. Ma küll tahstin minna vaatama kuidas on pagulaste olukord rongijaamas, kuid paraku oli linnas nii mitu meeleavaldust, millistest me bussiga möödusime, et ma arvasin paremaks mitte oma vähest aega seal ekslemisele kulutada. Selle asemel läksime koos kolleeg Steve’ga hoopis õhtust sööma. Söök ei olnud seekord teab mis elamus, ei tea isegi kuidas me nii valesse kohta sattusime, kuid muidu oli õhtu väga tore. Ja Budapest on kahtlemata nii ilus, et muud elamused jäävad nagunii sellele ilule alla.

Edasi tuli mul mõni vaba päev, ühel neist oli meil väga huvitav troopiline vihm, mis oli nii tugev, et ma kartsin et vesi tõuseb nii kõrgele, et tuleb mul aknast sisse. Tänavad olid muutunud jõgedeks ning suuremad ristmikud olid lausa ookeanid. Aknast seda vaadata oli ilus, kuid ise selle käes olla oli veidike märg J

Siis tegelesin jällegi perearstile registreerimisega. See siis tähendab sellist toredat nädalatepikkust protsessi. Esmaslt pead leidma oma rajoonis perearsti keskuse, kes võtab vastu uusi patsiente – see leitud, helistasin ja küsisin, et mis ma nüüd edasi tegema pean. Tuli nende juurde kohale minna ning kirjutada avaldus. Peale seda pidi 3 nädalat ootama ning siis neile helistama, et saaks perearstikeskuse administraatoriga kokku leppida kohtumise. Helistamine võttis minu puhul ka aega umbes nädala, kuna ma igal kellaajal helistada ei saa, siis ühel päeval sattusin helistama siis kui keskuses oli beebi kliinik ja see on ju ometigi nii kiire aeg, et muude asjadega tegeleda ei saa. Siis sattusin jällegi hetkil kui administraatoril oli miskeid muid tegemisi. Kokku ma vist helistasin ja rääkisin oma lugu umbes 6 korral ja siis lõpuks saingi juba õige inimese toru otsa ning ta kutsus mind kohe järgmisel päeval kokku saamisele. Läksin siis kohale, ning kokkusaamine koosnes põhiliselt loengust teemal kuidas perearstikeskuses käituda, et seal ei ole viisakas telefoniga oma isiklikke asju ajada, ega istuda ooteruumis kõrvaklapid peas. Samuti ei ole viisakas üldse ooteruumis kõva häälega rääkida, vaid targem on seal vaikselt istuda ja oma järjekorda oodata. Ma muudkui naeratasin ja noogutasin. Edasi leppis administraator mulle kokku vastuvõtu tervishoiutöötajaga, järgmiseks päevaks. Sellel vastuvõtul siis kaaluti mind, võeti uriiniproov, mõõdeti vererõhku ja uuriti minu elustiili järele. Otsustati, et ma olen rasvunud kui aktiivse eluviisiga ning madalama poolse normaalse vererõhuga. Paluti ka vereproovile minna, siis kui aega saan ja lubati teada anda kui mu uriiniproovis midagi huvitavat leitakse. Kui olen oma vereproovi ära teinud – seda saab teha ühes lähedases haiglas ning selle vastused on korras, siis saan paari nädala jooksul teatise, et olen nende keskusesse registreeritud. Ja nii lihtne see ongi! Erinevate pausidega olen selle asjaga tegelenud maikuust saadik ning järgmine nädal loodan siis minna ka vereproovi tegema.

Neljapäeval oli mul ka pranstuse keele tund, kus oleme jõudnud kaudse kõneviisi moodustamiseni – ohh, jumal, kes selle küll välja mõtles. Istusime seal kõik tuimade kalanägudega, ega saanud midagi aru mida meile seletati või et mida me nende harjutuste tegemisel tegema peaksime. Isegi meie tavapärane Prosecco ei aidanud! Loodan, et selle nädala tund on veidike selgust toovam.

Enne oma prantsuse keele tundi minnes, avastasin keset South Kensingtoni linnaosa ühe Eesti numbriga auto!!!! Kuna auto oli pargitud – valesse kohta – ning tal ohutuled põlesid, siis arvasin, et kohe tuleb ka juht ning ma näen kodumaalast. Juht tuligi….kuid ta nägi välja vähem eestimaalane kui mina…seega ei hakanud teda tülitama ning oma ülevoolavat rõõmu talle üles näitama. Siiski oli naeratus mu näol veel pikka aega lihtsalt eesti numbrimärgiga auto nägemisest!

Vahepeal olen kohanud ka toredaid reisijaid: istusime oma meeskonnaga oma lennu väravas ja ootasime lennuki saabumist kui váravasse saabus härrasmees, kes vabatahtlikult soovis oma kohvrit sisse registreerida, et seda siis mitte käsipagasina pardale võtta. Väravatöötajad tegidki seda. Kui härra oli juba pardal, siis viisin mina talle väikese shampuse pudeli ning tänasin teda, et ta meie elu kergemaks tegi. Ta oli sellest nii liigutatud, et tal tuli pea-aegu pisar silma! Nii armas!

Ja ühel ilusal laupäeval venis meie üks väike lend Brüsselist tagasi Londonisse nii umbes 10 tunniseks tööpäevaks. Nimelt oli meie lennuk katki kuid vaatamata sellele toodi meid lennujaama ning arvati, et lennuk saab parandatud suht kiirelt. Paraku oli lennukile vaja varuosa, mis saadeti Londonist saabuva lennuga ning kuna tegemist oli laupäevaga siis ei olnud lendude tihedus sama mis tööpäevadel. Ja nii need tunnid möödusid – algul istusime meeskonnaga pagasilaadijate puhkeruumis, siis terminalis, siis meie lounges ning lõpuks ka lennukis. Ja peale pikka ootamist sabusid pardale 15 reisijat, kes ei olnud veel alla andnud, ning me alustasime oma lendu. Loomulikult muutus tänu sellele meie kõigi graafik tundmatuseni ;) Ning seetõttu kiman nüüd hoopis Genfi ja seda lausa ööbima. Head õhtut kõigile!