Puhkusejärgne

Peale puhkust olid ilmad meil ilusad, kuid lennud, millel mina olin, kõik miskipärast hilinesid. Ei saanudki aru miks ja kuidas, aga iga päev suutsime me miskitel põhjustel oma kaks-kolm tundi hiljem saabuda.

Ühel päeval ootasime näiteks koristajaid Roomas ja see ootamine kestis 2.5 tundi. Oli pühapäevane päev, võib olla koristajad olid missal või ajasid miskeid muid tähtsaid asju. Need kes lõpuks meie lennukit koristama tulid olid laenukoristajad ehk et see ei olnud tavaline firma kes seal lennujaamas meile teenust osutab vaid need oli siis kuskilt lennujaama pealt appi saadetud. Kus meie oma teenusepakkuja oli, sellest ei saanudki aru. Ja nii need hilinemised tekivad J

Siis saabus aga lend Toulouse, seda olen juba kaua oodanud kuna see linn on mul veel avastamata. Loomulikutl hilines ka meie sinnasaabumine kuid järgmisel päeval oli mul aega selle linnaga tutvust teha. Prantsusmaad see linn mulle küll eriti ei meenutanud kuid tore, armas linn on sellegipoolest.

Jalutasin sihitult mööda vanalinna kitsaid tänavaid, sattusin miskisse kloostrisse ning erinevatele turgudele. Ilm oli ilus ning inimesi ja linna oli huvitav vaadata.

Ühel hetkel oli mul kaks vaba päeva ja ühe neist veetsin salaja kodus olles. Hommikul küll juhtus selline asi, et kuulsin koputust uksele ning kui avasin siis teatas alumise korruse naabrinaine, et mulle on alumisel korrusel erisaadetis. Ma olin juba murelik, et mis nüüd siis...kuid ukse taga oli kuller, kes tõi mulle suure lillekimbu!

Nimelt oli Andrus olnud nii ettenägelik, et saatis mulle sünnipäeva lilled paar päeva varem, et ma siis oma vabadel päevadel saaksin neid kodus nautida.

Siis istusin jällegi lennujaama valves – oma 5 tundi sain seal erinevaid mõtteid mõlgutada kui mind saadeti kodu asemel hoopis Brüsselisse. Ning seega muutus kogu mu edasine graafik. Sain järgmiseks päevaks omale Frankfurdi ööpeatuse – sama lennuga lendas koju ka Elena. Ning kuna Elenal koju jõudmisega kiiret ei olnud ja minul oi samal päeval sünnipäev, siis Elena tuli meiega hotelli, ning me läksime koos terve meeskonna ning Elenaga minu sünnipäeva õhtuöögile. Ning oli ootamatult tore õhtu!

Järgmisel hommikul oli meil plaanis lend tagasi Londonisse ja siis pidime edasi minema Milaanosse. Paraku vahetult enne õhkutõusu Frankfurdist minestas üks reisija, me katkestasime ruleerimise ning suundusime tagasi väravasse, et antud reisija maha tõsta kuna arvasime, et ta ei ole lennukõlbulik. Reisija oli just hakanud tarvitama neerukivide vastaseid ravimeid ning Londonis ootas teda ees 10 tunnine jätkulend. Seega arvasime, et parem on kui meditsiinitöötajad ta enne üle vaataksid ning siis oma arvamuse annaksid kas ta on suuteline nii pikka lennureisi vastu pidama. Kiirabi võttiski härra kaasa ning meie jätkasime on teekonda. Londonisse jõudes oli aga meie Milaano lend uue meeskonnaga täidetud ja meid saadeti koju.

Kuid minu jaoks oli see vaid asjade lahenemine iseenesest sest sama päeva õhtul saabusid mulle külla Anneli ja Reet. Kuid sellest juba järgmises postituses.