Kuumalaine

Minu sellesuvised kuumarekordid vajavad juba parandamist, selline oli siis kraadiklaasi näit Roomas, 13 augustil:

Seega võib öelda, et ilm oli soe, tänavad olid rahvarohked ning kõigil oli miskeid asju ajada. Kes ostles, kes vaatas vaatamisväärsusi, kes ajas naabriga juttu, kes üritas turiste oma kohvikusse-restorani kutsuda. Kuna minul ei olnud ei ostlemis ega vaatamisväärsuste plaani, siis jalutasin niisama sihitult mööda linna. Jalutasin hotelli juurest Colosseumi juurde, siis Trevi pursskaevi juurde – mis oli remondis, siis Piazza de Popolo, kus istusin veidike ühes kallihinnalises kohvikus ning tarbisin joovastavaid jooke, ning siis mõtlesin et kui ma juba nii kaugele olen jalutanud, et käin siis ka juba Püha Peetruse väljakul ära – mõeldud, jalutatud, ning sealt lonkisin Tosca ehk siis St. Angelo lossist mööda, ning siis mööda väikseid looklevaid tänavaid Piazza Navonale. See on siis selline tore väljak mis mulle Roomas eriti meeldib – miks, seda ei oska öelda. Ta ei ole just tavalise väljaku kujuga, ta on piklik ning suhteliselt väheste sissepääsudega, väljakul asub ka mitu purskkaevu, millel on igaühel oma lugu rääkida, kuulsaim neist Bernini, 4 jõe purskkaev. Uudistasin ka paari söögikohta seal, et istuda ning vaadata kuidas maailm minust möödub, paraku see koht mis mulle meeldis oli rahvast pungil täis ning teised kohad kus minu jaoks ruumi oleks olnud, et olnud nii kutsuvad J Seega jätkasin oma lonkimist teekonda ning külastasin veel Pantheoni ja siis leidsin miski igava ning suhtelsielt koleda koha kus istuda ning maailma vaadata. Aga vaade oli ilus ja pizzal ei olnud ka viga ning vein on alati hea ;)

Rooma on väga tore koht, kui teil midagi teha ei ole, siis külastage seda linna. Ja kui teil on midagi muud teha, siis jätke need muud tegemised ja minge ikka Rooma!

Järgmine päev ootas mind Stockholm, ehk siis tegelikult Uppsala. Ilm oli minu tulekuks parasjagu päikesepaisteline ning just paras jalutuskäiguks ning klaasikeseks veiniks. Uppsala oli väga armas ning ilus linnake, eriti kui päike paistab. Ronisin kõigepealt suure roosa maja juurde, mida ma oma hotelliaknast olin iga kord vaadanud. Seekord katsusin siis roosat Uppsala Lossi lausa oma käega.

Siis vaatasin üle ka raamatukogu, ning Toomkiriku ja ka endise ülikooli peahoone. Toomkirikus rõõmustas mu meelt kõige enam eesti keelne voldik!

Ning peale kõike seda arhitektuuri tarbimist, suudusin jõe äärde, kus leidsin omale klaasi veini ja hea vaateplatsi, et jälgida maailma möödumist. Kui maailm oli minud piisaval määral möödunud, siis kimasin toidupoodi, et soetada omale musta leiba ning heeringat ja Estrella kartulikrõpse – see oligi minu pea-aegu kodumaine õhtusöök, mida ma hotellitoa rõdul nautisin.

Järgmise ööpeatusena oli mul ees Budapest – seekord oli see väga lühike ning kohe kui me maandusime, keeras keegi turetõrjevooliku kraani lahti ning algas üks uhke vihmasadu. Ja seda jätkus kohe mitmeks tunniks. Hotellis oli lausa mitu elektrikatkestust ning me juba lootsime, et ehk see vihm aitab meil kuidagi pikemalt Budapestis viibida...Käisime oma salongipersonali pundiga õhtust söömas – seda hotelli restoranis kuna väljumiseks ei olnud meil kalameheriietust kaasas. Kuna enamustel hotellikülastajatel oli sama probleem, siis oli restoran väga üle rahvastatud ning lisades mitmed elektrikatkestused, ootasime me oma sööke rekordilised 2.5 tundi. Õnneks jagati nii kaua jooke, valik oli pigem jookide seast mida meie ajalimiidi tõttu tarbida ei saanud J Peale pikka ootamist saabus ka söök – minu valik oli suurepärane, kolleegide valik oli veidi kesisem. Ning siis suundusime kiirelt täis kõhuga magama. Hommikul oli jällegi päike taevas ning vihm oli unustatud.

Siis saabus minu graafikusse 3 vaba päeva. Esimsel neist käisin kirjutamas avaldust uues perearsti keskuses, et nad mind sinna arvele võtaksid. Nüüd pean ootama paar nädalat kuni nad seda avaldust menetlevad ning siis mind vastuvõtule kutsuvad.

Siis käisin postkontoris, et saada kätte Reeda saadetud sünnipäeva kingitus, mis oli väga ilus fotoraamat meie Sri Lanka piltidest ning jutust sinna kõrvale.

Ning kui ma juba olin sattunud miskise uude linnaossa, siis arvasin et teen selle kohaga veidike tutvust. Koha nimi on siis Hayes, ning enamus rahvastikust on eelnevalt elanud Sudaanis. Oli põnev kogemus!

Teisel vabal päeval olin lihtsalt kodus ja ei teinud mitte kui midagi ;)

Ning viimasel vabal pa4eval kimasin Windsorisse ning peale tiiru linna peal, ning tigude söömist, suundusin läbima the Long Walk’i ehk siis pikka sirget mis viib Windsori lossi juurest kuningas George III kuju juurde. Siin pilt siis lossi värava juurest:

Vahepeal kohtasin selliseid tegelasi:

Ning siin vaade kujule:

Ning uuesti vaade lossile:

Edasi tuli lennujaama valve, millest mind kutsuti suht kiirelt lendu, sihtkohaks St Peterburg – oli üks väga tore päev! Kuna aga see valve oli minu töönädala esimene tööpäev, siis loomulikult oli mu üljäänud graafik sellest segamini ning muutus hoopis teistsuguseks. Järgmiseks päevaks sain omale Glasgow ööpeatuse. Saabusin sinna suht varakult hommikul ja kuna päike paistis, siis otsisin kaardilt välja roheala, ehk siis pargi ja seadsin oma sammud sinna.

Pargi keskel leidsin ka rahva talvepalee, seal asus ka muuseum, mida külastasin. Kuid siis suundusin kiirelt ikka õue, päikese kätte.

Järgmiseks ööks pidin suunduma Belfasti – kuid kuna üks mu kõrvadest otsustas lukku minna lennus, siis arvasin paremaks koju suunduda ning ennast haigeks kuulutada. Ravisin end hoogsalt sibulakompressiga üsna mitu päeva – lõpuks haises juba kõik sibula järgi ning siis arvasin, et nüüd on paras aeg tagasi lendama minna. Kuulutasin end terveks ning sain jällegi uue graafiku, algatuseks Larnaca ööpeatus. See oli minu sihtkohtades uus valik, meeskond oli suurepärane, lend oli tore ning sihtkohas suundusime pea terve meeskonnaga õhtust sööma. Söök oli muidugi jumalik! Tomatid, kurgid, salat = täiesti päris maitsetega ja väga ilusate värvidega. Liha oli samuti suurepärane, grillitud halloumi juust…Müstika, kui head sööki möned inimesed peavad iga päev sööma!

Hommikul vedelesin basseini ääres ning tegelesin oma päevitustriipude lihvimisega. Väga palav oli!

Lend tagasi möödus väga rahvarohkelt, isegi kõik vabad klapptoolid olid rahvast täis! Samamoodi läks ka järgmisel päeval graafikusse ilmunud Ateena, seekord edasi-tagasi. Kõik kohad lennukis olid täidetud, ning mõned inimesed jäid ka meie lennust maha, lootma järgmise lennu vabadele kohtadele.

Ateena lennul oli ka selline huvitav juhus, et üks proua tuli pardale ja kohe hakkas mulle erinevaid käsklusi jagama vinguvas kõnetoonis. Kui ma need soovid täitsin ja temani nendega jõudsin, siis ta küsis, et kas ta rääkis minuga ebaviisakalt. Ma julgesin vastata ausalt, et jah kuid et meie töös on see väga tavaline ja ma olen vaid rõõmus, et kui tema sellest end paremini tunneb kui ta saab kellegi peale oma maailmavalu välja valada. Ta ütles, et tema perekond, kes kõik seal kõrval istus, kogu aeg kutsub teda korrale kuna ta pidavat ebaviisakalt inimestega suhtlema. Ta lubas end edaspidi parandada. Ma oleksin hea meelega seda vestlust edasi arendanud…kuid paraku surusid muud töökohustused peale ning lennu ajal ei olnud samuti aega, et sel teemal pikemalt peatuda. Kuid siiski oleks huvitav teada, miks osad inimesed suhtlevad meiega toonil millega nad ei räägi iialgi kellegi teisega J

Peale Ateenat muudeti mu graafikut veel kord kuna mulle oli “unustatud” määrata pikendatud puhkeaeg, mis on meile ette nähtud peale pikka tööpäeva, mida Ateena kahtlemata on. Seega sain järgmiseks päevaks omale jällegi lennujaama valve, ning peale 5 tunnist logelemist seal, saadeti mind Nizzasse, ja seda ööseks.
Mul oli muidugi suur plaan, et hommikul panen kella helisema ja suundun koheselt randa päikest kinni püüdma…paraku kell helises ning ma vajutasin selle kinni ja magasin rahulikult edasi J Sest parem hea uni kui vilets päikesevõtt.

Ja peale Nizzast saabumist, ootasid mind jällegi vabad päevad.

Käisin Hayses – seekord suundusin sinna läbi oma kodupargi. Vaatasin kaardi pealt, et väike metsatee peaks mind viima kuni kiirteeni ning siis tunnel sealt alt läbi. Metsateel oli aga vahepeal selline tõke ees:

Ma olin veidike segaduses, et kas see on ikka suund…uurisin siis läbi tõkke ning sain aru, et teispool läheb ikka tee edasi. Võitlesin siis veidi nõgestega ning sain tagasi teele ja leidsin üles kõik kohad mis vaja.

Eile kohtusin Alaniga – tutvustasin talle parki, mis asub minu vana kodu lähedal, ning ka seal asuvat järve. Ning siis käisime kohalikus pubis, kus ehmatasime miski sealse koduvana ära, kuna seal pubis ei pidavat kunagi keegi välis-inimene käima ja nüüd ootamatult tuli neid lausa kaks tükki uksest sisse ;) Ning õhtu lõpetuseks käisime ka India restoranis, mis asub minu vana kodukoha bussipeatuses ning mida ma kogu aeg tahtsin külastada kui ma sealt möödusin, kuid ilmselgelt oli 3 aastat selle kõrval elamine liiga lähedal, et sinna sisse astuda ;) Nüüd on see tehtud ning toit oli väga hea, teenindus suurepärane – nii et võib juhtuda, et satun sinna ehk veel mõni kord.

Ning tänase, viimase, vaba päeva olen lihtsalt kodus vedelemisega tegelenud – jube mõnus!