September

Beirut oli mul seekord puhkamiseks mõeldud – ehk siis külastasin hotelli basseini ja kanakuuti ja puuviljapoodi J Ja nii kõik kolm päeva mis ma seal koha peal olin. Õnneks oli ilm veidike pilves kahel päeval – seega ei kulunud väga palju päevituskreemi kuna ilm on Liibanonis endiselt kuum, kraadiklaas näitas +36 ja see vähene päike oli vägagi tuline. Vaatasin telekast mitut filmi ja tegelesin hoogsalt raamatu lugemise ning magamisega – ma vist pole ammu nii palju magamistunde kokku kogunud kui sellel Beiruti reisil. Aga vahest peab ju puhkama ka, onju?

Tagasi Londonis oli meil Ray’ga plaanis minna Botaanikaaeda – ja seda me ka tegime. Kuninglik Botaanikaaed Kew Gardens oli väga suursugune ja tohutu suurel maa-alal asuv park. Muidugi ei puudunud ka erinevate sisudega kasvuhooned, ega aias endas erinevatele maadele pyhendatud nurgakesed. Siin pilt Jaapani aiast ja selle juurde kuuluvast kujundlikust väravast: 

Ühest kasvuhoonest leidsin ühed mõnusad ja suured sõnajalad:

Ja tee äärest miskid imelikud krookused, mis olid lehetud:

Pargis oli ka võimalus osasid puid vaadata ülevalt poolt:

Siin ka kahed erinevad kastanid:

Ja veel mõned pildile jäänud taimed:

Troopikamajja oli ära eksinud ka üks ilus ja värviline sisalik:

Minu vaieldamatu lemmikpaik selles pargis oli bonsaide maja – see oli küll üsna hõredalt sisustatud kuid siiski olid need puud mu lemmikud:

Siis olen hoogsalt tegelenud korteriotsingutega. Paraku miskeid edasiminekuid selles vallas ei toimunud ja seega otsustasin lõpuks pikendada oma kehtivat üürilepingut veel 6 kuu jagu. Käisin küll vaatamas oma viite erinevat korterit, kuid igal ühel oli miski viga: kus oli vannituba aastast ’56, kus oli hind arusaamatult kõrge, kus oli vilets asukoht, kus oli jällegi vaip maas… Nii, et järgmised kuus kuud on minu aadress endine J

Vahepeal on mul ka üks tähtpäev möödunud – nimelt 13. Sept. möödus aasta aega päevast mil ma siia saarele kolisin. Seega võin öelda, et olen siin juba vana kala ;)

Vahepealsed lennud on mind viinud Ammani ja Jerevani – Ammanis tegin linnale jällegi suure tiiru peale ning pildistasin ka uued pildid – eelmised olid meil tehtud Krisiga koos kui me kasutasime ühekordset fotokat ja nendelt on võimalik ära tunda inimesi vaid siis kui tead täpselt kellega pildil tegu on.

Siin siis uued vaated Ammani Tsitadelile, linnale, arheoloogiamuuseumile ning Amfiteatrile:

Siin ka vaade vaba aja veetmisest Heltoni (jah just, pea-aegu nagu Hilton aga mitte päris) baaris koos meeskonnaga:

Ja pildid ka Ammani vanimast mosheest:

Oma Ammani reisi lõpetasin toateeninduse tellimisega, siin on kandik valikuga araabia mezze’dest. See oli värviline ja maitsev punkt Ammanile:

Jerevani saabusime me aga sobivasti nende iseseisvuspäeva pidustuste keskpunktis ja kuna meie hotell asub linna peaväljaku ääres siis saime osa suurejooneliselt kontsertprogrammist ja ilutulestikust. Muud huvitavat seekord ma Jerevanis ette ei võtnud, jalutasin veidike linna peal ja soetasin omale suurema koguse granaatõunu.

Tagasilennul Jerevanist Londoni oli meil pardal tore härrasmees, kes põdes Parkinsoni tõbe kuid vaatamata sellele oli ette  võtnud pika lennureisi oma tütre juurde – Teheran-Jerevan-London-Vancouver. Antud tõbi ei ole küll eluohtlik kuid kuna härrasmees arvatavasti unustas omad rohud õigel ajal võtmata siis oli vahepeal tema seisund suhteliselt segane – ta ei olnud suuteline rääkima, ta nägu muutus täiesti maskiks ehk et ta ei olnud suuteline fokusseerima oma pilku ega aru saama ümbritsevast. See seisund oli küll veidike kohutav meile, ümbritsevaile ja ka teistele reisijatele. Teised reisijad ei saanud aru kuidas sellises seisndis inimene on üksi lennule tulnud, et kus on ometigi tema perekond ja kuidas on lubanud oma isa, vanaisa üksinda nii pikale lennureisile. Õnneks möödus see segasus ning enne maandumist oli härrasmees omale lausa iseseisvalt kingad jalga pannud ning suutis juba lauseid moodustada ning adekvaatselt küsimustele vastata. Seega lõpp hea kõik hea kuid panen siinjuures kõigile südamele, et ärge laske oma lähisugulasi üksinda lendama kui neil on miski huvitav haigus küljes J Lihtsalt kahju on neist üksildastest vanainimestest suurtes lennukites …

Üleeile oli siin Kristi – kellel oli tähtsaid asju ajada Londonis ja head juhust kasutades saime õhtul kokku ja shoppasime veidike ning siis istusime restoranis veinipudelit jagades. Oli tore õhtu ning juttu jätkus kauemaks – pooled jutud jäid meil ikka rääkimata ;) Kristi tõi mulle ka parimat kodumaist klatshi ehk siis meditsiiniajakirja Kroonika – nii tore on vaadata värvilisi pilte vapratest ja kaunitest J

Eile õhtul aga viis Ray mind teatrisse, päris teatrisse mitte muusikali. Vaatasime etendust pealkirjaga Yours by asking. Hispaania autori tükk, kirjutatud mõned kümned aastad tagasi kuid endiselt ajakohane. Teater oli meie NO ja Linnateatri vahepealne – seda nii teatrisaali osas kui ka näitlejate suhtes. Etendus oli hea, publik oli pigem vanemast generatsioonist – meie olime arvatavasti noorimad külastajad eilsel õhtul. Meile mõlemile meeldis ja seega lähme kindlasti ka järgmisi etendusi seal teatris vaatama. Teater ise asus Richmondis – seega mitte eriti kaugel ja meile tuttavas ning meeldivas kohas.

Eile hommikul sain aga kätte oma uue vormi – nimelt, kui keegi veel ei tea siis minu praegune tööandja osteti ära British Airways’i omanikfirma poolt ning seega integreeritakse meid selle suure lennugigandi Eurofleet’i. Oktoobrikuu lõpul kaob lennundusmaailmast minu praegune tööandja :(

Meie lennukid värvitakse British Airways’i värvidesse ning enamik töötajad saavad uue vormi ning peavad läbima uue kursuse ja hakkavad lendama uutel liinidel J

Minu uus kursus algab 5 oktoobril ja see kestab 2 nädalat. Uue vormiriietuse sain juba eile ja eile istusin sellega pool päeva kodus ja harjutasin selle kandmist. Vorm on ilus ja stiilne ja mis peamine – pintsakul ja teenindusvestil on eraldi väike pastakatasku!!! Lisaks kuuluvad vormi hulka pikad püksid – jippii!!! Nii et esialgu on uutest riietest rõõmu palju. Loodan, et saan ka kursuse edukalt läbitud ning siis juba saan uhkusega uue vormiga lendama hakata.

Praegu istun lennujaama valves (seljas ikka veel vana vormiriietus). Siis on veel paar päeva lendamist ja järgmisel reedel saab minust jällegi õpilane J

Seniks aga päikest ja sooja kõigile!

PS. Ray teadis eile rääkida, et Kew Garden Botaanikaaed (millest oli eelpool juttu) on suletud kuna üks puu oli murdunud ja selle alla oli jäänud keegi vanamammi, kes oli õnnetult surma saanud ja seega on uuringute teostamise ajaks botaanikaaed suletud.