Eile lendasin Casablancasse ja tagasi. Algus oli paljutõotav, lend sinna oli väga tore kuigi varajane pühapäeva hommiku kohta. Tagasilennul oli üks purjus reisija nii kuraasi täis, et arvas heaks hakata ebatsensuursete sõnadega väljendama oma pahameelt mu kolleegile ning lõpetuseks lõi mu kolleegi Susanit. See aga tähendas seda, et lennule kutsuti vastu politsei ja veel mõned ametiisikud, kes antud reisija oma hoole alla võtsid. Meie aga pidime andma seletusi politseile ja tegime me seda loomulikult lennujaamas, väljuvate lendude ootesaalis. Kindlasti oli see väga huvitav vaatepilt mööduvatele kodanikele sest kogu meie meeskond istus eraldi nurkades ühe meie värava juures ja igaühel oli oma hambuni relvastatud politseinik kõrval, kes meid siis küsitles. Mööduvate reisijate pilkudest võis välja lugeda, et arutelu meie võimalike tegude teemal jätkus kauemaks. Küsisin ka “oma” politseinikult, et mis meie pahategijaga edasi saab. Ta arvas, et kõigepealt lastakse tal kaineks magada ja siis esitatakse talle süüdistus. Loodetavasti saab ta ka miski karistuse.
Vahejuhtum oli suhteliselt väsitav ja kogu see loo seletamine vöttis omajagu aega. Lisaks peame veel kõik kirjutama seletuskirjad oma firmale, seletamaks mis juhtus ja kuidas. Ja loomulikult oli meil veel peale politseile seletuste andmist oma kontoris pikk de-brief ehk siis jutuajamine teemal, et mis juhtus, miks juhtus ja mis me sellest õppisime.
Täna oli mul lennujaama valve, seekord tõi see mind poolest lõunast koju tagasi, ehk et lendama mind ei vajatud. Seega arvasin, et olen teeninud ära ühe ilusa kohtumise oma vana sõbra, G&Tga. Seadsin sammud oma kodupubi poole ja varsti istusin oma G&T klaasiga kaminas põleva elava tule ees ja lugesin raamatut. Meenus tuttav laul – … mõni hetk on kohe väga-väga ilus…
Homme ootab mind Moskva J
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar