Beirut

Beirut oli igati ootamist väärt – olin sinna ammu minna tahtnud ja see linn oli väga huvitav ja mitmekülgne. Õnneks on mul neid Beiruti lende lähiaja graafikus kohe rohkelt, nii et saan veel paar nurgatagust seal linnas üle vaadata.

Seekord vaatasin üle suurima moshee, Mohammed Al Amin’i nimelise ja seda nii seest kui väljast, nii valges kui pimedas:

Roomlaste rajatud spa – sellest ei olnud küll väga palju järel, aga väheke katkisi kive ikka:

Vaatasin ka üle kohaliku parlamendihoone – pildistada seda ei julenud, sõjaväelaste rohkus selle hoone ümbruses oli aukartust äratav ;)

Jalutasin mööda pikka rannapromenaadi – kuna oli pühapäeva pärastlõuna siis sattus samas ajal seal jalutama enamus Beiruti linnakodanikest – neid oli tore jälgida. Seekord ma veel nii julge ei olnud, et neid ka pildistada sest kui ma ühele pingile liiga kauaks istuma olin jäänud siis tuli üks kohalik mammi ja teatas et ta tahaks ise seal minu koha peal istuda ja mina vöiksin nüüd juba edasi jalutada. Tõusin siis naeratades ja läksin oma teed lubades mammi oma kohale mööduvat elu vaatama.

Promenaadil oli muidugi erinevaid müügimehi – kes pakkus kohvi, kes pakkus naiste käekoti kujuga saia, kes pakkus pähkleid, kes hüppavaid loomi – sellele müügumehele tahtsin juba ligi astuda ja küsida, et ega tal ei ole juhuslikult roosat notsut – teate ju küll kellele, ikka Cara Mi’le – aga viimasel hetkel mmenus mulle, et olen siiski muhameedlaste maal ja ehk ei ole isegi hüppava roosa notsu küsimine just kõige viisakam tegu.

Rannapromenaadist on siin ka pildid:

Ja vaade ka mere poole rannapromenaadilt:

Rannapromenaadi lõpus leidsin ka ühe restorani, kus pidasin vajalikuks teha väikese peatuse. Paraku söögi tellimisega läksin seekord alt, arvasin, et kuna olen mere ääres siis on tore tellida “Seafood Combo” – paraku oli kogu see “seafood” paneeritud ja nagu mu lugejad teavad, siis ei ole ma eriti suur paneerimiskunsti austaja J Mäletan oma Egiptuse päevilt, et lemmikrestoran ilma milleta ei saanud ühelgi nädalal läbi, oli just Liibanoni restoran. Paraku seekordsel Liibanoni külastusel mulle neid sooje mälestusi ei meenunud. Katsun järgmine kord hoolikam olla oma toiduvalikutes. Kuid restoran ise oli suurepärase vaatega ning külastamist väärt juba seetõttu:

Jalutades tagasi mööda promenaadi kesklinna poole avastasin uhke uuema promenaadi osa kus siis rikkam linnaelanikkond oma aega veetis, see oli Jahtklubi ümbrus ja sealt leidsin ilusate prantsuse nimedega restoranide vahelt ka oma vana tuttava Paul’i kohviku. See kohvik näeb mind järgmisel reisil pikemalt :)

Siin ka vaade jahisadama ymbrusele: 

Jahtklubi juurest kesklinna minnes sattusin selliste poodide rajooni, et isegi Pariisi parimad moetänavad kahvatuvad. Kõikide disainerite nimesid ei osanud ma isegi kokku veerida rääkimata nende nimede varasemast kuulmisest. Majad ümberringi olid uhked ja uued kuid sellise vanema varjundiga. Hljem kuulsin, et see linnaosa oligi üles ehitatud peale kodusõda, et turiste meelitada ja ka kohalikel rikkuritel ei oleks vajadust lennata Pariisi või Milaanosse shoppama vaid nad saaksid seda teha oma koduses Beirutis. Tol õhtul oli seal kvartalis liikvel peale minu veel paar Saudi-Araabiast pärit prouat, kes hoogsalt shoppasid ja ei uidanud niisama, nagu mina J

Linnast tagasi hotelli poole suundudes sain kätte ka oma selle reisi “mudikate” vaidlemise annuse. Esiteks, see et ega taksojuht ju ei tea kus hotell asub aga kindlalt väidab et ta mu sinna ära viib, siis vaidlus summa üle, et istugu ma ikka sisse ja pärast vaatame palju maksab J Kui lõpuks miski summa kokku leppisime ja kohale jõudsin (peale kolmekordset küsimist teel, et kuhu poole minema peab) siis selgus, et taksojuht oli minust ja minu numbritest muidugi omamoodi aru saanud et ehk, klassikaline viisteist ja viiskümmend vahetuses. Õnneks ei ole ma papist tüdruk mudikatega vaidlemises ning paar vana tuttavat araabia keelset sõna ja võlusõna “tourist police” on alati abiks! Kuna mul poisist kahju hakkas siis maksin lõpuks kuusteist – täpsustuseks olgu öeldud, et siiski kuusteist tuhat – kõikides nendes riikides viibimine on minult juba ammu minetanud võime arvutada Eesti kroonides ;) Hea kui ma neid tuhandeid suudan inglise naelteks ümber arvutada ja siis millegagi tuttavaga võrrelda J

Esimesel õhtul käisime kogu meeskonnaga hotelli läheduses asuvas DVD kaubamajas – kellegi kodus on suure toa nurgast tehtud pood kus siis müüakse parasjagu selliseid DVD plaate mida ostjad soovivad. Hinnad on muidugi ülisõbralikud ehk siis 2 inglise naela plaat. Pean tunnistama pattu, et paar filmi jäid ka minu saagiks sealt poest – minu valikut vaadates arvas poemüüa, et mind on vist targem veidike karta – valikus olid sellised filmid: Ükskord Ameerikas, Syriaana, The Debt, Beiruti hotell (Liibanoni kohalik film mis seal riigis keelatud seoses poliitilise alatooniga). Arvasin, et valikust on veel puudu München – ka see oli riiulis olemas. Müüja Dmitri küsis minu filmivalikut vaadates, et ega ma juhuslikult juudi soost ei ole, et miks selline filmivalik – vastasin et kui poliitiselt korrektne olla siis ei ole, kuid… Selle peale saabus veidike vaikust ja siis papi ütles, et Liibanonis on kõik sõbrad ja et tema parim sõber on juut. Ühesönaga lahkusime suurimate sõpradena ja juttu oleks meil veel kauemakski jätkunud J Lubasin, et olen kahe nädala pärast tagasi ja teen siis uued filmivalikud.

Peale filmivalikuid käisime pea-aegu terve meeskonnaga söömas kohalikus kohalikus populaarses kana-kuudis. Suurepärane kana ja küüslaugu kaste J Siin ka pilt sellest gurmee õhtusöögist:

Viimasel päeval jalutasin hotelli ümbruses, mis oli suhteliselt korralik elamurajoon kus oli nii suuri eravillasid kui ka korruselamuid. Kõik väga mägine, ehk et ühest künkast alla ja kohe teisest üles. Vaated see-eest ilusad, seda nii mägedele üheltpoolt kui alla merele teiselt poolt. Paraku, nagu ikka viimasel päeval, unustasin ma järjekordselt fotoka hotelli, seega on need pildid momendil vaid minu mälus J

Lennujaama oma lennule minnes astusime läbi ka tax-free poest ja uurisime kohalikke veine. Osad meeskonna liikmed teadsid rääkida, et parim kohalik vein on Ksara – seda paljud ka ostsid kaasa. Kuid siis tuli poemüüja Mohammed ja teatas, et on veel üks parem kohalik vein ja suunas meid ühe teise leti juurde. Ja selle veini päritolu oli – Bekaa Org. Ei ole vaja pikalt mõelda, et MINA soetasin muidugi selle veini. Ilus pudel, ilusa pildiga, vein ilusat tumedat punast värvi – pudelit veel avanud ei ole seega maitset ei tea J Nii, et ootan eestlasi külla, et juua tähendusrikast Bekaa Oru veini ;)

Praegu istun bussis ja suundun Swansea’sse, Wales’i – tutvumaks selle riigi erinevate nurkadega kus ma viibin ;) Kuna ma reisin üksi ja ei ole veel nii julge, et autot rentida siis ka selline imelik kohavalik – sest kindlasti on Wales’is kaunemaid paiku kui Swansea – aga millestki peab ju inimene alustama J Ja minul jäi näpp kaardil selle linna peale.