Veebruar

Veebruar algas ühe Los Angelesiga – kuna meil on üsna mitu lendu sinna sihtkohta päevas, siis ööbime erinevates hotellides ja seekordne lend oligi ööbimiskohaga Disneylandi kõrval – terve külake elab Disney tuules ja loomulikult kõik külastajad on seal vaid selleks, et kuulsat lõbustusparki külastada. Kuna mina ei ole eriti Minnist huvitatud ja ka karusellidest lugu eu pea, siis otsisin endale muud tegevust – plaan oli kohalikus ülikoolilinnakus väike jalutusring teha kuid paar päeva enne meie trippi, saatis kolleeg teate, et temal plaanis rentida auto ja sõita Surmaorgu, vaadata päikesetõusu ja siis veidi ringi matkata ja vaadata päikeseloojangut ning siis tagasi sõita. Sõit oli küll veidi üle 4 tunni üks ots ja seega selle väljasõidu päeva pikkus oli ligi 22 tundi aga ma mõtlesin ikka kaasa minna. Paraku keegi teine nii julge ei olnud ja nii me selle pika retke kahekesi koos Rafaga ette võtsime. Sinnapoole oli sõit meie jaoks hommikul ehk siis kell 1 öösel kohaliku aja järgi – siis vaatasime päikesetõusu Zabriskie vaateplatvormil – õigemini meie küll suundusime juba matkarajale ja seega veidi varjasime vaateplatvormil olijate vaated orule  Aga vaated ja värvid olid väga ilusad!

Siis tegimegi oma matkaringi, mille käigus hakkas juba üsna soe – ikkagi kuumim koht maakeral. Edasi uudistasime infokeskuses, et milliseid punkte veel külastada – soovisime liikuivaid kive vaadata kuid sealsed teed olid endiselt suletud ja seega need jäid meil ikkagi vaatamata. Uudistasime siis jällegi soolavälju – Pagana Golfiväljakul, siis külastasime Kunstniku Paletti – kus siis kõik erinevad värvid on ühel mäeküljel koos, siis kimasime Rafal kaasas olnud jalgrattal mäest üles ja siis alla või oli see vastupidi, siis istusime veidi infokeskuse juures ja uudistasime inimesi ning oligi aeg käes minna liivadüünidele, et leida koht kus ei oleks jalajälgi – see oli seekord keeruline ettevõtmine, sest päeva lõpuks on ikka jälgi juba igal pool, ning tuul ei ole veel jõudnud neid minema puhuda. Ja veidi enne päris päikeseloojangut suundusime tagasiteele, et siis veel pikka aega tahavaatepeeglist uudistada erinevaid värve, mis orgu ümbritsevatele mägedele tekkima hakkasid langeva päikese valguses.

Tagasi hotelli jõudsime veidi enne 10 õhtul ja oligi aeg magama heita. 

Hommikul jõudsin veel väikese jalutuskäigu Minnide vahel teha ja ka Miale kurgi-deodorandid soetada ning siis peale väikest uinakut oligi aeg tagasilennule asuda. 

Lennul töötasin seekord “galley operator” ehk siis köögi ülemana. See on minu kõige viimane valik tööpositsioonina, kuid kuna meie töökohtade valimine roteerub, ehk siis vahest oled nimekirja eesotsas, et omale positsioon valida vahest aga nimekirja lõpus – mina siis seekord olingi nimekirja lõpus ning miskil imelikul kombel oli endiselt see positsioon täitmata. Tavaliselt on igal lennul keegi, kellele ei meeldi salongis reisijatega suhelda ja seega nad valivad galley operator koha  Galley operator peab teadma täpselt kus kõik asjad asuvad, peab kõik need asjad valmis panema, et teenindus sujuks – ehk siis supikausid valmis, termosed supiga seal kõrval, siis kui soojad toidud hakkavad juba salongi minema, tuleb panna soe magustoit ahju, et see oleks valmis kui magustoitude aeg käed – sellele tulebka kaste peale otsida, ning loomulikult taldrikud kuhu seda serveerida – parem on seda panna supikaussi, kuna see on kauss mitte aga suhteliselt sile taldrik, millele see mõeldud on. Siis kruusid kohvi ja tee serveerimiseks, sinna kõrvale küpsised ning kommid ja piim ning suhkur. Samal ajal tuleb leida tühje kaste, et eelroa taldrikud kuhugi mahuksid ning ka pearoogade omad, kuna need tulevad ju enne kandikute ärakorjamist. Ja sed tuleb teha suhteliselt väikese pinna peal ja samal ajal on köögis umbes 6 inimest, kes erinevaid asju soovivad ning ka reisijad, kes kindlasti tahad teise vahekäiku minna, et siis köögist läbi minna ;) Veinideni ma veel ei jõudnudki nagu te aru saite – ka need peavad olema avatud ja mõlemal poolel olevates külmkappides 

Õnneks olid teised club klassis töötavad kolleegid väga toredad ja purser oli nagunii vana tuttav Timo, nii et me saime asjadega hakkama ka selle algaja galley operatoriga ;)

Londonis maandudes suundusin uue vormi proovi. Nimelt meie uus ja oodatud vormiriietus on peale 8 aastat valmis saanud ja selle aasta sees saame me seda juba kandma hakata. Kuid igaks juhuks paluti meil kõigil mitte niisama tellida uus vorm vaid seda ka selga proovima tulla – esemeid on veidi suuremas valikus ehk siis on seelik ja pluus, või püksid ja pluus, kleit või ka pükstükk ! Lisaks ka tavapärased vormielemendid: pintsak, kampsun, kindad, sall ja ka mantel  Mina olin loomulikult huvitatud kleidist, mille ma ka omale tellisin ja lisaks seeliku+pluusi ja pintsaku. Loodetvasti saan kunagi hiljem ka püksid juurde. Ega ma eriti vaimuistuses sellest kleidi lõikest ei ole aga eks ma proovin kuidas see asi lennukis töötegemise hoos sobib. Pilte ma muidugi unustasin teha proovimise ajal 

Ja hilisel õhtutunnil olin juba kodus. Järgmisel päeval kohtusin Itaga, kes on endale jällegi ühe korteri soetanud, mida ta nüüd vanadest asjadest tühjaks teeb, et siis sinna ilus uus sisu teha ja üürile anda. Ning nagu ikka on nende vanade asjade väljaviskamise juures veidi abi vaja ehk siis saab temaga koos aega veeta vaid sel juhul kui oled nõus asju neljandalt korruselt alla tassima  Ning seda me siis tegime – ühtlasi nokkisime ka vana parketi põrandalt lahti ja siis veidi tapeeti seinast maha aga see ei tahtnud eriti tulla, ja siis tassisime uue köögi, mis oli Ital juba soetatud, pakkides keldrisse, et see oleks kohe paigaldamise hetkeks juba majas olemas – see tuleb muidugi veel üles tassida kui aeg nii kaugel, et seda juba saab paigaldama hakata. Aga nii tore on asju tassida ja tolmu tekitada. Kui enamus tööd tehtud, suundusime lähedal asuvasse pubisse lõunale – õnneks oli seal ka ehitusmehi, seega lubati ka meid, tolmuaffe, sinna sööma. Ja no juttu jätkus ikka pikemaks.

Siis tegelesin veel iluteenustega ning kohvri pakkimisega, käisin ka Miaga hambaarsti juures, kus tal veel üks valesti kasvav tarkusehammas välja tõmmati - järgmisel päeval nägi ta välja selline:

Õnneks paar päeva hiljem oli põsk juba vana suuruse taastanud :) Reedel olin veel hooldekodus tööl ja laupäeva õhtupoolikul võtsin oma pakitud kohvri ja Cara Mi haaras enda pakitud kohvri ja me suundusime esmalt Stockholmi, kus meid ootas ees tohutu külm! Kuid saime siiski kiirelt oma ööbimiskohta, Jumbo hotelli – see siis üks tore Boeing 747, mis nüüd pargitud lennujaama lähistele muruplatsile ja pakub seal majutusteenust. 

Hommikul aga suundusime jällegi läbi külma lennujaama ja suundusime Londonisse mineva lennuki peale ja sealt edasi Rio de Janeirosse. Kahjuks oli pikamaa lennuk pungil rahvast täis ja äriklass veel eriti rahvast täis, seega sinna me seekord ei mahtunud, kuid saime kohad preemium klassis ehk siis tugitoolides. Lend oli muidu täitsa OK, ning Riosse maandusime peale värskendavat vihmasadu. Lennujaamast võtsime esimese takso ja suundusime hotelli, kuhu meil oli ka oma 40 minutit sõita ja kuna miski tunnel oli remondis, siis venis see taksosõit veelgi pikemaks. Ehk et kui me hotelli jõudsime, siis tegime kiire pesu ja suundusime magama. 

Hommikul ärkasime loomulikult enne päikest ja suundusime vaikselt kohe hommikusöögile. Puuviljavalik oli üsna lai, nii et saime seal kohe tükk aega olla. Siis pakkisime rannaasjad kokku ja suundusime hotelli lähistele randa uudistama. Ja õues oli soe ! Lausa kuum ja niiske, nii et higi voolas vahetpidamata. Rannatasime, vaatasime inimesi, ujusime, siis jalutasime veidi mööda rannapromenaadi, jõime paar karastavat jooki, ja siis suundusime poodi. Pood oli mõnus, sest seal oli loomulikult konditsioneer  Soetasime omale puviljad ja vett ja suundusime tagasi hotelli – seekord kõndisime suure autotee ääres ja kuna müra oli suur siis ei saanud oma mõtteidki kuulata. Hotelli jõudes suundusime basseini äärde ja veetsime seal aega kuni hakkas vihma tibutama. Siis kolisime tuppa ja lootsime, et vihmasadu läheb mööda kuid see muutus aina tugevamaks ja me kobisime magama 

Järgmist hommikut alustasime jällegi enne päikesetõusu, käisime söömas ja siis suundusime Chico Mendesi nimelisse parki. Kuna seletus pargi kohta oli suhteliselt segane aga lubati et kohtad kapibaarasid ja alligaatoreid, seega me sammud sinna seadsime. Meie pettumuseks oli pikim matkarada seal pargis 475 meetrit, kuid lühemaid oli ka lausa mitu tükki. Seega läbisime kõik matkarajad kuid paraku ühtegi looma välja arvatud ehmunud varaanide, ei kohanud. Muidu oli park tore ja selline lasteaialaste sõbralik, et nagu esmatutvus matkaradadega või nii ;) Ja kuna meil oli valikus ka üks teine park, siis kuna me esimese läbisime sellise kiirusega, siis nüüd otsustasime ka teise ära külastada. Seega suundusime Bosque da Barra nimelisse parki, mis oli rajatud soisele pinnasele, ehk et alale mis kunagi oli soo. Vaatamata rohketele sademetele on ka Rio linnas maapind aastate jooksul kuivanud ja seega on nüüd soo asemel hoopis linnapark. Ka selles pargis lubati külastajatele alligaatoreid ja marmosette ja veel miskeid loomi. Kohtasime paari marmosetti, alligaatorit meile küll üks kohalik üritas näidata aga ei meie suutnud teda tuvastada  Kuid park oli ilus ja rajad olid ka juba pikemad kui 500 meetrit. Siiski suutsime pea kõik rajad läbida ja siis suundusime oma randa ja tegime seal väikese päevituse ja ujumise, ning isegi kerge õhtusöögi. Ja siis suundusime oma hotelli, et hakata Annelit ootama. Anneli saabus koos vihmasajuga ning siis tähistasime kiirelt sõbrapäeva.

Hommikut alustasime jällegi varakult hommikusöögiga ja siis suundusime Rio Botaanikaaeda. See oli täitsa tore ettevõtmine – tohutu palmiallee, orhideedeaed – paraku neist vähesed olid õites, siis uudistasime Amazoonase vesiroose, milliste lehed peaksid suutma kanda ka väiksemaid inimesi – meie seas neid ei olnud ja me ei hakanud seega katsetama, siis uudistasime jaapani aeda – Kadrioru pargi jaapani aed on uhkem ja ilusam, ja kõige lõpuks vaatasime veel kaktuseaia üle – see oli üks toredamaid aedu seal 

Siis suundusime tagasi hotelli ja alustasime oma kolimisteekonda – me nimelt suundusime nädalavahetust veetma linnast välja, ehk siis Barra de Guaratiba alale – ei teagi kas see oli nüüd eraldi küla või lihtsalt Rio osa. Aga veidi vaiksema rütmiga oli see kant küll. Ega neil ei ole ka linna piires eriti kiire kuid seal liikus aeg veel eriti rahulikult. Meie alustasime oma nädalavahetust kolmapäeval ja õigesti tegime, sest siis oli veel üsna rahulik nii rannas kui ka mujal – rannas sai ikka lina paigutada sinna kuhu soovisid. Reedeks oli olukord selline, et ruumi eriti ei olnud  Neljapäeval tegime väikese matkaringi poolsaare tipus olevale Funda nimelisele rannale, ning siis jalutasime mööda rannaäärt Meio rannale ja sealt siis tagasi oma külakesse. Matkarada oli jackfruitide ehk siis jakaviljade rohke, ehk et miskil hetkel oli metsaalune vaid neid täis ja seega oli ka nende ebameeldivat lõhna rohkem kui vaja. Kohtasime ka paari marmosettide perekonda, keda me vaikselt uudistasime.

Siis hakkasime süüa otsima – kaardi järgi leidsime ühe pizza koha mis pidi tunni pärast avatama, istusime siis seni kõrval olevas õllekas ja vaatasime elu mis meist mööda jooksis  Kell 18.05 suundus Anneli siis Pizzeriasse, et uurida kas see ikka avatakse. Kui Anneli oli juba 15 minutit kadunud, siis suundusin teda otsima ja kohe saabus juba Anneli, et uurida mis pizzat me soovime. Nimelt oli pizza proua küll arvanud, et täna ta oma söögikohta ei ava kuid kui nägi õnnetut välismaalast, kellega tuli suhelda google translate’i abil, siis ta arvas et need paar pizzat ta ikka meile teeb  Kolisime siis oma õllekast pizzasse ja hakkasime oma sööki ootama. Pizza oli küll veidi toores aga täitsa söödav. Tädi jõudis muidugi meile nende valmimise ajal kogu oma perekonna lood ära rääkida ja ka kõik selle millega lapsed ja lapselapsed tegelevad – tuletan meelde, et meil ei olnud ühtegi ühist keelt, millest kõik oleksid aru saanud ;) 

Õhtu lõpetasime oma basseinis ja vaatlesime eemal toimuvat tormi ja siis leidsime ka kauguses ühe tulekahju, mis muudkui laienes ja laienes, kuid siis miskil hetkel ikka hakkas taanduma. Läksime siis magama.

Järgmine päev oli ilmateate järgi kõige kuumem päev, lubati 37 kraadi sooja ja oli üsna kuum. Meie vaatasime hommikusöögi kõrvale kilpkonna, kes ranna lähistel ujus ja kellele me oma rõdult head vaadet omasime, ning siis pakkisime asjad ja suundusime ise ka randa. Ilm oli aga nii kuum, et mina istusin varjus või kaelast saadik meres, ning kui vari rannast otsa sai, siis läksime meie Anneliga jällegi matkarajale, Cara Mi aga jäi koju, koolitükke tegema. Meie matkarada viis nüüd jällegi üle mäe ja rannale, mida me eilsetelt randadelt nägime  Aga väga tore oli jällegi üles mäkke ronida ja siis teiselt poolt alla, ja seda kõike uhkes palavuses.

Õhtul käisime kala söömas ja siis istusime rannal, ning vaatasime päikeseloojangut, mida küll eriti palju ei näinud, sest alati saabusid õhtuks miskid pilved mis võtsid päikeseloojangu enda varju.

Järgmisel hommikul vedelesime veel veidi rannas ning siis pakkisime asjad kokku ja suundusime suurde linna, Riosse. Elukoht oli meil Copacaba ranna lähistel, seega olime üsnagi elevil. Kuna kui ma hakkasin hotellidega tõsisemalt tegelema, siis olid enamus hotellid oma hinnad nii üles kruvinid, et isegi hostelis oleks meil kolmel 4 ööd maksnud 1200.- EURi kaheksases toas, siis otsisin läbi ka AirB&B ja leidsin sealt toa, ühe onu juures korteris, Copacaba ranna kõrval – see oli oluliselt odavam kui hostel ;) Onu oli tore ja meie tuba oli suurepärane. Ning eriti tore oli hoone concierge (ei suutnud sellele miskit normaalset eestikeelset vastet leida) – tema muudkui lehvitas ja tervitas meid aupaklikult kui me tulime või läksime  Kolisime sisse ja suundusime siis kohe Copacabat uudistama – kuna oli juba õhtu siis päris randa me ei läinud, vaid suundusime sööma. Ja siis jalutasime niisama veidi, ja sattusime ka kohe ühte blocosse – bloco on siis üks tähtis karnevali termin – erinevad sambakoolid koos oma toetajatega saavad kuskil tänavanurgal kokku ja teevad kõva muusikat ja ning tantsivad hoogsalt. Bloco käigus pannakse ka tihti liiklus seisma, sest need kokkusaamised võivad muutuda kas väga rahvarohketeks või on need siis miskitel sellistel tänavanurkadel kus lihtsalt liiklus hakkab kokkusaanuid segama. Nii me siis seal vaatasime tantsijad ja üritasime sinna sisse sulanduda – see oli aga keeruline kuna meil oli ilmselgelt liiga palju riideid seljas – enamus blocodes olijatel on seljas kas lihtsalt päevitusriided (naistel) või siis balletiseelikud (meestel), lisaks on kõigil palju erivärvi glitterit kehal ning loomulikult kantakse võrksukki ;) Kahjuks on meil nendest värvikatest karnevali ja blocode külastajatest vaid mälupildid, sest kuidagi kohatu tundus neid veel pildistama hakata, kuigi nad kandsid oma riided ja kaunistused uhkusega välja.

Uut hommikut alustasime Corcovado ehk siis Kristuse kuju juurde matkamisega. Matkarada läks läbi metsa ning loomulikult suht püstloodis sest meil oli vaja ju merepinnast saada pea 700 meetri kõrgusele. Kohe matkaraja alguses nägime Cara Mi poolt kaua oodatud kapibaarat, ta oli küll väga väike isend sellest liigist aga Mulka oli nii õnnelik! 

2/3 matkateekonnast oli selline kerge tõus aga viimane kolmandik oli ikka üsna püstloodis ronimine nii et kui me finišisse jõudsime ei olnud meil kellelgi ühtegi kuiva kohta. Ja loomulikult oli selleks ajaks Kristus kaunis udupilves, nii et kohati polnud teda üldse näha. Seda toredam oli vaadata teisi inimesi meie ümber kui korraks Kristus ennast ilmutas ja kui kõik hakkasid ennast siis sättima ja pildistama. Aga udus peidus olnud pildid olid ka uhked. Kristuse juures alla tulime trammiga, mis oli ka üks tore ettevõtmine, siis vaatasime üle eesti lipu, mis trammidepoos on, ning siis oligi aeg suunduda Copacaba randa. Esmalt käisime karnevali peakontoris, et oma piletid kätte saada - see oli ka üks huvitav tegevus - järjekord, et oma kinnituse number edastada, siis anti ühte värvi käepael, siis oli kabinet kus tehti pilti dokumendist ning kaardist millega makstud pileti eest, varjates seal väikese kleepekaga osad numbrid, ning siis anti üks uus number millega juba järgmises kabinetis saimegi piletid kätte :)

Ja saimegi minna randa kus oli muidugi mustmiljon inimest, nii et me nägime kurja vaeva, et leida koht kuhu omad linad paigutada. Leidsime siiski omale väikese nurgakese ja hakkasime seda tohuvabohu uudistama 

Järgmisel päeval ootas meid Suhkrumägi. Erinevatel andmetel justkui oleks pidanud ka seal olema matkarada, mis ka täitsa Suhkrumäe otsa oleks pidanud viima, mitte ainult Urca tippu ehk siis madalama tipu otsa. Paraku selle raja algus tundus meile veide kahtlane ja ka erinevad pildid matkarajast olid siiski sellised, et me loobusime oma plaanist ja suundusime mööda treppe siiski Urca tippu, et sealt siis köisraudteega edasi Suhkrumäele minna. Trepp oli väga tore ning peamiselt varjus. Ning vaade oli Urcal juba väga lummav. 

Me võtsime ühe õlle, ühe açai ning uudistasime kuidas helikopter lendu tõusis ning siis suundusime juba järgmisele tipule ehk siis Suhkrumäe tippu. Sealt olid vaated veelgi ilusamad ja juba ka väikeste pilvekestega.

Merepinnal tagasi olles, suundusime Praia Vermelha randa, kus oli veelkord hea vaade kogu mäele. Paraku ei olnud seal eriti ruumi, kui me lõpuks väikese nurgakese omale leidsime, siis tuli sinna kohe laine ja tahtis meie kõik asjad märjaks kasta. Aga me olime veidi kiiremad. 

Kui päike lahkus, lahkusime ka meie ja suundusime kodu lähistele sööma, siis koju veidi pikutama ja õhtul ootas meid ees peamine sündmus, ehk siis karneval. Algus pidi olema kell 22.00 – see loomulikult veidi hilines, tol õhtul esines 6 kooli, kes olid siis juba miskitest eelvoorudest edasi saanud. Igal koolil on etenduseks aega 40 minutit, ehk siis nad läbivad 2 kilomeetri pikkust sambodroomi umbes tunni ajaga, ehk siis kõik need ajakavad eriti paika ei pea  Meie vaatasime ära kolm kooli ja lahkusime umbes kella 3 ajal, ning hiljem selgus, et kool kes meie voorus esines neljandana kuulutati üldvõitjaks  Meie istekohad olid aga täpselt kohtunike vastas, nii et parimad stseenid ei jäänud meil nägemata. Sabasulgi ja erinevaid kostüüme oli ikka tohututes kogustes, rääkimata erinevatest masinatest, figuuridest ja kõigest muust. Rahvas meie kõrval tribüünil elas absoluutselt kõigile kaasa, ei olnud nii et ühed on lemmikud ja teistest ei tea midagi – iga sambakooli laulu lauldi kaasa ja tantsiti vahetpidamata. Nii et endiselt väga uhke üritus, lihtsalt väga väsitav ;)

Hommikut tervitasime veidi aeglasemalt kui tavaliselt. Kuskil ennelõunal suundusime liinibussi peale – ja see on brasiilias omaette vaatamisväärsus – ja sellega siis vanalinna poole, et seal tutvuda Escadaria Selaróniga ehk siis toreda värvilise ja erinevate kahhelkividega kaunistatud trepiga. Tallinna ja Eesti kivid leidsime üsna kiirelt, Soome omaga läks meil veidi pikemalt aega aga ka selle saime kätte. Ilmselgelt oli soe ja rahvast oli loomulikult palju !

Edasi tahtsime minna trammiga sõitma, et veidi lähemalt tutvuda Santa Teresa linnaosaga – trammipeatusesse jõudes aga selgus, et seoses paljude blocodega, mis trammitee läheduses karnevali päevadel toimuvad, tramm ei sõida. Seega tegime uue plaani ja läksime otsima raamatukogu, mida Anneli ainsa asjana Rios näha soovis. Raamatukogu oli loomulikult suletud ning selle ette oli ehitatud bloco jaoks lava, nii et ka see hoone jäi meil nägemata  Otsustasime siis veidi niisama hängida linna vahel ja uudistada inimesi ja siis suundusime koju, panime ilusad riided selga ja kimasime lõpuõhtut pidama Xian nimelisse restosse. Seal oli väga ilus vaade jällegi pea tervele linnale ning saime ka uudistada eemal olevat äikesetormi. Koju jõudes hakkas ka meie juures sadama.

Viimase päeva hommikul suundusime veel randa, seekord siis Ipanema randa, sest see oli meil veel üle vaatamata. Algul oli rahvast suht vähe, aga lõunaks oli rand ikka juba pungil rahvast täis – elu keeb seal linnas ja riigis ikka nii öösel kui päeval, karnevali sees kui ka selle ümbruses, ilmselgelt töö tegemisest ei tule karnevali ajal midagi välja ;)

Ja õhtul oligi aeg meil lennujaama suunduda ja koduteed alustada – tore oli, et check-ini tegi tütarlaps kelle vanaema oli eestlane ja kes oli meie eesti passe nähes ülevoolavalt rõõmus ;)

Lennukis istusime seekord esimese klassi kohtadel kuid teenindus oli siiski club (business) klassi oma – nimelt seda lendu lendas lennuk millel oli ka esimene klass kuid neid pileteid sellel liinil eraldi ei müüda.

Saime suhteliselt ühe jutiga koju kuigi Tallinna lennu kohtadega oli veidi kitsas aga peale me saime. 

Ning EV aastapäeval olimegi juba kodus ning õhtul tähistasime kiluvõileibadega.

Edasi olin ma veel hooldekodus tööl ja siis jõudsime Raasikul käija, etteruttavalt Kai sünnipäeval – väga tore oli !

Ja veebruari lõpul pakkisin uuesti kohvri ja suundusin Kaplinna.

Jaanuar 2023

Uus aasta algas uue hooga, olin üksinda kodus kuna mu pere oli endiselt puhkusel Marokos. Siiski väljusin vahest ja sai kokku Kätliniga – kohtusime Paadis, kus olime pea-aegu ainsad külastajad. Jutustasime pea kõik maailma jutud ära ja vaatasime akna taga kallavat vihma.

Käisin ka hooldekodus tööl, kus meil on jällegi väike koroonaviiruse laine – õnneks siiski kergel kujul, ehk, et enamustel positiivsetel ei ole isegi erilisi sümptomeid, mõni siiski veidi köhib ja mõnel on veidi kurk kibe, kuid ei midagi hullu. Kehv on hoopis see, et osad liikujad on oma tubadesse suletud ja nendele seletamine, et praegu välja ei saa on hoopis keerulisem ülesanne kui nende väikeste sümptomite ravimine. 

Loomulikult kuulub enne lendama minekut üks päev iluteenustele, ehk siis uued küüned nii maniküüri kui ka pediküüri näol. Ning et pilt oleks veelgi parem, käisin ka juuksuris – seega oli mul tegevust terveks päevaks.

Ja enne esimese nädala lõppu suundusingi juba lennukile, et Londonisse minna. Järgmisel päeval suundusin Toulouse’i. Seal oli mõnus kevadine soojus, kraadiklaas näitas +15. Tegin väikese jalutuskäigu, mille käigus hakkas mul üsna palav  Üritasin ka oma väga kulunud ja roostes prantsuse keelt lihvida, ning suhtlesin nii hotellis kui ka saiapoes kohalikus keeles – omad asjad sain igal juhul aetud, nii et vist saadi minust ka aru.

Hommikul, lennule minnes, oli aga ilm täitsa teistsugune – vihma kallas mis hirmus ! Suundusime siis Londoni poole, mis võttis meid vastu veel päikesepaistega, kuid ka see asendus peagi vihmaga. Minul oli aga kokku lepitud Johni ja Heleniga kokkusaamine, ning ma suundusin metroo peale. Sealt väljudes, olin sunnitud veidi jaamahoones ootama, et vihmasadu veidikenegi järgi annaks. Siiski sain oma 20 minutilisel jalutusteekonnal nii märjaks, et nende kingade ja sukkadega ei oleks ma saanud pubis istuda ja Johniga maailma parandada – seega suundusin esmalt M&S, et uudistada kas leian omale miskid kiired ja kuivad saapad. Paraku see esmabränd pakkus müügiks vaid seemisnahkseid jalavarje ja neid mul sel hetkel vaja ei olnud. Seega suundusin veidi parema brändi poodi ehk siis Primarki ja soetasin sealt omale uued, kuivad saapad ja sukkpüksid. Need saapad mida ma jalga proovisin, need olin ma sunnitud küll riiuli tagumisse nurka suruma, kuna need muutusid minu märgade sukkadega kokkupuutumisel ka üsna märjaks, seega soetasin omale proovimata ja kuiva paari. Ja suundusin oma uute jalavarjudega ning kuivade jalgadega Johnile metroojaama vastu ja siis jalutasime juba koos pubi poole, kus kohtusime Heleniga. Helenit ei olnud me koroopandeemia algusest saadik näinud ning ka seekord ei soovinud ta siseruumides istuda vaid me istusime pubi hoovis, et õues, värskes õhus on julgem olla, et seal ju ei tule erinevad viirused kallale. Eks inimesi on erinevaid ja loodame, et ehk saab Helen ka oma hirmudest ja eelarvamustest millalgi üle. Aga väga tore oli kokku saada ja üle pika aja meie kolmikut koos näha. Me isegi tegelesime veidike prantsuse keelega – lugesime paar artiklit ja arutasime kas me ikka saime ühtemoodi aru. Ning loomulikult parandasime maailma.

Kogu selle vihmasaju peale aga keeldus minu üsna vana telefon minuga suhtlemast ja õhtul ta ka keeldus laadimisest, nii et ma olin lausa õnnetu. Ta nimelt sai mul kotis üsna märjaks ja kuna tal oli ümber ka ümbris, mis oli ligumärg, siis ta sai veelgi märjemaks. Ühesõnaga hakkasin vaikselt mõtlema uue telefoni soetamise peale…

Järgmine päev ootas mind ees aga uue lennuki ehk siis Airbus 350 kursus. Kursus on kahepäevane, esimene päev on kodus ehk siis ekraani taga ja tuleb iseseisvalt läbida e-õpe uue lennukiga tutvumisel, ning aeg-ajalt on siis ekraani vahendusel ka kokkusaamine juhendajaga, et kui kellelgil on tekkinud miskid küsimused siis saab need ära küsida. Kuna ma aga olin igaks juhuks juba eelneval nädalal, kui ma ju üksi kodus olin ja mul oli aega laialt käes, e-õppe juba läbinud, siis esimene päev läks minul vaid kordamise tähe all. Seega sain hommikul kokku ka Alaniga, kes samuti Londonis oli ja enne tema lendu jõudsime kiire hommikusöögi teha ning kõik vahepealsed uudised ära rääkida. Siis veel veidi kordasin õpitut, ning kohe kui meie õppepäev lõppes, kimasin kinno. Vaatasin filmi Whitney Houstonist, mis oli väga tore. Nii-nii andekas inimene ja kahjuks selline lõpp! Aga minu õhtu lõppes A350 eksamite harjutamise ja Whitney laulude saatel 

Järgmine päev oli meil juba treeningkeskuses, kus siis saime kõiki uuel lennukil olevat avariivarustust katsuda, kõiki uksi lahti teha – õnneks sellel lennukil on vaid ühte tüüpi uksed, ehk siis harjutasimegi selle ukse lahti tegemist ning kinni panemist ja seda nii tavaolukorras kui ka erinevates avariiolukordades, saime teha ka tutvumisringi lennukis, ja loomulikult lõppes meie kursus eksamiga – sain selle edukalt tehtud ja seega omale uue litsentsi!

Õhtusöögiks sain kokku ühe vana tuttava reisijaga, kellega polnud ju vahepealsel koroona ajastul kohtunud – käisime Denhami külakeses, mis on siis Midsommer Mõrvade küla prototüüp – ühtegi mõrva sel õhtul ei toimunud, kuigi pubi oli pilgeni rahvast täis, sest nimelt toimus pubis ka kohalik viktoriiniõhtu – paraku tuli seal juba ette registreeruda ja sellest me osa võtta ei saanud.

Järgmisel päeval oli mul vaba päev, ning ma suundusin Londonisse, et seal vaadata muusikali Nelson Mandela – kuna minu graafik koosneb üsna tihedalt Kaplinna reisidest, siis ma arvasin, et väike sisetutvustus selle riigi poliitikasse muusika taustal ei tee mulle paha. Etendus oli tore ja hoogne, minu kõrval istus härrasmees, kes oli rohkem huvitatud eesti ajaloost ja sellest kuidas üks eestlane keset nädalat ja keset päeva ning ilma mingi aktsendita on sattunud keset Londonit teatrisse vaatama ühe aafrika riigi vabadusvõitluse lugu ;)

Aga laval toimunud etendus oli tore ja kõik seal tantsisid ja laulsid väga suurepäraselt.

Järgmisel hommikul ootas mind aga Los Angelese tripp. Meeskond oli seekord selline nii ja naa, mõni oli tore, mõni mitte nii tore. Aga meie suuruses firmas on ikka nii. Minul oli plaan, vastavalt ilmale muidugi, minna LA kesklinna, et seal omale uus telefon soetada. Ilmaga pidin seetõttu arvestama kuna California osariik oli omale saanud kaela miski hullema vihmasaju, ehk et vihma sadas ikka liitritega mitte enam sentimeetrites ;) Õnneks oli ühel päeval siiski plaanitud kahe vihmatormi vahe ja ma suundusin Apple poe poole. See tähendas, et ma pidin umbes tund aega metrooga sõitma. Metroopiletit mul osta ei õnnestusnud kuna piletiautomaat meie jaamas keeldus minu erinevatest pangakaartidest ning samuti ei meeldinud talle ka minu sularaha. Selle piletiautomaadi juures sain kokku ühe kolleegiga, kes samuti üritas piletit osta – tema nimelt suundus Hollywoodi sildi juurde – ja ka tema ei saanud sellest aparaadist jagu. Küsisime abi ühelt härralt, kes rongi suundus ja tema arvas, et kui me aparaadist piletit ei saanud, siis astugu me ikka rongi ja siis vaadaku edasi. Umbes teises peatuses peale meid, saime aru, et vist sellel liini ja ilmselt ka kõigil teistel liinidel enamus reisijatest ei oma pileteid, kuna tundus, et see ongi selline kodutute ja muude elumere lainetesse kinni jäänute päevane ajaviide – erinevate metroorongidega sõitmine erinevate linnaosade vahel. Kokkuvõttes oli see rongisõit nii põnev, et enamuse ajast ei julgenud isegi kuhugi vaadata vaid istusime kolleegiga lihtsalt vaikselt ja põrnitsesime tühjusesse. 

Linnas leidsin juba kiirelt oma poe ja seal sain ka kohe oma telefoni, ning suhteliselt valutult läks ka andmete kopeerimine ühest telefonist teise. Pood ise oli endine teatrihoone, mis oli olnud kinnisvarana Apple omanduses juba mõned aastad, siis seda veidi taastati ning peale koroona-aega avatigi uus pood. Seega oli see väike vaatamisväärsus omaette. 

Uue telefoniga varustatud, suundusin siis linna peale, arvates, et teen nüüd väikese lõunasöögi – paraku oli see LA kesklinn selline, et ma väga ei tahtnud kuskile isegi sisse astuda, et seal süüa. Peale väikest lonkimist siiski ühe bistroo leidsin, mis oli lausa valgete linadega. Sõin ja jõin ja mõtlesin, et kuidas uudised muudkui räägivad sellest, et riigi presidendi juurest leiti miskid kaks salastatud dokumenti ja et oi kui halb ja paha see on, aga see mis siin riigis tänavatel toimub on ju lausa tohutus skaalas sotsiaalne katastroof ja sellest ei räägi peale Netflixi dokumentaali mitte keegi! Ning see kõik läheb ainult hullemaks ja neid tänavatel elavaid inimesi tekib muudkui juurde.

Metrooga tagasisõit läks kuidagi kiiremini kuigi seltskond oli täpselt sama, seekord olin küll rongis ilma kolleegita ja seega istusin vaikselt ja lugesin raamatut ja ei julgenud eriti kuhugi mujale vaadata. Õnneks keegi neist eriti ei huvitu teistest vaid tegelevad kas iseendaga või siis lihtsalt on kuskil uistuste maal. Mina sain seega oma Longbeachile tagasi ja suundusin toidupoodi, sest tahtsin hirmsasti mõnda puuvilja. Need soetatud, kimasin hotelli ja sealt ma enam ei lahkunud sel õhtul. Ärkasin muidugi keset ööd ja siis vaatasin mitu filmi, ning siis kui oli juba enam vähem selline aeg, et oleks võinud õue minna, siis mulle tundus, et vist sajab vihma. Vaatasin siis veel mõne filmi ja suundusin siis hotelli kohvikusse, et seal veidi ilma lähemalt uurida. Ja no selgus, et vihma sajab ikka nii uhkelt, et pole mõtet jalanõusid ega ka riideid märjaks tegema minna. Inimesed kes õuest tulid, võtsid jalanõud jalast ja valasid siis nende seest vett välja, sest kõik olid vett täis. Mina seega arvasin targu lihtsalt raamatut lugeda ja soojas ja kuivas hotellis viibida oma kohvitassiga 

Õhtul suundusime ka meie tagasilennule, ning kui me juba lennukis olime, siis hakkas vihma veel kõvemini sadama. Hea, et minema saime! Tagasilend oli meeskonna mõttes täitsa hirmus, ei kuidagi ei toiminud miski meeskonnatöö – miskid reisijad lihtsalt unustati ära, miskeid asju ei leitud üles nt. mingid söögid mis oli ahjus ja keegi kuidagi ei märganud, ühesõnaga igaüks kuidagi tegi midagi omaette ja samas nagu eriti midagi tehtud ei saanud. Kui me Londonis maandusime, oli mul väga hea meel, et see lend läbi sai ja, et järgmine kord on uus lend ja uus meeskond 

Minu kojuminek oli õnneks sujuvam ja sain ühe jutiga kodumaale.

Kodus ootas mind teatrikülastus ja enne seda käisime vinoteegis Vixen. See oli üks väga tore koht ning veinivalik oli seal suurepärane. Teatrietendus mida vaatasime, oli selline kesine – Polkovniku lesk – selle võib rahulikult vahele jätta 

Ning nagu kodus viibimise ajal ikka, jõudsin ka ühe kiire töövahetuse teha. Seekord küll üle pika aja sellise lühikese, ehk et olin tööl vaid 12 tundi ning ööseks tulin juba koju tagasi. Aga väga tore oli ikkagi!

Ning veel enne uuele tripile minekut, jõudsin kokku saada Reedaga, kellel oli vahepeale ka sünnipäev olnud. Kohtusime, nagu vanusele kohane, KUMUs ja uudistasime Hõljuvate õite teamLabi näitust. Vist pigem peaks ütlema installatsiooni või siis isegi film selle kunstivormi kohta aga tore oli see ikka. Keeruline oli vaid seal istuda ja hiljem sealt püsti saada. Eriti kuna me peale seda suundusime KUMU dokfilmide õhtule ja vaatasime/istusime veel kinosaalis ka. Film oli rootsi režissöörist ning väga huvitav. Nüüd peame hakkama tema filme otsima, sest filmide tagamaad on meil nüüd ju teada, tahaks seega ka neid filme näha. Ja et meil veel istumisest ei olnud isu täis, siis suundusime ühte itaalia trahterisse, mis Kadrioru pargi veerel asub – ka see oli üks huvitav koht, kuid vein oli hea ning juustuvalik lausa suurepärane. Ning loomulikult saime kõik jutud jutustatud.

Hommikul suundusin mina tugeneva lumesaju saatel lennujaama ja sain ka juba lennukisse, kui selgus, et lumesadu on nii tugevaks saanud, et Tallinna Lennujaamas on lennurada suletud nii paariks tunniks, et oodata ilmaolude paranemist. Seega seedeti kõik reisijad tagasi terminali ja hakati jagama erinevaid vouchereid ja ka uusi jätkulendude pardakaarte Kuna lend aga muudkui hilines ja hilines, siis osadele reisijatele jagati neid pardakaarte korduvalt kuna nad ka oma uutest lendudest juba maha jäid. Mina pidin Helsingis kokku saama Noraga, kes pidi minuga ühinema, et siis koos Kaplinna minna – palusin ka temal mitte kohe esimese Londoni lennu peale minna vaid hoopis koju tagasi magama minna, ja alles kella 12 paiku uus koosolek pidada, et siis vaatame mis seis on. Vahepeal ma küll juba isegi arvasin, et ehk on targem koju tagasi minna ja seekord hoopiski mitte tööle minna kuid kui Anneli avastas, et tegelikult on mul veidi rohkem aega kui mina seda algselt arvasin, siis jäin ma siiski paigale ja otsustasime, et ka Nora tuleb minuga kaasa ja siis vaatame mis meie seiklusest edasi saab. Nii kella 11 paiku juba uuesti Tallinnas lennukisse, ning siis pidime ootama jäätõrjet, mis meie lennuki juurde pidi saabuma alles tunni aja pärast – kui rada lahti tehti siis hakkasid ju kõik need 6 lendu end valmis seadma, et õhku tõusta ning kõik nad soovisid end lumest ja jääst puhtaks pesta, seega tekkiski selline järjekord. Enne veel kui me õhku saime, andis Nora aga mulle teada, et meie Kaplinna lend on pea 2 tunni võrra hilinemas. Seega saime veelgi aega juurde ehk, et nüüd oli juba üsna kindel, et me jõuame igale poole: mina tööle ja Nora minu lennule reisijaks. Helsingis ootaski Nora mind kokkulepitud kohas, saime koos passikontrollist läbi ja suundusime oma Londoni lennule. Seal oli meil nüüd isegi peale minu kohvri ootamist aega veidike üle, nii et jõudsime isegi koos kohvi juua ja veidi rahulikult reisiplaane pidada. Kahjuks oli küll Kaplinna lend pungil rahvast täis – õnneks sai küll Nora tavalise istekoha kuid see oli lennuki eelviimases reas ja keskmine iste. Aga reisiärevus oli nii suur, et see ei seganud. Kuna minul oli esimene lend sellel lennukil – see nimelt oli seesama A350 mille kursuse ma nädala jagu varem olin läbinud, siis valisin omale töökoha nii, et ma ei peaks miski ukse eest vastutama ja see töökoht oligi täpselt Nora vahekäigus ;) Seekord oli meeskond väga tore – neljal kolleegil oli tripil keegi kaasas, nii et Nora ei olnud üldsegi ainuke cling-on – selliselt nimetame meie lennunduses meie tööreisile kaasa tulevaid kaaslasi  Õnneks mahtusid nad kõik lennukisse ja keegi ei olnud ka jump-seat’il kuigi lennukis oli lõpuks vaid 3 vaba kohta!

Õhkutõus venis ka meil kuna ka Londonis oli ilm nii jahe, et lennukile pidi tegema jäätõrjet ja see võttis omajagu aega, seega hilinesime kokku lisaks eelnevale pea 2 tunnile veel umbes 2 tundi! Mõni reisija oli selle peale üsna pahane, aga enamuses olid reisijad väga toredad ja rõõmsad. Lend möödus ilma miskite vahejuhtumiteta ning maandusime ilusasse päikesepaistesse, kuigi paar tundi hiljem kui graafikus ette nähtud. Korjasime oma cling-onid pagasilindi juurest kokku – see on selline kindel kohtumispaik – ning suundusime bussi, et peagi olla hotellis. 

Meie Noraga tegime kiire duši all käigu ja suundusime siis korraks ookeani vett katsuma, et veenduda, et see on ikka külm, ning siis läksime autorendikasse oma autole järgi. Ja siis saime aru, et matkaringi jätame seekord vahele ja suundume kohe veinimõisa ja jalutame hoopis seal. Edasi ootas meid veinide degustatsioon – seekord proovisime kohalikku ehk siis Steenbergi šampust ning siis 4 veini omal valikul – mõni neist oli parem kui teine kuid see šampa oli vast kõige parem – selle soetasin ma ka kaasa ;)

Siis tegime veel väikese jalutuskäigu ja peagi suundusime oma õhtusöögile, mis oli meil samuti samas veinimõisas asuvas restoranis. See oli jällegi nii ilus koht ja toit oli suurepärane ning teenindus muidugi väga hea.

Ja siis oligi juba pimedus käes ja me suundusime hotelli, et hakata kiirelt magamisega tegelema. Hommikul oli äratus varajane ning me suundusime Camps Baysse hommikusöögile. Kuna nüüdseks oli suvi juba täies hoos, siis oli rahvast palju ja isegi parkimisekoha leidmisega tuli veidike hoogsamalt tegeleda. Õnneks ikka koha saime ja ostsime omale kohvid ja toasti’d kaasa ja istusime rannapromenaadi ääres pingil ja sõime oma hommikusööki. Päike oli kuum kuigi ilmateade oli lubanud vaid +18….Ilmselgelt oli number oluliselt kõrgem kui 18. Meid ootas ees aga Chapmans Drive ja sealsed dramaatilised vaated, siis käisime toidupoes, kus me soetasime paar puuvilja ja ka mõned veinid. Ning siis ootas meid Simons Town ja Boulders Beach. Seal on siis Aafrika pingviinide koloonia, kes on omastanud Simons Towni rannad ja seal elavad ja pesitsevad. Kuna ilm oli kuum, siis olid seekord pingviinid peamiselt puude varju peitu pugenud kuid mõned olid ka rannal ja üks suurem punt oli ookeanis, suhteliselt kalda ääres ujumas. Vaatasime neid ikka seal rannal pikalt ning uudistasime nende tegemisi. Siis suundusime ka randa kus saad pingviinidega koos päevitada ja soovi korral ka ujuda – seal oli umbes 5 pingviini: 3 indiviidi kaugematel kividel, ning 2 tükki vähe lähematel kividel kuid inimesed olid juba need ümber piiranud ja oli tunda, et nad varsti sealt põgenevad. Kuna päike oli veelgi kuumemaks läinud, siis otsustasime meiegi korraks rannale jääda ja minul oli kindel plaan ujuma minna – mille ma ka teoks tegin! Sealne rand oli nimelt sellises veidi kinnisemas lahesopis ehk siis veidi seisva veega, mis muidugi tähendas ka veidi mustemat vett kuid ka oluliselt soojemat vett kui mujal randades, ja seega ma tegin kiired ujumistiirud. Nora tuli ka pea-aegu ujumissügavuseni kuid päris pikali vette ennast ei visanud – midagi peab ju järgmiseks korraks ka jätma ;) 

Ning peale rannatiiru, kimasime Lauamäele, et veel kätte saada Kaplinna parimad vaated. Kui olime auto ära parkinud, mis vaevu parkla poole liikus – meie olime saanud nimelt sellise auto, mis eriti ei tahtnud mäest üles minna ;), siis suundusime köisraudteele pileteid soetama. Õnneks ei olnud miskit järjekorda, ei piletiostul, ega ka trammile, kuid meid tabas seal tohutu tuul. Kartsime juba, et kui me üles saame, siis on seal hoopis kodumaine kliima, kuid oli hoopis vastupidi – mäe otsas ei olnud ei tuult vaid ainult mõnus päikesekuumus. Tegime seal laua peal siis väikese jalutusringi ja uudistasime erinevaid linnavaateid ja uudistasime ka mõnda meiega ühinenud sisalikku. Nägime ka ühte Dassiet – kuid kahjuks ainult ühte ja seegi jooksis ruttu minema kui meie lähenesime.

Ning siis oligi meie turistimise päev otsakorral ja me suundusime hotelli, et kiire dušš võtta ja siis suundusime Mojo turule sööma-jooma ja muusikat kuulama. Seal oli väga tore ja mul oli nii hea meel, et see asubki kohe meie hotelli juures ja ma saan sinna mõni teinekordki minna. 

Pühapäeva hommikul ootas meid jällegi Camps Bay rand ja hommikusöök – seekord istusime lausa valgete linadega laua taga ja vaatasime merd ning sõime hommikust.

Siis viisime auto tagasi rendikohta ning jalutasime sealt V&A Waterfronti, et seal veidi hängida ja seda me tegime kohe uhkelt. Jalutasime siia ja sinna ja vaatasime erinevaid sildu, ja muuseume ning põikasime sisse mõnda poodi, siis vaatasime Lauamäe vaateid ning sõime salati ja vaatasime paari hüljest, kes olid tulnud sadamasse etendust andma – aeg ajalt pistsid nad pead välja ja vahel isegi ka saba ja veidi hüppasid veest välja.

Ja enne veel kui kogu meeskonnaga lennujaama poole teele asusime, jõudsime veel basseini ääres veidi varjus päevitada ning isegi ujuda. Väga mõnus oli!

Tagasilennul õnnestus meil kõik cling-onid paigutada Club ehk siis business klassi ja seega olid kõik oma uutest istmetest elevil ning uudistasid mida erinevad nupud teevad ja mis filme vaadata saab. Kuna üks meie meeskonnaliige oli jäänud haigeks, siis tema meiega tagasi ei lennanud Londonisse ja seega oli meid pardal ühe võrra vähem, mis tähendas, et me pidime oma tööpositsioone ümber kujundama, ehk et mina sattusin seega tööle Clubi ja sain omale ka ukse – nimelt veel selle kõige tähtsama ehk siis pardatuleku ukse! Nii on ikka, et kui mõtled, et ma olen sellel lennul selline nähtamatu ja valin töökoha nii, et ma suurt millegi eest ei vastutaks, siis lõpusk kujuneb ikka teistmoodi välja. 

Nora sõi ja jõi ja siis vaatas ühe filmi, siis ma veidike ajasin temaga juttu ja siis ta magas nii 7 tundi. Eks see turistimine ongi selline keeruline ja veidi väsitav tegevus. 

Londonis võttis meid vastu -7 kraadi, mis oli suhteliselt tavatu sealkandis. Meie õnneks õue minema ei pidanud, vahetasime terminali ja jäime oma Helsingi lendu ootama. See oli ootamatult reisijatest pungil, nii et saime üksteisest üsna kaugel olevad istekohad. Mina veidi magasin ja siis vaatasin miskeid erinevaid filme aga midagi nagu meelde ka ei jäänud. Helsingis lahkus Nora oma koju ja mina lootsin et ikka saan koha Tallinna lennule, kuigi see oli juba paar päeva tagasi rahvast pungil. Aga nagu ikka, juhtus miski ime ja mulle sai osaks aknaalune koht. Enne õhtupimedust olin seega kodus ja suundusin magama. 

Ning teisipäevast sai alguse minu tavapärane kodune nädal: hommikul kõik kooli, siis jooga, siis veel misekid asjatoimetusi, siis kooli järgi ja trenni, siis veetsime emaga aega, ning siis Mulku trennist koju. Kolmapäeval olin juba hooldekodus kus paar prouat olid veidi kuraasikad ja üsna tülis omavahel. Eks see selline keeruline olukord on, inimesed kolitakse ühte tuppa ega nad ju ise toanaabreid valida ei saa ja kui satuvad kaks kõva pähklit kokku, siis ega sealt head nahka ei tule. Nüüd olid siis ka kaks prouat, kellest üks veel suhteliselt kõva kuulmisega ühte tuppa sattunud ja nende omavaheline suhtlus ei olnud just samal lainepikkusel, eks me siis kuulasime ühte ja noogutasime kaasa, siis kuulasime teist ja jällegi noogutasime kaasa. Paraku vabu tube enam alumisel korrusel rohkem ei olnud, seega pidid prouad ööseks ikkagi ühte tuppa magama minema. Me lubasime siis kuulata ja nende und valvata ning hommikul olid nad mõlemad suhteliselt rõõmsad. Eks vaatame mis edasi saab.

Reedel käisime ema ja Mulkaga KUMUs, et veelkord Hõljuvate õite näitust ning siis saime juba Miaga ka kokku ja suundusime Katharinethali kohvikusse, lootuses, et saame seal suppi süüa aga talveperioodil nad sooja süüa ei paku vaid menüüs on ainult koniitritootoed – sõime siis neid. 

Ning õhtul käisime Krisi ja Miaga veel Kagerou restoranis ning siis suundusime Kinomajja Vaiko Epliku kontserdile, mis oli külastajaid pilgeni täis. Õnneks oli heli suurepärane nii, et ka meiesugustel kämbudel, kes nagunii midagi ei näinud, oli hea kuulata.  

Laupäeval suundusin aga elus esimest korda Soomaale uisutama, koos Reeda ja Rheaga. Nimelt oli olnud ju hea üleujutus ja siis tuli külm ja seega oli kogu sealne puisniit mõnusalt jääs ja uisutada sai igasse suunda. Mina muidugi kohe alguses kukkusin – jäin ühe uisuteraga jääprakku kinni ja seega käisin latsaki pikali, nii et teise põlvega lõhkusin jäässe ilusa augu. Minul läks selle peale süda nii pahaks, et ma kartsin et ma ei saagi edasi enam minna kuid pikutasin veidi seal ja siis sain ikka selge pildi ette ja mu uisumaraton sai jätkuda. Kokku kimasime veidi üle 19 kilomeetri – vahepeal voolas kõrval jõgi ja meie uisutasime sealsamas! Aga väga-väga lahe oli! Õhtu lõpetasime mõnusa lõkkelõhnaga, sest tegime omale ikka sooja saamiseks lõkke ja tegime priimusel süüa ja kuulasime metsa veerel, et kas keegi tuleb meid uudistama kuid ei näinud ühtegi looma.

Ning pühapäeval olin veelkord hooldekodus, kus seekord oli üsna rahulik päev. Ning uut nädalat alustasin mitte-midagi tegemise esmaspäevaga – jube mõnus oli!