Juubel ja muud :)

Juubelikuu alguseks kimasin koju, ja tegin seda nii kiirelt, et mulle vastu tulnud Kris ei jõudnud mulle lennukile vastu vaid hoopis mina jõudsin talle bussile nr.2 vastu. Siiski oli Kris uhkelt valmistunud ja lausa sildi teinud:

Lennukast suundusime loomulikult linna peale laiama, leidsime ühe toreda koha ning tarbisime seal veidike joovastavaid jooke ning siis suundusime Miat ja Cara Mid vaatama, kes olid võimlemispeo raames tulnud linnalaagrisse ja elasid 20 keskkooli geograafia klassis. Ning nagu ühele laagrile kohane, käivad vanemad seda ju kontrollimas, nii ka meie. Seal oli hirmus umbne, ning Cara Mi oli oma rühmaga läinud loomaaeda, nii et teda me ei kohanud. Mia tuli just proovist ning me haarasime ta kaasa, et temaga väike kohv juua ning siis suundus Mia oma grupiga kinoseansile. Peale seda tegime veel kiire kodumaiste kosmeetikatarvete ostlemistuuri ning siis suundusime lõpuks koju, kus meid meie eel-juubilarist ema. Kuna ilm oli ikka ilus, siis suundusime randa ujuma. Vesi oli suht jahe, nii et peale suplust olime sunnitud vast-avatud rannabaaris tegema ka väikese soojendusnapsi.

Järgmine päev algas plaaniga saada Itikuga kokku, see paraku erinevatel asjaoludel ei realiseerinud. Kuid orienteerusime kiirelt ümber ja saime kokku hoopis Andrusega, kelle auto me Krisiga omastasime, ning suundusime ema sünnipäeva üllatuse asju ajama. Koheselt auto saades kimasin ma hetkeks vastassuunavööndisse, millest ma sain ise aru alles siis kui me tunni aja pärast olime samas kohas tagasi, ning teisest suunast samale nurgale lähenedes sain aru, et olin eelnevalt vastassuunavööndis olnud. Ikka juhtub! Kui me uuesti Andrusega kokku saime, siis Kris teatas muidugi kiirelt, et tema eelistaks kui Andrus rooli istuks. No nii siis tegimegi :)

Õhtul kui ma jälle olin ise rooli saanud, siis mõtlesin, et teen Andrusele üllatuse ja pesen auto ka puhtaks. Tehtud-mõeldud, suundusin Statoili pesulasse. Algas kõik paljulubavalt, ühel hetkel kui pilgu tõstsin siis nägin vasakpoolset koristajat risti auto ette väänatuna - kuna pesurezhiim oli poole peal siis ei julgenud autost välja astuda, et koristajat tagasi oma kohale panna. Järgmisel hetkel jäi loomulikult pesuaparaat koristaja kohale kinni, nii et ma ei oleks saanud ei edasi ega tagasi sealt pesulast. Tegin siis ukse lahti ja väänasin koristaja masina alt välja, lootes, et masin nüüd edasi liigub ja ma saan välja. Muidugi ei juhtunud midagi. Lasin siis paar korda signaali, lootes et ehk see äratab kellegi tähelepanu. Siis avastasin seinalt miski telefoninumbri, kuhu häda korral helistada. Ning peagi saabus noormees, helostas kuhugi, ning varsti saingi ma pesulast välja. Noormees vabandas ette ja taha ning pakkus mulle uut pesu, millest ma kiirelt loobusin. Kurtsin talle hoopis oma väänatud koristaja muret - ta oli sellest üsna ehmunud ning ei teadnudki kuidas olukorda lahendada - ma kurtsin talle oma muret, et olin tuttavalt umbes pooleks tunniks auto laenanud ja tahtsin üllatusena puhast autot tagasi viia....Ühesõnaga, ei hakanud mina midagi nõudma ning noormees ei pakkunud miskeid edasisi soodustusi kuid me lahkusime sõpradena. Edasi helistasin Andrusele, et uurida kas tema vend, kes on autoremondilukssepp on kodus. Paraku ei olnud, kuid Andrus uuris kohe, et kas ma olen kuskile puusse sõitmud. Kinnitasin, et ei ning Andrus rahustas mind, et siis on ju kõik korras. Ma muudkui naersin kahtlaselt, nii et Andrus uuris, et kas minuga ja autoga ja kõige muuga on kõik korras. Aga kõik oli ju OK. Jõudes Andruse juurde Rahumäele, tuli ta mulle vastu kuid ma pidin ikka väga näpuga näitama, et ta lõpuks märkaks mu koristaja saagat. Andrus kruvis selle kohe küljest ära, andis sellele veidike valu haamriga ning koristaja koos oma hoidjaga oli nagu uus. Ja me saime rahulikult oma õhtut veetma minna, naerdes minu autopesula seikluste üle.

Öösel saabus aga 1 juuli ja seega ka suurim tähtpäev, mis sel aastal pakkuda - ema Estri 70 aastane juubel. Kimasime kell 12 ikka Haabneeme ja helistasime uksekella, koos korraliku lillekimbu ning kihiseva joogiga. Ema oli küll veidi ehmunud aga siis rõõmus. Sain ka oma "nina-õhupalli" harjutused tehtud. Ehk siis minu viimasest külemtusest ning sellega seoses arsti külastusest, soovitas arst tellida sellise erilise õhupalli, mida saab ninaga täis puhuda, kuna see laiendab kõrva kanaleid. Seega ma nüüd muudkui puhun õhupalle ninaga. Kui kellelgi on vaja miskit õhtu-narri, siis andke teada, sest iga kord kui me seda teen, siis inimesed kes näevad vaid hoiavad pead kinni ja naeravad. Nii ka sellel pildil, Ruth oma uue atraktsiooniga:

Aga öö peamine üritus oli siiski ema Estri juubel, palju õnne ja tervist talle!

Järgmine hommik oli selline pikaldane kuid ühel hetkel saime siiski Krisiga omad asjad nii kaugele, et suundusime kohalikku uude kaltsukasse ema juubeli peoks uusi kingi soetama. Kuna minul on varvaste vahele sisse kolinud konnasilmad, siis soetasin omale rohelised kingad kaunite pärlkaunistustega, mis veidike meenutasid konni ja nende silmi ;)

Siis korjasime kõik tellitud toidud kokku erinevatest toitlustusasutustest ning oligi aeg suunduda peopaika, ehk siis Haabneeme randa. Laud sai kaetud, ning peagi hakkasid ka külalised kogunema, meeleolu oli kaunis, ilm oli päikeseline ja juubilar nooruslik.

Siis jagati kõik gruppidesse, ning me alustasime mänguga: Kas tunned juubilari? Tegemist oli siis maastikumänguga, milles tuli läbida kontrollpunkte maastikul ning seal vastata erinevatele küsimustele - küsimused olid nii üldharivatel teemadel kui ka juubilari teemalised. Nalja sai palju ning uusi teadmisi samuti, näiteks teame nüüd, et jääkaru nahk on musta värvi või siis, et Ester oli kunagi pioneerilaagris ujumisinstruktor (Ester nimelt ei oska ujuda).

Peale seda mängu suundusime koogi ja kohviringile ning siis osad külalised käisid ka ujumas - ujumisinstruktori valvsa pilgu all ;)

Järgmine päev saatsime lapsed esinema võimlemispeo esimesele etendusele, ning ise kimasime Krisiga randa. Päike paistis, rahvast oli murdu ning osad julgemad isegi ujusid. Pikutasime seal veidike, vaatasime inimesi, siis ujusime, siis pikutasime veel ning peagi suundusime koju tagasi, et siis kimada laste etendust vaatama. See oli siis võimlemispidu Hingelind, milleks olid erinevas vanuses võimlejad valmistunud juba pea 2 aastat. Laule, mille saatel võimeldi, esitasid sellised suurkujud nagu Ott Lepland, Karl Erik Taukar, Tanel Padar ja Getter Jaani. Lapsed-võimlejad olid muidugi esinejaist pöördes. Publik oli aga pöördes loomulikult lastest-võimlejatest. Oli üks väga-väga tore õhtu!

Pühapäeval laisklesime niisama kodus, pakkisime asju järgmise päeva matkaks, tegime matka soojenduseks ka paar ringi Ligrettot, mida Cara Mi muudkui ülekaalukalt võitis.

Esmaspäeval kimasin mina juba varakult ema sünnipäevamängu vahendeid tagasi viima, ning peale seda sain kokku Reedaga, kellega suundusime turule, et matkale kõik vajalik toidukraam kaasa soetada. Ülejäänud reisikaaslased tegelesid ka erinevate vajalike tegevustega ning peagi olime juba kõik end autodesse pakkinud ning autode ninad olid suunatud seekord Ida Virumaa poole.

Esimene peatuspaik ja kogu grupi kogunemine oli Altja kõrtsis. Reisiseltskond oli siis: (vanuselises järjekorras) Ester, Ruth, Reet, Anneli, Kris, Rhea, Nora Maria, Hera, Mia Carla, Cara Mi. Kõik me mahtusime kahe auto peale, Reeda tuttuue pruuni ja Anneli veidi vanema, valepidi ustega käiva auto peale. Kõigil oli suur lai naeratus näol kui me Altja kõrtsis kohtusime, reisiärevus hinges ning rõõm taaskohtumisest suur!

Kinnitasime kiirelt keha ja suundusime kohe kõrtsi kõrval asuvale matkarajale. See oli mõnusalt lühike ning väga tuuline. Kohtasime sellist toredat kivi:

Ja ka sellist toredat kivi:

Siis istusime tagasi autodesse ja kimasime mööda rannikuäärset imeilusate vaadetega teed edasi. Tee peale jäid Vainupea, Eisma, Toolse linnuse varemed, Kunda ja muidugi muud kaunid kohad.

Peagi olime oma kohale jõudnud oma selle nädala koju ehk siis Kõrkkülas asuvasse Mereoja kämpingusse. 

Jagasime sõbralikult majad tüdrukute ja täiskasvanute majadeks, ehk siis meie kasutuses oli kaks maja :) Veidi sahmisime asjadega, suured tegid kiirelt õhtusöögi ning peale seda suundusime oma kodu ümbrust uurima. Meri oli väga lähedal ning oli küll veidike kutsuv kuid siiski piisavalt jahe, et keegi veel vette ei läinud.

Ja niimoodi tasakesti see esimene päev õhtusse veeres.

Hommik algas pudru ja kohviga, ning umbes poolest päevast me juba saimegi endid autodesse pakitud ja suundusime Kohtla kaevandusparki. Teeks valisime otsetee google.mapsi andmetele ja ega enam otsemat teed ei oleks suutnud leidagi. Tee oli nagu Aafrika riikide riigipiir, joonlauaga üle heinamaa tõmmatud. Lisaks tee sirgusele, laiusid ka tee kohal massiivsed elektriliinid. Paraku ei saanud sellest mühinast pilti teha, mida seal kuulda oli kuid elamus oli see maastik meile kõigile.

Kohtla kaevanduspargis kulus meil terve päev, esmalt külastasime muuseumi, siis käisime giidiga kaevanduses, kus giid puhus aeg-ajalt erinevatele masinatele eluvaimu sisse ning me saime kõik kuulda, millist lärmi need teha suutsid. Me kõik saime ka eriti uhke kaevanduse rongiga sõita, mis oli väga tore.

Peale kaevandust, suudndusid osad meist kõrval asuvat mäge vallutama, teised osad vaatasid seda alt pealt ja uudistasid muud tehnikat, mis uhkelt seisis seal. Ja siis vaatasime veel üle kaevanduse administratiivhoone, milles asus ka direktori kabinet. Enamustesse ruumidesse sai sisse ning sai ka erinevaid eksponaate käega katsuda.

Igal juhul oli see üks tore muuseum ning kui mu lugejatest on kellelgil see külastamata, siis minge aga julgesti.

Edasi asusime otsima Aidu sõudekanalit. See oli üsna huvitav otsimine, kuid kohale me saime. Kanal ise oli küll suht tavaline karjäär, kedagi me sõudmas ei näinud ega ka sõudmisele lähenemas. Aga meie nägime koha ära ja võib olla oskame teine kord ka kohale tulla ;)

Siis oli meil kiire poetuur, ning kodus hakkasid Anneli ja Kris tegelema grillimisega, meie Reedaga ka justkui tegelesime millegagi aga millega see mulle enam ei meenu. Pilt meie pika laua pidusöögist:

Õhtu lõppes muidugi väga meeleolukalt, osadele muidugi rohkemate mälupiltidega kui teistele ;)

Hommik oli küll raske, kuid siiski lootustandev. Selleks päevaks oli meil plaanis matk, Kurtna järvede vahel. Olime valinud matkaraja mis hõlmas üsna mitut erinevat järve ja nende vahel väga erinevaid looduskauneid kohti. Matkaraja ääres oli väga palju metsmaasikaid ning neid me ka raja äärest muudkui noppisime. Kuni ühel hetkel Hera ja Ruth, kes olid kõige ees, kohtusid miski maoga. Madu oli oma 3 meetrit pikk ja jäme kui kurat. No tegelikult oli vist küll tegemist vaid miski härra Nastikuga, kes oli samuti matkama tulnud. Igal juhul meie Heraga enam eriti rajalt kõrvale ei astunud.

Siin on meil uhked uued Nora disainitud kõrvarõngad, vaadake tähelepanelikult :)

Maastik rajal oli tõesti väga vahelduv ning huvitav, samuti olid kõik meie kohatud järved täiesti erinevate kujudega ning erineva taimestikuga. Matkarada oli suhteliselt hästi märgistatud, tagasiteel me küll lõikasime ja siis oli veidi segadust, et millist teed valida aga siiski saime õigele rajale pööratud. Tagasi oma järve ning autode juurde jõudes, tegime üles lõkke ning hakkasime vorste sussutama ning vahukomme küpsetama, et neist siis shokolaadi ja küpsistega "sändvitshe" tegema.

Kõik söögid söödud, suundusime Alutaguse seiklusparki, kuhu me paraku aga jõudsime hetkel, mil see just suleti. Jalutasime siis tagasi seal kõrval oleva spordikeskuse juurde ning vaatasime veidike meist mööda tuhisevaid rulluisutajaid. Selle peale otsustasid osad meie seast samuti rullitama minna. Cara Mi aga leidis omale miski huvitava auto millega sama ringi peale minna - ema oli Cara Mil väga väsinud tol päeval ja ei viitsinud eriti sellesse autosse ega selle renti süveneda kuid Cara Mil oli kaasas tädi, kes laenutas lapsele auto ning saatis ta sellege kiiremaid ringe võtma. Siis avastasime meie ise Anneliga, et saab ka jalgrattaid laenutada. Anneli ajas renditädiga veidi mesijuttu ning kauples meile välja veidi sõbralikuma hinna. Ning me kimasime teisi taga ajama ;) Lõppkokkuvõttes oli üks väga tore ajaveetmine meil seal Alutaguse spordikeskuses.

Koduteel kimasime veel poest läbi, et soetada omale õhtuks väike supp. Enne poodi leidsime Reedaga autopesula - ma ju tuntud pesula külastaja. Seekord oli see aga selline tore pesula, et paned aga kopika (tänapäeval siis euro mündi) masinasse ning siis hakkab tööle survepesur, millega siis ise saad oma autot pesta. Pesurezhiime oli lausa 6, üks neist valikutest ka harjapesu. Igal juhul oli see üks tore ettevõtmine.

Koju tagasi jõudes kimasid lapsed Ruthiga ujuma - suht karastav ettevõtmine oli kuid väga mõnus.

Ning lõpuõhtu toimus supiga ;)

Järgmine hommik algas tohutu vihmasajuga, sadu oli kohati ikka nii tugev, et tundus, et akendest hakkab vesi sisse tulema. Õnneks pakkisime enne asjad kokku ja tegime minekut, kindel plaan oli, et lähme siis Rakvere spasse. Kui me aga sinna jõudsime ja neid 2000 inimest nägime, kelledel oli sama plaan, siis tegime kiire välkkoosoleku. Kinodest me midagi huvitavat ei leidnud, samuti arvasime, et ka teised spaad on sellel vihmasel ilmal väga hõivatud ning lõpuks otsustasime minna meie juurde Ligrettot mängima. Ruth lubas 6 ringiga kõigile pähe teha...ma ei mäletagi kes lõpuks võitis aga ütleme nii, et Ruth see igal juhul ei olnud. Ning peagi oli tuba tühi ja kõik olid suundunud miskeid omi asju ajama. Reet koos oma tüdrukutega suundus veel Saaremaale, Kris ja Anneli suundusid omadesse kodudesse, ning meie emaga hakkasime telekat vaatama.

Järgmisel päval sahmisin niisama kodus, pakkisin asju, ning tõin keemilisest oma vormi nign kingaparandusest kingad. Siis pakkisin kõik need asjad kokku ja suundusin lennujaama. Seal muidugi selgus, et minu plaanitud lend on väga täis ning kõigi eelduste kohaselt jään ma sellest maha. Kiirelt soetasin kodumaisele lennufirmale pileti ning sain kohe ka istekoha :) Ja eriti tore üllatus ootas mind lennukis - nimelt oli piloodiks ei keegi muu kui minu Siim! Lend möödus kiirelt, Siimuga saime suhelda veidike Stockholmi lennujaamas kuhu Siim korraks jalutama tuli. Minul oli loomulikult järgmise lennuni oma 3 tundi aega. Ja siis loomulikult jäi mu lend hiljaks, ehk et koju saabusin ma alles peale südaööd ning hommikul alustasin juba 5.50 lennujaama valvet.

Enne ja pärast ;)

23.06.2016 oli siis see päev millest alates ei ole maailm enam endine :) Kuid kõigepealt siis veel sündmused/lennud mis olid enne seda maagilist kuupäeva.

Lend Münchenisse, oli täitsa tavaline. Kimasin ruttu oma lemmik tualett-tarvete poodi, kuna mul oli lausa nimekir asjadest mis mul kodus puudusid. Nimelt olid Saksamaa ööpeatused kuidagi puudunud minu graafikutest viimastel kuudel. Ostunimekiri täidetud, suundusin täiesti sihitult linna peale. Tuiasin veidike niisama, siis istusin miskis kohvikus ning vaatasin inimesi, siis üritasin leida metroopeatust, et sellega tagasi hotellini minna. See osutus veidi raskemaks kui ma ootasin ning seega suundusin hotelli tagasi jalgsi.

Järgmine päev viis meid Nizzasse, mis oli täielikus jalgpalli hulluses. Oli EMi algus ning samal päeval toimus mäng Põhja-Iirimaa ja Poola vahel. Juba lennujaam oli fänne täis, seal olid peamiselt poola fännid, hiljem linna poole liikudes kohtasime ka rohelistes särkides Põhja Iirimaa toetajaid. Kuna fännitsoon asus kohe meie hotelli kõrval ning ka bussid staadionile väljausid sealt, siis oli muu liiklus tavainimestele seal kandis suletud ja me olime sunnitud paar kvartalit jalutama kogu meeskonnaga oma hotelli poole. Õnneks me sulandusime oma vormireetuses tänavapilti hästi, sest ka mõlema meeskonna fännid olid oma erinevates vormiriietes. Loomulikult pälvisime mõne julgema grupi tähelepanu ja saime ka erinevaid sõbralikke kommentaare :)

Meie lenduritel oli aga kindel plaan minna jalkat vaatama - pileteid neil küll ei olnud, kuid koheselt kui olime end hotelli sisse registreerimud, leidsid nad iirlaste fännipundi ning küsisid neilt, et ega kellelgi pileteid üle ei ole. Ja triibud õlgadel ning mütsid peas tegid oma töö, fännid sebisid veidi ja leidsid meie pilootidele piletid! Mul oli nii hea meel selle üle! Pärast mõtlesin ise ka, et tegelikult oleksin pidanud ka minema - ma pole kunagi jalkat vaadanud, seega oleks see olnud suhteliselt huvitav kogemus. Poisid olid hommikul igal juhul väga rahul oma ajaveetmisega, näitasid meile oma filmitud mänguhetki ning meeleolu bussisõidust staadionile.

Úlejäänud meeskonnaga suundusime me aga varajasele õhtusöögile, mis oli väga tore! Juttu jätkus kauemaks ja seda igasugustel teemadel.

Järgmiseks lennuks oli mul Gibraltar - see on siskene keeruline koht kus on suhteliselt lühike lennurada, väga halvad ning ootamatud tuuled, sõidutee, mis suundub üle lennuraja ning selle kõige krooniks on veel raja lõpus suur kalju ;) Nii, et palju erinevaid pisikesi nüansse mida oodata. Lisaks on reisijateks palju juudi päritolu inimesi, ning seega meie tavaline võileivakate ehk peekon ei lähe eriti kaubaks. Samal päeval olid otsustanud streikima hakata prantsuse lennujuhid ning paraku kui nemad streigivad, siis meie graafik on suht sassis. Meie väljalennule Londonist anti 3 tunnine ooteaeg - kuna meie piloodid aga olid ülitoredad, ning andsid kogu aeg reisijatele infot, siis olid reisijad suhteliselt rahulikult. Lend möödus ka ilma eriliste vahejuhtumiteta ning me jõudsime  Gibraltarile umbes 2.5 tunnise hilinemisega. Kiirelt need reiisjad maha ja teised peale ning oma tahasilendu alustasime juba graafikus. Kaugele me aga ei jõudnud kuna koheselt kui piloodid alustasid kiirendamist keeldus üks mootoritest töötamast ning me suundusime tagasi oma parkimispositsioonile seda kontrollima. Tegelikult see muidugi nii kuivalt ning must-valgelt ei läinud. Mina suutsin kogu evakuatsiooni protseduuri peas läbi mängida ning selle kiirelt ka kõrval istuva kolleegiga läbi arutada ning seda veel enne kui kapten meile teatas, et "Cabin crew, stand by for further instructions" (salongipersonal, oodake edasisi instruktsioone). Sellest hullem lause saab olla vaid, et "Evakueerige!". Õnneks seda käsku ei järgnenud, selle asemel avasime uuesti uksed, pardale tuli hunnik erinevaid ametimehi, siis saadeti reisijad uuesti terminali, ning siis sai üsna ruttu selgeks, et selle lennukiga me enam edasi ei lenda. Reisijad, kes olid istunud akna juures, kus veidi haige mootor asus, jutustasid meile kuidas nad nägid mootorist väljumas sähvatusi ja leeke. See võis üsna huvitav kogemus olla!

Meie õnneks oli Gibraltaril üks teine meie lennuk, mis oli nädal varem üle elanud linnuparvest läbilennu ja vajas seetõttu veidi tõhusmat hooldust, kuid just samal päeval oli see lennuk kuulutatud lennukõlblikuks ning kaks pilooti pidid tulema õhtuse lennuga sellele lennukile järele. Meie kapten ajas veidi asja ning me saime loa kasutada seda lennukit oma lennuks. Kuna "linnu"lennuk oli seisnud nädal aega koos vanade toitudega kuuma päikese käes, siis läksime esilagu luurele, et kas me ikka saame sellega ka reisijad kaasa võtta. Olukord ei olnud õnneks väga hull, ning maapealse teeninduse suure abiga saime tõstetud kõik kärud ümber ühest lennukist teise, et siis vana jama jätsime endiselt Gibraltarile ning meie oma võikud ja joogid saime parandatud lennukisse kaasa. See kõik toimus suurepärase meeskonnatöö tulemusena, kus nii piloodid kui maapealne teenistus olid lausa superkangelased!

Ning peale kogu seda sebimist alustasime umbes 4 tunnise hilinemisega oma tagasiteed. Reisijad olid kohu selle seikluse juures väga rahulikud ning naeratavad, kõik käisid meiega rääkimas oma kogemustest ning erinevatest juhtumistest. Ühesõnaga, oli üks äärmiselt huvitav päev meie kontoris. Sama päeva õhtul pidin minema Zaida sünnipäevale, kuid paraku jäime me nii palju hiljaks, et muusikalietendus millega Zaida sünnipäevapidu hoo sisse sai, oli minu maandumise ajaks juba alanud. Seega suundusin hoopis koju, ning jõin ühe kangema gin&toonikuga ja siis suundusin magama.

Seda GIBi jääb meenutama selline "lind", mis oli pargitud meie kõrval:

Sünnipäevad aga jätkusid, peale prantsuse keele tundi, suundusin Elena sünnipäevale. Prantsuse keeles olin ma seekord eriline priimus, nimelt rääkisime õigussüsteemist, kodanike õigustest ning kohustustest, ning ma miskipärast olin sellest teemast ennegi midagi kuulnud ;)

Elena sünna möödus jalgpalli tähe all - Elena on nimelt suur jalkafänn, ning samal päeval oli Saksamaa mäng, ning seda me siis kõik koos vaatasime.

Ning mul oli veel üks vaba päev, mille otsustasin veeta Windsori külastusega. Ronisin aga bussi, millel oli ees number 71 ning bussijuht ei vaielnud vastu kui soetasin pilti Windsorisse. Kui buss aga sõitma hakkas, siis oli teekond täiesti mitte nr. 71 oma. Isegi peatustes kus ta peatus ei olnud 71 kirjas. Mina veel mõtlesin omaette, et huvitav mis toimub, et kas selle bussi marsruuti on muudetud ja veel ei ole isegi märgitud, et see nüüd siin sõidab. Kuid siis ühes peatuses, jättis juht bussi seisma, ning tuli minu juurde ja ütles, et ta tegi väikese vea ning ma pean nüüd kõrval seisvasse bussi ümber istuma ning see viib mu tegelikult Windsorisse. Ning siis ma sain aru, et buss ei sõitnud mitte liini 71 vaid hoopis 78. Arusaamatu on aga, et miks ta siis oma teekonda alustades number 71 näitas. Õnneks ma ajas kaotasin nii 10 minutit ehk, nii et ei midagi hullu. Windsoris sain kokku Carolinega, kes oli sinna tulnud rattaga ning koos ühe oma rattasõidukaaslasega. Sõime koos lõunat ning siis nad suundusid rongi peale ning mina kimasin linna peale laiama.

Edasi oli mul graafikus järjest miskeid tšarterlende - need on siis lennud mis ei ole just meie lemmikud, kuna lendajateks on reisijad kes lendamisest midagi ei tea, samas ei ole nendel lendudel edasilende ega ka erilisi kaardistaatusi, ehk et lennud on selles suhtes veidi lihtsamad. Nii et veidi kergem kuid veidi raskem. Seekordsed lennud läksid hästi, ei mingit hilinemist, reisijad oli toredad ning meeskonnad koostöövalmid.

Sama ei saa öelda aga minu muudest lendudest eelmisel nädalal. Loomulikult oli siinseks põhiteemaks enne Brexiti hääletust rahvareferendum ja ka nüüd räägitakse põhiliselt referendumist ja, et mis asi on úldse EL millest just äsja välja hääletati ;) No tule taevas appi - ütleksin selle peale mina! Ma saan küll aru, et ma käisin aastaid ülikoolis et omandada see eriti peen lugemisoskus, ehk siis oskus lugeda erinevaid juriidilisi dokumente kuid samas oli mul ikka omandatud ka miski maailma tunnetuse oskus tava-haridusega ehk siis keskkoolis. Samas ma ei saa võtta kõiki enda ümber asuvaid inimesi samamoodi nagu iseennast, ehk siis, mis on minu jaoks "tavateadmine" võib teiste jaoks olla suht spetiifiline ning erialane arusaamine. Seda huvitavam on asjaolu, et mismoodi siinsed inimesed on oma valikuid teinud valimiskasti juures. Ning eriti huvitav on see, et nüüd nõutakse uut hääletust. Ma väga vabandan, aga kui te ise tahate viia demoktaatiat "kolmanda maailma" riikidesse, siis miks te ei aktsepteeri omaenda demokraatlikult korraldatud referendumit? See, et inimesed ei saanud aru, mida ja miks nad hääletavad - see on juba kivi erinevate parteide kapsaaeda, sest selgitustöö nende poolt oli suhteliselt nõrk ning ega siinsed inimesed ei ole eriti aru saanud mille vastu või mille poolt nad hääletasid. Paraku on nüüdseks paljud välismaalased suhteliselt ebakindlad oma tuleviku suhtes, ning sellega seoses omandanud ka suhteliselt vihase hoiaku kohalike suunas. Eile hommikul olin lennul, kus meie meeskond jagunes suhteliselt võrdsetes osades nii kohalikeks kui välismaalasteks. Välismaalased on omandanud väga tugeva hoiaku, et "meid ei taheta, kuid samas ei saada ka ilma meieta hakkama" - nii et tulevik on suhteliselt tume kuid huvitav! Kuna keegi täpselt ei tea mis meid ees ootab, siis võtan mina igat päeva kui viimast ;) Mis on muidugi eriti hea meie reisijate suhtes kuna see on võib-olla ainus kord mil ma nendega kohtun :) Igatahes, olen järgmisel nädalal kodus, kuna mu ema, ehk siis ema Ester saab 70! Palju, palju õnne talle!

Ning siin ka minu viimased tähelepanekud Roomast:

Kohutmiseni järgmisel nädalal ning veelkord palju õnne ema Estrile!

Lukustatud kõrv

Peale seda pikka magamist ootas mind lennujaama valve, mis ei kestnud eriti kaua sest mind saadeti kiirele tripile Edinburgi. See lend möödus ilma vahejuhtumiteta, väljusime õigel ajal, lend oli parasjagu pikk et teenindusega ühele poole saada, kõikidele reisijatele jagus nende esimest toiduvalikut, seega kokkuvõttes suhteliselt igav lend.

Ning peale lendu ma midagi tegin kodus, kuid mul ei ole õrna aimugi mida ;)

Edasi tuli mul veel paar lennupäeva, siis oli mõni vaba päev, ning ühel päeval kutsus Caroline mind oma sõprade Caroline ja Wendy juurde õhtusöögile. See oli üks tore õhtu, kus juttu tuli nii Euroopa tulevikust ning Suurbrittania osast selles, meie lennufirma huvitavamatest juhtumistest, ning arutasime ka minu Caroline plaani teha oma matusebüroo, mis ei tegele mitte matustega vaid enne kadunukuse lahkumist tema elu tähistava peo korraldamisega :) Nagu isegi aru saite, oli õhtu väga tore!

Järgmisel päeval kimasin Nizzasse, seda siis edasi-tagasi otsana. Lend oli suhteliselt sündmusterohke, nimelt tagasilennu algul selgus, et Nizza lennujaamas oli üles öelnud pagasilint ning ükski ühik pagasit ei liikunud piletitegistreerimise letist kaugemale. Kõik reisijad kes pardale tulid küsisid kohe, et mis nende pagasist saab ja kas see ikka tuleb kunagi neile järele. Algul lubas maapealne teenindus, et 190 pagasiühikust tuleb pardale vaid 35. Kapten otsustas selle peale meie lahkumisega veidike hilineda, et saaksime enamuse pagasist ikka kaasa võtta. Õnneks lennujaama maapealne teenindus liigutas end kiirelt ning umbes poole tunni pärast olid 187 ühikut pagasit meil peal. 3 kohvrit/kotti olid kuskil kadunud, ning need lubati järgmise lennuga järgi saata kui need üles leitakse. Selle tulemusega oli kapten rahul, ning me asusime teele. Õnneks suutsime enamuse oma kaotatud ajast tagasi teha kuid...kui maandusime, siis muidugi pidime ootama oma parkimiskohta ning selle tulemusena jäime ikka nii 40 minutit hiljaks ning paljud edasilendajad jäid oma lendudest arvatavasti maha. Ühel tütarlapsel oli edasilend teisest terminalist, teise lennufirmaga ning see oli eraldi piletil, samuti oli tal pagas, mille ta pidi siis uuesti välja võtma, siis sõitma rongiga teise terminali ning uuesti ennast lennule registreerima. Ning kogu selleks ettevõtmiseks jäi tal nüüd veidi üle poole tunni, sest lend ise väljus juba tunni aja pärast. Sellises olukorras ei saa isegi lohutada, et küll te jõuate....sest me ju kõik teame, et ega ikka ei jõua küll.

Selle maandumisel juhtus veel selline lugu, et mu kõrv oli otsustanud lukku minna ja mitte enam lahti tulla. Seega kimasin mina koju enda ravimisega tegelema. Öö möödus suhteliselt hästi ja hommikul ärgates ikka käisin pesus ja tegin soengu ja värvisin silmad ära, ning siis hakkasin hambaid pesema ja sain aru et kuulen seda mis toimub mu suus kuidagi väga imelikult. Ja kuna mul oli graafikus tol päeval kolma lendu, siis kuulutasin ennast haigeks ning võtsin uuesti soengu lahti, panin vormiriided kappi tagasi ja eemaldasin meigi.

Arvasin ise, et ehk läheb mu kõrvalukustus paari päevaga üle aga kui kolmandal päeval oli ikka kõrv veidi imelik, siis kimasin ikka arstionu juurde. Tema ütles, et kõik on korras kuid arvatavasti on mu kõrvakanalid nii kitsad, et see tekitab ka lukus olekut. Et see pidi olema lendajatel suht sagedane. Ning selle vastu aitab ninaõhupall :) Ehk siis selline õhupall, mida ninaga täis puhuda. Tellisin siis omale selle asja, see ei ole veel kohale saabunud kuid kohe kui see tuleb hakkan treenima ja kindlasti teen sellest pilte ning jagan oma elamusi ka teiega.

Sel ajal kui ma haige olin, tegelesin ma aga erinevate asjadega - käisin oma pargis päevitamas, sest lõpuks on ka meile saabunud suvi, käisin ostlemas - soetasin omale teekannu, sest erinevate raviteede tegemine sõelaga tassi muutus jube tüütavaks ühel hetkel, käisin erinevatel jalutusretkedel ning loomulikult õppisin prantsuse keelt. Nii et see väike kodune paus mõjus mulle suurepäraselt.
Homme aga ootab mind München :)