Maikuu

Maikuu algas üksiku vaba päevaga, tavaliselt on mul vaburid siiski paarikaupa kuid kuna järgmisel päeval oli mul graafikus koolitus ja enne seda peab meil olema vaba päev, siis oligi mu nädal selline veidi katkine. Ilmaennustus oli ka suht vilets, kuid nagu meil juhtub suhteliselt tihti, siis ennustus ei lähe tegelikkusega kokku. Õnneks oli nii ka seekord. Olime kokku leppinud Zaidaga, et teeme omale ühe Londoni päeva, ja me suundusime päikesepaiste saatel jõetaksoga Londoni idaossa, kus siis tegime tuuri Emiratesi köisraudteel. Ühtlasi külastasime ka väikest lennukeskust mis seal kõrval oli, ning saime kätt proovida, kuidas on lennukile laadida pagasit, seda koristada, kütust tankida, ruleerimisrajale juhtida ning õhku tõusta, seda kõike siiski arvutimängu raames. Aga tore oli ikkagi.

Minu koolitus möödus suht haigutustega võideldes, sest meile muudkui räägiti kui tore on meie lennufirma ja samas, et kuidas meie oleme nii üle makstud ja meie reisijate hinded meile on ka suhteliselt viletsad võrreldes teiste meeskonna kooslustega. Kuid muidu on meil suurepärane lennufirma. Ja seda juttu suudeti meile 8 tundi järjest rääkida. Koju jõudsin tohutu peavaluga, mida ravisin kiirelt ühe viskiga ;) Ning pika telefonivestlusega Itikuga, mille lõppedes saime aru, et oleme ikka ise ilusad ja toredad ja ehk siis meid tööle võtnud lennufirmad jõuavad ka järgi ;)

Järgmisel päeval oli mul graafikus "dirty double" ehk siis neli lennuotsa või siis kaks edasi-tagasi otsa. Ning järgmisel hommikul pidin lendama Helsingisse Annelile ja Nora külla, Markkule ja Clarale ka. Miskipärast aga pakkisin igaks juhuks oma kohvri ja võtsin selle juba oma nelja lennu päevale kaasa - mulle miskipärast tundus, et teine osa sellest jääb ilma minuta.

Algas kõik nagu tavaliselt, lendasime Newcastlesse ja kõik oli tore. Londonis oli küll veidi madal pilvisus kuid mitte midagi väga erilist. Newcastlesse jõudes aga saime omale väljalennupiirangu, nii umbes tunni aja võrra, mis muidugi meile tähendas vaid rõõmu, kuna teist lennupaari me enam teha ei saanud. Reisijate ees pidime aga väga kaastundlikke nägusid tegema, sest loomulikult on ju enamustel Newcastlest tulijatel edasi lennud ning tund aega hilinemsit tähendab nende jaoks oma jätkulendudest maha jäämist. Asjale lisas loomulikult vürtsi see, et purser istus oma klapp-toolile ja hakkas lehte lugema! Samuti ei töötanud tema Ipad. Mis tähendas, et Ruth jooksis ringi esimese ohvitseri Ipadiga, et sealt infot ammutada, vahepeal seda kapteniga kontrollides. Ja purser ei tõusnud kordagi oma ajalehe tagant. Lisaks oli meil viis reisijat, kes vajasid Londoni jõudes ratastooli, ning seega veelgi enam seletamist, et mis neist edasi saab. Aga miskil hetkel me ikkagi tõusime õhku ja maanusime ka Londonis, seda küll veel hiljem kui tunnike hilinemist, ning meie olime oma edasilennust vabad ;) Ja seega minu suure kohvri kaasa tassimine tasus ennast ära, suundusin jooksuga Helsingi lennule. Ning seal oli mul vastas Anneli, koheselt soetasime minu lemmik-kartulikrõpsud ning suundusime koju. Anneli kimas hommikul tööle, mina aga viisin Nora kooli, siis jalutasin koeraga, siis keetsin kartuleid, siis panin pesu kuivama, leidsin nõudepesu masinas olevatele nõudele uued paigutuskohad, siis oli mul väike vaba aeg ning siis suundusin Norale kooli järgi. Mul oli veel üks väike ülesanne, kaasa võtta 2 seelikut, mis asusid trepi peal, minu koti kõrval, et ma neid maha ei unustaks, kuna nende seelikute peale pidime me Noraga soetama uue ülemise otsa, et ta saaks õhtul laulukooriga esineda. Ülemine ots pidi siis olema värviline, et see sobiks kokku kas musta või siis teise samuti tumeda lillelise seelikuga. Lisaks oli meil veel ülesanne soetada mulle hügieeniline huulepulk firmalt Sebamed ning ka lennukingad, mille jahil ma olin juba ebaõnnestunult kodumaal käinud.

Jõudsin Norale vastu, kõik oli tore, hakkasime suunduma siis poodidesse ja Nora õnneks küsis, et kas ma ka seelikud kaasa võtsin, ja mis te arvate mis vastus oli, loomulikult olin need unustanud sinnasamasse trepile. Kimasime siis koju tagasi ja alustasime uuesti. Esimesena jõudsime kingapoodi, nii kolme või nelja neist...ja mis te arvate, et ma sealt mõne uue paariga väljusin, loomulikult mitte. Esimeses keskuses oli ka minu kodune M&S, millest me suure kaarega möödusime, kuna ma arvasin, et siis ma võiks ju kingi kodusest Londonist otsida enne kui ma juba sinna sisse lähen. Kuid peale teistele kingapoodidele tiiru peale tegemist suundusime sinna siiski tagasi, kuna auto oli meil nagunii pargitud sama maja alla, ning tegime ka kiire tiiru kingaosakonnas. Ning loomulikult leidsin ma sealt omale kingad. Eelnevalt olime ka apteegist leidnud mu huulepulga ning avastanud, et isegi Carmolise kurgukommid on Porvoo vanas apteegis odavamad kui Eestis!

Edasi suundusime siis Nora lemmikpoodidesse, mis asuvad veidi kesklinnast eemal ning kus oli väga palju värvilis asju, millest mina kui kuri tädi enamus muidugi välja praakisin. Siiski osad jäid sõelale ning siis selgus, et need ükski ei sobi nende meie kaasavõetud seelikutega. Kus aga häda kõige suurem, seal abi suht lähedal. Stiilikunn "Zenja", kohalikus keeles Ruth, tormas riiulite vahele ning tõin sealt Norale mustad teksad, mis sobisid nii hästi, et neid pole ta tänaseni jalast võtnud. Nora küll hakkas kartma, et emme ehk siis Anneli saab pahaseks kui Nora oma ostudele nii palju raha on kulutanud - leppisime kokku, et teksad soetan mina ja me Annelile ei räägi sellest ja vaatame, kas ta üldse märkab, et lapsel uued püksid on. Ja et kui ta märkab, et siis vaatame mismoodi me sellest välja tuleme. Võin juba etteruttavalt öelda, et siiani ei ole Anneli märganud, et lapsel on uued teksad :) Aga annan teile antud asja arengutest teada edaspidistes postitustes.

Selle suure skeemitamise ja shoppamisega unustasime me muidugi kella vaadata aga õnneks helistas meile kuri Anneli, kes küsis, et kus me oleme ja kas me juba ei peaks kontserdipaiga poole liikuma hakkama. Tulime siis kiirelt maa peale tagasi ja asutasime end teele.

Kontsert oli väga tore, lapsed laulsid küll veidike kohustunult...ehk et ei tundunud, et nad ise oleksid oma tegevust väga nautinud, kuid ilus oli ikka. Laulud olid kõik rocki klassika, ehk et isegi mina teadsin kõiki laule.

Peale kontserti kimasime koju, et seal siis juba Eurovisiooni teist eelvooru vaadata - hakkasime ka koheselt ise punkte jagama, tegelikult andsime lauludele kas plusse või miinuseid, et ehk kas nad saavad edasi finaali või mitte. Ning unega võideldes saime pika kontserdi lõpuks teada, et olime vaid kahe lauluga eksinud - päris hea saavutus :)

Järgmisel hommikul üritas Anneli mind äratada, et ma Nora kooli viiksin, kuid ma olin vaid külge keeranud, siis suure kärtsuga peeretanud ja ning edasi maganud :) Seega viis Anneli ise lapse kooli. Ning kui ta tagasi tuli ja üritas veel veidike magada, siis hakkasin mina ärkama ning viisin talle kohvi voodisse. Meil oli, see oli siis Annelil peas, miski pikk nimekiri asjadest mida me kõik sellel ilusal reedesel päeval tegema pidime, kuid kuna õues oli meie kohal sinine ning täiesti pilvitu taevas ja päike paistis, siis tassisime õue hoopis madratsi ja panine pävkad selga ja tegelesime enda pruunistamisega :) 

Ja varsti oligi aeg, et minna Norale kooli vastu, siis istusime jõe ääres ja tegime ühe mõnusa lõunasöögi ning siis oli aeg minul lennujaama suunduda.

Järgmisel päeval oli mul jällegi pikk Istanbuli lend, ning õhtuks oli mul kokku lepitud Caroline külastus. Nimelt oli tal külas ka meie kolleeg Shaun (mitte see lammas, vaid ikka inimene) ning meil oli au moodustada jällegi Eurovisiooni zhürii, ning anda punkte. Paraku seekord meie punktide andmine ei olnud nii edukas kui see oli olnud Porvoos - ühesõnaga meie esikolmi, isegi mitte esikümme ei klappinud ülejäänud Euroopa arvamusega. Aga me ei lasknud ennast sellest segada, meil oli ikka tore õhtu.

Ning siis saabus minu kaua oodatud Stockholmi lend, mis oli mul seekord lausa kaheöine :) Hommikul kimasin koheselt Uppsalast rongi peale ning peagi leidsin end juba Skansen muuseumist. See oli täitsa tore koht, ilm oli küll veidi külmavõitu, kuid ega see mind seganud. Kuna oli teisipäev, siis olid ka paljud koolid otsustanud oma klassiekskursioonidega just Skansenisse tulla. Seega olid enamus loomad, kes Skanseni väikeses loomaaias oma igapäevast leiba teenivad, peitnud end oma puuride tagumistesse nurkadesse ning põrnitsesid nüüd seal üsna pahaste nägudega seda sahmerdamist aia taga. Veidike aega küll üritasin põdraonuga tõtt vaadata kuid sain aru, et ega põdraonu miskeid trikke tegema ei hakka ja külge ka ei keera, ning seega jalutasin hoopis rootsimaa erinevate regioonide talumaju uudistama. Suht kodune vaatepilt oli :)

Siis hakkasin vaikselt linna poole tagasi jalutama, ning leidsin ühe toreda burgeri restorani, kuhu ka sisse astusin. Ning kohe kui ma olin omale tellitud punasest veinist lonksu võtnud, tuli ka päike välja ning algas suvi.

Mugisin oma burgeri ära, jõin veini peale ning suundusin miskile väljakule, kus oli suure avara trepiga maja kus juba istusid mitmed pagulased ja arutasid erinevates aafrika keeltes omi asju. Soetasin omale araabia päritolu pagulaselt maasikad ja istusin samuti trepile - erinevalt pagulastest istusin mina muidugi päikese kätte. Väga mõnus oli seal inimesi vaadelda ja maasikaid mugida! Elu on ikka lill, kui Sul on nii tore töö, mis võimaldab Sul istuda keset teisipäeva ühe Euroopa riigi  pealinnas, miskil suvalisel trepil, ning lasta end päikesel paitada.

Järgmisel päeval ootas mind ees lend tagasi Londonisse, ning siis kimasin uuesti kodumaale, kuna minu Viljandi korterile oli leidunud ostja. Kuna maakler arvas, et mida kiiremini me tehingu vormistame, seda parem on, et muidu ostuhuviline võib mujale vaatama hakata ja kuna mul oli sobivasti sel nädalal 3 vaba päeva, siis kimasin muidugi kiirelt koju, et notarisse minna.

Järgmine hommik algas iluprotseduuridega, ehk siis maniküür, siis vormiriietus keemilisse ning siis oligi aeg suunduda notarisse. Mina oma maakleriga jõudsin suht varakult, ning kui ostjat ei olnud kohal 5 minutit enne kokkulepitud aega, siis hakkasin ma juba murelikuks muutuma...kuid kohe saabus ka ostja. Kõik dokumendid korras, erinevatele paberitele allkirjad antud ning tasud makstud, sai see tehing sõlmitud umbes poole tunniga. Notarikontorist väljudes küsis uus omanik kapi kohta mis oli seal korteris esikus - selline ilus peegliga kapp, vanaaegne. Mina juba hakkasin kartma, et nüüd tahab ta seda kindlasti korteriga kaasa, kuna Kris oli sellest kapist väga huvitatud ja et kuidas ma nüüd sellest situatsioonist välja tulen. Kuid...uus omanik jätkas oma lauset, et tema prouale üldse ei meeldinud see kapp kuna seal on sees pahad vaimud ja kas on kuidagi võimalik, et ma selle kapi sealt minema viiks. Minul langes kohe kivi südamelt ning teatasin rõõmsalt, et selle ma tahtsingi ainsa asjana veel ära viia :) Nii tore, kuidas asjad vahest lahenevad. Surusime kätt ja soovisime õnne, ning leppisime kokku, et härra saab oma uue korteri võtmed järgmisel nädalal maakleri käest.

Ning nüüd kimasime emaga ja tädi Zeldaga ostu-müügi tehingut tähistama, Umami restosse. See oli väga tore koht, kes veel ei ole seal käinud, siis soovitan! Toidud olid väga head, teenindus suurepärane, hinnatase mõnus, ning joogid jahedad ;)

Reede hommikul kimasime emaga Viljandisse, et seal veel miskid isiklikud asjad ära sorteerida ja viimane pilk veel korterile peale heita. Tegime ka tee peal tuntumates kohtades peatusi, et lapsepõlvemälestusi jäädvustada:

Kris ja Co tulid ka, et neile lubatud kapp ja suure toa lamp kaasa pakkida. Kris muidugi hakkas suures tuhinas igasuguseid asju omale kaasa pakkima, kuni ühel hetkel Axel teatas, et auto on neil juba päris täis ja, et ise nad küll enam sinna ei mahu. Nii juhtuski, et mõned hädavajalikud asjad jättis Kris siis naabrinaise juurde, et neil siis millaski hiljem veel järgi minna. Nii see päevake seal möödus - inimestel kohuneb ikka igasuguseid "vajalikke" asju eluaja jooksul, mis siis hiljem järgmistele põlvkondadele enam nii vajalikud ei tundu. Aga me saime nendest asjadest läbi näritud, ning suutsime korteri uutele omanikele veidike vastuvõtlikumaks muuta ning viimased vaated veel ning läinud ta oligi.

Õhtu lõpuks suundusime Fellini kohvikusse, ning seal selgus, et Viljandis on terves linnas tasuta parkimine! Ma olin sellest nii positiivselt üllatunud, et lubasin kohe Viljandisse kolida ;)

See kohvik oli ka väga tore ja suurepärase teenindusega. Pilt meie meeleolukast istumisest on siin:

Laupäeva hommikul kimas ema tööle, ning mina pikutasin niisama koduses Haabneemes, muudkui teades, et mul aega laialt kuni lennuni. Miskil hetkel ikka suundusin juba keemilisse oma vormile järgi, siis tegin tiiru ema poes, proovisin pea kõiki asju selga ja ei ostnud midagi, ja ühel hetkel avastasin, et nüüd hakkan ma juba hiljaks jääma. Kimasin siis ruttu lennujaama, parkisin auto - kasutasin Ita autot, mille sain siis lennujaama parklasse jätta - ning siis parklast jooksin terminali ja juba jõudsingi 5 minutit enne check-ini lõppu laua äärde! Kohutav kuidas võib aeg niimoodi lihtsalt käest kaduda. Igal juhul jõudsin ma lennule, mõlemile lennule said kohe ka kohad ja isegi mu kohver sai ära antud. Londonisse jõudsin väikese hilinemisega, mis aga tähendas järjekordset jooksumaratoni kuna mulle tulid tol õhtul külla Anu ja Lauri koos oma tütre Anniga. Nad nimelt olid tulnud kaheks päevaks Londonit vaatama, ning ööbisid minu juures. Jõime mullidega jooke ja arutasime maailma asju. Oli väga tore!

Paar päeva hiljem olin lennujaama valves ning sattusin sealt Istanbuli, ja seekord kaheks ööks, ehk et mul oli seal terve vaba päev. Sisustasin seda linna peale minekuga, mida meil küll ametlikult teha ei ole lubatud aga kapten ütles, et kui ma mõistlikult käitun siis võin minna küll. Tegelikult arutasime temaga, et kui aus olla siis on Londoni turvariski tase täpselt sama mis Istanbuli, ehk et kõrgem aste. Ja kuna Londonis ta minu eest vastutama ei pea, siis uskus ta, et ma saan ka Istanbulis ise hakkama.

Alustasin oma linnatuuri suure turuga ehk siis bazaariga. Seekord oli sellel väga lihtne põhjus - suure reisimiseg viimastel nädalatel oli käekott mu kohvrist jalga lasknud ja seega olin ma tulnud linna peale vajalikud asjad kilekotis. Seega arvasingi, et lähen kiirelt ja soetan omale ühe kõige lihtsama Longchamp koti. Ehhee, kui sinisilmne ma ikka olen! Mul läks tund aega enne kui jõudsin sellise kotipoeni millesse ma juba sisse astusin ja millest leidsin miski koti mis mulle enam vähem meeldis ja mille hind oli kvaliteedi (või siis pigem selle puudumisega) omavahelises seoses. Pakkisin oma kilekoti sisu ümber oma uud kotti ning suundusin vaatamisväärsusi otsima. 

Ma pean ütlema, et rahvast oli linna peal väga vähe, märgatavalt olid puudu valgenahalised turistid ehk et enamus ostlejaid olid kohalikud. Nii et turismisektor on väga kõvasti kannatada saanud selles riigis. Ka meie Istanbuli lennud on väga tühjad, eelmistel aastatel olid need tavaliselt üle bronnitud ning tahtjaid oli rohkem kui meie neid sinna lennutada suutsime. Kuid ehk muutub veel maailm ühel päeval endiseks või siis hoopis millekski muuks. Mind see rahva vähesus ei vaevanud, ning ma jätkasin oma teekonda. Üsna peagi leidsin Sinise Moshee, kuhu seekord õnnestus mul ka sisse minna. See oli täitsa ilus.

Ma tegelikult oleksin tahtnud külastada Hagia Sofia mosheed, kuid paraku oli see just teisipäeviti suletud. Seega peab see ikkagi järgmist korda ootama jääma.

Selle asemel sattus mulle tee peale ette Basiilika Tsistern, ning kuna mul oli aega laialt käes, siis astusingi sisse. Koht on jäädvustatud ka James Bondi saagasse, filmis Armastusega Venemaalt. Tegelikult on siis tegu tsisterne sisaldava koopaga, milles omal ajal hoiti kogu Konstantinoopoli veevaru. Koht oli igati vaatamist väärt.

Siis jalutasin veel sihitult mööda väikeseid tänavaid. Ühel tänavanurgal istus üks onu kurvalt oma poe ees ja nähes valget inimest lähenemas, hakkas juba kaugelt mind rõõmsalt tervitama ning küsis siis, et kas ta saaks mulle müüa midagi mida mul vaja ei ole ;) See oli nii hästi öeldud, et ma lausa kiitsin teda. Pärast mõtlesin, et oleks ikka pidanud selle afääri kaasa tegema ja vaatama millega see oleks lõppenud.

Peagi leidsin omale kohviku, kus väike karastusjook tarbida ning siis oligi aeg suunduda tagasi hotelli. Seal jõudsin veel basseini ääres veidike päevitada ning väikese ujumisotsa teha. Nii mõnus!

Lend tagasi möödus ilma vahejuhtumiteta, ning järgmisel päeval oli mul vaba päev, mille veetsin iluprotseduure tehes - kulmud, maniküür, pediküür. Ja loomulikult käib sellega kaasas ka väike ostlemine - igal juhul on mul nüüd ilus uus roheline aluspesu, olen sellega nagu väike ümmargune hernes ;) Ning õhtul oli ka prantsuse keele tund, seekord läks see täitsa hästi.

Ning siis saabus reede ja minu sihtkoht oli Stockholm. Seekord oli aega veidike napilt, ning ma jäin paigale meie kodusesse Uppsalasse. Tegin jalutuskäigu, kuid kuna vihma sadas siis sattusin ikkagi ühel hetkel poodi ja soetasin omale sealt vihmamantli. Peale seda jalutasin juba julgelt mööda linna, ilma et oleksin vihma pärast muretsenud. Ikkagi sattusin Waynes'i kohvikusse, kus pakuti Daim'i kooki, mis oli meie osakonna lemmik Strasbourgis kohtud töötades. Vanade aegade meenutuseks tellisin omale seekord tükikese, oli hea kook küll!

Õhtusöök oli meil seekord lausa terve meeskonnaga, täitsa tore oli vahelduseks kõik koos välja minna ja maailma asju arutada.

Ning järgmisel päeval oli meie sihtkoht Glasgow - tegin ka seal kiire jalutustuuri ning jällegi suundusime terve meeskonnaga (salongipersonal sama, kuid uued lendurid) väikesele joogile ja siis õhtusöögile. Oli väga meeleolukas laupäeva õhtu.

Kui ma pühapäeval kell 11 hommikul koju saabusin, siis sahmisin veidi oma asjadega (need kes mind tunnevad need teavad millest ma räägin) ja siis mõtlesin, et teen väikese une. Ehk et uuesti avasin silmad kell 8 õhtul ja siis kolisin diivanilt magamistuppa ja läksin päriselt magama. Nii raske nädalavahetus oli!

Ning mai lõpus rohkem midagi huvitavat ei juhtunudki. Seega vaatab mis juunis juhtuma hakkab ;)

Lõpetuseks veel minu uued triibulised ning maailma parimad kartulikrõpsud, mida mina omale Uppsalast ostmas käin.

Viimane õhtusöömaaeg ja kodumaa visiit ;)

Juba mõned nädalad tagasi broneerisin ma omale Milaano linnaekskursiooni, mille sisse kuulus ka viimase õhtusöömaaja külastus. Ja nüüd siis oli see hetk käes kui see lend saabus. Lend möödus rahulikult, meil oli seekord kaks purserit ja üks nendest, Anita, oli väga tore. Anita, kuuldes minu plaanidest, hakkas kohe uurima, et ehk saab ta ka kuidagi omale pileti, et kuulsat joonistust näha. Paraku oli see vaatamisväärsus siiski välja müüdud kuid Anita tuli minuga kaasa, mõlemad me lootsime, et ehk keegi ei ilmu kohale oma broneeritud ekskursioonile. Giid ütles kohe, et tavaliselt tulevad kõik kohale kuna seda asja tuleb nii varakult bronnida, siis eriti keegi ei loobu. Kohtumispaigale ei ilmunud kaks inimest kuid nad olid kohal nagu 5 kopikat kiriku juures. Seega Anita jäi seal ukse taha kuid tal lubati meiega kaasa teha ülejäänud ekskursioon. Ma võtsin kaasa ka tema telefoni, nii et pildid esimesest reast viimase õhtusöömaaja lauale on tal olemas.

Joonistus - meie giid seletas meile korduvalt, et tegu ei ole maaliga, miks, seda ma muidugi ei mäleta, vist et maal on lõuendil kuid see pilt on joonistatud kohe Santa Maria della Grazie kiriku söögisaali seinale - oli muidugi uhke. Ja ei, Jeesuse kõrval ei ole naisterahvast kujutatud J Eriti huvitav oli aga see kuidas oli korraldatud sisenemine, et üldse seda vaatamisväärsust uurida. Tuli läbida mitmeid uksi ja ikka nii, et enne uus uks ei avane kui eelmine Su selja taga on sulgunud. Ja nii tuli läbida mitu koridori kuni lõpuks oli maailmaime meie ees. Ka selles ruumis saime viibida vaid loetud 15 minutit, mille lõppedes teatas meeshääl kaugusest, et nüüd on aeg hakata lõpetama ning suunduma väljapääsu poole. Nii, et väga huvitav kogemus.

Kuna ilm oli ilus, siis suundusime Anitaga loomulikult pardasaatjate lemmiktegevuse poole, ehk siis istud maha suvalises kohvikus (suvalises linnas ;) ja vaatad kuidas maailm Sinust möödub ;) Leidsime omale restorani, kus pakuti eriti suurtest klaasidest õlut - me küll kumbki õlut ei joo kuid siiski meeldis meile see vaatepilt ja seega me ka sellesse restosse maandusime. Lisaks toodi antud kohas koos arvega ka kõigile väike majanaps, ehk siis klaasike Limoncellot. Seega, oli mida oodata. Kuid enne tellisime omale punase veini ning liha ja salativaliku ;) Juttu jätkus muidugi pikemaks! Ning kui oli aeg arvet saada, siis meile toodi hoopis jäätist. Me muidugi mugisime selle ära ja siis küsisime, et see on küll tore kuid kus meie Limoncello on ;) Kelner vabandas ja jooksis naerusui koheselt oma viga parandama. Enne kui me restoranist päriselt lahkusime, nuiasime omale veel ühed Limoncellod välja ;) Selleks hetkeks oli juba väga mitu kelnerit meid naerdes jälgimas :) Hotelli otsustasime nüüd suunduda juba metrooga...sest jala oleks see meil väga kaua aega võtnud.

Järgmisel hommikul oli äratus varajane, lennujaama viis meid väga pikk bussiretk, mis möödus vahejuhtumiteta ning isegi lend algas nagu tavaliselt. Reisijaid oli meil 170 ringis, kellest umbes 120 pidid oma teekonda jätkama Londonist Miamisse. Enamus nendest pidid küll juba eelmisel päeval Milaanost otse Miamisse lendama, seda siis ühe ameerika lennufirmaga, kuid paraku oli antud lennule määratud lennumasin katki ning seega see lend oli tühistatud. Reisijad olid ümber suunatud meie lennule ja Londonist edasi sellesama ameerika lennufirma Miami lennule. Nii, et selline väike lisaboonus reisijate osas.

Teeninduse ajal avastas aga Anita, et üks meie reisijatest ei ole kontaktne. Proua oli suht hallikas-kollaka värvusega ning oli justkui kontaktne kuid kohe nagu ei olnud ka. Jooksime siis kiirelt hapniku järgi, samal ajal kiirelt uurides proua abikaasalt, et kas on miskeid meditsiinilisi probleeme või ehk proua põeb miskit haigust või tarvitab ravimeid. Abikaasa ütles, et proua tarvitab vererõhutablette kuid, et midagi ei juhtu kui ta neid vahest ei võta ;) Päris tore seletus, onju?! Samuti ei saanud me vastust küsimusele, et kas samal hommikul oli neid rohtusid tarvitatud või mitte. Proua ei tahtnud ka eriti hingata meie poolt pakutavat hapnikku, mis on lennukis justkui imerohi, misiganes meditsiiniline probleem reisijal-patsiendil on, hapnikust saab alati abi. Prouale aga ei meeldinud see mask, sest tal oli tunne, et ta hakkab kohe oksendama. Oksendamisf loomulikult ei toimunud ning ma siiski surusin talle hapnikumaski näkku. Miskit paranemist sellest aga ei tulnud. Proua oli endiselt korraks kontaktne, siis oli jälle täitsa mitte-kontaktne, õnneks ta siiski kogu aeg hingas...kuigi vahepeal oli meil Anitaga tükk tegu, et proua pulss üles leida. Purser ning kapten uurisid situatsiooni ning kapten küsis, et kas me tahame proua viia Londonisse, kuhu oli veel tund aega lendu või suundume Pariisi ja maandume seal 20 minuti pärast. Me Anitaga vaatasime üksteisele otsa ja arvasime, et Pariis on siiski õigem otsus, kuna me ei suutnud aru saada mis proual viga on ning mõte sellest, et peaks hakkama kellelegi kunstlikku hingamist tegema ei tundunud meile väga tore. Vahepeal oli meiega liitunud üks reisija, tagumisest reast, kes oli üldarst, ning ka tema ei suutnud miskit mõistlikku seletust kontaktsuse ja mittekontaktsuse kohta anda ning arvas samuti, et vahemaandumine on mõistlik otsus. Me olime küll Ataga välistanud insuldi, kuna hetkedel kui proua oli kontaktne, suutsime me tuvastada, et tema mõlemis käes on tal jõudu ning miskit valu ega ebamugavustunnet ta samuti ei kurtnud. Arstitädi mõõtis proua vererõhku, mille tulemust ma isegi ei tea, ning kuna me kõik kahtlustasime siiski diabeeti, siis surusime prouale sisse ühe glükoosilahuse. Me ei tea kas see proua seisukorras midagi muutis, sest siis me juba maandusime ning kiirabi tuli ja tõstis proua maha, seda siis loomulikult koos abikaasaga. Kogu see vahejuhtum, muutis aga nende 118 (ka mahatõstetud paar oli edasi lendamas Miamisse) reisija edasilennule jõudmise suure kahtluse alla. Paraku ei saa aga antud sitatsioonis midagi muud teha... Rahustasime reisijaid kuidas jaksasime, sest kuna oli varajane hommik, siis oli Miami lende veel üsna mitu tükki väljumas. Samas teab ju maapealne teenindus, et meie lennult tuleb nii palju reisijad sellele lennule ja nad ju ka näevad, et miks need reisijad ei ole õigeaegselt kohal. Situatsioon on muidugi raske kuid paraku kui oled juba pardal siis ei saa midagi muuta - lennukit ju tagant lükata ei saa, et ta kiiremini edasi liiguks. Vahest on lihtsalt selline asjade kokkusattumine. Maandumise sattusin juttu ajama minu kõrval istuva paariga - ka nemad olid Miamisse suundujad - ma siis julgesin küsida, et kuna asjad on nii läinud nagu nad olid, et kas nad on ikka kindlad, et nad peavad ja tahavad minna Miamisse, et ehk on asjade senine käik selge märk sellest, et pole vaja minna nii kaugele. Nad mõlemad naersid ja härra ütles, et ta mõtles just seda sama ;)  Londonis maandudes tuli maapealselt teenindusest korraldus, et kõik Miami reisijad lahkuksid lennukist viimasena kuna neile on eraldi buss, mis neid siis toimetab edasi nende jätkulennule. Paraku, meie muidugi ei tea kas nad jõudsid oma originaallennule, või pidid ooatama järgmist, samuti ei tea me, et mis sai prouast, kelle me parameedikute hoole alla andsime Pariisis. Nii et kui keegi mu lugejaist nende lugude õnnelikke lõppe teab, siis palun andke mulle ka teada :)

Minu päev aga jätkus kojuminekuga, me küll pidime veel lendama ühe väikese lennu kuid meie vahemaandumisega olime me nii palju hilinenud, et meie lend oli juba täidetud teise meeskonnaga. Ning seega, suundusime meie nüüd koduteele. Mina olin eriti rõõmus, sest mul oli ees tee kodumaale ning varasemad Helsingisse suunduvad lennud olid veidike parema seisuga kui see hilisem millega ma minema pidin. Kuid-kuid, ohh kui valed olid minu lennuseisu andmed...ühesõnaga, sain ma seekord koha alles NELJANDALE lennule ja seega jäin muidugi maha (hilise aja tõttu) Tallinna lennust. Kuid, kuna Anneli oli mul juba koheselt valvesse pandud, siis suundus ta nüüd mulle vastu ja me läksime tema juurde magama....kui seda just magamiseks sai nimetada, sest kui ma hakkasin omale hommikuks äratust panema siis telefon teatas, et äratus on 2 tunni ja 47 minuti pärast. Nii, et selline lühike öö. Järgmisel hommikul oli ka kohtadega veidike kitsas....kuid koha ma sain ja kodumaal maandusin juba enne kella kaheksat hommikul ;)

Taksojuht suundus Haabneeme Vesivärava kohviku eest läbi sõites, ning loomulikult pidi seal ju peatuse tegema. Soetasin siis emale ja omale hommikukohvi kõrvast ning ka väikese altkäemaksu taksojuhile ;)

Kodus tegin veel väikese une ning peale lõunat suundusime emaga Zeldale külla, kuna tal oli olnud vahepeal suur juubel, ta nimelt sai meil 70 aastaseks ;) Palju õnne,  Zeldke! Ja nii kõrge eas peab muidugi soovima tugevat tervist! Jõime mullidega jooke ja seda muidugi parimatest kristallpokaalidest mida vaid Zelda kappides leida võib :)

Ilm, akna taga, aga oli kohutav - vihma sadas ja seda mitte niimoodi õrnalt paitades vaid ikka tuli hooga. Mustamäele jõudes oli mul jope ja püksid suht märjad, panin need kuivama kuid nelja tunni jooksul need erilist kuivamise märki ei andnud ja seega panin samad märjad riided uuesti selga. Loomulikult hakkas mul suhteliselt külm ning järgmiseks hommikuks olin omale pähe suutnud saada miski tati. Tatt oli visa väljuma, ehk siis nina mul kinni ei olnud kuid pead allapoole suunates oli väga raske. Suundusin siis apteeki, kus apteekri-tädi soovitas erinevaid preparaate, mida ma koheselt hakkasin tarbima. Samas kaubanduskeskuses tegin ka tiiru kinga poodides, kuna mul oli vaja uusi lendamise kingi, mis meil peavad siis jalas olema lennu ajal. Need on suhteliselt lihtsad mustad või tumesinised kingad, mis on väga igava ning tavalise väljanägemisega kuid kuna need siiski peavad vastama erinevatele nõuetele, siis on nende leidmine suhteliselt keeruline. Tegin Tallinna ühes suuremas ostukeskuses tiiru peale kõikidele kingapoodidele ja mulle jäid silma 2 paari kingi, milledest kumbki ei vastanud kõikidele reeglitele kuid mille puhul ma oleksin ehk silma kinni pigistanud. Kuid nüüd tuleb siis see osa miks ma neid ei soetanud - ühtesid ma proovisin isegi jalga - selle paari hind, mida ma ka jalga proovisin oli 59 EURi ning teise paari hind oli 109 EURi! Ma saan aru, et Teie, mu kallid lugejad olete selliste hindadega harjunud, kuid MINA soetan oma lennukingi tavaliselt ebayst ning seda siis hinna ülempiiriga 10 naela, ja selle sees on ka postitus! Ja seda väga lihtsalt põhjusel, et need lennukingad kuluvad meil väga ruttu läbi. Ühesõnaga, ma olen täitsa ehmatanud nendest hindadest, mis kodumaal valitsevad. Otsustasin oma vanade ja väga kulunud kingadega edasi lennata ja miskeid paremaid kingapakkumisi ootama jääda.

Peagi oli aeg sealmaal, et sain kokku Mia Carla ja Cara Mi'ga ja ema Estriga, ning me suundusime punase, kahekordse, bussiga sõitma. Nimelt, tegid lapsed koolist veidike poppi, sest neile oli ju külla lennanud tädi välismaalt ja sellele välismaa tädile, ehk siis minule, tuleb ju ometigi meie riigi pealinna tutvustada. Kuna mina aga puudusin oma prantsuse keele tunnist, siis ma kuulasin ekskursiooni prantsuse keeles, eriti huvitav oli see osa kus räägiti korterite erastamisest EVPde eest ;) Lastele meeldis kahekordse bussiga sõit väga, ning kumbki neist ei jäänud iseg magama - mina küll vahepeal tegin väikese tukastuse ;)

Siis suundusin mina juuksurisse ja lapsed läksid vanaema Estriga Kassikohvikusse - lastele see muidugi väga meeldis! Ning õhtul läksime Reedale ja tema lastele külla - kas see oli üks tore üritus, mina muidugi pikutasin, sest ma olin oma nohuga saavutanud üldise väsimuse seisundi. Aga tore on olla sõpradel külas ja pikutada!! Peagi saabus ka Külli, ning me jagasime Reedaga oma Walesi reisi muljeid. Ning kuna meil on ees sügisene reis, kus me peame esindama kodumaad, siis otsustasime omale soetada Eesti Olümpiakoondise vormi, sest milline riietus oleks veel parem kodumaad esindama :)

Järgmisel hommikul ma magasin väga kaua...ehk siis ärkasin alles 10.20, nohu aga oli endiselt minu sees alles. Olemine oli aga suht OK ning nii ma suundusin Cara Mi'ga hambaarstile, paraku pidin sealt küll kiirelt lahkuma, sest suundusime Reeda ja Külliga kleidiostule. Ohhoo, seal sai nalja palju ja meie rahakott oli lahkudes suht õhuke, kuid kleidid ja särgid on ilusad!

Siis sain uuesti kokku hambaarsti juures viibinutega ehk siis Mia, Cara Mi ja ema Estriga ning me suundusime järjekordsesse kaubanduskeskusesse, kuna Miale oli võimlemiseks vaja musti tenniseid. Kuna meil oli sada kotti ning kaubanduskeskuses oli palav, siis tegime omale ühte bistroosse pesa, jätsime üleliigsed üleriided ning kotid koos vanaemaga sinna ja suundusime lastega tenniste jahile. Leidsimegi tennised, soetasime need ja siis suundusime tagasi bistroosse. Edasi vedelesime veel ühest kohvikust teise ning saime kokku mamma Leaga, kes viis tüdrukud koju suunduva bussi peale ja mina emaga läksin restosse Linnuküla, kokku saama Emad-Tütred pundiga. See oli üks igavesti tore söögikoht, teenindus suurepärane, toit väga maitsev, joogid head, üks magustoitudest oli lausa suurepärane. Ja loomulikult jätkus juttu kauemaks!

Järgmisel hommikul tulid meile aga külla Ita ja Siim ja ka Bianca, ema tegi pirukaid ja päike paistis. Ma olin küll suhteliselt nohune kuid tunnistasin end siiski lennukõlbulikuks. Ja nii see kiire puhkus mööduski, sest õntul olin juba koduses Londonis.

Järgmiseks hommikuks panin omale äratuse kella kuueks, ning kohe kui telefon helises siis sain aru, et aga ma ju ei muutnud aega, ehk et mul oli veel kaks tundi aega magada. Muutsin aja ja suundusin kiirelt tagasi magama! Need viimased kaks tundi oli kohe eriti hea uni!

Lennuks oli mul vana hea tuttav Istanbul, seda siis ikka edasi-tagasi, see on küll pikk päev kuid lend oli tore ja meeskond veelgi toredam. Järgmisel päeval lendasin meie uut sihtkohta Malagat, mis oli ka väga toredaid reisijaid pungil täis.

Ning veel paar lendu ja saabusid jällegi vabad päevad, nendega koos ka prantsuse keele tund- kuna mul oli olnud kuidagi eriti pikk koolivaheaeg, siis seekord läks mul tunnis kohe väga halvasti! Aga mis teha, osad vanainimesed lihtsalt saavad muudkui õppida ja mitte midagi omandada :)

Ning järgneval nädalavahetusel viibisin Barcelonas, kus sadas vihma! Saate aru, VIHMA! Kui ma ilmateadet nägin, siis ma arvasin, et no veidike tuleb vihma ja siis on jälle päike....kuid tegelikkuses oli ikka valgel ajal vaid seenevihm mis ööseks järgi jäi. Aga ma ei lasknud ennast segada ja tegin ikka väikese jalutuskäigu mõlemil päeval.

Reede õhtul oli meil miski kohutav kapten, kes sellest tunnist kui räägiti viisakusest ja sellest kuidas inimestega suhelda, oli loomulikult puudunud. Igal juhul avastas ta enne hotelli jõudmist, et mul ei ole vormipintsakut seljas ja suhteliselt ebaviisakalt käskis mul selle selga panna. Ma muudkui naeratasin ja täitsin käsu. Siis õpetas ta meid kõiki kuidas me end hotelli peame sisse registreerima - meile jäi mulje, et ega me ei ole ju enne ühtegi paberit täitnud oma elus. Ning järgmisel hommikul, mis oli laupäev ja millal sadas vihma ning võttes arvesse, et me olime Hispaanias, kus keegi kella ei tunne, ning teades, et meie lend on hilineb 10 minutit, korraldas ta kohutava skandaali meie bussijuhile, kes oli 3 minutit hilinenud. Me istusime kõik häbenedes bussis kui ta bussijuhiga asju "arutas". Bussijuht muidugi ei lasknud ennast sellest häirida, ning seletas, et ta tegelikult on kohal 2 minutit varem. Selguski, et on väike erinevus bussifirma ja meie lennufirma kokkulepitud kellaaegades. Ikka juhtub, ja samuti ei jäänud me ju kuhugi hiljaks, lend nagunii hilines kuna meie lennuk saabus hiljem…aga osadel on ikka vaja esineda ja näidata oma nelja triipu õlal ;)

Lend ise läks hästi, ning Londonis ootas meid suurepärane suveilm – see vist oli esimest korda elus nii, et Londonis oli ilm parem kui kuskil mujal Euroopas.