November

November algas siis erinevate kokkusaamistega mis oktoobris seoses bronhiidiga ära jäid ja esmalt sain kokku Irjega, kellega vaatasime Kelli Sildaru filmi, mis oli selline keeruline aga siiski huvitav – kahju lapsest ja eriti tänaste uudiste taustal kohe eriti kahju, loodetavasti saab ta oma tervise ikka korda! Jutustasime Irjega veidi eelnevalt Ülemiste keskuse Da Vincis ning käisime sealses Apollo kinos – mõlemad olime seal esmakordselt ning see oli üks eriti uhke ja infotehnoloogiline koht!

Edasi oli mul üle päeva hooldekodu vahetus kuna kuu keskel oli mul muid tegevusi ja seega oli mu tunnid kuskile vaja ju paigutada. Ise-enesest polnud see väga keeruline, oligi lihtsam, et kõik asjad olid meeles ja teadsid kellega mis oli juhtunud või mis uusi tablette kellelegi lisatud on 

Vahepeal lammutasime Miaga vana kapi lahti ja panime kokku uue – seda pidi ühe päeva jooksul tegema, et saaks riided uuesti sinna sisse paigutada sest vahepealsel ajal olid need voodi peal ja seega ei oleks seal saanud keegi magada  Aga me saime selle ülesandega hakkama kuigi Mana arvas, et see nii lihtsalt meil ei lähe.

Järgmisel hooldekodu vahelisel päeval võtsime Bolt kaubiku, pakkisime vana kapi sinna peale ja siis kimasime Pärnamäe jäätmejaama – kaubiku võtmiseks pidime sõitma kõigepealt Miniga Lasnamäele, võtsime kaubiku, siis sõitsime koju, pakkisime kapitükid sinna peale, ning kimasime Pärnamäele, sest Viimsi Vallavalitsuse lehe kohaselt pidi jaam lahti olema – paraku selgus, et avamiseni on tund aega – seega suundusime Meie Gruusiasse lõunat sööma, ning selle järgselt jäätmejaama – selleks ajaks oli seal järjekord, mis liikus tegelikult ruttu, siis tagasi Lasnamäele, parkisime kaubiku ja võtsime Mini ning kimasime tagasi koju. 

Siis käisin veel ühe hooldekodu vahetuse ning peale seda koristasime keldrit ja viskasime sealt hunniku asju ära, ehk et korjasime need kokku ja tõstsime autosse, seekord lihtsalt Minisse ning viisime Püünsi jäätmejaama ja siis kimasime Krisiga ujuma  Väga mõnus oli!

Ning järgmisel päeval käisime tädi Laine ja ema Estriga kinos, vaatasime Anetti filmi, mis oli nagu kah...

Ja edasi kimasin juba lendama – esimene sihtkoht oli Delhi. Lend oli pungil rahvast täis kuid möödus vahejuhtumiteta. Delhisse saabusime varajasel hommikul ja ma arvasin paremaks suunduda basseini äärde, et siis kui uni tuleb, siis magan juba seal. Õnneks ei olnud päike just põletav vaid selline meeldivalt soe, nii et kõlbas seal basseini ääres uneleda küll. Siis sõin seal veel väikese talle-curry ja broneerisin omale pealelõunaks Delhi poole päeva linnaekskursiooni. Arvasin küll, et vaevalt see toimib – aga kõik toimis – autojuht saabus hotelli ukse ette minutipealt, sõitsime miskis suunas ja haarasime tee pealt giidi ja siis algas minu privaatekskursioon – väga tore oli! 

Hommikul suundusime tagasi Londonisse ja mina Helsingisse Anneli juurde – tal oli väike jalaoperatsioon olnud, et eemaldada paar kruvi ning veidi liigvedelikku mis tema kannale oli punni tekitanud ja seega pidi ta nüüd paar nädalat paigal püsima. Ehk et ta oli omale korteri üürinud, mis oli ühel korrusel, et ei peaks pesemiseks alumisele korrusele end lohistama. Ja sinna ma talle nüüd saabusingi. Mina magasin kuskil lae all, sest alumise korruse voodikoht oli juba hõivatud ja sinna lae all Anneli ju ei saanud  Aga peale lendu on mul suhteliselt ükskõik kus ma magan, seal lae all oli lihtsalt minu jaoks liiga soe. 

Hommikul kolistasin alla, käisin vetsus ja siis jäin Anneli voodi ette põrandale pikutama. Kui tal aga koosolek algas, kolistasin tagasi oma laealusesse urkasse. Veidi enne lõunat ärkasin ja leidsin omale ühe matkaraja ning kuna ma ei viitsinud oma tosse kohvrist välja võtta siis panin Anneli pehmed tossud jalga – need olid tal olnud nimelt viimase paari kuu jooksul ainsad jalatsid millega ta vaatamata oma kannapunnile käia sai. Paraku on ühe maailma parim teise hukatus – need pehmised tegid mulle juba esimese kahe kilomeetri jooksul sellise villi kanna küljele, et ma lonkasin! Aga käisin oma raja lõpuni, see lookles mööda jõe kallast, siis kiirtee alt läbi, heinamaade vahel, läbi surnuaia ning lõpuks tagasi mööda jõe teist kallast. Väga ilus oli ning tsivilisatsiooni tagasi jõudes sain aru, et Anneli tööpäev on lõppenud ning kutsusin ta endale autoga järgi, et siis koos sööma minna. Sattusime Korea söögikohta, mis oli väga tore ja maitsev! 

Käisime ka kinos, kus vaatasime miskit nutufilmi kokast kellel oli vähk.

Järgmisel päeval tegime ka miskeid asju ja õhtul kimasin lennule ja Londonisse.

Esimene sihtkoht oli mul Madriid, edasi-tagasi nii et õhtuks olin jällegi Londonis. Seekord olin miskis uues öömajas, mis muidu oli täitsa tore aga sinna saamine oli veidike keeruline ja kohe esimesel õhtul tuli mul kohvril veel ratas ka alt ära, nii et siis oli veel eriti keeruline seal liikumine. Õnneks edasi-tagasi otstel ei pidanud seda kohvrit kaasa tarima ja kuna mul oli vahepeal ka üks täitsa vaba päev, mille Londonis veetsin, siis saingi omale kohe plaanida kohvri paranduse Rimowa poes.

Graafikus oli ka üks night-stop, Barcelona – mis on ju alati tore. Seekord oli ka ülitore meeskond – kõik vana aja saiajagajad, ning sündinud eelmisel sajandil ning lausa kuuekümnendatel – klappisime kohe kõik ning vaatamata ülilühikesele night-stopile, suundusime siiski väikesele veinile ning tapastele. Loomulikult sai nalja palju ja vein ning tapased olid suurepärased. 

Uut nädalat alustasin siis kohvri parandusse viimisega, ning lonkisin niikaua mööda Soho tänavaid kuni mu kohver sai omale uued rattad ja ühe luku ning midagi tehti veel – nii tore kui kohvril on eluaegne garantii 

Pidin õhtul ka Zaidaga kokku saama aga ma ei jaksanud nii kaua oodata kuni ta vabaneb ja lükkasime selle miskisse tulevikku.

Järgmisel päeval käisin veel kinos, vaatasin iiri filmi kloostrisse viidud tüdrukutest, kus nad siis lapsi sünnitasid keda nad kunagi ise ei näinud. 

Ning õhtul ootas mind ees lend Rio de Janeirosse. Meeskond oli väga tore, reisijad ka, lihtsalt lennukiga oli selline tore lugu et 9st tualetist töötasid 4, seda siis 330 reisija kohta, mida ilmaselgelt oli 10 tunnise lennu peale liiga vähe. See loomulikult tekitas erinevaid pingeid mis tipnesid sellega, et üks reisija kes ei olnud isegi minu salongiosas teatas mulle, et ma olen üliebaviisakas. Ei saanud ma isegi aru mida ma tegin, sest ma isegi ei suhelnud temaga...

Ühesõnaga oli meil kõigil hea meel kui me sellest lennukist välja saime ja oma hotelli poole suundusime. Mina läksin hommikust sööma ja siis randa ning edasi ka basseini. Siis käisin väikesel jalutuskäigul, ning õhtul suundusin varakult magama, sest päeval ma ju maganud ei olnud.

Järgmisel hommikul tegin jalutuskäigu ranna ääres ja veidike ujusin – kuigi seal ookeanis ei saa seda eriti ujumiseks nimetada – ning lõuna paiku üritasime kahe kolleegiga minna helikopteri tuurile. Kui me aga jõudsime kopterite lennuväljale, selgus, et peamiste vaatamisväärsuste juures sadas vihma, ning piloot arvas, et me võiksime veidike oodata ning vaadata mis ilm teeb. Paraku tõi ilm hunniku pilvi veel juurde, ja me siiski otsustasime, et jätame oma helikopterituuri paremat ilma ootama. Mina kimasin siis hoopis Copacabanale, teised helikopteri huvilised suundusid ostukeskusse ja ei saanud kuidagi aru, et miks ma nendega kaasa tulla ei soovi  Mina aga jalutasin veidi rannapromenaadil, siis soetasin ühele uuele ilmakodanikule tema esimesed Havaianad – mis on eriti väikestes numbrites eriti armsad. Ning siis istusin veidi ühes rannabaaris, kuulasin muusikat ja veidi enne vihmasaju algust istusin takso peale ja hakkasin hotelli poole liikuma. Teekond, mis tavaliselt võtan veidi alla tunni, võttis seekord veidi üle kahe tunni – ei tea kas põhjuseks oli vihmasadu või midagi muud.

Niimoodi vaikselt lõppes see tripp ja koju sain nii, et lend millega ma plaaninud minna olin, oli tühistatud, kuid eelmine lend mille peale ma muidu ei pidanud ajaliselt jõudma, hilines ja seega sain joostes sellele lennule peale. Kuid kuna see hilines muudkui rohkem ja rohkem, siis oli Tallinna lend selleks ajaks kui mina Helsingisse sain, juba lahkunud. Seega oli mul Helsingis 4 tundi aega ja ma helistasin Annelile, kes oli juhuslikult lennujaama juures ja me saime kokku, et õhtust süüa ja siis oligi aeg mul lennukile minna, et koju jõuda!

Järgmisel päeval sain kokku Erkiga, kellega kohtusime Rado restos – Erki oli kohal enne mind! Ja seda ei ole veel enne juhtunud. Sealne teenindus on alati väga meeldiv ja toit maitsev, ning nii oli ka seekord. Peale restot, suundusime teatrisse, Hobuveskisse, vaatasime monoetendust Novecento – see oli väga tempokas, ning Erkile meeldis see eriti. Ning peale etendust külastasime veel jõuluturgu.

Siis jõudsin külastada Itat ja väikest ilmakodanikku Itit ning erinevates suurustes Siim’e. Käisin ka meres ujumas ja suutsin oma jalalaba kuhugi kivide vahele nii ära lüüa, et see oli mul õhtuks meeldivalt valus, sinine ja paistes – Ita muidugi teatas, et pole ju mõtet võõras kohas vette hüpata ;) Itaga parandasime muidugi kogu maailma lennunduse ära, eriti selle kodumaise lennunduse, sest parasjagu oli ju saabunud teade, et Nordica on pankrotis.

Edasi toimusid tavalised asjad – ujumine, jooga, masaaž, uisutamine, hooldekodu töövahetus, jms.

Ning vahetult enne nädalavahetust saabusid Anneli ja Lexi. Lexi tuli külla Miale, ja Anneliga suundusime meie esmalt Julka juurde ennast ilusaks tegema ja siis olime omale juba ammu soetasnud kontserdipiletid Lonitseera kontserdile Pärnus – ning nüüd oli see kuupäev saabunud ja me suundusime Pärnusse aega veetma. Olime valinud peene spaa, kuhu majutusime, ning leidnud ka söögikoha kuhu enne kontserti einestama suundusime. Koht oli Gastronoom, ja see oli väga tore koht. 

Kontsert oli samuti igati seda paarikuist ootamist, mis piletiostu ja tegeliku sündmuse vahele jäid, igati väärt. Ilusti paigas jutud ja ilusad hääled ning kõlad olid koos. 

Peale kontserti jalutasime läbi suhteliselt tühja Pärnu oma hotelli ja jõime veel ühe kokteili hotelli baaris ja siis suundusime magama. Hommik algas väikese hommiku-ujumisega – seekord siiski basseinis ja mitte meres, siis järgnes hommikusöök, ning siis vaikne spaa – Anneli küll arvas, et ma ei suuda seal vait olla aga ma sain sellega hakkama ning see oli üks igavesti tore üritus. Erinevad saunad, soojad ruumid ja erinevad väikesed protseduurid seal vahel, ning loomulikult puhkehetked.

Peale seda olime endale veel valinud hoolitsused – Anneli valis omale miski siidipai asja ja minule sai osaks granaatõuna kookon. No mõlemad me olime oma protseduuriga rahul, mina olin lootnud, et lõhnan nagu granaatõun aga kahjuks seda ei juhtunud, kuid mõnus oli ikkagi.

Ning enne Pärnust lahkumist käisime veel söömas kohas nimega Rõõm – mis oli ka väga tore ja ülihea teenindusega. Ning siis oli aeg suundudda tagasi pealinna, ja Anneli ning Lexi nädalalõpp sai otsa ja nad suundusid laevale mis nad koju tagasi viis.