Maikuu teine pool

Minu järgmine sihtkoht oli Zürich - sellest hotellist tuleb meeskondade omavahelistes juttudes tihti juttu, kuna toad on seal sisustatud üsnagi huvitavalt. Palju on kasutatud panga rekvisiite - kapp on nagu vana panga seif, seinad on aga meenutavad shokolaaditahvleid. Ja täpselt nii oligi. Kuid see oli kõik väga stiilne.

Hotelli ümbrus oli veidi nukker, see asub keset elurajooni, kuid kaardilt avastasin lähedal miski roheala. Sinna siis suundusingi. Lootsin et see on miski park, kus saan ehk muru peal istuda ning sooja ilma nautida. Kuid, see roheala ostus hoopis väikeseks Muuga aedlinnaks. Ainuke erinevus oli, et siin oli igal krundil väike armas aiamajake, keegi ei olnud oma aiamaa juurde miskit kolmekorruselist hiigelelamut ehitanud. Jalutasin siis veidi seal aiamaade vahel kuni leidsin veidi tihedama metsatuka ning seal väikese metsaraja. Suundusin siis sellele, ning peagi avastasin end jõe ääres, jalgrattateel. Seal oli ka pingike minu jaoks. Ja kuna ma olin eelnevalt poest kaasa soetanud omale erinevaid puuvilju, siis nüüd istusingi seal ja mugisin neid.

Järgmine päev pidi mind viima Stockholmi kuid keegi oli paraku tõmmanud arvutijuhtme seinast välja, mis tekitas suhteliselt huvitava kaose meie terminalis. Esialgu kui kõik süsteemid üles ütlesid, siis me kõik ikka lootsime, et see on ajutine ning kohe-kohe saab kõik korda. Reisijaid muudkui kogunes, pagasihunnikud registreerimislettide juures aina kasvasid, meeskondade arv erinevate väravate juures suurenes, lennukid seisid erinevates lennujaamanurkades ning keegi ei teadnud mis edasi saab. Väravas, kus meie meeskond oli, oli koos meiega veel 4 lennu meeskonnad ning väravas seisev lennuk ei kuulunud ühelegi meist. Umbes tund aega hiljem, saime meie käsu suunduda oma lennukisse, mis oli nüüdseks pargitud hoopis platsile, ning sinna suundusime nüüd bussiga. Lennukis leidsime oma piloodid, ning peagi saabus ka meie lennu catering. Tegime oma tavalised ettevalmistused ning hakkasime reisijaid ootama. Peale kolme tundi tuli aga hoopis lennu väljasaatja teatas, et meie lend on tühistatud nii nagu ka kõik ülejäänud selle päeva lennud ja, et me võime koju minna. Sulgesime siis kõik kärud, millised me olime juba avanud ning suundusime tagasi terminalihoonesse. Seal oli tohutult rahvast, kes olid segaduses ja ei teadnud mis nad edasi tegema peavad, kuid samas oli seal imelikult vaikne. Politsei seisis uksel ning ei lasknud kedagi enam sisse kuid rahvast oli niigi absoluutselt igal pool. Suundusin mina siis bussipeatuse poole ja keda ma näen üle tee tulemas - loomulikult minu Alanit. Ta pidi minema Rooma, kuid ei saanud ka minema ja nüüd siis suundus hotelli. Kuna me mõlemad olime omale saanud ootamatu vaba õhtupooliku Londonis, siis otsustasime selle koos veeta.

Suundusime jalutuskäigule parki, istusime seal pingil ja vaatasime lennukeid - kui tavaliselt on 10 meie firma lennukit ja siis 1 miski muu, siis seekord oli olukord vastupidine, meie firma omi oli isegi veel vähem kui 1 kümne seas... Aga Alaniga oli väga tore kokku saada ja juttu ajada, peale paari klaasi veini õpetasin talle veidike hundiratast - see tal eriti välja ei tulnud, aga nalja sai ikka palju.

Järgmisel päeval oli minu graafik ikka veidi segamini, see näitas, et ma viibin Stockholmis, mida ma loomulikult ei olnud. Üritasin meie lennukeskusega suhelda sel teemal, et kas ma peaksin tööle ilmuma või, et mis ma tegema peaksin, proua teisel pool toru arvas, et nautigu ma pühapäev ja järgigu ma seda mis mu graafikus on esmaspäeval. Nii ma siis tegingi - suundusin parki päevitama ja raamatut lugema.

Edasi tuli paar päeva kus endiselt oli segadusi graafikutega, ühel lennul olin ametlikult mina ainuke salongipersonali liige, kolleege miskipärast selle lennu nimekirjas ei olnud. Kohal nad aga olid ja me lennu ka opereerisime, lihtsalt paberite järgi olin mina ainukesena pardal. Samal lennul olid väga toredad reisijad - üks härra arvas, et minusuguseid võiks meie firmas rohkem olla ja palus mul selle teate ettevõttele edasi anda, ma arvasin, et ma võin ju proovida aga et telefoniliinid võivad ju maas olla ja ma ei pruugi sattuda õige inimese otsa ;) Nii, et üldiselt võtsid inimesed seda ikka suhtelise huumoriga kuid ma arvan, et kui nad oma järgmist lennupiletit bronnima hakkavad, siis nad mõtlevad enne kaks korda kui meid valivad :(

Sel huvitaval nädalal oli mul üks ja ainuke ametlik vaba päev, ja selle päeva suurim sündmus oli see, et Andrus teatas, et ta on armunud ja enam minuga suhelda ei soovi.

Seega, ilusat kevadet kõigile!