Maikuu

Peale mai alguse kiiret Milaanot ootas mind Toulouse. Seal oli mul ülesanne-soovitus, leida Burgerite Ateljee. Nimelt soovitas meie lennu esimene ohvitser ühte söögikohta - ta ise lendas edasi tagasi lendu ja seega ei saanud minuga ühineda - Burgerite Ateljee, mis pidi valmistama nii häid burgereid, et viivad keele alla. Ta hoiatas mind, et pean seal kohal olema kohe kui koht avatakse, kuna hiljem tekib sinna pikk järjekord. No see jutt tundus nii intrigeeriv, et ma ju pidin selle asja ise järgi uurima. Jõudsin kohale 5 minutit peale avamist ning saingi viimase laua! Peale mind pandi inimesed ootejärjekorda, või siis neile pakuti võimalust burks kaasa osta. Istusin siis tähtsalt oma lauas ja burger oli tõesti selle ateljee külastust vääriv. Koht ise oli väike, vaid umbes kümme lauda, kuid tõesti, kogu aeg oli järjekord ukse taga.

Mugisin siis oma burgeri kõhtu ning vabastasin laua järgmistele, ise aga suundusin linna peale veel kolama. Vahepeal oli isegi päike pilve tagant nina välja pistnud.

Seekordne Toulouse oli täitsa tore, selles linnas võiks täitsa rohkemgi aega veeta :)

Edasi ootas mind aga hoopis teisest klassist sihtkoht - Beirut. Lend läks väga hästi, ei miskeid imelike muredega reisijaid ning ma kogu meeskond oli väga tore. Kohale jõudes tegime loomulikult kiire kohustusliku lennujärgse tutvumisõhtu kergete jookidega :)

Järgmisel hommikul suundusin mina aga julgele retkele linna peale - eelmisest kordadest õppust võttes, tellisin omale sama takso linna vastu, et see mind siis hotelli tagasi tooks. Sest vanadel aegadel oli alati linnast takso saamine üks paras saaga. Kuid eks me ikka õpi, ning taksojuht oli lahkelt valmis mulle järgi tulema. Jalutuskäiku alustasin sadamast - see oli suhteliselt inimtühi, isegi minu lemmik-kohvikus oli vabu laudu. Kuna ma ei olnud veel hommikust söönud, siis istusingi oma kohvikusse maha ja tellisin kohvi ja salati, ehk siis hommiku ja lõuna ühes komplektis. See on kohvik on selline huvitav kooslus, et teenindajad ei ole seal kunagi millestki huvitatud, nad küsimustele ei vasta, tellimused lähevad neil segamini, naeratustest või miskist lahkest olekust on asi väga kaugel, kuid nende küpsetatud sai, ning muud toidud on super-luks. Seepärast olen ma nõus seda huvitavat teatrietendust vaatama, mõnuledes hea saia, salati ning sadama vaatega.

Teatrietendus vaadatud, suundusin jalutusretkele Beiruti kuulsale promenaadile. Ka promenaad oli suhteliselt inimtühi, väga üksikud jalutajad-jooksjad ja muidusööjad hulkusid seal ringi. Seda parem oli see mulle, sain rahulikult uudistada kõiki ja kõike, mis mulle tee peale ette jäid.

Jalutasin suht pikalt promenaadil ja siis suundusin väikestele tänavatele merest veidi eemal. Avastasin sealt koolimaja, kus olid just lõppenud tunnid ning lastele vastu tulnud autojuhid/lapsevanemad olid tekitanud korraliku liiklusseisaku nii kooli tänavale kui ka mõnele paralleelile kui ka horisontaalis asuvale tänavale. Kusjuures, see ummik oli ikka korralik parkimine keset tänavat, oodates siis oma võsukest või tööandjat.

Mina laveerisin end sealt vahelt läbi ning jalutasin aga mööda väikeseid tänavaid tagasi uhke vanalinna turu poole. Teele jäid mulle veel Rooma aegsed varemed, mida pildistasin, samuti vaatasin parlamendihoonet, mid turvamees pildistada ei lubanud, siis leidsin aga postkontori ja kuna mul ongi kõik need aastad Beirutist postkaardid saatmata olnud, siis suundusin sinna neid soetama ja siis saatma.

Tütarlaps ulatas mulle paki postkaarte, millest ma sain siis valida omale sobivaid, siis osetasin margid, ning tütarlaps hakkas kohe uurima kust mina ikka tulen ja kas ma ei tahaks veel miskeid tooteid temalt osta - pakkuda oli kõrvaklappe, selfie sticke, ja muud sellist hädavajalikku, mida ikka postkontorist otsima minnakse. Ma olin muidugi vilets ostja, soovisin vaid oma kaarte ja marke. Tütarlaps leppis sellega ja me lahkusime sõpradena.

Siis tegin veel veidi pilte täiesti tühjadel tänavatel parlamendi ja suure moshee vahel - tavaliselt on seal kohvikud avatud, inimesed jalutavad ning suhtlevad, nüüd olin ma seal rajoonis suhteliselt üksinda. Ei tea kas ei olnud veel hooaeg - kuigi ma olen seal olnud ka talvisel ajal ja inimesi on olnud oluliselt rohkem kui seekord, või on isegi kohalikud hakanud kesklinna vältima ja ajavad omi asju muudes rajoonides.

Peagi oligi aeg minna kohtumispaika, kus ma oma taksoga pidin kohtuma. Seisin seal ning lugesin uudiseid - Beiruti kesklinnas on nimelt tasuta wifi - selline väike detail, mida ehk üks suurem euroopas asetsev saareriik võiks omale kõrva taha panna ning ehk isegi sellest eeskuju võtta, kui minu juurde tuli miski onu ja küsis, et kas ma ootan taksot, vaatasin teda suht umbusklikult ning ta küsis uuesti, et kas ma ootan taksot ning nimetas minu hotelli nime. Sellega sai ta muidugi minu tähelepanu ja selgus, et minu taksojuht oli saatnud mulle järgi miski teise klemmi, kuid kõik toimis, ning mina jõudsin tagasi hotelli, ilma vahejuhtumiteta.

Tegin veel kiire käigu "fake" poodi ehk siis poodi, kus saab soetada erinevate kaubamärkide pea-aegu originaale, seekord soetasin sealt nn. turukotte Caroline'le. Ning siis kimasin kiirelt basseini äärde - sealt leidsin kapteni ning ka mõned teised meeskonnaliikmed. Veidike jutustasime seal, mina käisin ujumas, ning peagi arvasime parimaks kolida ümber bassu äärsesse restosse, et kogu meie jutuvada kaunistada väikese õhtusöögiga. Ja no juttu jätkus nagu ikka :)

Hommikune äratus oli varajane, lend tagasi Londonisse oli õnneks vahejuhtumiteta, nii tore on vahelduseks anda reisijatele kõike jooke ja sööke, ilma selle eest arvet esitamata!

Samal päeval sain kokku Johni ja Heleniga, prantsuse keele tunnist, seekord ei olnud meil mitte tund vaid me kohtusime oma salagrupiga restos, et omi asju ajada. Nagu ikka oli väga tore pealelõuna.

Siis oli mul vaba päev, ning ma sain kokku Lucyga, kellega tahtsime minna juudi muuseumisse, kuid me ei arvestanud, et see loomulikult suletakse reede pealelõunal, ning meid jäeti muuseumi ukse peal uhkelt ukse taha. Ehh, eks me teeme selle külaskäigu siis mõni teine kord. Selle asemel tegime tiiru Camdeni turul, ning siis suundusime Sohosse, kus leidsime Vietnami söögikoha, kus me siis keha kinnitasime. See oli üks väga hea köögiga koht!

Minu graafikusse oli aga sattunud üks tsharterlend - neid meil viimasel ajal ikka jagub, ning nendest ei tea iial, et mida oodata. Kui keie regulaarlendudel on enam vähem välja kujunenud vastavalt sihtkohale reisijatüüp, siis tshartereid on seinast seina. Mõni firma teeb vaid väga eksklusiivseid puhkusepakette ning vastavalt sellele on ka suhteliselt huvitavate nõudmistega publik lennukis, mõne firma kliendid on aga ülitänulikud, et me üldse oleme viitsinud kokku tulla ja neid kuhugi lennutama. Seekordne reisijate seltskond oli väga tore, ainuke häda oli, et meil sai otsa tee! Kujutage ette, briti lennufirmal sai otsa tee! Õnneks olid meil ka meeskonnale mõeldud teepakid olemas ja kasutasime siis neid reisijatele, sest ega me ei saa ju ometigi valgete rull-lokkidega prouadele öelda, et vabandust aga meil täna teed ei ole :)

Peale lendu bussipeatuses bussi oodates peatus seal tuletõrjeauto, kaks tuletõrjujat väljusid ning ajasid miski kraani juures asja, ning enne autosse tagasi minekut tuli üks minu poole ja küsis, et kas ma lähen lennujaama, mina juba arvasin, et tee on kinni pandud või midagi, ning ütlesin kiirelt, et ei ma suundun koju hoopis, onu ütles selle peale, et nad on lennujaama tuletõrje, ja suunduvad tagasi sinna, et nad oleksid hea meelega mulle küüti pakkunud. Nii armas! Kui ma aga jälgisin kuidas nad ise mööda oma redelit autosse ronisid, siis kujutasin juba ette kuidas ma oma kontsadega ja kohvriga sinna roninud oleks - bussipeatuses seisvatel inimestel oleks ikka pikaks ajaks nalja nabani olnud.

Minu järgmine ööpeatus oli Frankfurt, kuhu ma saabusin suhteliselt varajasel hommikutunnil, ning seega suundusin koheselt linna peale hommikusöögile. Ja hommikusöök mille leidsin oli aus!

Keha kinnitatud, tuiasin niisama sihitult linna peal, uudistasin ilusat parki ooperiteatri juures, ning uudistasin purskkaevu rongijaama ees. Ja siis hakkas tohutu vihmasadu, ning ma jooksin hotelli. Selline oli siis minu Frankfurdi-Wiesbadeni külastus.

Edasi oli mul graafikus aga Tallinn - seekord olid Tallinnasse suundujad toredad, need kes sealt aga Londoni poole tulid - need olid sellised veidi imelikud - ukse peal ütles "Tere" kahesajast reisijast ehk nii 20, kõigil oli kaasas umbes 4 kohvrit, mis kõik sisaldasid telliskive ja muid reisil vajalikke tööriistu, lisaks pidin kaklema pea iga reisijaga, kes avariiväljapääsu juures istus, kuna keegi neist ei tahtnud loobuda oma käekotist, mis aga paraku seal reas istudes peab õhkutõusu ja maandumise ajal olema paigutatud pagasiriiulile... ühesõnaga, tundsin, et vahest on targem olla väga vaikselt oma eesti keele oskusega, ning suhelda mõnes teises keeles ning siis on asju lihtsam lahendada, sest vastuvaidlemist selles teises keeles on kuidagi vähem :) Lisaks teatas üks härra, et ma võiksin oma eesti keele oskust veel ikka lihvida enne kui lennukis seda kõigiga rääkima hakkan, kuna osad sõnad pidid mul häälduse osas suhteliselt kehvasti välja tulema. Lubasin ennast siis parandada ning veidi veel harjutada.

Graafikus olid mul edasi aga vaid Nizza lennud, ning isegi lennujaama valvest kutsuti mind lendama loomulikult Nizzat. Kuid, kuid - Nizzas hetkeks lennukist välja astudes trapi peale, leidsin eemal sellise lennuki:

Nii tore! Lehvitasin seal trepil seistes, kuid ega selles maailma ilusaima disainiga lennukis olevad inimesed aru ei saanud, et ma neile lehvitan - vastu lehvitamist ma igal juhul ei märganud.

Ning peale neid Nizzasid saabusid mulle külla Anneli ja Nora.