IoW

Anneli ja Nora veetsid esimese visiidi päeva Londonis, sest mina pidin veel veidi lendama. Kuid esmaspäeva hommikul suundusime autorenti, kus saime omale auto, millega suundusime esialgu New Forestisse, et seal väike matk teha ning uudistada kohalikke kurje ponisid. Ponid olid loomulikult kohal, ja kevade puhul oli neil ka üsna palju järeltulijaid. Seda enam olid ponid inimeste suhtes ettevaatlikud. Ei hakanud meie ka neid siis tülitama, uudistasime niisama eemalt nende tegemisi.

Leidsime Norale ka auto:

Meie väike matk oli väga mõnus, minu matkasandaalid aga said sellel matkal veidi kannatada - nimelt astusin ma nende tallast lihtsalt välja :) Praeguseks on need küll juba kingsepa poolt parandatud kuid reis alles selle matkaga algas ja mul muid matkamise jalatseid ei olnud. Seega oli hommikuks plaan tehtud - Ruthile jalanõusid otsima!

Peale Brokenhursti küla matkarada, suundusime sadamasse, et sealt siis praamiga Isle of Wightile suunduda. Praamisõit oli suhteliselt lühike ning peagi olimegi suurelt saarelt ühele väiksemale jõudnud. Ning koheselt asusime vaatamisväärsustega tutvuma - Needles Battery oli esimene - need on siis need väikesed kaljud, mida esimese pildi pealt näete.

Vaated olid seal kandis väga ilusad, samuti oli uhke tuul - isegi minul,olid juuksed peas püsti. Samuti oli huvitav tee, mis meid vaadete juurde viis - algul tundus, et see nagu ei olegi autotee, kuid siis me siiski arvasime, et proovime mööda seda sõita ning kui meile tuli ka vastu auto, siis saime aru, et see ongi lihtslt selline kitsast perekonnast pärit tee :) Õnneks mahtusime ikka vastutuleva autoga sinna ära, ning kõik said omad vaated uudistatud.

Kuna me olime lõunasöögi vahele jätnud, siis olid osadel meist kõhud veidi tühjad, ning me otsustasime suunduda oma öömaja poole, et seal ennast sisse seada ning suunduda õhtusöögi otsingutele. Öömaja oli meil sellises linnakeses nagu Cowes, ning samasse suundusime ka söögikohta otsima. Leidsimegi suht kiirelt ühe toreda pubi, mis meile pakkus fish & chips'e, sinna kõrvale saime ka pudeli veini, ühe klaasi hinnaga. Jõime siis kiirelt selle ära, et teenindajal meelde ei tuleks, et ta meie arvega veidi eksinud oli :)

Hommik algas meie kodus hommikusöögiga, Anneli tellis omale taimetoitlaste peekoni - ei saanud me keegi aru millest see tehtud oli, kuid see asi rohkem ennast tellima ei kutsunud :) Meie Noraga läksime siiski klassikalist rada pidi ja tellisime ikka seast tehtud peekoni.

Peale hommikueinet, suundusime linna peale, et mulle uued jalanõud soetada - sain neid lausa kaks paari, ühed sussid ning teised brilludega sandaalid :) Sussid panin kohe jalga ja suundusime siis matkarajale. 

Algas rada saare tuuliku juurest, tegime siis ka tiiru tuulikus ning uurisime sealsete tädide-piletimüüjate, et millises suunas meie matkarada asub. Tädid polnud meie rajast midagi kuulnud, soovitasid meile veidi isetehtud rada kuid arvasid, et oi oi see on küll kole pikk, et terve ring on oma 7 miili. Me tegime kiire arvutuse ja saime aru, et see ring meile sobib. Kaarti raja kohta polnud, kuid miskid pidepunktid saime teada ja asusime teele. Esimeseks vaatamisväärsuseks olid heinamaa tagumises osas olev lehmakari - need oli ühed väga nunnud lehmikud. Uudistasime neid tükk aega.

Siis vaatasime kohalikku lennuvälja - see oli samuti selline armas ja väike, kahjuks sel ajal kui meie seal vaatlust tegime, miskit liikumist ei toimunud. Siis jalutasime erinevate kivipõldude vahel - osadel kasvasid suuremad kivid, teistel jälle väiksemad. Päike paistis, ilm muudkui soojenes - väga mõnus oli! Siis uudistasime veelinde - üks neist oli eriti kuri ja muudkui noris tüli teistega. Ei hakanud meie seal nende suhteid parandama, vaid suundusime edasi St. Heleni külla. 

Seal lootsime leida miski toreda kohviku kus väike karastav jook teha. Paraku me miskit ilusat kohta ei leidnud, tegime niisama ilusamatest majadest pilte ja suundusime hoopis edasi järgmisse külla. 

Teed ületades andis üks kuri autojuht tädi meile aga nii kõvasti signaali, et meil on siiamaani kõrvad lukus, kusjuures me olime tema tee poolelt juba möödas, ehk et tema liikumist me ei takistanud absoluutselt.

Sellest ehmatusest avanesid aga meie silmad ja me leidsime omale kohviku, sadama kail. Väga kaunis mereromantika küll ilma mereta, sest parasjagu oli mõõn.

Ning siis suundusimegi läbi väikese sadamaküla tagasi oma auto juurde. Nii kiirelt see 7 miili meil läbitud saigi ;)

Edasi suundusime saare lõunaserva - parasjagu hakkas mere pealt miski huvitav udu lähenema, see oli ka väga jahe, nii et ega autost eriti enam välja ei kippunud. Paaris kohas siiski tegime veel peatusi ning uudistasime ilma ja ümbrust.

Siis käisime poes ja otsustasime hoopis oma toas piknik-õhtusöögi teha. See tuli meil loomulikult suurepärane, eriti hea oli see punane tee mida me Anneliga jõime, nimeks oli Cabernet Sauvignon ning päritoluriik oli Liibanon :)

Hommik algas jällegi peekonivalikuga, siis kolisime asjad autosse ja suundusime Osbourne house, ehk siis kuninganna Victoria suvemajja. Maja-loss oli täitsa tore, privaatrand oli vast meeldejäävam kui loss ise ning eriti tore oli Sveitsi stiilis alpimajake, mida siis kasutasid Victoria ja Alberti lapsed oma mängudeks ja mille hoovis oli siis igal lapsel oma juurvilja peenar. Selles majakeses oleksime isegi meie juba hea meelega elanud :)

Loomulikult tarbisime ka väikese pealelõuna tee:

Ning siis oligi aeg suunduda tagasi suuremale saarele ehk siis praamiga Portsmouthi ja sealt Londonisse.

Praamisõit möödus samuti viperusteta - praamil oli seekord nii palju koeri, et me ei osanud valida, milliseid paitada ja milliseid mitte. Ei tea miks neid sellel mereületusel eriti palju oli kokku sattunud. Koju jõudes, käisime poes, siis viisime asjad koju ning suundusime autot ära viima ja siis tegime lõpuõhtusöögi pubis mis asub kohe autorendi firma kõrval.

Kõhud täis, suundusime koju magama.

Järgmine päev oli väga raske päev, kuna me suundusime Kingstoni shoppama, ja see on üks raske töö. Kõigepealt tegime kiire vaatamisväärsuste ringi, ja siis veetsime miski hunniku aega Primani Originalis - seal tegime ka mitu ostu, isegi mina soetasin uue t-särgi. Siis sõime lõunat Wagamamas, tegime veel peatänava mõnes poes paar ringi - Nora sai enamus oma ostunimekirja täidetud, mis oligi meie peamine päevaülesanne. Ning nii see päevake möödus ja me suundusime lennujaama poole, Nora ja Anneli läksid lennukile, ja mina prantsuse keele tundi.