Ilusat jõulu!

Enne kui jõulude kallale asume on mul veel paar muud juhtumist ära rääkida.

Miski aeg tagasi lendasin Kiievi lendu – oli tore nagu alati, eriti tore on vene keeles suhelda inimestega kuigi seekord oli ka pardal inimesi kes vaid ukraina keeles suhtlesid ;)

Üks tore perekond olid huvitatud, et kui ma räägin nii hästi inglise ja ka vene keelt, et mis mu rahvus siis tegelikult on...ma siis selle peale vastasin, et rahvuskeel mul veel hoopis kolmas keel, et need teised on siiski minu jaoks võõrkeeled :)

Siis oli pardal selline tore perkond, kus isa palus oma pojale, kes oli nii umbes 45 aastat vana, anda validooli kuna poeg pidavat kohe infarkti saama. Ma siis läksin poega üle vaatama – poeg naeratas lahkelt, ning suutis suhteliselt adekvaatselt suhelda. Rääkisin neile siis loo, kuidas muu maailm validooli ei tunnista ning, et ma ei näe ka, et tegemist oleks infarkiga – väike ravisõim (siinkohal tervitan Dr. Helvig Nõmm’e) on alati kasuks, ning seda ma neile ka pakkusin. Ühtlasi selgus jutu käigus, et poeg oli vaid 4 tundi maganud ning veidi tundis ennast hellalt alati kui lendab. Kamandasin ta siis viimasele pingireale pikali, tõin pudeli vett, tõstsin ta jalad veidi kõrgemale ning uurisin veel üle, et kas tal on kuskil miski valu. Poeg ütles, et ei ole tal miskit valu kuskil, et lihtsalt on imelik olla, kuid, et juba läheb paremaks. Kui ma seal parasjagu ravisõimuga tegelesin, siis tuli kapten jalutuskäigule. Ta oli muidugi segaduses, et mis sebimine see toimub ning miks ma miskis imelikus keeles suhtlen. Kuna ta aga nägi, et mul kiire siis ta eriti vastuseid ootama ei jäänud vaid kimas ruttu oma kuulikindla ukse taha peitu tagasi. Hiljem ma küll käisin talle seletamas mis ja mida toimus.

Ja ülejäänud lennu jälgisime pojakest, kellel me siiski ei tuvastanud infarkti tunnuseid ning meie lennult lahkus ta väga roosa ja rõõmsana.

Järgmisel päeval saabus aga Alan, ning me suundusime JMW Turner’i näitusele.

Väga ilus näitus oli, osad pildid olid muidugi kaunimad kui teised osad aga kunstniku värvide kasutus ning valgusega mängimine on tõepoolest imetlusväärne!

Ja nagu kunstinäitusele ikka, järgnes õhtusöök ning vestlusteemasid jagub meil kahel pikemalt ;)

Siis saabus neljapäev, mis on ju teadupärast pranstsuse keele päev – seekord läksin enen tundi ka veel Londoni prantsuse kinno, kus seekord näidati küll ameerika filmi väikeste prantsuse sugemetega – My Old Lady – selline suht mitte väga hea film aga vaadatav.

Prantsuse keele tund oli seekord väga pidulik, kuna tegu oli viimase tunniga selle kursuse raames. Seega peale tundi kimasime kohe üle tee pubisse, et arutada miks keegi üldse seda keelt õpib. Pilt meie grupist vestlushoos on siin:

Ning reedel ootas mind juba vana tuttav lend, jah õige vastus, loomulikult on see Ateena! Seekord oli mitu väga toredat reisijat, ühe härraga arutasime pikalt teemal James Bond ja teised salaagendid.

Üks proua oli segaduses minu aktsendist ning küsis, et kummalt saarelt ma Uus Meremaal pärit olen, et minu aktsent on kuidagi segu kahe saare vahelt....

Üks kolleeg, Neelam, oli aga unustanud sellel lennul oma lennukingad. Nimelt peavad meil vastavalt lennuameti nõudele olema lennu ajal lennukis jalas madala kontsaga kingad. Kontsa kõrgus ei tohi ületada 2.5 cm. Paraku oli Neelam oma madalad kingad maha unustanud ning ta oli esimene lennu ehk siis London-Ateena oma saabastega ning oli suhteliselt väsinud ning ta jalad veidi juba valutasid. Mul hakkas temast nii kahju, ning ma pakkusin talle, et jagatud mure ja valu on ikkagi jagatud, ning pakkusin talle tagasilennuks oma madalaid kingi ning ise olin siis oma 9 cm kontsadega ;) Neelam oli ülitänulik ning ka teised meeskonnaliikmed olid minu pakkumisest suht liigutatud. Minul oli aga hea meel, et sain kedagi aidata!

Edasi saabus minu graafikusse lennujaama valve – see on see tore töö, et pakid kohvri, pesed pea ja 
värvid silmad, paned aga vormi selga ning siis istud lennujaamas ning ootad, et ehk on miski lend kus on Sind vaja. Selle valve pikkus on meil 6 tundi – kui selle aja jooksul Sind lendu ei kutsuta, siis võid jällegi koju tagasi minna, vormi seljast heita, silmad puhtaks pesta ning pea mustaks teha  ;) Mina seekord istusin ning lugesin raamatut, siis tuli Elena, kellega me igavlesime pea igas kohvikus lennujaamas ning peale 5.5 tundi helistati mulle, ning kutsusti lendu – kui aus olla siis ma juba arvasin, et mind saadetakse koju, kuid ei, mind ootas hoopis Dublin ning siis tagasi Londonisse. Kõige selle tulemusena veinis minu tööpäev üle 11 tunni pikkuseks ning seega sain küsida 15 tundu puhkeaega ning sain võimaluse kohtuda järgmisel hommikul Alaniga, kes peale oma töö-lendu ootas oma kodulendu ning nende kahe lennu vagel me saime temaga koos väikese teejoomise kohtingu teha ;) Nii et lennujaama valved on toredad kui neid endale kasulikuks oskad mõjutada. Edasu muutus mu graafik Stockholmi lühildaseks ööpeatuseks.

Tagasilend Stockholmist oli aga väga tore – leidsin pardalt 3 eestlast – õigemin nemad leidsid mind!!! Ehk, et minu väikesest tundmatust sini-must-valgest ise kleebitud lipukesest nimesildil on midagi kasu ka ;) Igal juhul oli üks tütarlaps nendest eestlastest kohe eriti tore – tema suundus jätkulennule Miamisse ja lubas minu palvel mulle tagasi tulles tuua väikese päikese kaasa! Paraku oli ta aga eestikeelsed ajalehed jätnud kodumaise lennufirma pardale – nii et kallid ekskolleegid, kes lendasid 23 detsembril lõunast Stockholmi, siis teadke et seal pardal olid ajalehed mis oleksid pidanud jõudma minuni ;)

Täna oli mul aga vaba päev, hommikul ärkasin suure valuga, mis oli tabanud mind roietevahelise lihasvalu näol. Veidike ennast praavitades suutsin siiski jalad alla saada ning suundusin maniküüri ja siis tagasi koju juustuküpsiseid ning peedi-sunihallitusjuustu pirukat küpsetama. Homme peale lendu on meil kolleegidega, kellega tellisime ka koos omale jõululennu, väike jõulupidu enne seda jõululendu ja mina arvasin, et üllatan oma kolleeg-poisse küpsetistega. Küpsetised tulid välja head, pilte teen neist homme ning oma järgmise kirjutisega koos panen need ka siia üles. Ja meie jõulureis viib meid ei kuhugi mujale kui Beirutisse – seda siis 26-28 detsember.

Siin veel miski valik erinevatest piltidest mis tundusid huvitavad:

Minu ilus kreeka jogurtiga hommikukohv:

Mina:

Ning minu hispaania õhtusöök:

Ning lihtsalt ilus kokteil:

Aga nüüd soovin kõigile lumiseid jõule!