Kuuevarbalised

Ühel kaunil päeval läks minu uues kodus veetoru katki - mina ei saanud muidugi midagi aru, kuna elan kolmandal (teisel) korrusel aga naabrimees altkorruselt koputas väga tugevalt minu uksele ning nõudis erinevate häälitsustega avamist. Kui ma juba ukse avasin, siis sain aru tema häälitsuste põhjust, nimelt on tema inglise keele oskus suht napp...kuid nagu ikka, appi tuleb.....rahvastevaheline suhtluskeel - VENE keel. Loomulikult on naabrimees lätist pärit vene inimene....Koos otsides leidsime ka katkise toru, see oli nimelt katuse all, minu seina taga - naaber keeras minu vee kinni ja uputus lõppes. Helistasime omanikule, kes lubas saata õhtuks torumehe. Torumees saabuski hilisel õhtutunnil, tegi midagi 5 minutit ning parandatud see asi oligi.

Vahepeal on meil siin olnud nii päikest kui tuuli, aga kõigest siis järgemööda. Alguse sai kõik tohutu suurest kuust, nii suurt kuud ei olnud ma näinud sellest ajast kui elasin veel Egiptuses ning kui vahel taevaisa lubas eriti lahmakal kuul Tirani saare tagant meie peale paista. Nüüd oli taevaisal midagi segamini läinud ja ta saatis selle kuu hoopis Londonisse, täpsemalt siis minu lennujaama lähistele meie peale vaatama.

Nagu sellise kuuga ikka, lähevad liikvele erinevad kuu poole kummarduvad inimesed, seega kuulsime pardal igasuguseid huvitavad soove ning tahtmisi. Mind ennast mõjutas see nii palju, et ärkasin öösiti kell 02.03 ja seda lihtsalt niisama...

Siis sain graafikusse ootamatult, ehk siis valvest, Praha ööpeatuse. Ootamatud ööpeatused on ikka toredad, sest nendeks ei ole Sa valmistunud, Sa ei tea mida oodata ning samuti ei ole miskit plaani oma aja veetmiseks tehtud. Seekordne peatus algas eriti toredalt kuna hotellis oli vist  midagi segamini aetud, ning mulle sattus eriti uhke sviit - mu tuba oli suurem kui meie Haabneeme kodu ;) Kahju oli kohe toast lahkuda, oleks pidanud seal kogu oma aja veetma ning nautima seda ruumirohkust ;)

Aga ma suundusin siiski Jõuluturu ning kaunistuste otsingule linna peale. Ilm oli jalutamiseks väga soosiv - päike paistis, taevas oli sinine, ning oli paar plusskraadi. Selline maailma parim hulkumise ilm. Ja ei tulnud pikalt hulkuda kui kogu Praha jõulumeeleolu mind juba kätte sai. Kaunilt ehitud müügimajakesed, koos kaubaga, mis valmistatud kärmete ning osavate hiina töökäte poolt :)

Kuid leidsin ka kohalikke hõrgutisi - lõpuks andsin järgi sellise rullsaia kutsele, sellele oli lisatud ohtralt suhkrut, kaneeli ning mandleid - maitses see suurepäraselt, ning eriti hea oli see sooja õunasiidriga:)

  

Tagasi hotelli lonkisin mööda Praha nooblimat tänavat - see on selline tore tänav, mille ääres on peenemate disainerite poed, osasid nimesid ei suutnud ma hääldada, rääkimata siis nende teadmisest.

Tee viis edasi kaldapealsele, vaated olid väga kaunid ning häälterohked. Nimelt oli parasjagu miskite lindude üldkoosolek ja kuna koosoleku juhatajat ei olnud veel valitud, siis nad kõik rääkisid üheaegselt.

Edasi saabus meile torm - õigemini pidi saabuma aga eriti palju teda meile kohale ei jõudnud. Veidike tuult puhus aga mitte midagi ületamatut. Ning siis saabus minule Ateena lend, seekord edasi tagasi, ning samal ajal lakkasid töötamast lennujuhtimiskeskuse arvutid. Ehk siis enamus lühilende tühistati ja seda mitte vaid meie lennujaamas vaid ka teistes Londoni lennujaamades. Kauglendudel lubati siiski maanduda kuid õhku ei tõusnud ka nendest ükski. Seega oli kaost parasjagu. Meie tõusime enne õhku kuikogu kaos alguse sai ning kui me juba Ateenas olime siis saime omale väljalennuks uue aja, mis oli vaid tunnikese võrra hiljem kui seda oli ette näinud graafik. Nii et meie lendu see rike eriti ei puudutanud.

Ateena lennul olid seekord eriti toredad reisijad, nalja sai nabani. Üks härra arvas, et tal on maailma parim istekoht lennukis ning preili kes istus tema kõrval üle vahekäigu jällegi ütles, et see ei ole parim koht kuna tema kõrvale võib sattuda istuma mõni imik kuna see koht on vaheseina taga ja seega saab sinna kinnitada imikule mõeldud istetooli või voodit. Härra arvas, et teda imikud ei sega, et pigem talle meeldivad imikud, kuna need on ju imearmsad. Preili seepeale arvas, et imikud võivad ju karjuda terve lennu ja see on kohutav. Härra pöördus minu poole ning küsis kas mul oleks mõni imik panna istuma nende kõrvale. Mina, lahke tüdruk nagu ma olen, lubasin siis lennukile tiiru peale teha ning otsida mõni üleliigne imik. Paraku oli see täiesti imikuvaeve lend - kuid, nõukogude kasvatusega naisterahvas leiab ju alati väljapääsu - võtsin 2 patja ning teki ja tegin sellest imiku, kes oli ilusti teki sisse mähitud nagu vanasti sünnitusmajast tulevad imikud. Viisin selle härrale - kes muidugi oli naerust kõver ning ütles, et see on parim asi mis temaga on kunagi lennul juhtunud ;)

Ja niimoodi see hilinenud Ateena meil mööduski, naerdes :)

Edasi viis graafik mind Hannoveri - kuna aga sellele linnale olen ma juba paar tiiru peale teinud ja midagi huvitavat ei ole avastanud, siis kuulasin seekord Alani nõuannet ning suundusin hoopis sellisesse linna nagu Goslar. Ilus ning armas vanalinn, tõeliselt saksapärane ning loomulikult rahvarohke jõuluturg.

Rahvast oli nii rohkelt, et kohati ei olnud võimalik lettide vahel liikudagi.

Avastasin suhteliselt kiirelt, et tunnen end seal väga koduselt kuna 93 % inimestel oli seljas minu lemmikbrändi riided ehk siis Jack Wolfskin ;)

Peagi avastasin, et olen vist tervel jõuluturul ainuke välismaalane – seega leidsin jällegi põhjuse kuidas teistest eristuda. Ning kaalukausiks osutus, see et ma olin vist ainuke inimene, kes viibis keset kaunist pühapäevast päeva jõuluturul üksinda, teised olid kõik kas peredega, sõpradega, naabritega või ka vaenlastega tulnud...mina aga olin täiesti ihuüksi keset seda tulederohket turgu ;)

Turul leidsin ka sellise leti, mille ees tundsin end pea-aegu nagu kodus ;)

Vahepeal hakkas mul sellest turu sagimisest pea ringi käima ning arvasin, et teen hoopis linna peal tiiru. Kohtasin igasuguseid huvitava arhitektuuriga maju, saapameistri kodu, ilusaid uksi ja ka Tallinna vanalinna müürist pärit torni – pildid nende kõikide asjade kohta on siin:

Tagasi turule jõudes tarbisin sellise ilusa joogi:

See oli siis kakao jägermeistri ning vahukoorega – igavesti hea jook oli ;)

Ning siis hakkas ka veidike nälg näpistama ning kuna mu kolleegid muudkui räägivad karri vorstist, siis seda tarbima asusingi – rohkem seda ei tarbi ;)

Edasi külastasin Goslari raekoda ning vana raehärrade istungite saali – seda õnnestus küll vaadata vaid klaasi tagant ning suhteliselt kaugelt, kuid seina-, ning laemaalid ning ka puidust kaunid nikerdused olid väga lummavad. Tore on teada, et kui inimestel ei oleks Facebook’i ega Candy Crush’i siis nad tegeleksid millegi ilusa ning kauniga, ning mida jätkuks ka järgevatele põlvedele imetleda.

Ning kaunite nootidega tahaks siin ka lõpetada, üks sõber kinkis mulle lilled – panin need vaasi ja vaatasin neid, ning siis haarasin käärid ning lõikasin lilled väikesteks ning paigutasin hoopis salatikaussi – tulemus on siin, endale tundus see vaade ilusam kui pikad lilled vaasis ;)