Kodu ja BRU'd ;)

Oehh, vahepeal on jällegi nii palju vett merre voolanud aga siin lehel pole keegi midagi kirjutanud. Igal juhul parandan nüüd kiirelt vea ning panen ruttu kirja kõik asjad ja sündmused mis vahepeal toimunud on.

Esmalt oli mul kiire kodumaal käik. Saabusin samal ajal kui president Obama – esialgsete andmete järgi pidi ta saabuma teisipäeva hilisõhtul, seega sättisin ka omad plaanid nii, et samal ajal saabuda. Paraku oli presidendil muudki teha sel ajal ning tema saabus hoopis kolmapäeva varahommikul, selleks ajaks olin mina juba omas Haabneeme kodus ;)

Lendasin jällegi ühe naaberriigi lennufirmaga kodumaale ja olin seekord väga positiivselt üllatunud – meeskond oli erakordselt naeratuste rohke ning rõõmsameelne – kuigi viimased uudised antud firma kohta ning juhtkonna suhtumise osas eesliini teenindajate suhtes ei ole just eriti rõõmustavad. Seda toredam oli aga näha pardal meeskonda, kes olid vaatamata kõigele sellele professionaalsed ning tegid oma tööd naudinguga.

Kolmapäeva varahommikul kimasime emaga kohe Krisi juurde – esialgu küll kooli, lastele järgi - nii Mia Carla kui ka Cara Mi on nüüd koolilapsed. Cara Mi saime me koheselt kätte – temal olid tunnid juba lõppenud. 

Mial oli pooleli alles käsitöö tund, kuhu pidi talle joonistuspaberid viima. See au need klassi viia, anti mulle. Mia oli küll veidike ehmatanud näoga kuid võttis paberid vastu.

Peagi lõppes ka Mia tund ning me suundusime koju, koduseid töid tegema ning raamatuid paberisse pakkima. Ühtlasi katsime emaga omale kohvilaua.

Edasi paar kiiret raundi Eesti mängu, mida Cara Mi siin valmis seab, ning siis veidike lennukite vaatlust.

Ja siis tuli õhtusöök ning peale seda saun koos tünniga ;)

Öösel käisin tualetis ning avastasin, et keegi oli taevas pannud kõik tähed särama ja neid oli seal oluliselt rohkem kui 6.

Hommikusöök möödus aga kitsede valvsa pilgu all, need muudkui jooksid põllu peal edasi-tagasi :)

Varsti suundusime emaga bussi peale ning kimasime pealinna poole tagasi – mina kimasin arsti juurde ja ema koju. Arst tunnistas mu simulandiks ning ajas mu suht ruttu oma kabinetist minema – jooksin siis saba jalge vahel hoopis Kadrioru parki, kus tegime Anneli ja Reedaga kiire pikniku. Loomulikult tarbisime ka alkoholi, sest teadupärast Kadrioru pargis on see ju lubatud. Puhusime juttu ja nii see aeg märkamatult lendas, peagi tuli aeg saata Anneli laeva peale, ning Reet pidi minema Saaremaale matkama. Mind ootas ees kokkusaamine Itaga. Ita tegi mulle toreda üllatuse ning viis mind kontserdile, Arvo Pärdi loomingut kuulama. Edasi suundusime väikesele õhtusöögile-joogile.

Järgmisel hommikul kimasime emaga Mammat vaatama, seal kohtusime ka mu tädiga – nalja sai nabani nagu ikka. Eriti tore oli see, et vanadekodu ukse ees tehti remonti ning sellest remontimisest oli lärmi nii palju, et ega eriti midagi ei kuulnud, isegi mitte oma mõtteid – nii et pikka juttu õnneks ajada ei saanud J

Peale seda müristamist suundusime emaga koos kokku saama Itaga, kellega võtsime suuna Siimu ja Ita mesilasi külastama. Siim oli juba teise autoga ees ära sõitnud, ning naised suundusid talle järgi. See reis oli väga loomade rohke – me olime Tallinna linna piirile veel suhteliselt lähedal kui teele jooksnud kass sai meie autolt löögi L

Siis suundusime mesilaste kodupoodi, kus ema Ester arvas, et ta istub poe ees kivi peal ning ootab meid. Suur oli tema üllatus kui ta ühe kivi pealt leidis umbes meetrise nastiku pikutamas – ema arvas selle peale paremaks siiski poodi sisse tulla ;)

Järgmine peatus oli juba mesilaste juures, kus Siim veidike asjatas ning ajas kõik mesilased hirmsasti närvi – meie vaatasime seda veidi ohutumast kaugusest pealt.

Mesilased karjatatud, suundusime seenejahile. Seeni me küll kohtasime kuid mitte selliseid mida me oleksime oma korvi tahtnud panna. Nii et jutt miskist seeneuputusest ei vasta küll kõikides metsades tõele. Aga vaatamata sellele oli tore jalutada metsa vahel sooja päikese paistel.

Peale seenetamist, tegime kiire supisöömise ning paar perepilti. Ja ema Ester astus ka mesilastele paar sammu lähemale.

Ning laupäeva hommikul suundusin lennuki peale, et tagasi tööle minna. Laupäeva õhtul olin juba Brüsselis. Septembrikuu ongi mul Brüsseli kuu – nimelt veedan oma pühapäevad selles linnas. Õnneks on mul seal linnas mõni tuttav inimene ehk siis Anu ja Lauri ning seega pühapäeva hommikul me nendega kohtusimegi. Esmalt vaatasime üle kuninga lossi, mis on rahvale avatud vaid kord aastas ning see kord juhtus sattuma just sellele korrale kui ka mina kohal olin. Lossist näidati rahvale küll väga väikest osa, kuid tore oli ikkagi.

Edasi jalutasin veidike linna vahel, kuna Anul ja Lauril oli muid kohustusi. Linn oli väga rahvarohke, nii et vaatamist jätkus tükiks ajaks.

Peagi kohtusin uuesti Anu ja Co’ga ning siis suundusime õhtusöögile raamatupoodi. Just nii, raamatupoodi. Nimelt on tehtud raamatupoodi restoran, mis on väga suur ning mitme erineva saaliga. Toit oli maitsev ning koht ise oli väga huvitav.

Järgmisel päeval ootasid mind ees eriti reisijaterohked ning kiired lennud . Kuid siiski jõudsin ühe ameerika onuga suhelda teemal, et mis ma siis arvan, et kui me shotimaa kaotame. Ma julgesin arvata, et mina eriti ei kaota midagi kuna olen ühest teisest riigist ning meie vabaduspüüdlused on juba positiivse tulemuse saanud. Onu siis uuris, et millisest riigist ma pärit olen ning vastust kuuldes, ütles, et oi kui tore, et nende president oli just seal. Ning siis onu tänas mind kui tema elus esimest kohatud eestlast, ameerika riigile antud toetuse ning poolehoiu eest!

Edasi ootas mind ees paar vaba päeva ning siis jällegi pühapäev Brüsselis. Seekord alustasime aja veetmisega juba laupäeva õhtul – nimelt tegime Anuga ilusad näod ning soengud pähe ning suundusime ööklubisse. Ja mitte tavalisse vaid sellisesse, mis on ehitatud vanasse kirikusse. See oligi peamine põhjus miks me sinna minna tahtsime. Õhtu ise oli huvitav, nägime väga palju koledaid ning kurjade nägudega naisi, ja need kes nii koledad ei olnud, olid väga purjus ;) Igal juhul vaatlemist oli palju.

Pühapäevaks oli Anu plaaninud Versailles lossi külastuse – seega 3 tundi autosõitu ning lossi juures me olimegi. Loomulikult oli meie kodust lahkume veidike pikaldaseks veninud ning seega kohale jõudes hakkas juba aega väheseks jääma. Ja kui me poole külastuse ajal saime aimu kogu territooriumi mõõtmetest, siis saime aru, et antud vaatamisväärtust tuleb külastada veelkord ning siis teha sellest kahepäevane reis. Aga muidu oli tore – peegelsaal, kabel, magamistoad ning erinevad muud ruumid, ning paarsada hiina ning korea turisti.

Järgmine pilt on Kaisa Piia'le, sest tema ehk saab aru kohe esimesel vaatamisel, et sellel pildil ei ole mitte post-it note paberid ;)

Park oli muidugi eriti kaunis, koos maniküüritud puude ning purskkaevudega. Peale väikest jalutuskäiku olime me ülepea tolmused.

Ning peale kerget ning väga mitte huvitavat einet, asusime tagasiteele. Hommikul olin mina igal juhul suhteliselt väsinud, ning peale oma lende suundusin kiirelt koju magama J

Minu järgmine vaba päev oli ilusal kolmapäevasel päeval ning olin plaaninud minna kinno. Enne seda aga kohtusin Elenaga, tegime kiire kohvi ning jutustasime omad viimaste nädalate lennud ümber. Siis suundusin bussipeatusesse, et minna kinno. Enne kui bussile astusin helistas Siim, kes ütles et nad just maandusin ja kas ma tahan tulla neile lehvitama. Muutsin kiirelt suunda ning asusin terminali poole, kus mu ootamatult sülle langenud külalised asusid. Ita oli küll veidi segaduses, et kuidas ma sinna sattusin just samal kui nemad ;) Kuna aga Ita pidi järgmisel hommikul kindlasti koolis olema siis paraku külalised pikemalt peatuma ei jäänud vaid saatsin nad Helsingi lennu peale. Nii tore üllatuskohtumine oli!!!

Edasi suundusin siiski kinno kuigi teist filmi vaatama – The Hundred-Foot Journey – väga tore film, soovitan kõigile, kuid kindlasti sööge enne kõht täis kui kinno lähete ;)

Ning muud huvitavat ei olegi juhtunud. Alustasin jällegi prantsuse keelega, seekord võtsin vestluskursuse, eks vaatame kaugele ma arenen.

Ning koheselt lendan jällegi Brüsselisse oma pühapäeva veetma.