Laupäev

Saabusin just Helsingist – Teie ei ole muidugi Helsingis käinud, ega ju?

Muideks kui teil on vaja juukseharja siis leidsime selle vahendi soetamiseks eriti hea koha – kuna ma tean kus see asub siis kui kellelgi juuksed harjamist vajavad siis andke teada, toon teile uue harja Soomest.

Eile siis veetsin perepäeva – kohtusin juba varavalges (minu jaoks) oma õega ning Mia Carla ja Cara Mi’ga. Jõime kiirelt ühe kohvi, siis tegime kiire tiiru kirbukal, siis läksime Ruthi hotelli internetti – sest Kris pidi ju vahpeal veidike puid müüma ja siis veel tiir Stockmanis – seal oli -40 %, ning siis tagasi lapsepõlvemaale. Nimelt oli Krisil mäletsus lapsepõlvest, et kui ta kunagi nõuka aja lõpus käis meie tädi Zeldaga Soomes siis neid viidi Pizza Hut’i sööma ja et see oli esimene päris pizza mida Kris oma elus nägi ja siis ka sõi. Seega arvasime heaks teha väike meenutusretk lapsepõlvemaale. Kuna tüdrukud arvasid, et ainuke asi mida nad süüa tahavad on pizza siis oli plaan heaks kiidetud kõigi poolt. Paraku on nende lapsepõlvemälestustega ikka nagu on – pizza oli hoopis väiksemaks jäänud, maitse ei olnud tal ka nii hea kui lapsepõlves ja üldse oli see koht selline igav ja ebahuvitav – isegi tellitud pudel veini ei suutnud seda kohta meile suupäraseks kujundada. Aga vähemalt saime käidud lapsepõlvemaal.

Siis soetasime maasikad-herned-kirsid ja läksime laevareisile Helsingi saarte vahele. Sealt leidsime mitu täitsa asustamata saart, millel me vabalt elada võiks. Samuti märkasime ka mitut mere ääres asuvat maja kus me hea meelega elaksime ;)

Märkasime ka sellist imelooma meist möödumas:

Siin jäälõhkujate suvegaraaz:

Ja teised pildid meie merereisist:

Maabudes leidsime ka purskkaevu, mille najal poseerida:

Peale merereisi sõime veel jäätise ja siis oligi aeg hakata igal ühel kodu poole minema – Kris ja tüdrukud siis Cathy juurde öömajale ja Ruth tagasi oma hotelli.

Täna hommikul oli lennus jällegi selline tore seik ehk siis juhtumisi reisijatega. Nimelt keset teenindusprotsessi, ehk siis ajal kui Ruth ulatas ühele noormehele hommikusöögivõileiva ja apelsinimahla ning küsides, et soovite veel midagi juua, arvas noormees heaks võtta oma suust närimiskumm ning ulatada see mulle, et võtku ma see. Ma jäin suhteliselt üllatunud näoga vaatama ja küsisin, et kuidas ma peaksin selle närika praegu võtma, mille peale noormees ei osanud ka midagi kosta. Andsin talle siis tühja klaasi ja arvasin, et ehk ta paneb selle sinna sisse ning paraku kuna mul on veel pool salongi reisijaid teenindamata siis ma momendil ei saa ka seda klaasi koos närikaga võtta. Noormees oli suhteliselt solvunud, et ma tema närikat endale ei võtnud??? Ma ei saagi nagu päris hästi aru – kuidas tuleb inimesele üldse selline mõte pähe, et ta võtab suust nätsu ja ulatab selle siis teenindajale – kas teile kellelegi tuleks selline mõte kunagi pähe? Mulle küll ei tuleks… Kolleegidega arutame tihti peale, et kui me arvame, et enam ei saa meid miski üllatada siis tuleb mõni reisija ning ikkagi teeb midagi sellist mille peale ei oleks iialgi tulnud. Seega jään põnevusega uusi trikke ootama ;)

Ja lõpetan seekord pildiga, mille pühendan oma emale – sellised firmamärgid olid siis laevareisil jagatud sallidel:

Seega, kõik maailma Ström’id, ühinege!