Ikka sügis

Meil on siin endiselt sügisesed ilmad, ei mingit suve. Tundub, et ka sel aastal jääb Inglismaal suvi vahele.

Käisin vahepeal kodumaal jooksuga, ehk siis olin tegelikult Helsingis ja kuna Annelil oli muud tegemist siis arvasin et lähen ja vaatan oma kodulinna hoopis üle. Loomulikult jäi minu enda lend Helsingisse hiljaks veidi üle kolme tunni, nimelt ootasime vaba lennukit mida hoiti kinni Prahas seoses prantsuse lennuliikluskeskuse stregiga. Jõudsime Helsingisse ja oma hotelli kuskil kella 3 ajal hommikul ja peale paari tundi magamist suundusin rõõmsalt laevaterminali poole. Pardaleminek läks edukalt ning esialgu tundus ka laevaretk sujuvat. Kui olime keset merd ning maad ei paistnud enam kummaltki poolt siis teatati, et seoses tehnilise rikkega on meie saabumine Tallinna edasi lükatud umbes tunni aja võrra. Seega veidike vürtsi kuulub ikka ühte ühepäevasesse reisi.

Sadama oli mul Ita vastas ja kohe suundusime hommikusöögile – Ita viis mind Narva kohvikusse, et see selline minu eakaaslaste koht. Oli tore, kohv oli kange ning võisai oli hea kuid kohupiimataskut ma sealt köögist ei soovita.

Siis jalutasime (jooksime, need kes Itaga kuskil kunagi käinud on teavad millest ma räägin) veidike Narva maantee ääres ja varsti tuligi mu ema juba linna peale ning oli aeg minna tädi Zeldat vaatama haiglasse.

Enne seda soetasime muidugi köik ristsõnad mis R Kioskis olemas olid ning ka mõne asjalikuma lugemisvara ja siis ootas meid haigla. Zelda palat oli muidugi kohe õdede töölaua juures – mina hakkasin juba pabistama, et nüüd saame pahandada, et me valel ajal külastame haigeid. Õnneks ei pannud keegi meid tähelegi. Zelda muidugi sai shoki, et nii tähtis delegatsioon talle külla saabus. Suhtlesime ka arstiga, kes ütles, et Zelda on roosa ja rõõmus ja muidugi arvab ise et tal pole midagi häda ja võiks juba vabalt koju minna. Arstitädi ütles, et edaspidi peab ta sööma paar tabletti päevas, mõned neist on eluagselt määratud ning samuti tuleb külastada perearsti aeg-ajalt.

Ühesõnaga on Zelda paranemise teel ja tänaseks juba haiglast koju ka saanud.

Peale haiglat suundusime bussi peale, et minna Kaari kirikusse Kaisa kontorisse külla. Meiega ühines ka Ita ning märgatav kogu vihma mis oli vahepeal sadama hakanud.

Kaisa kontor oli uhke ja ühtlasi tegi Kaisa meile kiire ülevaate mis ta seal täpselt teinud on ja kuidas. Siin sellest pildid:

Tähelepanelik lugeja-vaataja leiab minu ja Ita sealt tellingute ülemiselt korruselt. Seal üleval oli päris õudne seista. Kaisa küll ütles, et esimene kord on vaid õudne, et teistel päevadel enam ei saa arugi kui kõrgel oled. Me siis uhkelt noogutasime kaasa.

Edasi suundusime lõuna ja õhtusöögile = arvasime need kaks ühte patta panna, et siis kergem selle asjaga tegeleda. Kuna ma arvasin, et ühest laevaretkest päevas mulle aitab, siis soetasin omale vahepeal ka lennupileti ning seega sain veidike Tallinnas olemise aega juurde.

Varsti saabus ka Siim – kes oli tulnud just jääkarude maalt ehk siis Teravmägedelt – näitas oma ilusaid pilte ja rääkis muljeid ja siis oligi aeg minna lennuki peale. Lennuk oli väga tühi seega koha saamisega ei olnud miskeid probleeme. Ja varsti olingi tagasi juab Helsingis oma hotellis.

Järgmisel hommikul lennul tagasi Londonisse suutsin maha visata terve kastitäie klaase, nii et äriklassi reisijad kuuendast reast olid ka murelikud. Aga nagu rahvasuu ütleb, killud toovad õnne. Ei tea küll kuhu ma selle õnne kõik ära mahutan sest neid kilde oli seal palju. Õnneks oli meeskond selline rõõmus, nii et saime naerda selle väikese vahejuhtumi osas kohe pikalt.

Siis oli mul veel paar lennupäeva ja eile ka vaba päev. Eile õhtul pidime tähistama väikse seltskonnaga Elena sünnipäeva. Paraku muudeti Elena graafikut nii mitu korda ja lõpuks hilines tema lend ikkagi paari tunni võrra ehk et sellest väikesest seltskonnast jäi järgi vaid sünnipäevalaps ja mina ja kuna sünnipäevalaps pidi täna hommikul jällegi tööl olema siis arvasime paremaks mitte eriti kaugele minna. Seega tähistasime lennujaamas asuvas itaalia restoranis ;) Palju önne!

Ja minul täna jälle vaba päev – momendil ei teagi mida oma ilusa eluga peale hakata aga lähen uksest välja ja vaatan kuhu jalad mind viivad!