Meres ujutud ;)

Juhhuuu, ma käisin meres ujumas. Ehk siis Tel Avivis oli parasjagu soe ja Vahemeri kutsus mind ujuma – ja kes siis mere kutsele vastu saab seista.

Viibisin Tel Avivis esmaspäeval ja teisipäeval, olukord linnas oli rahulik kuid uudised mis erinevatest telekanalitest tulid olid suhteliselt murettekitavad. Mingeid intsidente me ei märganud, hotellis viibides ei pidanud isegi pommivarjendisse minema, kuigi päev enne meid kohale jõudnud meeskond pidi öö varjendis veetma.

Kuna aeg sihtkohas oli piiratud siis seekord eelistasin vaatamisväärsustele hoopis merd ja randa. Rannast naastes kimasime portugaallasest meeskonnakaaslase Zaida’ga hotelli kõrval asuvasse “Kristiine” keskuse ostukeskusesse, et Zaida tädile soetada suveniir, mida too palunud oli. Suveniiri sooviks oli Neitsi Maarja kuju. Enne ostukeskusse sisenemist otsiti läbi meie käekotid, sest ometigi võib seal ju pomme olla ;) Kuna me olime juba selleks ajaks ära õppinud paar sõna heebrea keeles, siis oli turvamehe rõõm suur kui me teda peale läbiotsimist tänasime puhtas heebrea keeles. Loomulikult ei leidnud me ühtegi suveniiri sellest massiivsest, Iisraeli suurimast ostukeskusest. Nalja sai muidugi ajalehepoes, kus Zaida müügipoisilt küsis, et me otsime suveniire, ehk midagi mis meenutaks meile Istanbuli – poiss arvas, et siis me oleme veidike vales kohas. Siis sai Zaida ka aru, et ta ajas väheke selle nädala sihtkoha segamini ;)

Tegime ka kiire tiiru kohalikus Prismas, suveniire endiselt ei leidnud kuid soetasin omale paar granaatõuna – pildil olev parempoolne õun on siis seal, vasakpoolne aga minu kodusest Prismast (päritolumaa Hispaania) ja igaks juhuks panin pildile ka lennuki, et mõõtmed oleks arusaadavad.

Tel Avivi reisijatest olin ma kuulnud suhteliselt huvitavaid õudusjutte, seega ootasin juba põnevusega seda lendu, et teada saada kas need jutud ka tõele vastavad. Esimesel lennul need kuulujutud tõendamist ei leidnud. Reisijad olid toredad, lausa väga toredad, seda nii siis mõlemal otsal. Isegi paar ortodokset juudi papit ajas minuga juttu ja lausa mõni neist vaatas selle juures mulle otsa J

Tagasiteel olime meeskonnaga sellises heas tööhoos, et lahkudes arvasid paar reisijat, et see lend oli parema teenindusega kui omal ajal Concorde’i peal – see on muidugi siinmaal selline kiitus, et seda mitte ei kuule igapäevaselt – olime kõik kõrvust tõstetud ja esimene ohvitser kes seda ka kuulis oli lausa uudishimulik, et mida me nende reisijatega küll tegime.

Täna lendasin Brüsselit, jälle väga tore meeskond ja reisijad. Tänases meeskonnas oli üks kolleeg eelmisest lennufirmast – temal oli täna esimene lend uues vormis – seega sain mina ka ennast ükskord suure ja tähtsana juba tunda – tema oli alles kappide avamise ja sulgemise staadiumis, ma olen juba selles staadiumis, et mõne asja leian lausa esimese korraga üles ;)

Homme ülehomme on vabad päevad – ülehomme on Ray sünnipäev, teen talle üllatuse ja seega ei saa siin veel avaldada mis plaanis on. Nii, et järgmise korrani!