Nädal möödunud

Jällegi on nädal möödunud, aeg lendab lausa lennates J

Ray sünnipäeval käisime teises Londoni otsas tantsuteatris, vaatamas etendust Flamenco ning Põhja Aafrika tantsudest. Oli väga meeleolukas ning emotsioonidest tihe etendus. Peale tantsu olin broneerinud meile laua ka sealse linnajao parimaks peetud restoranis, õigemini soovitatud restoranis. Läksime sinna küll väikese kahtlusega, sest nende soovitatud asjadega on nagu on – eks ühele meeldib ema ja teisele tütar ja mõni võtaks mõlemad ;) kuid seekord oli soovitus absoluutselt õigustatud, teenindus oli väga hea, toit suurepärane ning üldine olustik meeldivalt mõnus. Nii, et oli tore Ray sünnipäev.

Vahepeal käisin kiirelt ka Istanbulis – viibisn seal oma 15 tundi – ja kuna vihma sadas siis vaatasin oma ärkveloleku ajal Istanbuli hotelli aknast. Oli ilus vaade, meri ja suured kõrged Lasnamäe majad, sekka ka mõni moshee. Ehk järgmine kord pistan nina ka hotelli uksest välja ;)

Istanbulist tagasi lendasime “suure” lennukiga ehk siis Boeing 767. See siis kahe vahekäiguga lennuk kus istmeid siis reas 2+3+2 ja maksimaalne reisijate arv 243 ja salongis on tavaliselt töötamas 8 liikmeline saiajagajate meeskond J Aga lennuk on ise väga keeruline, midagi üles ei leia, enamus aega kulubki sellele, et avad erinevaid kappe ja kärusid ning otsid midagi, kui selle asja leiad, siis enam ei mäletagi mida tegelikult vaja oli… Seekord avasin lisaks erinevatele kapiustele ka lennukiuksi, kuna reisijate pealetulek nign mahaminek toimub selles lennukis ukse nr. 2 kaudu. Need uksed on küll veidike hirmutavad kuid ehk harjutamisega saavad veidi omasemaks. Selle lennukiga harjumisel on ka see miinus, et me väga tihti sellele 767le ei satu ja seega ei teki ka seda harjumust nagu on nüüdseks Airbus’iga. Kui me teeme umbes kaks lendu kuus 767ga ja ülejäänud lennud on Airbus'iga, siis ei saagi miskit harjumist ega rutiini selle suure lennukiga tekkida. Aga lennuki mõttes on see ikka nagu päris lennuk ;)

Eile oli mul vaba päev ning kuna Londonisse saabus minu vana tuttav Lutz siis sain temaga kokku. Lutz on siis see tore noormees, kellega tutvusin Egiptuses elades ning tema valvsa silma all tegin ka oma esimesed sammud sukeldujana. Ehk siis Lutz on minu sukeldumisinstruktor. Ja kuna Egiptuses viibivad välismaalased – tol ajal oli neid kindlasti oluliselt vähem kui praegu – hoidsid kokku siis nii me sõpradeks saime ja hiljem ka üksteisele kirja teel oma tegemistest teada andsime. Ja eile, peale 11 aastat (ma tean see kõlab kohutavalt, kuid täpselt nii me selle kokku arvutasime) saime me uuesti kokku. Lutz oli koos oma kaaslasega Londonis reisil ja seega oli meil plaanis ühine õhtusöök ning õhtusöögi juurde kuulub ju ometigi ka paar pudelit veini J Õhtu oli tore, nii tore on näha inimesi, kellega kuskil kauges minevikus olid koos päevade kaupa ja siis arvasid, et enam kunagi ei kohtu. Kuid, maailm on ju väike ning taaskohtumine oli selline justkui poleks vahepeal olnudki seda 11 aastat, ehk et jutt algas selle koha pealt kus ta novembris aastal 2000 lõppes. Juttu aga oli nii palju, et pildi tegemine tuli mul alles siis meelde kui juba koduteel olin, seega fotomeenutust meie taaskohtumisest mul ei olegi J Järelikult tuleb veelkord kokku saada, kasvõi selleks, et pilt ära teha.

Tänane lennusihtkoht oli mul Madriid, homme Barcelona ja ülehomme on Lissabon – sinna jään ka ööbima, ehk õnnestub isegi linnale pilk peale visata – sest Lissabonis ei ole ma veel käinud. Aga nüüd magama, head ööd!

PS. Oleksin pea-aegu unustanud, nimelt on mul häid uudiseid kodumaalt – mu ema läks nimelt tööle ja tema uues ametis peab kandma samuti vormirõivastust ning siin on ka pilt tema uuel ametikohal: