Enne lendama suundumist, käisin juuksuris, tegime joogat ning loomulikult jõudsin veel ujumas käia – seekord oli täitsa OK temperatuur ;)
Ühel õhtul saime kokku Reeda ja Kätliniga – kohtusime restos Flower Garden, mis on üks väga tore söögi-joogikoht Kalamajas – kui te sinna sattunud veel ei ole, siis soovitan seda kohta väga. Jutustasime ja panime järgmise aasta pika reisi kuupäevad kokku ja sihtkoha ka. Nii et oli väga produktiivne õhtu.
Kesknädalal suundus Mia läbi Helsingi Tokyosse ja mina Londonisse, kus ma veetsin öö ja siis suundusin ka Tokyosse, kus me Miaga kohtusime. Meeskond oli sel ülipikal lennul selline nii ja naa, tagumise otsa purseril oli minu vastu ilmselgelt miski vimm, sest mida iganes ma ka ei teinud, see kõik oli valesti ja pahasti. Teised olid kõik ülitoredad ja nendele sobis kõik mis ma tegin ja ka see mismoodi ma reisijatega suhtlesin. Meie terve lennu purser jäi hiljaks ja kuna meil oli ka üks meeskonnaliige puudu, siis üks tüdruk kutsuti valvest lendama – ta oli aga väga tore ja rahul oma tulevase pangakonto väljavõttega, kuna Tokyo lennu komandeeringurahad on väga head
Mia oli Tokyos juba enne minu Londonist lahkumist, kahjuks olime me talle öömaja pannud veidi valele kuupäevale, kuid see lahenes ning ta sai oma kapselhotelli kust talle hilje saadeti ka magamiseraport: seal oli kirjas mitu korda ta keeras, kas norskas, palju magas ja palju hingas. Nii et üsna huvitav info ühes majutusasutuses viibimise eest.
Meie lend möödus muidu ilma viperusteta, reisijad olid väga toredad ja peagi olimegi Tokyos – tegelikult võtab see ikka pea 14 tundi lennuaega...
Kimasin koheselt linna peale ja kohtusime Miaga üli suures Uniqlo poes, kus kiirelt mõned ostud tegime. Siis külastasime ka Muji ülisuurt poodi, kus soetasime samuti paar asja ning edasi suundusime suuri gyosasid sööma, mida oli soovitatud TikTokis. No tõesti olid need gyosad suured nagu banaanid, aga maitsesid väga hästi. Nii et TikTokist on vahest ka kasu. Edasi suundusime Hachiko kuju juurde, kus oli muidugi sada inimest, kes kõik pildistasid aga me saime mälestusmärgi vaadatud ja omad pildid tehtud.
Siis vaatasime üle Shibuja ülekäigu, ka selleks oli Mia leidnud TikTokist miski baari, kus sai siis rõdul väikese joogi saatel uudistada seda ristmikurägastikku. Ning ikkagi tundus, et seal võiks veelgi enam rahvast olla.
Siis külastasime seal lähedal asuvat Mega Don Quijote seitsmekorruselist kaubamaja, kus siis müüakse igast pudi-padi, eriti kosmeetikat ja maiustusi. No soetasime meiegi ilusaks tegevaid tooteid ja ka mõned maiustused koju kaasa, aga see kõik oli üsna väsitav sest pea iga leti juures oli miski ekraan, kus keski ilus suunamudija seletas kui hea just see või teine toode on ja loomulikult käis see kõik uhke muusika saatel.
Meie suundusime aga oma hotelli, seegi toimus väikese ekslemisega aga hotelli me jõudsime ja alustasime magamisega, mis algul õnnestus jube hästi aga poole öö ajal ärkasime ja olime paar tundi üleval ning kui pidime juba ärkama, siis tuli uuesti jube hea uni.
Siiski saime miskil hetkel voodist välja ja suundusime Yayoi Kusama muuseumi poole, kus meil oli kellaajaline pilet ja seega pidime õigel ajal kohal olema. See meil ka õnnestus – õues oli külmem kui me olime arvestanud, seega igal võimalikul hetkel olime päikese pool tänavat. Muuseum oli ühes kitsas viiekordses majas, kus mööda treppi pidi üles minemaja siis liftiga alla tulema: trepp oli lihtsalt nii kitsas, et seal ei oleks saanud üle ja alla korraga liikuda. Väljapanek oli huvitav: looming meenutas veidi Marimekkot sest kujundid olid sarnased ja puhtad ning erksad värvid samuti. Pilte sai seal muuseumis teha vaid katusel ja seega siin see on:
Edasi viis meid tee sushit sööma – seekord olime valinud ühe kiirsöögikoha mis oli muidugi nii „high tech“, et me algul ei saanud aru kuidas me endale määratud laua leiame...teisel katsel saime juba asjadest veidi aru ja saime ka läbi tahvelarvuti söögi tellimisega hakkama. Sushi oli väga hea ja värske ning eriti tore oli, et lauas sai ise endale matcha teed valmistada – puru oli laual purgis ja kuum vesi tuli kraanist otse istekoha ees. Arve maksmine läks meid küll aeglaselt aga ka sellega saime hakkama – teenindajad olidki seal vaid köögis ja siis olid lauakoristajad, kõik muu oli mehhaniseeritud selles peenes kohas
Kuna päike oli soe, siis istusime veidi kanali ääres, jõime kakaod ja vaatasime inimesi ning kalu kanalis, kes ninad sealt välja pistsid ja süüa norisid.
Meie vaatasime kaarti ja avastasime Shinjuku Gyoen pargi, kuhu me kohe suundusime. Park oli tore kuid me jõudsime sinna nii hilja, et poole tunni pärast hakati sseda juba sulgema. Ehk et tilistati kellasid ja teatati, et kohe-kohe sulgeme ja paluti kõigil lahkuda – kuna oli laupäev siis oli seal nii palju inimesi, et meil oli lausa huvitav teada kuidas nad need inimesed sealt kõik välja saavad õigeks ajaks aga kõik lahkusid kuulekalt kiire sammuga ning korrektsel moel väljapääsude suunas, ja nii ka meie.
Meie suundusime Kabukicho torni kus on tasuta vaateplatvorm kuid paraku oli see vaade selline keskpärane ja väga ühele poole aga see on meil nüüd vaadatud ja rohkem me sinna minema ei pea
Siis jalutasime selles imelikus linnajaos kus see torn asus ja uudistasime erinevaid inimesi: ühel väljakul esines keegi tüdruk, ning vaatajateks olid eranditult mehed, kes kõik hoogsalt kaasa laulsid ja hüppasid, ühes baaris esines miski noorte poiste trio, kes kõik hoogsalt hüppasid ja samal ajal laulsid ning neile elasid kaasa kaugelt üle keskea olevad prouad, kes samuti hüppasid nagu poisid laval...lisaks oli tänavatel erinevates meie mõistes kostüümides kuid neile endile kindlasti tavalistes laupäeva riietes olevaid rõõmsaid inimesi, kes lakkamatult itsitasid ja olid üdini rõõmsad kõige üle mis nende ümber toimus.
Meie leidsime aga ühe rameni koha, kuhu astusime sisse ja otsustasime ühe supi teha.
Koht oli selline et meie toiduamet oleks koha ilma sisse astumata sulgenud, kuid kui meie sisse astusime ning kohta lähemalt uurisime saime aru, et tegelikult on seal puhas, see oli lihtsalt kulumine mis asutuses oli toimunud. Noormees kes meid leti äärde kohtadele istuma juhatas oli sama kes süüa tegi ning tellimusi võttis, ning ka ust avas. Ning loomulikult sai seal maksta vaid sularahas ja meil oli seda väga vähe – poiss aga ütles, et pole probleemi sööge ära ja siis vaatame, ning peale sööki oli ta väga rõõmus ka meie vähese sularaha üle ning kuigi ma ütlesin, et lähen toon juurde siis ta sellest loobus ja leppis selle vähesega mis meil oli. Meie siis tänasime ette ja taha ja suundusime rongi peale ja tagasi hotelli
Hommikul ärkasime tuletõrje häire peale, mis küll vaid üks kord hüüdis et evakueeruge ja me uudistasime veidi ümbrust ja kuna ümberringi oli rahulik siis arvasime targemaks paigal olla – samuti teatas kapten et kui signaal oli vaid korra, siis pole vast paanikaks põhjust et tõelise häda korral oleks see ehk korduv olnud. Hiljem selgus et samal ajal oli olnud väike maavärin, nii et ehk vale tuletõrje signaal oli sellega kuidagi seotud.
Õnneks saime veel veidi magada ning siis oli aeg silmad ära värvida ja mina suundusin Londoni lennule ja Mia kimas veel linna peale – Skytree torni, siis tutvus veel Senso-Ji templiga ning õhtul oli aeg ka tema lennule suunduda, et järgmisel hommikul juba kodus olla.
Mina veetsin öö, tormist räsitud Londonis, ning paljud lennud olid olnud tühistatud, mis tähendas, et järgmisel päeval oli reisijaid igale lennule rohkem kui istekohti. Lisaks alustasid Finnairi piloodid streiki ehk et 6 Helsingisse suunduva lennu asemel oli vaid 2 – nii et ega ma eriti optimistlik ei olnud oma koju saamise õnnestumises kuid, siiski avastasin end peagi lennukis istumas ning paari tunni pärast ka kodus.
Teisipäeval oli kohe jooga, siis käisin uisutamas, kus olin üksi jääl – nii tore, et inimesed ei ole kas veel avastanud et uisuväljak on avatud või nad lihtsalt ei viitsi seal käia, edasi käisin Rohuneemes ujumas – üks koerajalutaja küll vaatas, et mis hull see on, aga ma ei lasknud sellest end häirida.
Käisin ka Kätlinil külas, kus pidasime saunaklubiga väikese meeleoluka jõulupeo:
Ning peagi oli aeg jällegi suunduda Londoni poole sest järgmiseks sihtkohaks oli jällegi Rio de Janeiro.
Seekord oli mul kindel plaan minna Tijuca mäge vallutama ja selle ma teoks tegin. Matkarada ei olnudki pikk ega raske aga enne matkarajale jõudmist pidi mööda parki, asfaltteed mööda oma 4 kilomeetrit kõndima, koos 400 meetrise tõusuga ja see oli üsna nüri.
Siis saabis päris matkarada, vihmametsa vahel ning mis lõppes kalju sisse raiutud trepiga Vaated olid muidugi väga toredad ja trepp oli ülesminekul täitsa OK, allatulek oli veidi huvitavam kuid sain ka sellega hakkama. Ning siis oli veel seda asfaltteed terve tunni jagu. Pargist välja saades leidsin ühe toreda kohaliku taverna kuhu maha istusin ja tellisin söögi ja joogi ja kus olid kohale saabunud ka miskid väikesed satikad, kes mu jalad niimoodi ära sõid, et ma sügelesin veel mitu päeva.
Loomulikult sõin Rios puuviljadest rikkalikku hommikusööki, käisin Ipanema rannapromenaadil jalutamas ja astusin ka ookeanivette – sest ujumiseks seda seal eriti lugeda ei saa.
Meeskond oli tore, ja lennuk oli seekord korras, ning Londonisse tagasi saime õigeaegselt. Suundusin Helsingi lennule, mis oli pungil brittidest, kes kõik jõuludeks jõulumehe juurde kimasid – paraku traktor mis lükkas meie lennukit väravast, läks lennuki küljes olles katki ja tegemist oli tükiks ajaks, et seda sealt lahti ühendada, et siis tagasi väravasse saada, et tehnikud saaksid üle vaadata kas ei ole miskeid vigastusi – kõik oli korras ja me saime oma teekonda jätkata kuid aega oli möödunud 3 tundi! Seega Helsingisse jõudes jooksin oma lemmikdistantsi, 2 km, ühest lennujaama otsast teise ja jõudsin küll lennule, kuid kuna see ei olnud minu õige lend, siis kohver jäi veel omaette seiklema ja saabus alles järgmisel päeval. Aga vähemalt sain ma ise koju kuigi hiljem kui olin plaaninud.
Järgmisel päeval käisime Miaga uisutamas ja naabripoisid tulid ka meiega – ühel olid esimest korda uisud all aga ta oli väga tubli!
Siis käisin Irjega teatris, vaatasime Annapurna nimelist etendust, mis mulle väga meeldis, kuigi teema oli raske.
Jõudsin ka Julia juurde ja sain uued päkapikumütsidega küüned, sest jõulud olid ju kohe-kohe ukse ees.
Ning 24 detsembri hommikul suundusime laevale, et ühineda Anneli, Nora ja Lexiga mökkis, ja seal siis jõule veeta koos lumega. Laevasõit läks hästi, Viking Line hommikubufee kohv on ikka endine, ehk siis kohutav!
Laevalt maha saades ootas meid ees pea 4 tundi autosõitu, mis möödus üsna udustes tingimustes, kuid leidsime kõik õiged pöörangud üles ning kohale me jõudsime. Kohe asusime valmistama jõulupraadi ja lumememme multikat vaatama, siis vaatasime veel õhtusöök ühele ja peagi oligi praad valmis ja istusime lauda.
Üllatuslikult oli käinud ka jõulumees ja toonud meile kingitused kuuse alla, mida me nüüd avama hakkasime ja nalja sai muidugi sealjuures palju.
Osad suundusid veel sauna ja jääauku, osad aga hakkasid juba magamisega tegelema.
Hommik algas Cara Mi sünnipäeva lauluga, Nora oli tordi valmistanud
Siis jalutasime mööda järve, Lexi oli eriti õnnelik selle üle. Siis parendasime Anneliga jääauku, ehk et pikendasime teda kuni paadisillani. Ning siis pidime ju selle jääaugu ära ka proovima – saun sooja ja sisse me sinna kalpsasime. Õhtul mängisime lauamämnge ja sõime endiselt jõuluprae jäänuseid.
Järgmisel päeval käisime väikesel matkaringi Juva linnutorni juures – kohtasime seal ühte toredat njuufat, kes oli umbes 4 korda nii suur kui Lexi ja kes vaatas rõõmustavat Lexit väga umbuskliku pilguga aga ei pahadanud temaga.
Loomulikult külastasime Tokmani poodi ning siis tegime uuesti sauna ja mängisime veel lauamänge.
Ning järgmisel päeval saabus meile päike – ilm oli nii ilus! Jalutasime siis esmalt pika tiiru mööda järve, siis läksime metsa vahele ja tegime pika ringi tulles tagasi mööda järve. Siis tegime väikese supi ning loomulikult sauna ja ikka jääauku ja nii ka see päev õhtusse meil sai. Järgmisel päeval tegelesime koristamisega ja siis oli aeg asjad autosse tõsta ja kodu poole sõita: lumetu Helsingi ja siis ülivihmane Tallinn.
Mul oli veel järgmisel päeval hooldekodu vahetus ning siis pakkisin kohvri ja suundusin Londonisse, sest aasta viimasel päeval oli minu graafikus valve. Aga sellest juba järgmisel aastal
