Maikuu

Mai esimesel päeval käisime jällegi Mia võistlust vaatamas, seekord oli kiire liiklemine Lillepi pargis ning Mia tuli neljandale kohale.

Siis suundusin mina Londonisse ja sealt edasi New Yorki. Õhtul lonkisin niisama mööda Manhattanit, vaatasin üle kas Times Square ja Rockefeller Center on ikka omadel kohtadel - olid küll. Järgmiseks hommikuks oli mul tohutu plaan, et lähen järgmisel hommikul Governor saarele, et seal väike tiir teha. Paraku oli ilmateade suhteliselt kehv ja ma lootsin, et ehk nad on eksinud sellise teatega. Paraku oli hommik külm ja lisaks veel selline tükkidega vihmaga. Hommikut alustasin ühes toredas vanakooli dineris, kus pakuti pannkooke. Ning peale seda tuiasin jällegi mööda Manhattanit - uudistasin ÜRO peahoonet ja meenutasin toredaid aegu kui ma töötasin Strasbourgis ja pidin ise samasuguseid kadalippe läbima, et kontorisse saada - tegelikult läbin ju praegugi paar turvakontrolli enne kui lennukisse saan :)

Siis leidsin Eesti Maja, mis oli tellingutes ja kuna ma päris hästi aru ei saanud, et kas see on avatud või mitte, siis sisse ma ei astunud.

Tagasi koju jõues oli mul järgmisel päeval hooldekodu päevane vahetus, kus prouad-härrad jälgisid uue kuninga ehk siis Charles III kroonimist. Prouad olid veidi kärsitud ja tahtsid, et kroon ruttu pähe saaks ja kõik saaksid eluga edasi minna. Paraku kestis tseremoonia veidi pikemalt :)

Peale vahetust jooksin Kätlini sünnale. Toimus naiste saunapidu, ja jutustamine ning emadepäeva luuletuste valimine Kätlini emale, et ta saaks neid koori kontserdil ette lugeda. Nii et selline luule-saunaõhtu meil oli.

Järgmisel päeval sain kokku Irjega, kellega jalutasime mööda Krillimäe metsaalust ja leidsin ühe tee kus ma veel ei olnud käinud kuigi ise arvasin, et enam vähem teadvat kuhu see tee välja viib – paraku viis see veidi teise kohta ja siis pidime veidi kiirema sammuga liikuma, sest meid ootas ees Viimsi Kino ja film « Kurvilise tee legendid », mis jutustab loo endise aegade eesti rallisõitjatest ja kus korraks vilksab ekraanil ka minu isa  Film oli huvitav ja kellelgi huvi rallisõidu vastu siis soovitan seda filmi kindlasti vaadata.

Minu järgmiseks sihtkohaks oli Montreal. Lend möödus vaatamata suurele hulgale hindu ja aasia eritoitudele siiski hästi – üllatavalt ei olnudki pardal enamuses prantsuse keeles suhtlejaid vaid pigem siiski ümberistujad Indiast, Pakistanist ning Bangladeshist. 

Kohale saabusime õhtul ning kohe kimasin magama, et järgmisel hommikul suunduda Mount Royali otsa – sinna jalutades kohtasin tänaval ühte prouat, kes oma rindu paljastas ja nendega liputas. See tekitas minu sees arutelu teemal, et kui meesterahvas on liputaja siis kes on naisterahvas kes rindu paljastab ja neid möödujatele eksponeerib?

Mount Royal oli aga ilus ning park seal ümber veelgi ilusam. Ronisin esmalt mööda treppe vaateplatvormile ja uudistasin siis linna ühelt poolt, ja siis jalutasin mööda erinevaid teid pargis, mis mäe jalamil asus, ning vaatasin vaateid linnale ka muudest külgedest.

Siis leidsin ühe toreda kohviku, kus veidi istusin ja ilma ning inimesi uudistasin, ning tegin veel väikese tiiru linna peal. Paar asja jätsin ikka järgmiseks korraks ka, et oleks mida uudistada.

Meie tagasilend hilines pikalt kuna meie lennuk, mis saabus Londonist oli vahetult peale õhkutõusu sealt saanud välgutabamuse. Kuna miskeid koheseid vigu ei esinenud, siis jätkati lendu Montreali poole, kuid maandudes tuleb sellistel juhtudel lennuk millimeetri haaval läbi vaadata, et ei oleks tekkinud miskeid mikropragusid mis ühel hetkel hakkavad lendamist segama. Seega, lükati lendu edasi ja meie saime veidi pikemalt hotellis aega veeta. Midagi lendamist segavat ei leitud ja peagi asusime meiegi Londoni poole teele.

Londonisse jõudes suundusin oma sõbranna Zaida juurde, kuna mul oli vaid paar vaba päeva ja siis veel üks tripp, siis ei hakanud koju minema vaid jäin paigale. Zaida võttis mind lahkelt vastu ning lubas mul veidi magada, sest õhtul tulid külla kaks kolleegi, nemad veel endiselt lendavad, vaid Zaida on siis muudele jahimaadele läinud. Zaida oli valmistanud suurepärase kolmekäigulise õhtusöögi ja meil Marco ning Alexiga polnud muud teha kui vaid nautida. Juttu muidugi jätkus pikemaks ja väga tore oli.

Järgmisel päeval käisime Zaida kodurajoonis jalutamas, jalutasime Madonna koduväravast mööda ja vaatasime kui pikalt võtab aega, et turvamehed kohale tulevad…tulid üsna ruttu meid uudistama  

Ning õhtul suundusime teatrisse ja enne seda restorani. Leidsime ühe toreda itaalia resto kus siis pastat mugisime ja loomulikult veini jõime. Teatris vaatasime etendust August, mis rääkis siis Windrush generatsioonist, ehk siis asumaadest Suurbritanniasse saabunud inimestest, kellele nii 50 aasta möödudes järsku teatati, et nad ei ole UK kodanikud ja nad saadetakse riigist välja. Tõestisündinud lugu ja väga huvitavalt lahendatud ühe koomiku poolt. Peale etendust võtsime veel väikese joogi ja arutasime asju. Nii tore oli! Õhtul koju jõudes vaatasime veel miskit filmi aga mina jäin küll üsna ruttu seal teleka ees magama, nii et sellest filmist ei tea ma suurt midagi.

Järgmine päev suundusin ühe teise tuttavaga kokku saama, Windsori kuna polnud seal ammu käinud. Sõime koos lõunat ja arutasime maailma asju – uut kuningat ning loomulikult Ukraina sõda, jne. Kuna minu järgmiseks tripiks oli vahepeal saanud Delhi ja see sihtkoht saabus sinna alles peale minu kodust lahkumist, siis mu kohvri sisu just ei vastanud sealsetele vajadustele – mul puudus trikoo ja ka sandaalid. Seega suundusin nüüd väikesele osturetkele – ma ei tahtnud eriti raha kulutada kuna mul ju kodus oma 2 trikood ja mõni paar lahtisi kingi, seega lootsin, et kui mulle midagi väga hea hinnaga vastu vaatab, et siis need asjad tulevad minuga kaasa, kui aga hinnad ei ole nii soodsad, siis katsun oma kohvri sisuga hakkama saada….Leidsin omale aga 12 naelase trikoo, mis kõlas suurepäraselt, ning 8 naelased sandaalid – no nendega ei saa ju eksida ja seega need minuga kaasa tulid. Ja nii ma nende uute vajalike esemetega järgmisel päeval Delhi poole suundusin. Sellel lennul on meil pardal ka kohaliku keele rääkijad, kes on nendel reisidel lausa hädavajalikud oma soovituste ja nõuannetega kohalike kommete ja kultuuri osas, ja et kuidas ja millisel järjekorras asju pardal teha. Samuti annavad nad meile head nõu, et kus süüa, kus massaaži minna, mida vaadata ja kus erinevaid sisseoste teha. Nii et täiesti hädavajalikud nõuandjad!

Delhisse jõudes olin ma trikoo üle väga õnnelik kuna Delhis oli ametlik ilmaennustus lubanud +42 kraadi! Ja kõik need nelikümmend kaks kraadi olid ka kohale saanud tulla. Istusin nendega koos basseini ääres ja tegelikult olin ma positiivselt üllatunud, kuna ma olin arvanud, et seal on kogu aega ühtlaselt niiske kliima kuid sel hetkel oli kuiv periood ja seega oli ka kliima suhteliselt kuiv. Pikalt ma seal basseini ääres muidugi olla ei jaksanud. Tegin siis oma konditsioneeritud toas väikese une ja siis suundusin Akshardham templis – olin seda pilti lennujaamas näinud ja see tundus ilus, ning seda olid soovitanud ka meie kohalikud meeskonna liikmed vaadata. Sinna oli nii 40 minutit autosõitu, mille käigus sai ka ümbrust uuritud. Templisse sisse telefonidega ei lubatud, need tuli jätta väravas asuvasse väikesesse valvurimajja, kus telefonide äraandjast pilte tehti, et siis tagastada need samale inimesele. Kõge selle taga oli loomulikult ohutus, kuna paar aastat tagasi oli keegi templisse tulnud telefonis olnud pommiga ja selles plahvatuses sai surma 32 palvetajat – seega nüüd soovitakse seda ära hoida ja telefonid on parem kokku koguda, sest siis on ju sees turvalisem – iseasi kas seal telefone ära andes või neid tagasi saades siis eriti turvaline olla on…

Tempel oli ilus ja nikerdarud, ning igal juhul vaatamist väärt. Ja kindlasti oleks olnud ka pildistamist väärt aga soetasin siis hoopis postkaardid ja saatsin osadele lugejatele need 

Templist välja saanud, ja oma telefonid tagasi saanud, üritasin läbi murda tuk-tuki juhtide piiramisrõngast ja tellisin endale ikkagi Uberi, et tagasi suunduda hotelli. Seal sõin väikese curry ja käisin veel bassus ujumas, ning siis oligi aeg päriselt magama asuda. Hommikul suundusime tagasi Londonisse ja mina sealt edasi koju, kus mind ootasid Anneli ja Lexi – loomulikult minu Tallinna lend hilines, nii et nad pidid mind seal üsna mitu tundi ootama. Nad tulid nimelt paari vaba päeva kodumaale veetma ja kuna nad saabusid veidi enne keskööd ja mina pidin saabuma veidi peale keskööd, siis pidime koos suunduma Viimsisse…Koos suundusime küll, kuid kell oli veidi rohkem kui veidi üle kesköö. Hakkasime suht ruttu magama ning hommikul kui mina ärkasin, oli maja juba tühi. Olin siis veidi aega üksi kodus ja tegin igast asju mida üksi tehes on hea teha. Ning siis suundusin kohvikusse, ja lugesin seal raamatut. Varsti tuli Anneli, kes oli samuti miskeid asju ajanud ja me suundusime koos teatrisse – vaatasime etendust Emigrandid – see oli väga hea ja huvitavalt lahendatud vahetuvate osatäitjatega etendus.

Järgmisel päeval olin mina hooldekodus tööl, ja Anneli suundus oma maakoju Üdrumale. Lexi aga oli Miaga kodune. Hooldekodus oli meil suhteliselt vaikne vahetus, veidi veel möllas seal vahepeal päris suuri laineid löönud kõhuviirus aga keegi vähemalt ei oksendanud enam vaid inimesed olid lihtsalt veidi nõrgemad ja seega pikutasid tavapärasest rohkem. 

Hommikul tulid Anneli ja Mia ning loomulikult Lexi mulle järgi ja me suundusime Nõmme Gümnaasiumi poole, et Mia viia ühinema klassiekskursiooniga. Lexi vaatas küll väga kurva näoga, kui Mia bussi peale läks. 

Meie aga suundusime SuperAlko poodi, kus meie olime kohal paar minutit enne kümmet ja sealt juba väljusid suurte korvidega ostlejad…ei saanudki aru, et kas meil on miski uus seadus või on seaduses alati miskid erandid. Meie ootasime igal juhul korralikult kella kümneni ja alles siis astusime uksest sisse ning alustasime oma sisseoste tegema. Eriti tore oli see, et enamus sortimenti oli ka proovida võimalik.

Edasi suundusime me Anneliga Viimsi Rimisse, sest just seal poes olid meie kohvikapslid eriti hea hinnaga…soetasime terve riiuli tühjaks! 

Ja peagi oligi aeg käes, et Anneli ja Lexi suundusid laevale ja oma koju.

Mina aga lõpetasin oma nädala Erkiga teatrisse minekuga – seekord vaatasime Draamas Tunnike rahu etendust, mis oli üsna naljakas ja tore oli näha, et vana kooli näitljejad kõik laval olid.

Õhtul koju jõudes tabasid mind hirmsad külmavärinad ning kõhulahtisus. Pakkisin end paari teki sisse ja lootsin, et ehk magades läheb üle – paraku sain ikka öösel omale kõrge palaviku ja hommikuks nõrkuse, nii et ei suutnud terve päeva jooksul voodist tõusta – loomulikult pidin ma tol ilusal laupäeval hooldekodus tööl olema ag seda ma küll teha ei suutnud. Magasin enamuse päevast ning keskendusin parenemisele. Õnneks ei hakanud ma oksendama ja ka kõht ei olnud hullult lahti. Aga nõrkus oli üsna kõikehaarav. Järgmisel hommikul olin juba veidi suuteline istuma ning peale lõunat jaksasin isegi veidi ringi liikuda.  

Uut nädalat alustasin Julia juures ja sain omale uue maniküüri ning õhtul kohtusin Kätlini ja Jeziga Noa restos. Ilm ja õhtu ning päikeseloojang olid väga ilusad ja nii tore oli jutustada. 

Veel jõudsin ühe kiire vahetuse teha hooldekodus ning üks proua palus, et ma ta järgmisel päeval hambaarsti juurde sõidutaksin – kuna see on nii tore proua, siis ega ma kade ka ei ole ja nii ma temaga kihviku juures käisin. Proual tõmmati üks hammas välja aga ta oli selle juures väga vapper ja peagi olime tagasi hooldekodus.

Ja veel enne äralendu sain kokku Reeda ja Külliga, kellega õhtustasime Kohalikus, ning siis jalutasime Külli kodurajoonis, mis on väga suuresti ehitisi juurde saanud aga õnneks ka haljastust ja pingikesi ja raamatulaenukapike oli seal ja skulptuuride allee….nii et väga ilus! Ning õhtu lõpetasime veel ühe veiniga Külli juures ;)

Edasi saabus minu Singapur-Sydney.

Lend oli selline hea ja kerge, kui nii ühe lennu kohta öelda saab. Purser ehk siis Inflight Manager oli vana tuttav noormees Neil, kellega ma olen sattunud koos lendama üsna mitmel korral. Temaga on suhteliselt lihtne – ta on küll nõudlik aga ta seletab alati briifingul ära oma nõudmised ja kui neid järgid, mida peaks nagunii järgima kuna ta nõuab vaid seda mis meil nagunii protseduurides kirjas, siis oled ta parim sõps  Miskeid vahejuhtumeid meil ei olnud ning peale pea 14 lennutundi olimegi Singapuris. Mina suundusin suhteliselt kohe magama, sest varahommikul kohtusin Wendy ja tema abikaasa Sandyga, kellega suundusime esmalt hommikust sööma ja siis väikesele jalutuskäigule, ja väga-väga palav oli! Maabusime oma jalutuskäiguga Marina Sandsi juures, kus sõime lõunat ja jahtusime veidike konditsioneeritud ruumis, ning siis mina suundusin Gardens-by-the-Bay’sse kus mul jäi uudistamata Cloud Forest miskist eelmisest külastusest, kuna see hoone oli siis kinni. Seega uudistasin nüüd seda. Ega ma eriti aru ei saanud miks selle nimi Cloud Forest oli, sest väga pilvi seal ei olnud kuigi ma neid lootsin kohata. Parim vaatamisväärsus terves Gardens-by-the-Bays on siiski Treetop walk, mis on siis sild kahe kõrge kunstpuu vahel.

Edasi olin juba suhteliselt väsinud ja suundusin hotelli ja veel basseini äärde ja ujuma. Ning loomulikult ei tulnud mul öösel und. Järgmise päeva olin suhtelsielt hotelli lähistel, bassein ja ujumine ning veidi jalutasin meie ümbruses ning õhtul suundusime Sydneysse. Lend oli nüüd juba pungil täis, ja vabu kohti oli vaid paar. Kohale saabusime väga varajasel hommikutunnil kui kraadiklaas näitas vaid 10 kraadi. Suundusin väikesele unele ja lootsin, et küll ma varsti üles ärkan ja siis vaatan mis teen, et kas Manly või miski muu sihtkoht, kuid paraku vajutasin kella kinni ja ärkasin kella kahe ajal päeval. Siis sain kokku hoopis kolleeg Elleniga, kellega jalutasime Botaanikaaias, ning siis edasi jalutasime läbi linna Darling sadamasse, seal sõime ja ootasime millal kell 18.00 saab, sest siis süüdati kõik tuled ning valgusinstallatsioonid, sest käimas oli Sydney valgusfestival Vivid. Algul me hästi ei saanud aru, et mis ja kus toimub ja millisel kellaajal aga kella kuuest kui kõik tuled süüdati siis muutus kõik mitte ainult ilusaks vaid ka selgemaks. Jalutasime siis mööda ookeanikallast kuni ooperimajani ja uudistasime kõiki installatsioone mis sinna vahele jäid. Ja ooperimaja oli ka eriti uhketes värvides ja tuledes. Nii, et see oli üks igavesti uhke festival. 

Järgmist hommikut alustasime väga vara ning suundusime päikesetõusu ootuses ooperimaja juurde veidi peale kella kuut hommikul – enne päikest oli väga paljutõotav roosakas valgus taevas kuid päikesetõusuks oli see veidi laiali läinud, nii et paremate värvide nägemiseks peame seda miskil teised hooajal kordama.

Siis sõin hommikust miski kontorihoone allkorruse kohvikus ning jõudsin veel veidi magada enne kui alustasime tagasilendu Singapuri. Jällegi oli lennuk täiesti pungil täis, üsna mitu istet ei töötanud korrektselt kuid kahjuks ei olnud meil ka neid inimesi kuhugi mujale istuma panna, nii et palju oli vaja tegeleda seletamise ja vabandamise ning miskit isetegevusliste parandustöödega. Õnneks jõudsime siiski ohutult Singapuri.

Hommikut alustasin jällegi eriti vara – sain kokku Wendyga kellega seekord suundusime Malaisia piiri äärde – see ei ole küll Singapuris miski eriti keeruline teekond, sest pea kogu riik asub ju Malaisia piiri äärel – Sunghei Buloh Wetlandi parki, kus hakkasime krokodille jahtima – ja õnneks ühte ka nägime – ilm oli küll väga kuum ja mida keskpäevale lähemale me liikusime, seda kuumemaks läks.

Enne lõunat olid meil küll matkasammud tehtud ja suundusime väikesele lõunale ning siis igaüks omi asju ajama – mina basseini ja veidi magama ning õhtul saime uuesti kokku, seekord liitusid meiega ka Wendy abikaasa Sandy ning nende sõber Klaus, ning me suundusime neljakesi Taiwani restosse õhtust sööma – see oli väga maitsev ning juttu ja nalja sai ka rohkelt – hr. Klausil oli just juhtunud avarii ning tal oli paar murdunud ribi ning veidi nihestunud käsi, mis siis kaelas rippus aga avarii oli siis selline, et tema sõitis motikaga ja miski väiksema – õnneks oli väike – kaubiku juht keeras lihtsalt üle rea talle otsa ning kannatajaks oli loomulikult Klaus – kaubiku juht isegi ei peatunud…

Loodetavasti Klaus paraneb sama kiiresti kui need vigastused talle ka tekkisid!

Järgmisel hommikul ootas meid aga vihmasadu kuid vaatamata sellele suundusime kolleeg Elleniga tüüpilised Peranakani maja muuseumisse – seal ootas meid giidiga tuur ja see oli väga tore. Väga lahe oli seda maja ka seestpoolt näha, ning aru saada kuidas seal elu käis. 

Siis jalutasime tagasi hotelli suunas läbi China Towni ja uudistasime sealset paari templit ning siis jalutasime veel mööda jõeäärt kuni saime oma koduse ostukeskuseni, kus mina suundusin Uniqlosse ning veel paari poodi ja siis leidsin ühe toreda kohviku, kus veidi sõin ja kohvi jõin ja peagi oligi aeg hakata riidesse panema ja tagasi lendama hakata.

Londonisse jõudes suundusin Helsingisse ja sealt kohe Tallinna – kuigi see lend hilines kohe uhkelt sel päeval aga sain ikka uhel hetkel koju ja Kris ja Mia tulid mulle vastu.