Juuni

Laupäeval oli meil perepäev ja tegelesime erinevate koduste asjadega ning siis kammisime läbi ühe kaltsuka ja teise ning käisime söömas kohas nimega 13 lauda, mis oli väga tore!

Pühapäeva hommikul suundus Kris oma klassiga Prangli saarele – ta on meil ju klassijuhataja – ning teel sadamasse tekkis meil idee, et ma lähen ka kaasa. Prangli on ju tore nagu väikesaared ikka. Lapsed olid muidugi õnnelikud, et said vanematest eemale ja jooksid niisama ringi, ning kui me neile pakkusime, et teeme nüüd väikese jalutuskäigu saare tippu, siis nad arvasid, et ühel puus valutab ja teisel on miski teine viga ja ega keegi eriti jalutada ei viitsi. Me siis läksime Krisiga kahekesi jalutama ja lapsed jäid oma haigete puusadega edasi majutuse ümber jooksma ning võrku mängima ;) Õhtul suundusin mina tagasi mandrile ning Kris jäi lastega saarele puhkama. 

Jõudsin veel loomulikult olla hooldekodus tööl, kuna olime tööl koos Raineriga siis sai nalja palju ja ka töö tehtud. Vanainimesed olid roosad ja rõõmsad.

Edasi saabus minu jaoks uus sihtkoht, ehk et oma lennufirmaga ei olnud ma seal veel käinud ja see sihtkoht oli Hong Kong. Lend oli loomulikult pungil inimesi täis, ühe kolleegi kaaslane oli isegi jump-seatil – mis on muidugi eriti ebamugav viis oma 14 tunnist lennureisi mööda saata. Kuid vaatamata sellele oli Sarah üsna rõõmus, et Hong Kongi jõudis. Järgmisel päeval suundusimegi koos kolleeg Elleni – kellega me olime ka viimasel Singapur-Sydney tripil koos olnud, ning koos tema kaaslase Sarah’ga suure buddha juurde. Teekond sinna oli väga erinevate liiklusvahenditega – takso, metroo, siis 25 minutit köisraudteed üle mere ja kiirtee ja mäest üle ning peagi olimegi juba Buddha külakeses. Ronisime mööda treppe ja uudistasime vaateid ühelt ja teiselt poolt ning siis uudistasime ka lähedal asuvat kloostrit ning sõime kohalikus lõunapaigas nuudleid. 

Peale väikest kehakinnitust suundusime aga matkarajale ja sammusime buddhast teisele poole alla mäge ja selgus, et Ellen ja Sarah mõlemad kardavad ämblikke ja kuna rada oli suhteliselt üksik – me ei kohanud kedagi sel rajal, siis oli ämblikke kõvasti ja neist enamus olid teinud ka üle raja parasjagu meie peade kõrgusele omad rajad – seega käisin mina kõige ees ja muudkui murdin neid ämblikkevõrke, et siis Ellen ja Sarah miskeid paanikaatakke ei saaks 

Rada oli tore ja olude, ehk siis ämblike mõjul me läbisime selle nii ruttu et see oli ilmselt minu täielik rekord vahemaa läbimisel.

Mäest alla saades jõudsime miski huvitava James Bondi fimidest nähtud reservuaarini, kus ilmselgelt oli peidus miski suurem satelliit. Meie aga ei jõudnud satelliiti ära oodata vaid suundusime bussi peale ning sellega uuesti metroo peale ja oma saarele tagasi. Sealt jalutasime mööda mereäärt kuni oma hotellini ja kohtasime kahet suurt vanniparti, kes ujusid Victoria sadama juures ja kes sümboliseerisid “twice the fun, double the happiness” ehk siis kahekordselt rõõmu, topelt õnne ning tõid seega Hong Kongi uut põnevust nagu kunstnik ise oma projekti kommenteeris. Pardid olid tõesti suured ja toredad. Uudistest kuulsime hiljem, et samal päeva õhtuks sai üks partidest kuumarabanduse ja paraku hakkas õhku välja laskma ning ta lasti tühjaks 

Meie leidsime omale midki toreda söögikoha kus teenindaja andis meile miski kohaliku supi, et seda peab sööma, siis püsite noored – supp nägi välja nagu nõudepesuvesi aga maitse oli hea. Ning peagi oligi päev juba öösse vajunud ja oli aeg hotelli poole lonkida.

Hommikul suundusin mina Victoria mäetippu, loomulikult jala. 550 meetrit ja üsna raske oli see, eriti keeruline oli veel linnavahel aga ega keegi teine seal jala ka ei käinud. Siis muutus ümbrus ning olin veidi rohelisemas ümbruses, miskis pargis ja seal oli muidugi paar jooksjat, kes siis kas lihtsalt miskeid kiirenduslõike jooksid või siis kimasid samuti tipu poole. Peagi aga saingi juba turistide ridadesse end sulandada ja olin juba vaateplatvormide juures. Seal tegin tipu ümber ringi, pilte siit ja sealt ja siis ronisin ikka päris tippu ka – paraku ei olnud seal isegi silti, et see ongi Victoria tipp, oli lihtsalt väike muruplats. Istusin seal lauspäikese käes veidike ja suundusin siis tagasi turistide vaateplatvormile, vahetasin matkariided kleidi vastu ja asusin turistiks, käisin vaateplatvormil, uudistasin vaadet mis oli muidugi väga tore. Siis leidsin söögi-joogikoha kus siis kirjutasin postkaarte – mis muidugi siiani pole veel saabunud - siis sõin nuudleid ja jõin euroopa veini peale ja peagi oligi aeg trammiga mäest alla sõita – see oli ka üks tore üritus.

Järgmisel päeval jalutasin veidike linnavahel, käisin paaris poes ja leidsin ühe turu, kus soetasin omale uue koti, ning siis veetsin veel aega basseini ääres. Ja vastu ööpimedust oligi aeg suunduda lennule Londonisse, ja mina sealt edasi Tallinna.

Järgmisel päeval olin juba hooldekodus tööl, kus kõik olid veidi täiskuu ootel või muud moodi mõjutatud erinevatest kuufaasidest, ja seega oli üsna huvitav. Aga saime hakkama, veidi nalja ja saab enam-vähem igast murest üle.

Nädala keskel saime kokku emad-tütred pundiga, seekord olime restoranis Võru, mis asub Pirita tee alguses ja kus oli väga tore. Meie liitus ka tädi Laine, kes oli tore üllatuskülaline. Ja nagu ikka nalja sai palju ja söögid olid väga head.

Järgmisel päeval käisin teatris, vaatasin Musträstas nimelist etendust. Oli selline raske teema aga väga hästi mängitud. Igal juhul soovitan vaadata !

Siis tuli meile Lexi külla, kelle ema ja isa koos kasulapsega läksid Üdrumale, ning Lexi jäi Mia hoida. 

Mia käis Lexiga rannas, kus Lexi oli väga huvitatud ühest krokodillist, mis oli väikesel posisil kaasas – kahjuks Lexi seda krokodilli ei saanud lähemalt vaadata. Ei saanud lihtsalt aru, et misk poiss koerterannas oli – koerad ju inimeste randa tulla ei tohi aga siis lapsed koos oma täispuhutud krokodillidega võivad aega veeta koerterannas ja neid seal segada.

Nädalavahetust alustasime emaga Naissaarel, elamusmaratonil osaledes. Meiega oli ka Irje – meil Irjega oli nimelt pool saarest eelmisel maratonil juba läbitud, seega nüüd tegime väiksema otsa ehk siis 10 km raja, mis viis meid saare läänenurka. Irje tempo oli veidi kiirem kui ema oma, seega ta kimas ees minema ja meie emaga jalutasime uhkelt viimastena – meiega olid veel paar osalejat kellega me viimaste kohtade eest võitlesime – minu 10 km aeg oli igal juhul pea 20 minutit kehvem kui 21 km aeg paar aastat tagasi  Aga väga ilus oli see saar ! Ainuke mure oli, et kui meie 10 km rajal tulid kilomeetrisildid 11 ja 12, siis ema lubas mind juba maha lüüa, sest ta kartis, et oleme tegelikult 21 km rajal…

Õhtul toimus Haabneeme rannas piknik, kuhu saabusid ka Kaili ja Rainer – Rainer leidis merest miski usbeki kellega koos ta siis tegi Tinderi pilte…nalja sai palju ning lõpuks tuli piknikule ka Lexi.

Pühapäeval käisime Mia ja Lexiga Rohuneeme rannas ning siis Coccodrillos söömas, sinna saabusid ka Reet, Rhea, Hera ning Anneli ja Lorena.

Ning jõudsin veelkord hooldekodus tööl olla – osad kliendid juba küsisid, et kas ma olen lendamise unustanud, et muudkui nende juures olen – ma ütlesin et üks vahetus veel ja siis te ei näe mind mitu aega kohe.

Teisipäeva õhtul käisime Kätlini ja Jezi ja Miaga discgolfi mängimas. See on üks väga tore ajaveetmise ja jutustamise vorm – veidi kätetööd, veidi sihtimist, veidi jalutamist ja mis peamine kõik toimub metsavahel.

Siis olin jällegi päeva hooldekodus ja õhtul käisime ujumas Rohuneemes.

Ja vahetult enne jaanipäeva alustasime Miaga reisiteekonda, esmalt laevaga Helsingisse kuna tundus, et kõik Tallinnast väljuvad lennud on pungil täis ja olid ka, ning siis lennukiga edasi Londonisse, kus me ööbisime ja hommikul suundusime New Yorki. Jaanipäeva lõke oligi meil siis Suure Õunas, kuid pigem oli see udu kui lõke – sest udu oli nii uhke, et ega pilvelõhkujate tippe ei näinud. Meil oli aga bronnitud One Summit Vanderbilti külastus ja seda me ka vaatamata udule tegime. Hoone on siis uusehitis, mis on kohe Central Stationi kõrval ning mille 3 viimast korrust on üleni klaasist, ja külastajatel palutakse tulla pükstega, et ei oleks hilisemaid pretensioone – lisaks antakse kõigile jalga mustad sussid, et mitte põrandaid kriipida. Istusime veidi siis pea iga akna all, lootes et ehk udu veidi liigub ja vahepeal oli juba isegi sinist taevast näha, ning sealt tundsime isegi mõned kõrghooned ära. Veel jõudsime samal õhtul Rockefeller Keskusesse ja Times Squarele ning ka Uniqlo poodi.

Järgmist hommikut alustasime vana aja ameerika dineris, pannkookidega. Siis suundusime Brooklyni sillale, siis vaade Manhattani sillale ja sealt 9/11 memoriaali juurde, siis jõudsime veel Central Parki ning sealt jalutasime uuesti läbi Times Square’i tagasi hotelli ja peagi oligi aeg hakata tagasilennule end pakkima. 

Londonist saime õnneks Helsinki lennule kus me muidugi ainult magasime ja siis väikeste vangerdustega sai Mia ka Tallinna lennule ja mina jäin Anneli juurde kuna mul oli vaid 2 vaba päeva. 

Järgmisel hommikul lahkus Anneli ja Markku vahetusõpilane Lorena oma koju tagasi, seega olin mina Lexiga kodus kui saabus Jan, kes ehitab Lexile oma aeda, et ta hoovi pealt jalga ei laseks nagu tal vahest kombeks on. Ja mina sain muru niita! Nii tore oli! Ning nagu ikka kui neid koeravalvajaid on mitu, siis lasi koer ikka jalga. Aga Anneli sai ta autoga kätte ja tõi koju häbiposti. Õhtul käis Anneli padelit mängimas ja mina Tervajärves ujumas – oi see on ikka üks tore järv! Seekord oli väga vähe inimesi kuigi vesi oli täitsa soe, ja hüppetornist hüppajaid polnud pea-aegu üldse.

Järgmisel päeval tegime veel miskeid koduseid asju kui Anneli tööd tegi ning õhtul panime kleidid selga ja sõitsime bussiga Helsingisse, et Nora pizzeriasse sööma minna. Seal oli väga tore ja veini voolas ojadena. Ning peale tööd tuli Nora meiega koos Porvoosse, ema ja isa juurde aega veetma.

Järgmisel varahommikul suundusin mina aga lennule Londonisse ja seal ootas mind paari tunni pärast töölend Palmasse – kartsin veidi hullemat aga oli suhteliselt rahulik. Loomulikult tarbiti sinnalennul üsna palju alkoholi aga me saime selle kõigega hakkama ning tagasilend oli selle võrra rahulikum – pigem olid tellimused vaid tee ja kohvi osas. Ning järgmisel päeval läksin koledasse linnaossa Hounslowsse, sest olin kaardi pealt leidnud miski suurema roheala, ning otsustasin selle läbi jalutada. 

Üsna ilus oli ja sealt suundusin Hounslow Primarki, et oma sünnipäeva kleidi juurde kingi leida aga neid kingi mida mul vaja oli, seal loomulikult ei olnud. Seega istusin veidi kohvikus ja vaatasin inimesi ja siis oligi aeg suunduda lennujaama, et jällegi lennata New Yorki. Seekord oli mul jällegi plaan minna Governor saarele ja mul see ka õnnestus – seal oli väga tore! Vaated Manhattanile olid ilusad, saar ise oli väike ja unine ning armas, ning tundus nagu oleks suurlinnast kaugustes kuigi tegelikult olid praamiga vaid 15 minuti kaugusel.

Ning tagasi Londonisse jõudes, ootas mind juba Cara Mi, kes oli lennanud Londonisse sest algamas oli ju Wimbledon.