Aprill

Minu aprill on suhteliselt üheülbaline, nimelt on mul graafikus vaid üks sihtkoht ja selleks on Sao Paolo, seda siis kolmel erineval korral. Ehk et igal oma töönädalal, olen Sao Paolos. 
Esimene neist oli vast kõige rohkem elevust tekitav, nimelt oli meil pardal väljasaadetu, kes saabus koos nelja eskordiga. Pardale tuli ta tagumisest uksest ning loomulikult enne teisi reisijaid. Kohe kui teised reisijad saabusid, hakkas ta hirmsasti karjuma, et ta vabaks lastaks, ning et ta ei taha Brasiiliasse minna kuna seal ta ära tapetakse. Ja nii kuni õhkutõusuni. Enamuse sellest ajast hoidsid kaks eskorti teda kinni ja nii ka õhkutõusul, vaatamata sellele, et noormees oli käeraudades ja vist ka jalaraudadega. Paraku me ei tea mida ta teinud oli, et ta väljasaadetuks osutus. Teised reisijad, eriti lastega pered olid sellest kõigest arusaadavalt üsna häiritud – mõned saime teistele vabadele kohtade ümber istudada, kuid seda kisa oli kuulda pea igasse lennuki nurka. Peale õhkutõusu oli aga rahu maa peal, sest siis polnud lugupeetud väljasaadetul ju enam mõtet kisada kuna rattad olid maast lahti ja välja enam poleks saanud. 
Minul oli plaanis Sao Paolos külastada Ibirapuera parki ja selle plaani ma ka teoks tegin. Park oli üsna suur, tegin seal sellise väikese 10 kilomeetrise ringi ja vaatasin umbes poole pargist üle. Kahjuks oli suletud sealne Jaapani pargiosa, mida ma oleksin väga näha tahtnud. 

Veel üks tähelepanek nii linnapildist kui eriti sellest pargist oli, et väga palju oli vene rahvusest inimesi – neid on üldse väga palju mööda ilma laiali!
Ning nagu ikka soojadele maadele kohane, tutvusin basseiniga, ning jõudsin veel niisama mööda linna jalutada. 
Tagasilend möödus ilma vahejuhtumiteta, ainuke mure oli, et pardal võiks olla paar keeleoskajat, sest miskipärast tagasilennul Londoni suunas, on reisijate seas ehk 5 inimest kes aru saavad inglise keelest, teistega saab suheld vaid portugali keeles, mida aga meist keegi ei osanud. Õnneks ei olnud miskeid erijuhtumeid, ning kehakeelt appi võttes saime oma tavapäraste asjadega hakkama. 
Tagasi Londonisse jõudes, suundusin Helsingisse. Kuna mu vabad päevad, mida ei olnud eriti palju, langesid ajale kui Annelil oli vaja koerahoidjat, siis jäingi hoopis Porvoosse Lexiga aega veetma. Anneli tuli mulle lennujaama vastu ja esmalt veetsime koos kvaliteetaega ostukeskuses, kuna ootasime millal saabub minu pere : ehk siis Kris koos Mia ja Cara Miga, kes kuuldes, et ma hakkan koera hoidma, soovisid sama teha. Korjasime siis kõik autosse, ning loomulikult Lexi oli ka, ja siis suundusime Porvoosse koos aega veetma. 

Järgmisel hommikul viisime Anneli spordikooli, kust tema suundus siis turniirile ja meie kimasime koos Lexiga Porvoo peale jalutama. Lexile väga meeldis vanalinnas ja ka mäe otsas vaadet vaadata, ning kui me veel kohvikusse suundusime, siis see meeldis talle kohe eriti. Ja kuna oli Suur reede, sisi käisime ka kirikus, loomulikult koos Lexiga.

Tahtsime ka ujuma minna, minu lemmikusse Tervajärvi aga sinna kohale jõudes saime aru, et sinna me ei saa kuna järv oli täiesti jääs. Lexi oli muidugi õnnelik ja jooksis järve peal kiiremaid ringe. Käisime vaatamas teist järve, kus oli tehtud talisuplejatele vaba vesi aga seal parasjagu ujus üks proua ja kuna ta oli nagu kala vees, siis me ei julgenud teda segama minnagi.

Õhtul käisime saunas, ning siis mängisime ühte toredat Eesti mängu, mida me polnud enne näinud aga Annelil, kui korralikul kodumaa patrioodil, on alati huvitavad mängud riiulil olemas  Lexi osales ka muidugi saunasessioonil – istus teisel pingiastmel ja muudkui ähkis aga välja keeldus minemast. Lõpuks tõstsime ta lihtsalt seal lavalt alla ja panime duširuumi jahtuma.
Hommik oli selline rahulik ja enne varalõunat suundusime kaltsuka tuurile - sama mõte oli muidugi tervel Porvool aga miskid ostud siiski tegime ja enamustele kaltsukatele saime ikka põhjaliku tiiru peale. Lõunaks sõime kuulsaid Porvoo Tai nuudleid, mis olid endiselt väga head,  ning kui koju saabusime, siis oli Lexi kõik joped nagist alla võtnud ja põrandale laiali laotanud - läksime siis temaga mänguväljakule, kuid seal ta eriti joosta ei viitsinud. 

Pühapäeval suundusime aga Helsingisse ja saime kokku Noraga, kes tegi meile väikese linnaekskursiooni ja siis nautisime päikest kesklinna kohvikus ning peagi oligi aeg osadel minna laeva peale ja mina suundusin tagasi Porvoosse, kuhu saabus peagi ka Anneli, kellega me nüüd koos aega veetma hakkasime.

Esmaspäeva lõuna ajal suundusin mina lennuki peale ja mind ootas ees Sao Paolo nr. 2 - meeskond koosnes eranditult sel sajandil sündinud kolleegidest, kuid mõni neist oli väga tore, lennul oli jällegi kolm väljasaadetut kuid seekord oli nendeks ema koos kahe väikese lapsega, ilma eskordita ja miskeid probleeme sealt ei tulnud.
Kohale jõudes tegin plaani, et suundun magamise asemel hoopis basseini äärde ja nii mul see esimene päev möödus: bassein, väike uni ja siis õhtusöök, milleks oli suurepärane tuunikala! 
Keset ööd sain pangalt sõnumi, et seoses turvariskiga suletakse mu pangakaart. Üritasin küll pangaga suhelda aga variandid mis mulle pakuti, paraku ei töötanud ja seega mu kaart kinni pandi. Seega ei saanud ma oma plaanitud matkarajale minna kuna mul ei olnud kaarti millega takso eest tasuda ja ma lõin käega sellele matkarajale, selle asemel suundusin hoopis basseini ja siis väikesele ümbruskonna jalutuskäigule :)
Viimasel päeval leidsin veel varahommikul ühe toreda kohviku, kus üks noormees suhtles vabalt inglise keeles - need kohad tuleb Brasiilias lausa suure ristiga kaardile kanda, sest neid ei ole palju :) 

Ning õhtu eel suundusime tagasilennule Londonisse ja mina sealt edasi Tallinna. Kodus oli meil külas taksikoer Frankie, kes igaks juhuks ukse juures eriti kaugemale ei liikunud – sest äkki perenaine tuleb ja siis ta ei olegi kohal kui koju minnakse. Lisaks ei ole Frankie eriline jalutaja kui perenaine Laura just kohal ei ole. Seega peab teda vahest veidi süles tassima. Ema tahtis temaga minna raamatukokku, et raamatut ära viia, kuid juba hooldekodu nurga peal Frankie keeldus edasi liikumast ning heitis pikali maha ja vaatas kurva näoga kodu poole. Ema üritas teda veidi edasi sikutada aga loobus siis ja tõi koera koju tagasi ning läks siis ise raamatukokku.

Järgmisel päeval olin kohe hooldekodus tööl, seekord vaid 12 tunnises vahetuses. Enamus prouad-härrad olid oamdel kohtadel, ning päev möödus kiirelt nagu sealsed päevad ikka. Õhtul käisime Krisi, Mia ja Frankiega päikeseloojangut uudistamas – Frankiet pidi küll vahepeal süles tassima, sest ega see ilma Laurata jalutamine talle ei meeldi 

Ning nädala lõpetasime Mia krossivõistlusega Pirita metsas, kus ta saavutas esimese koha!

Uut nädalat alustasin vereprooviga – kuna mul on üsna tihti ohatis, ja ma sellega pöördusin arstitädi poole, tema kirjutas mulle aga tabletid ning peale seda soovis, et ma ka vereproovi teeksin. Ja nii ma siis verd andma suudnusin. Loomulikult oli see täiesti terve inimese oma! Kuid ohatis tuli juba järgmisel päeval uuesti külla  Peale vereproovi sain kokku kinnisvarahai Itaga, kellel on uus projekt käsil – jällegi üks kole väike korter, mis Itiku nägemuse järgi saab varsti ilusaks. Esmalt muidugi peab seal veidike tööd tegema ja seda me koos suundusimegi tegema. Nagu Itikul kombeks, siis korterid valib ta majadesse kus lifti ei ole, ning loomulikult parima vaate oammiseks on need korterid ikka viimasel korrusel. Nagu ka see – neljas korrus, ilma liftita ja Ikea pakid à 28 kg….Nii et ajaveetmine Itikuga on väga tore!
Edasi saabus hooldekodu tööpäev, seekord tavaline vahetus, ehk siis 24 tundi. Kõik möödus täitsa rahulikult, ning vanainimesed olid rõõmsad ja rahulikud.
Kesknädalal käisin hambaarsti juures, sel korral kivi eemaldamas – esimest korda elus ja see oli üsna huvitav elamus. Siis viisin kohvri rataste vahetusse – sest üks ratas keeldus minuga koos töötamast – see ei ole minu ilus uus kohver vaid üks vana mida ma kasutasin väikese kohvrina – proua kohvriparandaja juba tunneb mind ning paari päevaga oli kohver nagu uus ning sõitis kiiremini kui uus kohver. Õhtul saime kokku Reedaga, kellega jalutasime Maarjamäe ja Lasnamäe nõlval, ning siis tutvustasin Reedale veel Tondiraba parki ning loomulikult käisime Pirita rannahoones astelpaju jooki joomas.
Siis sain veel kokku Kätliniga, kellega jalutasime samuti Tondiraba pargis – Kätlinil oli nimelt vaja tööle samme teha – liikumiskuu oli neil nimelt käsil, andsin oma sammud ka kõik talle 
Ööseks läksin aga tööle – miski haigus oli mõned hooldajad maha murdnud ja seega kutsuti neid appi, kes veel terved Seekord sattusin mitte oma tavapärasesse osakonda vaid osakonda kus ma polnud olnud pea aasta aega – seega oli tuttavaid kliente seal vaid 3, ning teised 33 olid täiesti tundmatud  Ka kolleeg kellega me koos olime öövahetuses, polnud ammu seal osakonnas olnud, kuid tema oli ka päeval tööl ja tegi seega märkmeid, et me öösel aru saaksime kes on kes ja mida neil vaja on. Keset ööd tuli üks härra ja teatas mulle, et miks ma siin magan, et tema toas on keegi võõras mees ja mina siin magan ! Jalutasime siis koos asja uurima – näitasin härrale, et ukse taga on kirjas kaks nime, palusin need tal ette lugeda : üks oli tema oma ning teine oli siis toakaaslane – härra leppis sellega, et tema tuba on siiski kahene ning teine härra elab ka seal  Öö jooksul oli veel paar kella – üks härra soovis kell kolm takso peale minna, üks ei mäletanud miks ta kella andis ja nii see öö möödus. 
Hommikul suundusin Julia juurde, kes tegi mulle uued küüned ja varbad, ning siis suundusin nendega Ita juurde, kappe kokku panema. Nimelt tema ehitusmees juba ootas meie järgi aga meil kummalgi polnud ju aega, et neid kappe kokku panna – õnneks seinakapid läksid meil ruttu aga ühe nurgakapiga nägime veidike vaeva kuid saime temast siiski võitu.
Laupäeva hommikut alustasime Miaga "väikese veeremisega". nimelt oli tal kästud veidike rattaga sõita enne järgmisel päeval toimuvat võistlust ja kuna keegi temaga koos veereda ei soovinud, siis olin mina see kes veerema suundus. Mulle muidugi ei öeldud, et veerema peab, vaid ma panin kohe udjama ja seega olin peale esimest kerget tõusu üsna punane näost. Õnneks tegime väikeseid peatusi: käisime Kätlin aeda vaatamas, siis puhkasime Randvere teeristil, kus suur elektriliin, ning siis korjasime tädi Zeldale karulauku :) Koju jõudes oli mul tagumik nii valus, et ma kartsin et istuda ei saa ma enam kunagi ;) Aga väga tore oli ja kohe jälle veereda vaja, olen kohal, eriti kui ma seda jälle Mia vana rattaga teha saan.

Peale lõunat käisime väikesel Telliskivi jalutuskäigul ja Frenchy Bistroos lõunal, kuhu tuli ka klassivend Erki, kellega mina suundusin õhtul teatrisse, vaatasime Regina Madre etendust – see oli väga hea ja muidugi Kersti Kreismann oli suurepärane.

Pühapäeval oli jällegi Mia krossivõistlus, seekord Keila Terviseradadel, ning sinna tulid Miale kaasa elama ka suur ja väike Siim. Seekord Mia tuli auväärsele kolmandale kohale. 

Ning peale edukat võistlust suundusime oma tädi Zelda sünnipäevale, kes jällegi sain 25+ ;)

Viimast aprilli nädalat alustasime päikesetõusu vaatamisega Tammneemes, seekord ei näinud ühtegi looma, kuid päike oli ikka kohal.

Ning kuna oli koolivaheaeg, siis käisime Mia ja Mulkaga ka Kaja pizzas - see ju koolivaheaja tegevus ;)

Ning enne lennukile suundumist käisin veel juuksuris - mul on nüüd täiesti uus sonks!
Ning siis saabuski viimane Sao Paolo. 
Seekord käisin ära matkarajal kuhu tahtsin juba eelmisel tripil minna, Trilha de Pedra Grande. Rada kulges mööda vihmametsa ning oli terve tee tõusvas joones, ehk siis kokku 280 tõusumeetrit. Ning lõppes see siis vaatega tervele linnale, mis laius üsna suurel maalapil. Rajal olin ma ihuüksi ja kuigi sildid muudkui hoiatasid boamadude ja muude loomade eest, siis ei kohanud ma küll kedagi. Rada algas ühest suurest pargist, ja pärast istusin seal veidi pingil ja uudistasin inimesi ning seal kohtasin ka marmosette ning hanesid, kes samuti korralikult jalutasid radadel. 

Siis külastasin Batman Alley't mis on linnaosa rohkete baaride ning graffitiga kaunistatud majadega.

Ja viimasel Sao Paolo päeval plaanisin basseini ääres veel olla kuid paraku tegi ilmataat oma tööd väga korralikult, nimelt sinnapoole maakera saabub ju talv, nign ilm oli esmalt lihtsalt pilves ja siis hakkas ka üsna hoogsalt vihma sadama. Selle vihmaga lõppeski minu Sao Paolo saaga. 

Koju jõudes suundusin veel viimasel aprillipäeval hooldekodusse, kus oli meil tõeline nõidade öö ;) Tegelikult olid kõik täitsa rahulikud ja ei olnud meil ühtegi nõida kes oleks luua seljas Blocksbergi mäele soovinud lennata 