Juuli

Juulikuu algas siis suure hilinemisega, et Ateenast Londonisse saada, ning nii umbes 24 tunnise hilinemisega sain mina ka koju. Seal ootas mind Mia, kes tahtis Valgehobusemäel läbi sõita oma pühapäevase võistluse rada. Nii me siis pakkisime ratta autosse, ja peagi oli Mia rattarajal, ning mina ujusin miskis tiigis. Mia tegi kaks ringi ja tuli ka ujuma, ning siis pakkisime asjad kokku ja suundusime tagasi kodu poole. Teel leidsime mitu ilusat moonipõldu, kus pidime tegema kohustuslikud pildid. Ning Ita soovituse peale ja seetõttu, et teised meie poolt välja valitud söögikohad olid juba suletud, suundusime Lasnamäele, Ciao Ragazzi restosse. See oli üks väga tore koht! Me olime küll plaaninud oma pizzad kaasa võtta kuid kui me seda kohta nägime, siis otsustasime hoopis seal istuda ja süüa karbist oma pizzasid :)

Pühapäeval olin hooldekodus tööl, üsna kiire päev, nagu ikka, õnneks miskeid erilisi juhtumisi ei olnud. 

Esmaspäeval käisin massaazis ja siis vedelesin rannas: algul koos Krisiga, siis tuli Reet rattaga ja me jätkasime rannatamist. 

Ning siis oli juba aeg tagasi Londonisse minna, et kõigepealt väike Corfu edasi-tagasi lennata ning siis oli mul graafikus San Jose, mis asub Californias. Mul oli plaan teha väike matkaretk linna lähistel asuvas Alum Rock pargis. Kuid sellele plaanile tõmbas vee peale üks mu reisijatest Corfu lennul, kes oli San Josest pärit ja kes oli ka järgmisel päeval minu San Jose lennul. Tema soovitas igal juhul auto rentida ning sõita Monterey ja Carmeli poole. Ja no nii ma siis tegingi - otsisin omale auto, kutsusin kolleeg Marina Lätist ka kaasa ja plaan oligi paigas. Lennul San Josesse, leidsin kohe ühe kolleegi Luigi, kellega me klappisime esimesest silmapilgust, ning loomulikult tuli ka tema kaasa ning veel kolleeg Joe. Nii et meid oli autos 4. Luigi ja Joe olid küll murelikud, et kas ma ikka saan valel pool teed sõitmisega hakkama - ma arvasin, et see on siiski õige pool teed kus sõita ja, et ehk ma ikka saan hakkama :)

Kimasime siis esmalt Montereysse, seal sõime hommikust. Juba seal oli väga ilus kuid ilusad dramaatilised vaated algasid alles peale Montereyd, kui alustasime 17 miili ringi poolesaare tipul. Ring algas golfiväljaku seest, siis kulges mööda ookeanikallast, ning tohutute villade vahel, peatused olid vaatamaks hülgeid, siis maailma enim pildistatud puud uudistamas, ning peagi jõudsimegi Carmeli linnakesse. Me aga jätkasime oma sõitu maanteel number 101, et jõuda veel kahe vaatamisväärsuseni, ehk siis kahe sillani, mis 30ndatel aastatel ehitati ning mis tol ajal olid üsna esimesed maailmas, nüüdseks on need vaid suured rauakolakad kuid siiski ilusate vaadetega. Veidi meenutas see maantee number 101 James Bondi ja seega minu sõpra Lutzi, kes on suur James Bondi fänn ;)

Õhtust sõime Carmelis, mis oli armas, väike ning veidike uinuv linnake, tohutu rannaribaga. Me kõik arvasime, et see oleks tore koht kus vanaduspõlve veeta ;)

Meie autotripp oli igal juhul väga mõnus, nagu oleks puhkusel käinud. Õhtuks minul küll kurk valutas kuid panin selle hotellitoas olnud konditsioneeri arvele ja lootsin, et see kiirelt möödub.

Järgmisel päeval käisime Marinaga uue kunsti muuseumis, mis oli küll osaliselt näituste vahetusel kuid see osa mida nägime on meil nüüd nähtud ning enam sellesse asutusse ei ole vaja minna. Enne tagasilendu jõudsin veel hotelli bassu ääres päevitada ning ujuda. Väga mõnus oli! Tagasilend möödus ilma vahejuhtumiteta ning ka mu kurguvalu oli taandunud. 

Läbi miski ime sain ka koju kuigi kõik lennud olid pungil reisijaid täis.

Koju jõudes külastasin osteopaat Pavelit, kes kuulutas mu selja terveks ja lubas mul lahkelt alati tema poole tagasi pöörduda kui miskeid probleeme peaks selg mulle tekitama. Selle suure uudise peale kimasin kohe randa ja merre – väga mõnus oli !

Siis olin hooldekodus tööl, tundsin end küll hommikul peale Lubja mäest üles saamist veidi väsinuna kuid koroonatesti tehes oli see siiski negatiivne ja alustasin oma tööpäevaga. Meile on tulnud palju uusi töötajaid, kes on nii targad, ja miskipärast kukuvad hirmsasti õpetama, et mida teha ja millal teha ja kuidas teha…see on veidike väsitav, eriti kui oled juba miski rutiini omale sisse rajanud ja selle ka hooldatavatega läbi mänginud. Ühesõnaga oli veidi keeruline vahetus ja seda sugugi mitte seetõttu, et oleks täiskuu olnud vaid hoopis kolleegide tõttu. Hommikuks ei olnud mul aga eriti häält, veidike veel sositasin ja aeg-ajalt tuli ka miski sõna välja…aga siis kui koju jõudsin ei tulnud mul enam midagi kuskilt. Ning seega hakkasin  oma häält ravima ning peamine sel puhul on ju vait olla, ehk siis hakkasin ära tühistama kõiki kokkulepitud asju  Mõnda kokkulepet ma aga ei ei saanud tühistada, nt. saabus Tallinna minu kolleeg lennufirmast Jonathan, kes käis Stockholmi kruiisil ning peale seda veetis päeva Tallinnas – temaga ma pidin kokku saama. Kõigepealt sõime lõunat Kurzes, mis oli tore nagu ikka ning Jonathanile väga meeldis. Tegime väikese Vanalinna jalutustuuri ning ma veidi sain oma giidikoolis õpitut harjutada kuigi väga vaikselt. Aga Vanalinn oli väga ilus !

Käisin ka Miaga kinos, sest seal ju rääkima ei pea vaid saab rahulikult vaikselt olla. Vaatasime Minionite filmi, mis oli täitsa nunnu.

Edasi saabusid Anneli ja Nora, kes lihtsalt naersid kuidas ma midagi rääkida ei saa, ja nii ma siis kuulasin nende reisimuljeid : nad olid olnud Itaalias ning siis Dublinis kontserdil. Ning Tallinnasse oli odavam lennata kui Helsingisse, siis seetõttu nad meile ööbima tulidki, et järgmisel päeval siis laevaga koju minna. Anneli tuli küll ülejärgmisel päeval tagasi, et veidi maal olla ja asju ajada. Minu hääl hakkas juba selle aja peale tagasitulemise märke andma ja ma sain aru, et ma vist ikka saan lendama minna. Anneli tuli meile ööbima ja tahtis mind hommikul lennujaama viia, kuid meie õhtu möödus paari veini ning mõne tantsu saatel – meiega oli ka ühinenud Kris  

Pidu oli selline, et meie oma ema käis meile oma kaks korda ütlemas, et kas me veidi vaiksemalt ei saaks olla…aga no kus Sa siis vaikselt tantsida saad! Varahommikul suundusin ma siiski taksoga lennujaama, kuna mu enda tervislik seisund oli selline, et autorooli ei oleks ma küll tahtnid istuda ja arvasin, et ega ka Annelil ei ole sinna asja. Seega tellisin takso ja suundusin lennujaama. Seekordne teekond Londonisse viis mind Tallinnast Helsingisse, siis Kopenhaagenisse ja sealt alles Londonisse ning seda seetõttu, et Heathrow lennujaam oli palunud kõikidel lennufirmadel reisijate arvu piirata ja seetõttu keelati piletimüük Heathrowsse saabuvatele ning sealt väljuvatele lendudele umber kaheks nädalaks ning osad lennufirmad läksid veel nii kaugele, et keelduti ka lennufirmade töötajate pealevõtmisest. Seda tegi ka Finnair ja seega ei saanud ma Finnairi lendu Londonisse minekul kasutada vaid pidin sellise veidi suurema ringi tegema. Kuid kõik läks õnnelikult ning varasel pealelõunal olin ma juba Londonis – kus heitsin oma majutuses koheselt magama, sest eelmise õhtu tantsusammud olid jalad ning ka pea veidike ära väsitanud ;)

Järgmisel päeval asusin uut sihtkohta lendama, esialgu oli lend küll edasi-tagasi aga ikka on uued sihtkohad toredad, sest erinevates sihtkohtades on reisijaprofiil veidi selle sihtkoha nägu ja uusi nüanse on huvitav uudistada. Seekordne uus koht oli Napoli. Kõik algas suurepäraselt, sinnalennul ei olnud ka miskeid erilisi juhtumeid – enamuses olid pardal puhkusereisijad, kes läksid kas kruisiile või siis niisama Amalfi rannikule puhkama. Tagasilennu alguses olime juba reisijad pardale saanud kui selgus, et ühes suures kooligrupis olid pardale sattunud kaks last ühe pardakaardiga, ja üks neist paraku puudus meie dokumentidest. Selleks ajaks kui me selle avastasime lennuki tagumises otsas, olid aga uksed juba kinni, ning me paraku pidime need uuesti avama ning dokumendid korda saama. Poiss, kes meie nimekirjast puudus oli ise nii ehmatanud ja pabinas, et nüüd jäetakse ta lennust maha ja ta jääb üksi Napolisse. Kuni maapealne teenindus pabereid ümber tegi, saatsime ehmunud poisi hoopis lendurite juurde, et tema tuju veidike tõsta ning ta sain paari nuppu katsuda kabiinis ja kapteni toolil ka pilte teha  Peagi olid paberid korras, kuid see tähendas tegelikkuses umbes tunni ajast hilinemist, mis aga meie jaoks tähendas seda, et minul ja purseril ei tulnud miinimum puhkeaeg välja – väga halvasti graafik koostatud – ning me ei saanud järgmisel päeval oma planeeritud kreeka saare lendu lennata vaid saime omale lisapuhkepäeva  Purseril oli muidugi ülihea meel, minul aga veidi mitte nii hea meel kuna ma hea meelega oma vabu päevi Londonis ei veedaks vaid veedaks neid pigem kodumaal. Tegin siis kohe omale plaani, et lähen kinno ja siis jalutan veidi. Kinos vaatasin “ Kus laulavad langustid » - ma muidgi ei teadnud, et see on raamatu põhjal tehtud kuid film oli tore ja põnev. Siis jalutasin kanali äärt mööda ning arvasin, et poole pealt suundun bussi peale, kuid lõpuks käisin terve maa kuni oma majutuseni jala  Vahepeal sõin lõunat ühe lüüsi ääres olevas pubis, kus oli hea vaadata kuidas paadimehed oma asju ajasid, et lüüs läbida.

Ning järgmisne päev oli mul nagunii vaba päev – nüüd saate ju ise aru minu mitte nii head meelt minu eelmisel päeval saadud lisa vaba päeva pärast – ning ma suundusin suurde linna ehk siis Londonisse, kus ma käisin esmalt maniküüris ja pediküüris, ja siis sain kokku Johniga, kellega me seekord sõime lõunat pubis Champions, mis on siis see koht kus Freddie kirjutas laulu We Are the Champions…ning siis tegime väikese jalutuskäigu Hyde Parkis ja vaatasime inimesi ning loomulikult üritasime maailma parandada. John oli just käinud Šotimaal, kus oli toimunud tema kolleegi matus. Kuid reis oli olnud tore ja möödunud ilma viperusteta.

Ning nädalavahetus ootas mind New Yorgis – seekord oli väga tore meeskond kuhu sattus valvest ka Jackie, kes on minu vanast lennufirmast ja ka eurofliidist ning kellega me oleme ka enne hoogsalt aega veetnud erinevates sihtkohtades. Seekord suundusime kohe High Line’le jalutuskäigule, kus meiega liitus ka Aysha kes on samuti endine eurofliidi kolleeg. Sõitsime metrooga siis Hudson Yardi ning kujutasime ette kuidas kapten Sully lennuki Hudsoni jõele maandas – tõelised lennunduse töötajad ikka, arutavad lennuõnnetuste nüansse. Siiski jalutasime läbi terve High Line’i mis on siis vana raudtee tammile rajatud jalutusrada läbi Manhattani alumise osa. Tee on siis maapinnalt nii umbes 7 meetri kõrgusel ning lookleb majade vahel ja vaatab kas kellelegi korterisse või piilub üle liiklusrohkete Manhattani tänavate. Tegime väikese peatuse Chelsea turul, kus sõime ja jõime ning siis suundusime kontrollima kas Times Square on ikka omal kohal. Oli alles, ja ikka rahvarohke 

Järgmist hommikut alustasime Stardust dineris, kus oli meil pea kogu meeskond koos  See siis selline diner kus ettekandjad on kõik muusikalistaaride wannabe’d ning lisaks sellele, et nad teenindavad laudu, laulavad nad erinevaid muusikalide hitte sinna vahele. Väga tore koht oli, kuid omavahel juttu rääkida eriti ei saanud:) 

Peale seda väikest muusikali etendust oli meil endiselt aega lennuni, ning me otsustasime minna Brooklyni silda uudistama, ning veidi ka Dumbo linnajagu. Väga toredad kohad olid ja kõik klassikalised pildid saime tehtud.

Tagasi hotelli poole suundudes läksin mina veel CVSi, et hambapastasid soetama – ning loomulikult hakkas siis niimoodi vihma sadama nagu homset polegi. Õnneks oli enamus teekonnast katusealune kuid väikese sutsaka pidin ikka jooksma vihma all ja loomulikult sain täiesti märjaks…aga hambapastad sain kätte.

Tagasilend möödus viperusteta ning saime õigeaegselt vajasel hommikutunnil Londonisse. Ning kuna mul oli paar vaba päeva kuid mitte nii mitu, et oleks koduni jõudnus, siis läksin hoopis Elenale külla Karlsruhesse. Esmalt siis lennukiga Frankfurti ning siis kolme rongiga ning saingi õhtuks kohale  Kohe suundusime õhtust sööma ning siis jutustasime veel pikalt ja siis oligi aeg magama minna. Hommik oli meil veidi aeglane, kuid miskil hetkel saime ikka välja, Elena läks tööle ning mina lihtsalt linna peale – lootsin, et saan omale punased kingad osta….neid ma muidugi ei saanud kuid linnaga sain tutvuda põhjalikult.

Õhtul läksin Elenale töö juurde ja siis suundusime õllekasse – väga toredad kolleegid on Elenal! 

Järgmisel päeval rentisime auto ning suundusime Musta Metsa ehk Schwarzwaldi. Tegime ringi ümber Mummelsee ning siis istusime seal järve kaldal ja vaatasime pilvede liikumist. Siis käisime mingit juga otsimas, mida me ei leidnudki vaid otsustasime tagasi linna poole kimama ning sattusime ka liiklusummikusse kiirteel – ja no mis Saksamaa külastus see oleks olnud kui ei oleks ühes korralikus stau’s istunud ;) Õnneks meil oli veel aega ja jõudsime ikka koju, et ma sain oma kohvri haarata ning käisime veel sushit söömas ja siis suundusin rongile, et minna Stuttgrati ja sealt lennule tagasi Londonisse 