August

Juuli lōppu mahtus ka veel Boston, kus oli mōnusalt soe. Meeskond oli tore, ning reisijad samuti. Reisijaid on igal lennul väga palju, kõik muudkui reisivad ühest kohast teise. Mis muidugi on ju ainult rõõmustav. Bostonisse saabusime hilisõhtul ja seega sai sobivasti kohe magama minna, et siis hommikul väga varakult juba üleval olla ja oodata millal kell nii kaugele on liikunud, et on juba viisakas tänavale minna. Siis suundusin eelmisel korral leitud kohvikusse, kus sõin väikese munavaba võiku ja jõin kohvi ning siis suundusin edasi laisal sammul Quincy turu poole. Vaatasin veidike tänava kloune ja muusikuid, siis jalutasin edasi sadama poole ja uudistasin erinevaid suuremaid ja väiksemaid laevu, istusin veidi kai äärel ja kuulasin erinevaid jutte enda ümber. Siis käisin söömas, lootuses, et saan kuskil täitsa mere ääres istuda kuid nendes kohtades ei olnud ühtegi vaba kohta ja seega olin sunnitud veidike merest eemal istuma. Tagasiteel hotelli poole soetasin omale ammu soovitud kuldse silmalaineri – järgmine kord kui te mind näete, siis te ei tunne mind äragi 

Ja veel sattusin Boston Common parki, just sel hetkel kui seal algas etendus ja mitte tavaline etendus vaid lausa Shakespeare „Palju kära ei millestki“. Etendus oli tasuta kõigile, seega mahtusin ka mina pealtvaatajate sekka. Sättisin siis oma teki murule ja asusin vaatama. Tasuta etenduse kohta oli see väga tore! Ja nii see päev mul õhtusse jooksis.

Järgmisel päeval lendasime tagasi Londonisse ja mina suundusin Caroline juurde. Carolinega käisime järgmisel õhtul oma lemmikpizzas söömas, kus jällegi esitati meile miski segane arve – oluliselt väiksem kui oleks pidanud olema aga kuna nad ajasid veidike segamini Caroline söögitellimuse, siis me ei hakanud seekord neid enam parandama vaid maksime vaikselt oma arve ja looklesime koju.

Minu järgmine sihtkoht oli Bengaluru, mis asub siis lõuna Indias ja kus oli parasjagu vihmaperioodi keskpunkt. Ehk et vihma sadas ja oli suhteliselt jahe, kuid loomulikult üliniiske. Ajavahe oli samuti 4.5 tundi, mis ajab ka kõige paremad ajavööndites orienteerujad segadusse. Meeskond oli tore, see on meil selline lend kus meil on pardal ka kohaliku keele rääkijad ehk siis rahvusvahelised meeskonnaliikmed ehk ICC’d. Need on siis meeskonnaliikmed, kes elavad sihtriigis ja lendavad seda liini tagurpidi – ehk siis kui meie alati alustame oma tööpäeva Londonis, siis nemad alustavad Bengalurus, lendavad Londonisse, veedavad seal paar päeva ja siis lendavad tagasi Bengalurusse koju. Ja nii igal nädalal  Aga nende keeleoskus ja teadmised kohalikust kultuurist ja tavadest ja reisijate soovidest ning tahtmistest on pardal ülivajalikud! Lisaks jagasid nad ka meile soovitusi, et mida nende kodulinnas oma vaba ajaga teha – neid soovitusi kogunes lausa neljale salvrätikule, nii et me täitsime nendest vaid osad. Esimese asjana suundusime kõik magama ning kui ärkasime, kimasime kogu saiajagajate pundiga söögitegemise kursusele, mis oli väga tore. Tegime 3 sorti saia, erinavates variatsioonides, ning 3 erinevat kana. Kõik söögid olid suurepärased ja kuna me ise neid tegime siis sai nalja palju. Proua, kes seda kokkamise kursust tegi, oli väga kannatlik ning oskas soovitusi jagada, et milliseid koostisosi millega vahetada kuna ilmselgelt kõiki neid maitseid me euroopas ei leia. Proua andis meile ka soovitused kaasa, et millised maitseained kohalikust poest kaasa soetada. Toidud tehtud, kõhud täis, suundusimegi poodi neid maitseaineid soetama. 

Ning siis uuesti hotelli magama, et juba hommikul kokku saada ja minna uudistama kohaliku maharaja lossi, mille ta lasi endale ehitada Windsori lossi vaadates. Loss oli nagu loss ikka, palju ruume ning ilusaid värvilisi asju täis. Minule meeldis eriti kivist pink ühe sisehoovis.

Kui meil tuur oli tehtud, hakkas jällegi vihma sadama ja me olime küll plaaninud minna botaanikaaeda, kuid asendasime selle nüüd hoopis baarikülastusega 13 korrusel, et uudistada linnavaadet. Ning õhtul tegime veel väikese jalutuskäigu hotelli ümbruses ja siis külastasime ka ostukeskust. 

Järgmisel varahommikul oligi meie tagasilend, mis erinevatel põhjustel hilines ja seega jäin mina maha oma võimalikust kodutee lennust – kuna naaberriigi lennufirma om kehtestanud keelu lennundustöötajate lendamisele Londonisse ja sealt tagasi, siis pidin minema hoopis Pariisi ja sealt alles Finnairi lennule asuma. Seose meie hilinemisega ma aga Pariisi lennule ei jõudnud ja seega suundusin hoopis Stockholmi, kus veetsin öö ja siis oma sünnipäeva hommikul lendasin sealt Helsingisse, veetsin veidi aega Anneliga ja siis juba peale lõunat saingi Tallinna. Stockholmis sain esmalt teate, et paraku minu kohver jäi Londonisse ning saadetakse hiljem järgi  Tädi pagasiletis oli küll väga optimistlik, et kohver saadetakse kohe järgmisel päeval Stockholmi ja siis esmaspäeval SASiga Tallinna....ma sel hetkel veidi kahtlesin selles kuid siiski lootsin veel oma kohvrit kunagi kohata. 

Suundusin siis pea-aegu tühjade kätega oma ööbimiskohta, milleks olin valinud Jumbo hotelli. See on siis üks vana Boeing 747, mis on nüüdseks tehtud hosteliks. Veidi hirmutav oli sinna saabumine, kuna jumbo seisab väikese mäekünka otsas ja paistab seega veelgi suurem kui ta niigi on. Tuba oli lihtne kuid kõik vajalik oli olemas, palju ruumi ei olnud aga mul ju ei olnudkohvrit ka, seega polnud ruumi vajagi. Varahommikul paistis päike nii ilusasti lennukiaknast, et ma käisin siis kõik kohad hostelis läbi kuhu aga sain minna ja muudkui pildistasin.

See varahommik oligi minu sünnipäev ja ma suundusin varakult lennujaama, et lennata Helsingisse kus mind ootas 4 tunnine ooteaeg ehk siis sain kokku Anneli ja Nora ja Lexiga, kes mind õnnitlesid ja siis suundusime Anneli ja Lexiga päevalille põldu otsima. Põld oli selline väike aga ilus ikkagi, ning siis oli meil sünnipäevalõuna McDonaldsis – mäletate kui kõik lapsed oma sünnipäevi Mac’is pidasid – no nüüd oligi siis minu vanus sinnani jõudnud ;) Ja siis kimasime tagasi lennujaama ja ma suundusin Tallinna lennule. Mulle tuli vastu terve pere ja me suundusime koju ja siis kohe randa piknikule. Plaan oli meil ka sup’itada aga Mia oli käeluu murdnud ja kuna ma saabusin plaanitust hilem, siis jäi sup’itamine paremat aega ootama. Tegime lihtsalt pikniku rannal, ujusime ja sõime viinereid ja arbuusi – ehk siis juubilari lemmiksööke, jõime mullidega jooke ja ujusime ja olime lihtsalt rõõmsad. Ma sain ka väga vajalikud kingitused: Myy koti – mille Mia kohe omastas, granaatõuna - mis oli ilusti krepp-paberisse pakitud, maakera puzzle, väikese kätekreemi – ühesõnaga kõik sellised asjad ilma milleta 50ndatesse ei liigu 

 

Uut nädalat alustasin discgolfi mängimisega Kätlini ja tema ema ning oma emaga, selline emadega deit oli meil Viimsi metsas. Väga mõnus oli see mäng ja nalja sai muidugi palju. 

Tahtsime ka sööma minna peale seda väsitavat taldrikute loopimist, kuid paraku pidin mina sõidutama Miat linna pealt ortoosi otsima, kuna tal võeti kips ära ja perearst päris hästi ei teadnud millisest apteegist täpselt seda ortoosi saab mida nad soovitasid. Ehk siis sõitsime läbi 2 apteeki ja siis juba soovitati meile kohta kus seda kindlasti on. Teel sinna aga jäi meile veel üks füsio kabinett teele ja astusime hoopis sinna sisse ja saimegi vajaliku kaitse ja ka kohe füsio aja broneeritud. Vahepeal otsisin ma ka oma kadunud kohvrit sest loomulikult see kohver selle lennuga millega ta pidi saabuma, ei saabunud.

Õhtul käisin aga Irje ja Annely juures grillimas – nii tore oli aias istuda ja vareseid jälgida. Järgmisel päeval olin juba hooldekodus vanu tuttavaid hooldatavaid valvamas kuigi uues osakonnas. Nimelt avati meie majas ka kolmas tiib, kuhu paigutati osad hooldatavad vanadest osakondadest kuid oli saabunud ka uusi kliente. Osakond ise on väiksem kui teised kaks, seega on seal vist veidi rahulikum töötada...kuigi eks see sõltub pigem kuufaasist ;) Meil läks see esimene kord suhteliselt rahulikult.

Peale seda hooldekodu päeva, käisime Miaga rannas, kus meiega liitusid ka Hera ja Reet, istusime meie rannabaaris ja ujusime, ja ma vahepeal olin ooteliinil seoses oma kohvriga, ja sain ka miski noormehega lõpuks suhelda, kes lubas kohe tegeleda ja saata sõnumeid, et mu kohvri saabumist ikka kiirendada. Ma olin endiselt ikka veel optimistlik, et ehk ikka kunagi ma oma kohvrit veel näen.

Õhtul panime aga Krisiga ilusad riided selga ja asusime Noblessneri poole, et külastada ammu broneeritud Michelini tärniga pärjatud restorani 180*. Loomulikult saabusime sinna väga varakult kuid siiski lubati meid juba uksest sisse väga sooja vastuvõtu saatel. Istusime lounges ja hakkasime kohe šampanjat tarbima. Siis saabus meid tervitama peakokk ise, kellel olid seljas lõhkised teksad ning veidi lühike t-särk ;) Ise oli ta väga tore, lihtsalt ootamatult riides peakoka jaoks. Ta seletas meile veidi menüüd ja uuris kas meil on miskeid allergiaid. Ning siis juba serveeriti meile enne õhtusööki suupisted: tomativahukomm, pardipelmeen borši kastmes, kaheksajalg kimtšiga, ning hanemaksa pralinee. Juba need olid suurepärased! Edasi juhatati meid söögisaali, ning täpsemalt siis peakoka lauda, kus saime siis söökide valmimist ning nende taldrikutele jaotamist esimeses reas jälgida. Meie juurde tuli ka meie isiklik sommeljee, kes siis tutvustas igat veini ning seletas miks just see selle toidukorra juurde valitud on. Ja nii algas meie kuukäiguline õhtusöök, mille jooksul sõime krabi, juustukooki, ahvenat, kana, loomaliha, siis tuli eeldessert -  mis meile oluliselt rohkem meeldis kui päris dessert, ja siis me julgesime veel võtta juustuvaliku mis oli suurepärane! Ja kõige lõppu tulid veel trühvlid, mis meile muidugi enam sisse ei mahtunud ja need kahjuks jäid järgmisi külastajaid ootama. Ning kõige lõpuks tegime veel peakokaga pildi ka Aga kõik oli väga maitsev kuigi hullult kallihinnaline kuid me ju elame vaid üks kord elus ja vahest võib miskitele pöörastustele ka raha kulutada.

Järgmisel hommikul suundusin jällegi hooldekodusse, seekord olin oma vanade tuttavate hooldaja ehk siis esimesel korrusel, esimeses osakonnas – seal on pea kõik meie esimesed asukad ehk siis sama vanad olijad nagu mina seal majas. Tööpäev möödus nagu ikka, lennates. Vahepeal tegelesin ka oma kohvri otsimisega – nüüdseks hakkas mulle juba tunduma, et ega ma enam om kohvrit ei näe – sest iga osakond kellega ma rääkisin ajas eelmisele vastupidist juttu ja enam ei saanudki aru kas kohver on veel Londonis või oma ta juba saabunud Stockholmi ja kas ta on seal British Airwaysi või SAS hallata. Ühesõnaga olin ma veidike lootust kaotamas.

Hommikul koju saabudes haarasin väikese matkakoti ja suundusime koos ema ja Krisiga emad-tütred pundiga Lõuna-Eestisse. Nagu ikka, olime rentinud bussi, kokkusaamisekoht oli Ülemiste parkla, kus pakkisime kõik bussi ja suundusime esimeseks peatuseks Tikupoissi, kus oli juba väike lõuna. 

Järgmisena peatusime Parika väikejärve matkarajal. Rada on küll suhteliselt lühike kuid selle aja jooksul läbib seal väga erinevat maastikku ja kuna ilm oli ilus, siis oli ümbrus vaatamata sääskede ja muude vereimejatest putukate rohkusele, väga tore. Ja kui me veel järve paadisilla otsast leidsime redeli, siis oli meie päev korda läinud – sest see ju tähendas, et need kes olid järve ujuma läinud, said sealt ka kerge vaevaga välja 

Järgmine tähtis peatus oli meil Rõngu pood – teate ju küll, Rõngu ja pagar – juustuküpsised ja lihapirukad, ja need muud vajalikud küpsetised. Kõik vajalikud asjad soetatud, suundusime oma majutusse Järvenukka puhkemajja, kus meie päralt oli lausa kaks majakest, suurepäraste vaadetega Ähijärvele. 

Toad jagatud, suundusime Vanaema aeda õhtusöögile. Seal olime ka peakoka Leno lauas, sest kõigil oli esimese rea vaade kuidas ja millest meie õhtusöök valmis, ning saime ka näha milliseid tantsusamme tuleb kokal koos koka abilisega erinevate käikude vahele teha, et toit maitsvam oleks ;) Ühesõnaga oli väga tore!

Ning õhtu lõpetasime ujumisega Ähijärves ja siis veel jutustamisega hoovil. 

Hommik algas pudru ja kohvi ja võikudega ja ka ujumisega järves. Ning siis suundusime vaatama Karula keskuses olevat Peraküla-Ähijärve matkatee lõpp-punkti, sealt edasi liikusime Eesti Lõunatipu matkaringile, mis oli ka sääskedest pungil ja inimestest tühi. Tipus tegime kohustuslikud pildid ja suundusime tagasi bussi juurde, et minna Metsavenna talupoodi – mis aga nagu alati oli SULETUD. Kuna ükski huvitav pood meile rohkem meelde ei tulnud, siis suundusime hoopis Lätti, Apesse, kuna meil olid puud suitsusauna jaoks vajalikud õlled. Ape oli väga ilus ja lilleline, ning hinnad olid segadust tekitavalt madalad. Saime oma õlled, jõime kohvikus ühe kohvi ja suundusime kiirelt kodumaale tagasi, et vaadata üle Tõe ja Õiguse filmimise koht ning Pähni kõlakojad ja siis suundusime Rehepapi tallu, Roosiku külla, suitsusauna. Onu, kes meid seal vastu võttis oli väga tore, kuni meie saunas olime, grillis tema meie õhtusööki nii, et saunast tulles oli meil laud kaetud  Saun oli muidugi uhke ja suitsune ning tahmane, õnneks oli tiik kus sai suurema tahma maha loputada. Endale küll tundus, et see suitsulõhn jääb meile mitmeks päevaks külge aga tegelikult ei tundnud me seda keegi hiljem. 

Ning õhtul jutustasime oma majakeste ees ja peagi oligi aeg magama minna. 

Järgmisel hommikul tegime väikese jalutuskäigu oma majakeste lähistel, ning siis arvasime, et minu valitud rabaraja jätame seekord ära kuna ilm oli ühegi pilveta ning oli üsna kuum. Selle asemel läksime hoopis Hauka laadale, kus keegi meist käinud ei olnud. Ega me enam teist korda ei lähe ka aga nüüd on ristike kirjas. Ning siis suundusime külla tädi Elsale, enne väikese peatusega Kamari veekeskuses. Seal oli tohutult rahvast, seega ei hakanud ühestki atraktsioonist osa saama vaid tegime kiire ujumise – see ujumine oli tõesti väga kiire, sest vesi oli seal loomulikult kohutavalt külm! Ning siis jõime kiire kohvi tädi Elsa juures, korjasime seal veidi aiasaadusi ja peagi istusimegi bussi ja suundusime pealinna poole. Väga tore reis oli ja loomulikult panime juba järgmise reisi suuna paika 

Kris, ema Ester ja mina ning Mia koos oma hoolealuse Velloga, jõudsime veel õhtul Rohuneeme ujuma minna. Mia istus kodus oma katkise käeluuga ja kuna tal oli veidi igav, siis võttis ta omale hoida nädalavahetuseks labrador Vello, kes oli 8 aastane ja nii umbes 70 kilogrammi. Aga ta oli väga nunnu! Ja koos temaga me suundusime merre ujuma. Vellole väga meeldis meie rand. Vello ise elab Kristiines, nii et ega ta vist väga tihti merre ei satu.

Hommikul suundusin ma meie rendibussi ära viima ja kuna selgus, et vist võib olla saabub mu kohver, siis jalutasin lennujaama ja helistasin neile sinna, et kas selline ja selline kohver on neile tulnud. Mulle toodigi kohe mu kohver ja noormees ütles, et ma olen õnneseen, et oma kohvri sain sest selle lennuga ei tulnud ühegi reisija pagasit vaid ainult minu kohver  Ma ütlesin, et ma olen oma kohvrit oodanud juba 10 päeva, et ju ma olen selle kättesaamise ära teeninud.

Kimasin siis koju, et kohver lahti pakkida ja seda veidi tuulutada, sest selline tore India niiskus koos nende heade maitseainete aroomiga oli sinna kohvrisse toredast sisse kolinud. Ja õhtul käisin Raineri juures piknikul, koos kolleeg Riinaga. Jutustasime ikka mitu tundi ja saime kõik omad tööprobleemid lahendatud ning ka maailma parandatud.

Järgmisel hommikul käisin Julia juures maniküüris tema uues kontoris – nii tore, et ta lõpuks kodust sinna kolis! Ning kui ma sealt oma uute uhkete küüntega lahkusin, siis läks mul king katki ja ma sellega edasi liikuda ei saanud. Istusin siis pingil ja helistasin Miale, et ta mulle kodust uued kingad tooks, et saaksin siis linnapeale minna Anu ja Lauriga lõunale. Käisime uues Kalaranna kohvikus, mis oli väga hea! Kuna ilm oli aga väga palav, siis istusime siseruumides kuid siiski vaatega merele. Ning peale lõunat käisin veel rannas, siis lastega Paadis ja siis uuesti rannas.

Ning jõudsin veelkord olla hooldekodus, ning hommikul olin sunnitud laevaga Heslingisse suunduma, kuna lennud olid inimesi pungil täis. Isegi laev oli pungil täis! Anneli viis mind aga lennujaama ja kuna endiselt oli meiesugustel lennukeeld, siis suundusin Helsingist Kopenhaagenisse ja seal veetsin mitu head tundi enne kui oma lennufirma lennule sain. Ja kuna ma juba kord Taanimaal olin, siis jõin ka ühe nende kodumaise joogi:

 

Töönädal algas mul kohe Nairobi lennuga, kus olid hiljuti olnud aga valimised ja seega ei olnud meil lubatud hotellist lahkuda, kuna oli oodata rahutusi. Ma küll vaikselt arvasin, et ma veidike ikka hiilin sellest keelust mööda aga kohe kui ma hommikul kohvikusse suundusin, siis noormehed juba küsisid, et kas ma olen KLMist ja ma sain aru, et mul pole mõtet proovidagi, et turvameestest kuidagi mööda hiilida. Kuid meeskond oli meil tore, lend möödus kiirelt. Meie purser oli väga elav ning tubli vabatahtlik erinevates heategevusinstitutsioonides, mõni neist Keenias. See tähendas, et igaüks meie meeskonnast sai oma nimele kohvri, mis oli täidetud erinevate annetustega: riided, esmased hügieenitarbed, koolivihikud+pliiatsid, jms. ning me pidime selle kohvri siis võtma pagasikarusselilt ja jalutama sellega meeskonna bussini. Kuna me selle smugeldamisega nii edukalt hakkama saime, siis purser pakkus kõigile väikese joogi. Lisaks olime me hoolitsenud kapteni tuttavate eest lennul ülihästi – nad olid juhuslikult samal lennul reisijad kus oli ka nende tuttav kapten, et ka tema pakkus meile väikese joogi – ja nii me siis seal basseini ääres neid väikeseid jooke tarbisime, nii et kõigil oli järgmisel päeval veidi kehv olla, ka sellel tütarlapsel, kes alkoholi ei joonud ;)

Siiski kogunesime miskitel erinevatel kellaaegadel bassu äärde ja vaatasime päikest ja seda vaba maad mis meie ümber laius ja kuhu meid sel korral ei lubatud. 

Ja hotelli restos ma veetsin ka pikalt aega – vaatasin filmi ja sõin erinevaid sööke. Ning siis oli jällegi magamise aeg, ja järgmisel päeval vedelesin jällegi bassu ääres, siis käisin kohvi joomas, ning siis uuesti bassu ääres ja siis söömas ja siis oli magamise aeg ja siis oligi juba tagasilend. Kohutav on ikka kui hotellist ei tohi lahkuda aga no vastu pidasin selle tripi!

Londonisse saabusime varastel hommikutundidel, ning kimasin kohe Kingstoni, kus esmalt käisin pediküüris, siis juuksuris, ja siis veel kinos – vaatasin Fisherman Friends nimelist filmi, mis oli küll juba jätk esimesele. Film oli tore aga kuna ma esimest polnud näinud, siis tundus, et esimene võiks veelgi toredam olla.

Järgmisel päeval kolisin oma tuttava Zaida juurde, kelle juures ma järgmised 2 päeva veetsin. Me suundusime koos Londonisse Tina Turneri muusikali vaatama – mis oli väga tore! Muusikat ja tantsu ning särtsu jagus nendes tantsijates-lauljates ikka üksjagu!

Järgmisel päeval kutsuti Zaida jalutuskäigule, kutsujad olid meie ühised kolleegid, kes nüüd on küll vaid minu kolleegid, kuna Zaida lahkus lendamise töölt ja tegeleb nüüd hoopis koroona testimisega. Jalutuskäik oli Rickmandsworthist Uxbridge, väikese söögipausiga Denhamis. Kokku tuli jalutuskäigu pikkuseks 27 kilomeetrit. Aga see oli väga mõnus ja ilm oli superilus! Tagasi Zaida juurde jõudes olid minul küll väikesed villide alged jalataldade all kuid need olid seetõttu, et mul olid jalas Vansid ja need polnud sugugi mitte parimad jalanõud peenikese killustiku peal käimiseks. Paraku olid need ainsad mis mul kohvrist võtta olid! 

Lendamiseks panin hommikul jalga om madalad kingad, sest sain aru, et kõrgekontsaga kingadega pole mul paaril järgneval päeval midagi peale hakata. Veidi isegi lonkasin aga sain ikka kuidagi tööle end aetud. Ise ma arvasin kogu aeg, et ma sel lennupäeval suundun Bucaresti ja olin rahul, et seega ei pea hotellist lahkuma, sest see ei ole just minu lemmiksihtkoht. Telefonivestluses emaga aga selgus, et mul on graafikus hoopis Porto – mina olin muidugi kaks lennujaama koodi segamini ajanud aga kuna ma olen oma ema välja õpetanud minu graafikut lugema ja siis erinevaid lennujaama koode googlist otsima, siis tema teab täpselt mis lennujaam kus asub. Ja tema mulle teataski, et mu sihtkoht on Porto. Mis aga tähendas, et ma siiski pidin oma villidega kaetud jalatallad teistesse kingadesse suruma ja suunduma väikesele jalutuskäigule. Tegin seda meeskonnast eraldi, sest kartsin, et olen nii aeglane oma liikumises, et ma ei suuda kellegagi sammu pidada. Leidsin üsna hotelli kõrvalt ühe ülitoreda kohviku Lea, mis asus väga toredas hoovis ja seal ma siis veidi istusin ja sõin ja jõin. 

Siis lonkasin tagasi hotelli ja üritasin magamisega tegeleda. Aga see mul eriti ei õnnestunud kuna mu jalatallad niimoodi valutasid. Täiesti arusaamatu! Varahommikul kui pidi lendu minema, olin mina maganud ei vähem ega rohkem kui umbes pool tundi. Kaalusin isegi enda haigeks tunnistamist kuid siiski suundusin lendu ja kurtsin oma jalavalu ka purserile, lubades, et kui miski hädaolukord on, siis suudan ma liikuda ja inimesed lennukist välja saada, lihtsalt vabatahtlikult ma eriti kiirelt liikuda ei soovi. Purser oli tore inimene, kes soovitas valuvaigistit võtta ja kui asi ikka hull on siis ennast ikka haigeks kuulutada, kuid lubas mu lendu. Võtsingi siis paracetamoli ja minekule me end asutasime. Meid ootas ees London ja siis veel Napoli. Napoli lennul olid meil nii toredad piloodid, et ma pidin koos terve meeskonnaga pizzale minema – ma küll lonkisin kohale viimasena ja tagasi hotelli sain ka viimasena aga ma sain hakkama. Pizzat sõime Napoli ühes kuulsaimas pizzabaaris L’antica Pizzeria da Michele. Selles on siis alati järjekord ukse taga kuid kuna meie piloodid on sellised kiired riietevahetajad, siis nemad läksid koheselt ja võtsid järjekorranumbri, ning kui meie oma aeglases tempos kohale liuglesime, siis oligi meie järjekord juba lauda istuda. Ega piloodid ka seal terve see aeg järjekorras ei seisnud, vaid istusid vastas asuvas baaris ja jõid õlut ning vaatasid ekraanil kuidas järjekorra numbrid vahetuvad  Väga korralik süsteem – kõik saavad söönuks ja joonuks ja rahvas ka õnnelik!

Pizza oli muidugi eluhea ja suurepärase hinnaga: 5 EURi ning õlu oli 3 EURi = no mida veel tahta! Ja me istusime samas lauas kus oli istunud Julia Roberts kui filmiti Söö, palveta, armasta 

Kõhud täis, suundusime järgmisse veinibaari, et veidi veel jutustada, ning õhtu lõpetasime jäätisebaaris. Hotelli tagasi jõudes olid mu jalad täitsa enam-vähem ja ma lootsin, et ehk hakkab juba paranemine. 

Järgmisel päeval ootas meid 3 lendu, selle viimase lennu ajal olid mu jalad ikka üsna valusad ja enam ei aidanud ei jääkompress ega paracetamol. Kuidagi suutsin siiski ennast Caroline juurde vedida, sest järgmised paar vaba päeva veetsin seal. Ma ei teinud ka miskeid plaane, et kuhugi minna, sest sain aru, et ma ei olegi suuteline kuhugi minema. 

Veidike töötasin aias, riisusin lehti ja lõikasin miskeid oksi, et aed oleks veidi esinduslikum kuna Caroline plaanib ikka selle Hamptoni korteri välja üürida ja ise kolida Bournmouthi, kus tal on veidi suurem korter. Mul muidgi väga kahju, sest see on mul hea koht kuhu saan vahest peitu pugeda kui crew houses olla ei taha või ei ole seal kohti. Aga eks ma siis leian omale miski muu pelgupaiga. 

Siis käisin ühte kiiret edasi-tagasi elndu tegemas – kuid see oli minu jaoks uus sihtkoht ehk siis Jersey. See on küll Suurbritannia koosseisu kuuluv saar kuid asub peaaegu Prantsusmaa külje all. Vaated olid väga ilusad ja ka ukse avanedes oli ilus päike ning eemalt paistis valge liiv  Loodetavasti ühel päeval saan ma jalad maha sellel saarel veidi pikemaks ajaks kui see tunnike! Reisijad olid ka toredad ja rõõmsad.

Mina aga lonkasin õhtul tagasi Caroline juurde ja mu jalad olid jällegi hullemaks läinud – paistes ja punased ning valutasid mis hirmus. Tundus jälle hea mõte end haigeks kuulutada aga kui ma siis mõtlesin, et selleks et koju saada pean ma Helsingi lennujaamas ühest lennujaama otsast teise kõndima, siis ma loobusin oma haigeks kuulutamise plaanist vaid lootsin, et ehk ma saan siiski järgmise vaba päeva ning ülejärgmise poole päevaga end veidi tervemaks turgutatud.

Järgmisel päeval pidin kokku saama ka Alaniga, keda ma polnud ka mitu nädalat näinud, kuid mu jalad ei olnud suutelised kuhugi minema ja ma värvisin ja puhastasin hoopis aknaraame Caroline juures. See oli selline hea nokitsemise ja mõtlemise töö 

Ning mu jalad lubasid mul augustikuu lõpetada Abuja lennuga. Ka sel sihtkohal on meil soovitus mitte hotellist lahkuda, see on küll selline alaline soovitus, lihtsalt turvalisuse pärast. Ja kuna mu jalad olid juba head kuid mitte veel parimad, ning vihma sadas – sealpool aafrikas on uhke vihmaperiood, siis ma ei lahkunud hotelli territooriumilt kahe päeva jooksul. Käisime kogu meeskonnaga hommikust söömas – seekordne meeskond ei olnud tore, osad olid lausa ebameeldivad inimesed kuid ma muudkui naeratasin ja tegin näo, et ma ei saa aru, et osadele kohe eriti ei meeldi vanemad inimesed või siis minusugused kolleegid. Purser ja tagumise köögi juht olid väga toredad ja piloodid samuti aga osad tütarlapsed olid lihtsalt huvitava ellu ja töösse ning kolleegidesse suhtumisega. Aga vahest peab ka selliseid lende olema 

Igal juhul oli mul väga hea meel kui me Londonis maandusime ja ma sain oma tuttavasse kolmandasse terminali kiirustada ja eriti hea meel oli mul Finnairi lennukile astuda, sest lõpuks oli keeld meie reisimisest nendega tühistatud ja ma sain otseteed koju tulla!