Juunikuu

Peale eksami sooritamist olin kohe hooldekodus tööl, et oma värskelt kinnistatud teadmisi koheselt ka praktikas rakendada. Hooldatavad olid väga rahul, et neil on nüüd kõrgelt haritud hooldaja 

Siis tegin omale uue maniküüri, kuna eksam oli nüüd tehtud ja komisjoni ees mul ju küünelakki ei olnud, siis nüüd sain omale “lendamise” küüned tagasi teha 

Ning koheselt suundusin Londonisse ja sealt edasi New Yorki, seekord olin ma aga reisija rollis. Kuna meie tagasilend oli lend mis alles alustas, siis oli terve meeskond sinnaminekul reisijate rollis. See on vahelduseks väga tore. 

Kuna minu hommik oli olnud aga väga varajane, siis ma enamus ajast sellel lennul lihtsalt magasin. Hotelli jõudes suundusin uuesti magama, et hommikul suhteliselt varajaselt üleval olla. Kimasin miskisse peenesse hommikusöögikohta, mis oli suurepärane. Ning siis tuiasin niisama miskis suvalises suunas kuni jõudsin Central Parki, kus tegin omast arust pika tiiru aga kuna see park on siiski tohutute mõõtmetega siis tegelikkuses läbisin miski väga väikese nurga sealt. Pargis toimus miski rahvarohke tervisespordiüritus ja nii tore oli inimesi uudistada ja kõiki koerajalutajaid vaadelda. Leidsin ka sellise toreda nimega wifi võrgu ja seda täitsa keset ei mitte midagi.

Siis jõlkusin mööda erinevaid tänavanurki tagasi hotelli poole, et enne tagasilendu veel väike uinak teha. 

Tagasilend möödus ilma viperusteta, reisijad olid toredad ja midagi erilist kellegagi ei juhtunud. Londonis maandusime sellel toredal päeval kui kuninganna tähistas oma juubelitpidustusi, ning sellised olid siis vaated:

Tagasilennul olid ka head vaated kuninganna ühele kodule, kus ilmselgelt veel pidu sees kees:

Minu tagasilend viis mind Porvoosse, kus oli Nora lõpetamispidu. Pidu oli küll sel õhtul kui ma New Yorgis olin, aga eks nendele hilinejatele tehaksegi hoopiski parem vastuvõtt. 

Õnneks oli mulle jäetud ka muru niitmine, nii et kohe hommikul sain sellega tegeleda oma mitu tundi. Siis tegime väikese tiiru kaltsukates, ma soetasin omale rohelise kleidi – teised muidugi ütelvad selle kohta sinine  Käisime erinevates söögikohtades nn. Kiva, ning Tai nuudlid, siis vaatasime Mamma Mia filmi, mida Nora sõber Valter ei olnud näinud, siis tegin kõikide eelnevate külaliste voodid ära ning sain väikese abiga vedelemise kiige kokku ja seega sain seal veidike pikutada.

Ning loomulikult sai Lexiga jalutatud ja Anneliga veini joodud – Anneli nimelt pidi ka neil päevil tööd tegema ja seega ma endale muidu tegevusi otsisingi. Ja nii need paar päeva seal möödusid kuni oli aeg minna uuesti Londonisse – lootsime küll Noraga enam vähem ühel ajal lennujaama minna, sest Nora läks tagasi Itaaliasse oma töökohale, kuid tema lend lükati mõned tunnid edasi ja mina pidin ikkagi veidi varem kohale minema, nii et me koos ei viibinud lennujaamas.

Minu tee viis edasi aga Aberdeeni, mis oli suursugune nagu alati. Tegin väikese jalutuskäigu ning avastasin, et võrreldes eelmise suvega on üsna mitu poodi ja kohvikut oma uksed kinni pannud – eks pandeemia on oma osa võtnud. 

Edasi ootas meid Nizza – meeskond oli väga tore, eriti Polly, kellega me koos tagumises köögis olime ja kellega me mõlemad oleme ka endised ’eurofliidi’ mimmud, ehk siis need väikesed lennukid on meiele vägagi kodused. Igal juhul klappisime me Pollyga suurepäraselt ning nalja sai palju.

Nizzasse jõudsin veidi peale keskööd, kuid hommikul varakult olin ma üleval ja suundusin koheselt merre ujuma! Sest meres ujumise võimalust ei saa käest lasta. Väga mõnus oli! Jõudsin ka kohvikus väikese kreeka jogurti süüa ning inimesi vaadata. Venelasi oli kole palju!

Ning järgmine öö ootas meid Larnacas, õigemini Nicosias, sest meie hotell asub seal kuid lennusihtkoht on Larnaca. Lend oli nende väikeste lennukite jaoks pikk aga kuna Polly on Küproselt pärit, siis temaga jutustades möödus see kiiremini.

Hommikul oli kohe varakult basseini ääres, et kiirelt ujumine teha ja ehk ka üks kreeka salt süüa enne kui tagasi lendama hakkame. 

Kui aga tuppa hakkasin minema, siis oli minu toa uks niimoodi kinni kiilunud, et ma seda lahti teha ei saanud. Kutsusin siis vastuvõtust omale abi ning saadetigi tehnikamees Stavros, kes ütles, et sellist asja pole tema tehnikukarjääris veel ette tulnud ja ta peab vanema kolleegi appi kutsuma. Hoiatasin, et mul on 2 tunni pärast lennule minek, et palun-palun kuidagi mind ikka tuppa lasta, ning jäin koridori peale ootele. Õnneks saadi uks lahti nii 15 minutiga, kuid Stavros ei lubanud mul ust kinni panna vaid käskis selle veidi irvakile jätta kuni ma duši all olen ja riidesse panen. Lükkasin siis ühe oma kottidest ukse ette, jättes selle irvakile, et siis kui keegi uksest tuleb, siis ma vähemalt kuulen kolinat  Õnneks ei tulnud sealt kedagi, ma sain pestud, ning riidesse ja nägu peas suundusin täitsa õigel ajal vastuvõttu.

Bussisõidul lennujaama suunal, sai meie esimene ohvitser – eriti imelik, et just tema ja mitte salongipersonal – sõnumi, et meie lennul ei ole täna cateringi. Ehk et äriklassis on piiratud valikud, kuid turistiklassis ei ole peale tasuta pakutava pudeli vee ning väikese snäki mitte midagi muud pardal. Lennu pikkus oli 4.5 tundi. Meile lubati, et reisijad on sellest informeeritud ja et kõigil on võimalus lennujaamas endale midagi soetada. Paraku ei olnud keegi miskit teavitust saanud. Jagasime siis Pollyga tasuta asjad laiali, siis ootasime ning korjasime kokku kõik ülejäänud mahlad, tegime teed ja kohvi äriklassi “ülejääkidest”, ning pakkusime neid reisijatele – seda kõike hästi aeglaselt, et aega kuidagi kulutada ja seega mitte lasta reisijatel tühjana istuda väga pikalt. Paljudele tuli seletada, et miks nii ja miks nad ikka ei saa ei veini ega gin&tonicut soetada…Aga kõik olid mõistvad, sest nendega suheldi ja seletati asju ja seega olid kõik suhteliselt roosad ja õnnelikud. Ja nii me Pollyga oma toreda tripi lõpuni lendasimegi 

Londonis ootasid mind aga Elena, kes oli sinna niisama tulnud ja kes pidi mõne päeva pärast puhkusereisile lendama, ning ka Rob, kes ööbis samas hotellis kus meie Elenega ja nii me siis koos paar jooki jõime ja oma lennulugusid ja Elena siis maapealseid lugusid rääkisime. Peagi suundusime kõik magama, sest kõigil oli olnud pikk ja väsitav päev. 

Hommikul suundusime Elenaga Windsorisse, et hommikusöök süüa ning siis niisama ringi jalutada, enne kui ma oma kodulennule suundusin. Windsor oli sel ilusal päikesepaistelisel päeval väga ilus, ning Elenat oli väga tore üle pika aja näha. Ta oli endiselt veidi kahevahel, et kas ta ikka tegi õige otsuse, et lendamisest loobus, kuid tema mõistus ütleb talle kindlalt, et see oli õige otsus, vahest lihtsalt lennukeid nähes tundub, et tahaks ise pardal olla ja seal töötada. Muidu on ta oma uue tööga rahul, see on lihtsalt kohati väga kiire kuid samas on kindlalt nii nädalavahetused vabad kui ka õhtud Ühesõnaga oli väga tore jutustada ja maailma asju paika panna.

Minu kodutee möödus viperusteta, ning hommikul suundusin kohe hooldekodusse tööle. Siis oli mul üks vaba päev ning jälle hooldekodu tööpäev. Kuna mul on juunis palju muid üritusi siis need päevad olid ainsad võimalikud, et ma saaks veidikenegi hooldekodus abiks olla. 

Ühel toredal õhtul käisime Krisiga Rotermani kvartalis - mina olin siis oma rohelise kleidiga:

Ning siis viisime veel teise lõpetaja, Mia, Swiss hotelli kõrgustesse, viimane pilt on sealse kokteilibaari tualetist - suurepärane vaade, kas pole :)

Siis käisime Irjega Love Mussels restos karpe söömas, ning Patarei vangla hoovis Kalaranna 28 etendust vaatamas. Õnneks olime ette valmistatud kõikide soojade riietega, kuna juba hoiatati, et seal on väga külm ja oli ka  Etendus ise oli selline, et selle võib vabalt vahele jätta aga. Tore oli et pea-aegu terve Linnateatri trupp oli laval, ja et lava ehk siis korteriühistu aed oli nii suur ja lai 

Peale teatrist jõudsime veel Reeda ja Heraga teatrielamusi vahetada, seda loomulikult veini saatel.

Reedel oli meil aga Raineriga Meditsiinikooli aktus, ja mitte niisama pidulik kõnedega üritus vaid aktus toimus Alexela kontserdimajas! Kui meie sinna kohale jõudsime, oma enda arvates pidulikes riietes, siis õdede stuudiumi lõpetajatele jäime me küll kõvasti alla, nemad paistsid pigema nagu läheksid ooeprilavale ;) Samas, eks nad on pikalt ka koolis käinud ja seega piduliku vormi Alexela lavale minekuks ära teeninud. 

Üritus ise oli pikk ja veniv, aga eks õpilasi, kes tunnistused said oli ka palju. 

Peale aktust suundusime oma grupiga väikesele lõunasöögile, üsna tore oli vabas õhkkonnas grupikaaslasi näha ja jutustada.

Järgmisel päeval aga ootas meid suur vihmasadu ning Mia lõpetamine. Hommik algas osadele juuksuriga, teised osad ehk siis mina ja Kris visati sel ajal lillepoest välja, kuna ma julgesin küsida et ehk saaks mulle väikese kimbu teha - selle peale arvas müüja, et kuna Viimsis on sel päeval 2 koolil lõpetamine siis kimbud oleks tulnud ette tellida - igaks juhuks ütlen, et poes ei olnud sel hetkel ühtegi inimest. Ning kui ma julgesin öelda, et ma lähen ka lõpetamisele, siis arvati veelgi enam, et siis ma ju teadsin seda ette ja oleksin pidanud planeerima. Ütlesin, et ok, ma vòtan siis rohelised lehed ja teen ise kimbu, selle peale ütles proua üsna vihase häälega, et no hea küll ta ju võib midagi teha kui mul nii väga vaja on. Arvasin, et las ta olla, ja suundusin Krillimäe metsa vahele, korjasin sealt ohakaid, rakvere raibet, heina ja muud vajalikku, ostsin 3 kurki ning panin need grillvarraste otsa ja tegin ise lillekimbu :) Lisaks kirjutasin üsna halva kommentaari lillepoe kohta googlesse.

Mia aktus oli väga ilus ja oluliselt lühem kui Medkooli oma kuid kleidid olid veelgi uhkemad kui Medkooli omadel. 

Ning ega siis juunikuus ei saa olla nii, et ühel päeval on vaid üks üritus ehk et õhtul oli meil tädi Laine juubel, ja seda lausa 80. Väga uhke aiapidu oli, kuigi vihma sadas nagu homset ei olekski. Aga nalja sai palju ja süüa ja juua oli rohkelt ning külalisi ja jutte samuti.

Pühapäeval ootas meid Laitse rallypark ning Mia lõpetamise kingitus, ehk siis väike driftituur  Õnneks oli ilm otsustanud soojaks minna ja päike oli ka välja tulnud. Kahjuks aga ei lubatud ise rooli minna, vaid lõpetajad võisid vaid kõrval istuda. Aga tore oli ikkagi!

Lõunat sõime koos tädi Zelda ja mamma Leaga kohvikus Jah, kallis, mis oli väga tore koht ja söök oli väga hea!

Uut nädalat alustasin ikka maniküüri külastusega, siis kohtusin veel Ita ja Siimuga Vesivärava kohvikus ja veidike jalutasime Kadrioru pargis ja siis suundusin lennujaama, kus mind esimesest lennukist küll maha jäeti aga teisele sain juba koha. Helsingis ootas mind Markku, kes on nüüd mulle sobivasti lennujaamas tööl ja seega kui ma naaberriigi pealinna toppama jään, siis ta saab mind sealt peale korjata ja Anneli juurde toimetada. Nii ka seekord läks, ehk et hommikused lennud olid nii täis, et pidin öö Anneli juures olema, et siis hommikul edasi suunduda Londoni poole. Porvoos oli tore nagu alati – Tervajärvi me küll ei läinud kuid sõime õhtust, siis jalutasime Lexiga ja siis ma kiikusin oma kiiges kuni mul hakkas nii külm, et pidin tuppa minema ja kõik riided selga panema mis leidsin. 

Hommik algas meil muidugi varakult - mina lennule ja Anneli kimas tööle. Ning õhtuks olin juba Viinis :)

Meeskond oli jällegi väga tore, kõik olid vanad olijad, kuid 2 meie seast olid endised pikamaa lendajad, ehk et nende jaoks oli Viin uus sihtkoht. Hommikul käisin jalutuskäigul, vaatasin üle katedraali, jõin kohvi ja sõin croissanti, siis jalutasin läbi linnapargi, ning kui hotelli tagasi jõudsin siis selgus, et meie tagasilend hilineb, nii et ma oleksin veidi pikemalt võinud jalutada. Tagasilend venis veidi veelgi kuid ka meie järgmine lend oli edasi lükatud ja seega oli lootust, et meid sealt maha ei võeta. Reisijad Viini lennul olid ülitoredad ning vaatamata meie hilinemisele olid nad meiega ülirahul. 

Keset ööd saabusimegi me aga oma järgmisse sihtkohta ehk siis Göteborgi, reisijad olid rahulikud ning rõõmsad, eks nad tahtsid koju saada ning meie paaritunnine hilinemine neid eriti ei seganud.

Ning 23 juuni veetsin väga pilvises ning jahedas Göteboris, kus hommikut alustasin hommikusöögiga, kuhu ma meeskonnast küll ainsana kohale jõudsin, siis tegin veel väikese une ja kimasin siis linna peale jalutama. Leidsin sealt muidugi Espresso House kohviku, kus istusin ja inimesi vaatasin. Ning jalutasin veel veidi ja peagi oli aeg tagasi hotelli poole minna, et seal meeskonnaga kokku saada ning õhtusöögile minna. Meile soovitatud koht ei olnud muidugi sel kellaajal avatud kui meie süüa soovisime, kuid ootasime veidi kõrvalkohas koos väikese joogiga, ning meile soovitatud koht oli tõesti oma ootamist väärt. Söök oli suurepärane ning teenindus väga hea. 

Plaanisin veel spaasse minna aga miskitel segastel asjaoludel ma sinna ei jõudnudki ja heitsin hoopis magama. 

Pildistamist vääris aga vaid see poenimi:

Varajasel hommikutunnil ootas meid tagasilend, ning siis pikk istumine Londonis, et siis veel lennata edasi-tagasi Pisa. See ootamine oli meil tõesti väga pikk, ning siis veel hilines meie Pisa, nii et me juba vahepeal lootsime, et meid saadetakse koju…aga nii kergelt meil ei läinud ja siiski pidime oma 12 tunnise tööpäeva lõpuni lendama 

Siis saabus mulle aga vaba päev, ning seoses erinevate rongifirmade ja metroostreikide hirmus arvasin paremaks olla oma majutuse lähistel ja liikuda suundades kuhu ma saan bussiga ja kust ma saan tagasi ka taksoga kerge vaevaga. Hommikut alustasin hommikusöögiga terminalis koos Aniliga, keda ma polnud miski pool aastat kohanud, ning kes mulle tõi uue sim kaardi, mille ma tema nimele olin endale tellinud. Nimelt ma ei läbinud krediidikontrolli, kuna minu aadress pangas on välismaine ja see on ju ilmselgelt kahtlust äratav. Seetõttu tegin oma uue telefonilepingu Anili nimele ja maksan oma arveid hoopis talle  Anil kimas aga tol hommikul Bombaysse, seega oli meie hommikusöögi deit selline kiire ja varajane. Aga väga tore oli teda kohata !

Lõunaks oli mul kokku lepitud kohtumine vana kolleegi Zaidaga, ning streikide hirmus kohtusime siis koledas kohas nimega Slough. Leidsime sealt siiski ühe kohvikus kus me julgseime ka maha istuda ja juttu rääkida. Zaida tegeleb peale lennufirmast lahkumist, koroona testimisega ja neid teste teeb ta filmimeeskondadele, ning tema firma saadb ta kuuks ajaks võtetele Portugali. See talle aga väga sobib, sest ta on seal üles kasvanud ning ta ema elab endiselt Lissabonis. 

Järgmisel pealelõunal oli mul graafikus Praha, mis ise-enesest ei ole pikk tööpäev aga see venis meil üsnagi pikaks. Algul hilines meie lennuk eelmisest lennust, siis saime me väljalennu aja piirangu, sama piirangu saime ka tagasilennuks, ning kui me juba olime tagasi, siis ei olnud kedagi kes meie väravas sisse lülitaks parkimise juhendaja, mis piloote juhendab kuidas lennuk väravasse ruleerida. Kui see inimene tuli, siis paraku läks värava liikumismehhanism katki ja seda ei saanud lennuki juurde liigutada, mis tähendas, et tuli kutsuda tehnikud või bussid, et reisijad nendega terminali toimetada – see kõik toimus kell 23.30 – tuletan meelde, et meie lennujaam sulgub kell 23.00 – ehk viimased lennud peavad olema selleks kellaks saabunud ja need kes õhku tõusevad, need peavad olema ka kella 23ks rattad maast lahti saanud  Õnneks ikka leiti miski tehnik, kes värava ära parandas ja me saime reisijad pea poolteist tundi peale maandusmist lennujaama lasta – ma väga loodan, et seal oli keegi piirikontrollis, et need reisijad ka maale said.

Meie ootasime siis aga oma bussi, mis meid meie koduterminali viis, ja siis veel parkla bussi, mis meid siis töötajate autoparklasse viis…ehk et mina olin voodis alles kell pool kolm öösel 

Hommikul olin muidugi varakult üleval, ning minu lennutee viis mind seekord Glasgowsse, ööbima. Jõudsime sinna väga hilisel õhtutunnil ning kolisin kohe magama. Hommikul oli õues küll külm ja vihmane aga väikese jalutuskäigu tegin ikka. Peale lõunat lendasime tagasi Londonisse ning lend oli pungil rahvast täis, ehk et kõik kohad olid täidetud ning oli ka paar imikut. Nendel siis lennukis oma kohta ei ole vaid on eraldi rihmaga ühe vanema rihma külge kinnitatud. Läksin siis mina ühe nimekirjas oleva imiku juurde, et perele imiku rihma anda kui märkasin, et imik on suhteliselt suurt kasvu – küsisin igaks juhuks kui vana nende beebi on. Selgus, et miu sisetunne mind ei petnud, et imik on 2.5 aastane. Imikuteks loetakse lennunduses kuni 2 aastaseid. Küsisin, et kas imikul on sel juhul oma koht – vanemad vaatasid mind imestunud näoga ja küsisid, et kas peaks olema. Seletasin, et jah, et üle kahe aaststel peab olema oma istekoht, et alla kahesed on vanemate süles. Pereisa ütles, et see on nende tagasilend ja, et sinnaminekul oligi nende imik alla kahene. Õnneks istus selle pere kõrval keegi meie töötaja, kes kuuldes pealt meie juttu, pakkus, et tema on nõus istuma meie klapptoolil, kui sellest abi on. Läksin siis purseri ja kapteni juurde, et asja selgitada, ning kuna lennukiuks oli juba suletud, siis asjade kiirendamise nimel tõstsime töötaja taha kööki ning laps sai omale koha. Ühtlasi saatsime selle pere jätkulennu meeskonnale teatise juhtunu kohta. Ma ei tea mismoodi maapealsel teenindusel oli see asi kuidagi kahe silma vahele jäänud ja me keegi ei tea kas nende jätkulend oli samuti pungil täis või oli seal kohti ja nad said kuidagi olukorra lahendatud, aga kui meil ei oleks olnud ühtegi oma ettevõtte töötajat reisijate seas, keda me oleksime saanud tösta klapptoolile, siis me oleksime terve selle père pidanud lennust maha jätma  Nii et selliseid huvitavaid juhtumis tuleb vahest ette.

Järgmisel hommikul tegin pikema jalutuskäigu oma avastatud jalutusrajal Twickenhamist Richmondi, siis istusin Richmondis jõe ääres ja jälgisin kuidas jõgi muudkui tõusis ja tõusis, ning õhtul lendasin Ateenasse. Seda loomulikult hilinemisega, kuid siiski saime me veel enne meie lennujaama päris kokkujooksmist minema. Ateenasse jõudsime pea-aegu varavalges. Siiski tegin omale väga varajase äratuse ja kimasin Pireause sadamasse ning suundusin Agistri saarele. See on üks tilluke saareke, kohe Ateena külje all kuhu ma juba ükskord varem minna tahtsin aga siis oli väga hooaja väline aeg ja hotellist väga ei soovitatud minna, et võib olla ei saa õhtul tagasi. Nüüd oli aga täitsa hooaeg ja seega ma merereisi ette võtsin. Kõik sujus, nii laevareis sinna kui ka õhtul tagasi. 

Saar oli väga armas, tegin peale maabumist jalutuskäigu ühes suunas nii kaugele kui tee viis, siis olin seal veidi rannas ning ujusin, jalutasin tagasi tsivilisatsiooni suunas, istusin ühes kohvikus, jõin ja sõin ja kirjutasin postkaarte, siis jalutasin uue rannani ja pikutasin seal ning ujusin, ning siis istusin veel ühes kohvikus sadama lähedal ja jõin veel ühe kohvi ja peagi oligi aeg suunduda laeva peale. Järgmine kord lähen sadamast teises suunas ja kordan täpselt samu tegevusi 

Ning enne kui me hotellist lahkusime, avastasin ma, et hotelli ees lehvib ei miski muu kui SINI-MUST-VALGE! Ma poel kunagi ühegi hotelli ees oma lippu näinud, nii et ma pidin kohe bussist va4ljuma hetkeks ja sellest pilti tegema :)

Ning siis algasid meie selle päeva seiklused, nimelt saime aru, et meil on üks meeskonnaliige puudu. Nimelt olime me tulnud lennukiga millel oli vaja vaid 4 saiajagajat kuid nüüd pidime tagasi minema lennukiga kuhu oli vaja 5 sajajagajat. Paraku aga lend millega meie üks meeskonnaliige pidi saabuma eelmisel päeval, oli tühistatud kuna meie lennujaamas oli eelmisel päeval täielik kokkuvarisemine toimunud, ning kõigil lennufirmadel oli kästud mitmeid lende tühistada kuna lennujaam ei saa hakkama nii suurte reisijate hulkadega. Seega olime meie nüüd ilma meeskonnaliikmeta ning kuna antud juhtum ei sobitunud meie manualis ette nähtud erakorraliste juhtumite alla, siis seaduslikult ei olnud meil mingit õigust lennata olles 4 pardal. Kaptenile helistati erinevatest osakondadest ja paluti tal siiski lend « ära teha » kuid kui kapten küsis, et kas keegi annab talle enda nime ja allkirjaga paberi, et kui midagi juhtub, siis see inimene vastutab, siis o ta nõus reegleid rikkuma. Niikaua aga kuni tal sellist paberit ei ole, siis tema seda vastutust endale ei võta, et manualis selgesõnaliselt mitte lubatud juhul 4 õhku tõusta. Seega istusime me Ateenas lennujaamas kuni meile saadeti Londonist lisameeskonnaliige  See võttis nii 5 tundi aega. Siis saime oma lennukisse ja kohe kui meeskonnaliige meiega liitus, hakkasime reisijaid pardale võtma – siis selgus, et 10 reisijat on otsustanud meie mitte liituda ning neil oli 10 inimese peale 16 ühikut pagasit, mis tuli nüüd üles otsida ja alles siis saime alustada oma lennuga. Selleks ajaks olime loomulikult kaotanud oma väljalennu aja ja seega pidime nüüd uut ootama….ühesõnaga, kõik see venis nii pikalt, et varsti oli oht, et meie tööaeg hakkab läbi saama ja seda ilma, et me üldse kuhugi läinud oleksime. Õnneks nii hulluks asi siiski ei läinud ja me saime õhku, ning reisijad olid väga mõistvad ja arusaajad, vaatamata kogu sellele jamale mis sel päeval oli toimunud. Aga nii meie kui ka piloodid rääkisid neile asjadest nii nagu need on, ei ilustanud ega mõelnud miskeid põhjusi välja ega vabandanud liigselt. Enamus reisijatest jäid muidugi maha oma jätkulendudest ja pidid seega öö veetma Londonis ja oma reisi jätkama järgmisel päeval…Hotellidega oli aga lennujaama ümbruses juba väga keeruline ! Ühesõnaga on reisimine sellinesuur loterii parimatel aegadel aga praegustel aegadel on see läbi suurte lennujaamade kohe eriliselt huvitav! 

Üks tänulik reisija kinkis meile ka käevõrud, mis edaspidi pidid meid kaitsma kõige kurja eest:

Mina ei hakanud omale hotelli üldse otsima, vaid teatasin kohe Carolinele, et tulen ööseks tema juurde – ta pani kohe Prosecco külma ning nii me poole ööni seal pläkutasime.

Ja väga varasel hommikul suundusin ma läbi Helsingi Tallinna, kus mind ootas Mia.