Esmaspäev, 14. november 2022

September

Septembri alguses saabusin koju ja kuna oli pühapäev ja ka teistel oli vaba päev, siis olime loomulikult teinud väikese plaani. Ehk siis bronninud laua La Prima Pizza restosse ja soetanud piletid Meister ja Margarita etendusele Vene teatrisse - jajaa, fašistid ja nii edasi. Kuna meil oli aga ainuke ühine vaba aeg ja teistesse teatritesse kas ei saanud pileteid või oli selline etendus millele ei soovinudki pileteid saada, siis nii me Vene teatrisse sattusimegi. Esmalt muidugi resto - see oli väga tore! Ja söök oli suurepärane - ettekandja oli külla kena ja modelimõõtu kuid paraku ei saanud me päris hästi aru mida tema meilt küsis kuigi ta suhtles meiega eesti keeles. Aga oma tellimuse saime korrektselt, seega ei hakanud ka täpsemalt uurima mis küsimus tal meile oli, millele me peale kolmandat kordust vastasime lihtsalt jah, kuigi ei teadnud mida küsiti.



Teatrietendus oli hea, esimene osa oli oluliselt parem kui teine, kuid vaadata oli kòlbasid mõlemad.  



Ning nagu igal kodunädalal, kuulus ka seekord selle sisse hooldekodu tööpäev. Meie osad parkinsoni diagnoosiga kliendid muutuvad iga korraga kehvemaks ja nii kahju on seda allaminekut jälgida. Paraku ega midagi suurt teha ka ei saa. Ühel härral on aga väga toredad mälestused ja kui tal kõnes selgem hetk siis ta ikka räägib oma seiklusi :) Peaks neid vist veidi kirja panema, sest varsti on sel jutustajale veelgi vähem jaksu meile neid jutustada.



Järgmisel päeval kohtusin Itikuga, kes seekord jagas oma toodangut ehk siis mett. Ning loomulikult jutustasime oma lennu ja ka muid jutte nii kaua kui meil aega oli.

Õhtul tuli meile külla Erki, kes lubas ka vaadata, et ehk ta saab parandada meie välisukse luku, mis veidi jukerdab. Lukku ta ei julgenud parandama hakata, sest kartis, et kui ta seda korda ei saa, siis me jääme paariks päevaks lahtise välisuksega kuid juttu jätkus meil selle kõige kõrval kauemaks, ning ema oli ka kõrge külalise auks hapukapsasuppi ning ahjuliha teinud - kõik vanade heade aegade meenutuseks. Nalja sai sel päeval muidugi palju, sest lisaks kõikidele juttudele Erkiga, oli mul eelnevalt autol rehv katki läinud ja seda muidugi üsna ebamugavas kohas, ehk siis Randvere ja Tammneeme küla vahel :) Ja eriti tore oli see, et kui ma seal oma suure Volvoga seisin ja üritasin seda asja kuidagi parendada - naisterahvas ja puha ja suhteliselt ebamugaval teelõigul, siis loomulikult mitte keegi möödujatest ei peatunud, et küsida, et kas ehk on abi vaja….aga nõukogude ajal kasvanud lapsena, sain muidugi ise kõik korraldatud :)

Järgmisel päeval olin jällegi hooldekodus, seekord koos Raineriga - temaga on väga tore koos töötada! Asjad kuidagi saavad nagu ise-enesest tehtud ning nalja saab ka veel selle kõige kõrval. Kõik hoolealused olid roosad ja rõõmsad, ning hoitud nad said ja meist jäid nad maha ka rõõmsatena.

Järgmisel hommikul kimasin mina Julia juurde, kud seekord oli mul eriti pikk seanss ees, kuna tulemas oli ju puhkus ja seega sain omale nii uue maniküüri kui ka pediküüri. Ning kuna ees oli ootamas puhkus, siis tulid küüned rohelistes toonides 😳

Õhtul oli veel koosolek Reedaga, et plaan ka paika panna puhkuseks. Seekordne sihtkoht pidi meil olema Kanada kuid seoses keeruliste majandustulemustega muutsime selle hoopis Horvaatiaks - inglise keeles algavad mõlemad C tähega, nii et veidi ikka sarnased. Tegime siis kiired plaanid ja bronnisime ka mõned ööbimised, ja siis hakkas igaüks kohvrit pakkima. Anneli liitus meiega Helsingi lennujaamas, ja nii see meie puhkus algas. Lendasime Spliti, lennujaamast saime omale auto ja suundusime oma öömaja otsima. Aadressi leidsime kergelt aga seda õiget ust oli juba raskem üles leida, kuid peale väikest segadust saime ka sellele jälile. Ööbimine oli meil üliõpilaskülas, mis oli väga tore majutus, ja mis peamine, see oli väga puhas. Õhtul jõime niisama oma rõdul veini - tee pealt poest olime ostnud sinise-musta-valge korgiga veinid, ehk siis esimene neist ei kõlbanud üldse juua :) Aga korgid olid ilusad!

Hommikul leidsime paadisadamast kohviku, kus jõime kohvi ja sõime väikese võiku, ning siis suundusime väikesele matkaringile: Marjans ring, ehk siis 360kraadi Spliti vaated veidi kõrgemalt. 

Õhtul suundusime aga vanalinna vahele ja uudistasime kõik tähtsad ja mitte tähtsad majad üle. Spliti vanalinn oli väga tore: väikesed armsad tänavad, ilusad väljakud ning loomulikult karastavad joogid.






Järgmisel hommikul ootas meid praamireis, mis viis meid Brači saarele. Saare esimene vaatamisväärsus oli kohalik surnuaed, kus me väikese jalutuskäigu tegime. Siis suundusime Horvaatia enim pildistatud randa vaatama – esmalt vaatasime seda mäe otsast, ja siis käisime ka Boli nimelises rannas ujumas – väga mõnus oli muidugi !



Õhtuks oli meil ööbimine Povlja nimelises külas, mis oli eriti pisike ja armas. Istusime kodu lähistel restos, ning hiljem koduukse ees ja kuulasime kuidas meri loksus. Väga tore õhtu !

Hommikul käisime koduküla rannas, siis jalutasime üle miski mäe, ning enne kodu juurest lahkumist, andis meie perenaine meile kaasa hunniku viinamarju, mid nad olid just oma aiast korjanud. Pakkisime need siis kaasa ja suundusime praamile, kuna mandril ootas meid kanuutripp Makarska rivieral. See oli üks eriti tore ajaveetmine. Lained olid üsna suured ja vahest nad veidi aitasid kaasa meie liikumisele, vahest aga aerutasime lihtsalt tühja õhku. Kuid päikeseloojangu nägime me siiski merel ära ning jõudsime ka oma finišipunkti. 



Pimeduses jõudsime oma järgmisse ööbimiskohta, linnakesse nimega Gradac. Kolisime sisse ja jooksime ruttu veel poodi, sest veinivarud olid meil juba olematud  Ja siis istusime oma rõdul ja tegime järgmise päeva plaane.

Peale hommikusööki, suundusime matkaringile, ehk siis vallutama Sveta Ilija mäetippu. Sinna oli 700 meetrit puhast tõusu, nii et suhteliselt raske tööpäev. Mina muidugi jäin teistest maha ja tänu sellele kimasin ühe teise tipu otsa – õnneks mitte nii kõrgele, kuid pidin alla tulema ja siis uuesti õige tipu otsa ronima, sest mis valesti see uuesti. Peagi leidsin ikka teised üles ja saime oma tipupildid koos tehtud.




Ning siis hakkasime alla tulema, mis oli umbes sama keeruline ülesanne kui üles, kuna kogu aeg pidi jalge ette vaatama, et mitte libastuda. Aga alla me saime ja kohe kimasime mereranda väikesele õllele. Õlle muidugi kujunes sujuvalt üle õhtusöögiks ilma, et me oleksime vahepeal kodus, duši all käinud. Ning õhtust sõime söögikohas, mille keskmine hinne oli google järgi 5.0. Sobis meile suurepäraselt!

Järgmine hommik suundusime edasi mööda uhket ilusat euroopa rahadega valminud Pelješki silda, mis viib siis Horvaatia ühest nurgast teise, et mööduda Bosnia Hertsegoviinast. Mööda silda saab siis Pelješaci poolsaarele ja mööda seda siis edasi Dubrovniku poole. Meie aga suundusime poolsaarelt praamiga hoopis Mljeti saarele. Seal ootas meid rahvuspark ja väike rattatiir. Rattatiiru vahele mahtus ka lõuna ning jalutusring ümber väikese järve ning loomulikult ujumispeatus.



Õhtust sõime Polače külakese serval, väga toredas pererestos, kus pereema parasjagu kaheksajala püügiga tegeles ja siis seda külalistele serveeris.



Peale õhtusöögi joogiks kohtusime Reeda sõpradega, kes olid samuti Horvaatias reisil ja juhuslikult samal ajal Mljeti saarel – nii me siis paar klaasi eestlastega kokku lõime ja reisimuljeid vahetasime.

Järgmiseks päevaks oli meil plaanitud päikesevõtt, ning me suundusime hommikul saarel olevale liivarannale. 


Kui aga vihma tibutama hakkas, korjasime oma kompsud kokku ja suundusime siis hoopis restorani otsingule, mille ka leidsime ja kus siis ilma ja inimesi vaatasime. Sõime kohalikku metssiga 

Järgmiseks päevaks oli ilmaennustusena suhteliselt suur vihmasadu planeeritud ja me tegime väikeste jalutuskäikude plaane. Esimeses kohas istusime autos nii pool tundi, et vihmahoo lõppu oodata ja siis tegime oma jalutuse. 


Järgmiseks vaatamisväärsuseks oli meil Odysseuse koobas, kus pidi ka hea ujumiskoht olema. Ujuda me seal küll ei julgenud kuid vaated olid ilusad. Ning õnneks ei tulnud ka enam vihma. 




Edasi suundusime Okuklje külakesse, kus uudistasime pikalt kuidas jahid sadamasse tulid ja seal parkimisega tegelesid. Meie tegime ujumise ja saime rahulikult end kaldale pargitud, kus leidsime end alpikannikeste vahelt.



Ning laupäeval suundusime tagasi mandrile, et juba Dubrovnikusse kimada. Seal kolisime oma viimasesse ööbimiskohta ning siis suundusime esmalt randa uudistama kuna meie korteri perenaine soovitas vanalinna minna alles õhtul, sest siis on rahvast vähem. Meile muidugi tundus, et isegi siis oli rahvast palju. Tegime linnamüüril jalutuskäigu, mis oli väga tore ja vaated sealt olid suurepärased. 




Siis kohtusime uuesti Reeda sõpradega ja sõime ning jõime koos, ning siis suundus igaüks oma koju.

Hommikul suundusime veelkord vanalinna vahele, sest Annelil oli üks pood kuhu tal oli vaja minna – ja tõesti oli nüüd seal oluliselt rohkem rahvast – raske oli isegi liikuda. Poes käidud, suundusime linnast eemale, et vaikne ja mõnus rand leida. Esimene rand mida külastasime oli üsna must, järgmine oli veidi kahtlase väärtusega kuid veidi aega me seal ikkagi päevitasime, paari mees-nudisti vahel. Ning siis suundusime ühte kuurortkülla, kus leidsime toreda tsementeeritud rannariba, millest aeg-ajalt ka merelaine üle käis. Ehk siis asjad, mida soovisid kuivana hoida, tuli asetada veidi kõrgemale, kuna maapinnalt ning ka toolil käis aeg-ajalt jahutav laineloks meid paitamas. Aga linnake ise oli täitsa tore – nimeks oli Cavtat ning oma lõpulõuna sõime ka siin  




Edasi viis meid tee juba lennujaama, kus saime kohe kohad lennukile, ning peagi olime Helsingis. Öö veetsime koos Lexiga, kellel oli muidugi ülevoolavalt hea meel, et perenaine koju saabus ;) Ning hommikul suundusime meie Reedaga veel viimasele lennuotsale ja peagi olimegi kodus.

Mina pakkisin oma kohvrit lahti ja teist kohvrit kokku, ise samal ajal vaadates Elisabethi matusetseremooniat – nagu ühele korralikule maksumaksjale kohane. 

Järgmisel päeval olin veel hooldekodus tööl, kus jagasin oma Horvaatia reisimuljeid, kuna paljud minu hoolealustest on käinud Horvaatias, siis vahetasimegi muljeid  Päeval olin tööl ühe kolleegiga, kuid ööseks saabus mulle appi hoopis Rainer – nii et väga tore vahetus oli jällegi. Ning kolmapäeval tegelesin veel iluteenuste tarbimisega ja siis oligi aeg Londonisse minna, et järgmisel varahommikul juba Seattlesse lennata. Reisijad olid toredad, välja arvatud mõni, kes oli kuri, et temale ei jagunud kana, kuigi ta istus viimases reas ja oleks võinu ju arvata et populaarseim söögivalik on temani jõudes juba otsa saanud, ning kuna me viibime lennukis, siis ei teki seda kana ka kuidagi juurde. Kuid siiski olin mina üks maailma halvim inimene, sest mul ei olnud talle kana pakkuda. Olemasolevad alternatiivid talle ei sobinud ning ma ütlesin, et lähen vaatan mida pakutakse tagumises klassis – ega talle ka see variant ei meeldinud, sest miks ta peaks sööma odava klassi toitu kui tema siiski istub äriklassis....tõin talle siiski lennuki tagumisest otsast kana ning serveerisin talle selle ning kui ta hiljem kööki tuli, siis vabandas ette ja taha ning tänas, et ma siiski talle kana olin leidnud. Jumal-jumal, millised kolmanda maailma probleemid! Aga no tore, et keegi sai mis tahtis ja on seeläbi õnnelikum ja kui sellega kaasnes oma pahameele minu peale välja valamine, siis olgu ta nüüd õnnelik.

Seattle ise oli seekord küll ilus ja päikesepaisteline, kuid kodutuid oli tekkinud sinna linna sadades kui mitte tuhandetes rohkem kui minu eelmisel külastusel. Paraku ei ole need lihtsad kodutud, kes sealsed kesklinna tänavad on hõivanud vaid nendega kaasnevad erinevad illeegaalsed narkootikumid, ning seega ka erinevad väljaheited otse sinnasamma tänavale. Isegi Seattle kuulsa turu ümbruses pidi hoolsalt jalge ette vaatama, et mitte astuda sinna kuhu ei tahaks. Siiski tegin väikese jalutuskäigu, seekord nägin ka maailma esimese Starbucksi järjekorra ära – see küll ei olnud nii pikk nagu erinevates turismiteatmikes lubati kuid siiski oli järts ukse taga, siis sõin väikese burksi ja oligi aeg juba silmad kinni panna, sest see päev oli veninud juba üle 20 tunni.




Hommikul käisin veel Rubinstein bagelites hommikust söömas, ning lõunal oligi aeg tagasi Londonisse suunduda. Seekord olid pardal reisijad, kes justkui rääkisid miskit muud keelt – sest ei saanud nemad meist aru ja ei saanud ka meie nendest aru! Iga lause mida meie ütlesime, pidime seda vähemalt kolm korda kordama, et aru saadaks mida me palusime. Kuid, hea uudis oli see, et me nägime virmalisi – ja seda me ei hakanud isegi reisijatega jagama vaid hoidsime need vaid iseendale vaatamiseks.




Londonist Helsingisse sain suhteliselt lihtsalt kuid Helsingis olin sunnitud leidma pardalemineku järjekorrast ühe Finnairi stjuardessi, kellele ligi astusin ja küsisin, et kas tema oleks nõus istuma pilootide juures, et siis saaksin mina ka lennule. Loomulikult oli ta nõus – ja jutustasime rõõmsalt kuni lennukile minnes ja selgus, et ka tema tuli Seattlest  Igal juhul olin ma talle väga tänulik, et ta klapptoolile läks ja seega ka mina koju sain.

Pühapäeval käisime ema ja Reedaga Viimsi uues Artiumis Estonian Voices kontserdil. See oli minu esimene kord viibida Estonian Voices kontserdil ja loomulikult külastasime esimest korda meie uut Artiumi – see oli väga tore hoone, ning saal oli väga hea akustikaga. Estonian Voices oli samuti väga tore ja hea meelega lähen nende kontserdile ka edaspidi.

Esmaspäeval käisin Irjega Kalevi filmi vaatamas – õhtul tuli ka teade, et film esitati Oscarile kandideerimaks. Oscarit ma talle ei annaks aga vaadata film kõlbas – miskid asjad olid küll kaheldavad ning faktid olid veidi teistmoodi kui mälestused – samas tuleb seda ehk vaadata kui mängufilmi ja mitte nii väga otsida ühisosi tegelikkusega.

Peale kogu seda kultuuriprogrammi, tegelesin joogaga ja lihtsalt kodus olemisega. Ning neljapäeva varahommikul suundusime koos Miaga Londoni poole, et sealt reedel Los Angelesi lennata – kuid sellest järgmises postituses.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar