reede, 15. jaanuar 2021

Detsember

Detsembri teise nädala alguses helistasin jällegi perearstile ja saime minu tervenemise osas kokkuleppele. Mul oli küll selleks ajaks veel jäänud väike jääkköha, kuid muidu olin juba terve nädala olnud ilma ühegi haigustunnuseta. Kohe panin kleidi selga ja suundusin oma õega ostukeskusesse, kus meil oli plaan soetada erinevaid sünnipäevakinke. Esmalt jõime ja sõime, ja siis veidike otsisime vajalikke asju, kuid ega meil jaksu kauaks selleks tegevuseks ei olnud. 

Edasi tegelesin joogaga, see tund on mul Zoomis ja sinna kutsus mind Kätlin. Õpetaja asub meil UKs, ja sealt, ilusa helesinise ekraani vahendusel ta meid juhendab. Mõned joogatajad on samuti teises riigis ja meie oleme siis Kätliniga igaüks omas, Eesti kodus. Ja harjutused on meil sellised, et järgmisel päeval on vähe kohti mis ei anna tunda, nii et tund on väga huvitav. Ja see tund on siis kolmapäeva varahommikul. Ülejäänud kolmapäeva õppisin ja valmistusin, et õhtul minna lausa bussiga linna, et osaleda giidiõppe tunnis. Selleks ajaks kui ma kleidi selga sain, siis teatas aga õpetaja, et kuna juba kolm õpilast oli küsinud online tundi, siis arvas ta paremaks teha terve tund onlines ja ise ka koju minna, et sealt meid juhendada :) Nokkisin siis mantli ja kleidi seljast, panin kodused riided tagasi ja asusin oma kodutööd veel lihvima. Tund möödus onlines ilma viperusteta ning me kõik saime veidike oma bussiekskursiooni jutustust harjutada. Neljapäeval olin esimest korda 24 tunnises vahetuses tööl. Natuke kartsin sellist öövahetust aga tegelikult polnud hullu midagi. Olime osakonnas kahekesi, hooldatavaid on meil seal 13. Päev möödus suhteliselt rahulikult: meil on seal üks proua, kes küll maailmast palju ei mäleta kuid see-eest meeldib talle jalutada...kuid kes siis üksi jalutada tahab, ikka on hea kui saab kellegagi koos jalutada :) Seega tuleb meil enamuse tööajast jalutada koos pr. Jalutajaga. Enne kella 11 hommikul on juba 10 000 sammu täis :) Lisaks soovivad aga ka tähelepanu teised kliendid. Siiski oli päev rahulik, ning kui me õhtul kõik olime magama suunanud, siis jagasime tööülesannete vabad tunnid ära ja kumbki meist sai 4 tundi magada kuni teine valves oli. Kokkuvõttes ei olnud öövahetus üldsegi nii hirmus!


Nädalavahetusel käisin Reedaga tema poolt võidetud rabamatkal. Võidumatk oli siis neljale inimesele ning loomulikult oli meil ka väga tore matkajuht. Reet kogus kokku siis 3 matkahuvilist kaaslast ja nii me rappa suundusime :) Õnneks oli paar päeva olnud miinuskraade, ehk et laukad olid jääs ning nende peal sai ka uisutada. Raba oli Aela MKA alal, Aela Viiriku raba. Rabas liikusime räätsadega, ehk et pikka maad me ei läbinud, kuid ümbrus oli väga ilus. Peale väikest ringi, leidsime mõnusa lauka, mis oli sobivalt jääga kattunud ja mille peal me siis uiskudega lustisime. Samal ajal tegi meile matkajuht-giid sooja supi :) Nii on ju eriti mõnus matkal olla, kui keegi süüa teeb kui ise uisutad :)






Õhtu lõpetasime Reeda sõbranna Agne juures saunaõhtul - väga mõnus oli!

Uut nädalat alustasin aga Itiku sünnipäeva tähistamisega. Olin talle teatanud, et ootan teda Vabaduse Väljakul, kell 16.30 ning pangu soe kleit selga :)

Olin ette valmistanud väikese, 45 mintsa kestva vanalinna jalutuskäigu koos teele jäävate hoonete tutvustusega. Ehk et Ita oli minu esimene klient, kelle peal sain harjutada giiditööd. Ita oli väga tubli klient, vaatamata üllatusekskursioonile, ta ju ei teadnud et teda katsejänesena kasutatakse, oli minu jutustustest väga huvitatud, ning küsis erinevaid lisaküsimusi, millele ma laveerides vastata üritasin. Jalutuskäik viis meid sobivasti Pegasuse restosse, kus meid ootas kaetud laud :) Söök oli hea, magustoit küll mitte meie maitsele kuid ise me selle tellisime, suitsune shokolaadikook, see on nüüd proovitud ja enam ei soovi :) Kuid muidu oli väga tore koht! Söödud-joodud, suundusime veel väikesele jalutuskäigule Jõuluturule, jõime Kehrwiederi teed ja siis oligi aeg koduteele asuda. Igal juhul palju õnne Itikule!

Paari päeva pärast saabus aga Mia sünna. Ta oli omale soovinud burgeri torti, ja selle Kris talle Hesburgeri juustuburgeritest valmistas :)




Veel soovis sünnipäevalaps, et lähme kõik koos vanalinna jalutama. Tegimegi siis õhtu saabudes jalutuskäigu: Laboratooriumi tänavalt ümber Oleviste, siis Olevimägi, Sulevimägi ja Vene tänavalt läbi erinevate hoovide Raekoja platsile, kus uudistasime jõuluturgu ning maitsesime glögi ja Raekoja külje peal praetavaid mini pannkooke, mis olid suurepärased. Edasi suundusime läbi Voorimehe tänava ning Schnelli pargi auto juurde ja kimasime koju, kus sünnipäevalast ootas veel üks tort :)






Hommikul jalutasin hooldekodusse tööle. Krillimäe maastikukaitseala juures, seisid kaks põtra tee ääres ja sõid. Nii tore! Seisin seal veidike aega ja uurisin neid ja nemad mind, üritasin ka pilti teha kuid piltidelt näen vaid mina umbmääraselt, et seal kuskil ka põdrad peal on. Vaatluspunktile lähenes ka üks koeraga jalutaja...kes keeras ruttu paremale, et tema koer põtru ei märkaks...kuid siis sõitis eemal üks auto ning põdrad panid metsa sisse plehku. 

Peale põtradega kohtumist möödus tööpäev täitsa rahulikult, ainuke elevus tol päeval olidki põdrad :)


 

Pühade hooaeg toob kokku ka sugulased, nii ka meie, käisime külas oma tädi Zeldal. Lisaks olime talle leidnud väga kaunid oravakujudega õue valguslambid. Kuna lambid olid aga valged, siis pidime neile ju ometigi lillad lipsud kaela siduma, muiduei oleks neid sobinud Zeldale kinkida. Oravatega on Zeldal aga omad kanad kitkuda, nimelt, mõned aastad tagasi istutas Zelda pahaaimamatult oma kolmanda korruse rõdu äärel asuvatesse lillekastidesse maasikaid, tomateid, rediseid, võõrasemasid....paraku ta eriti palju saaki ei saanud kuna mööda kõrvalasuva maja seina ronisid üles oravad ja muudkui matsutasid seal Zelda lillekastides. Zelda muidugi ei jätnud jonni ja proovis ikka veel ja veel oma põllumajandust aretada...kuid oaravad said alati saagist võitu enne kui see korjamisküpseks sai. Kuid siis...juhtus selline lugu, et Zelda kodumaja korteriühistu otsustas rõdudele ette panna klaasid...ning see oli Zeldale suurepärane lahendus kuna klaasidest läbi oravad ei pääse enam. Kuid Zelda on oravate peale endiselt kuri! Meie oravad muidugi meeldisid talle väga, ehk ta pahameel leebub ka päris oravate vastu :)

Kinoekraanidele oli saabunud uus eesti jõulufilm Jõulud džunglis, mida me vaatama suundusime. Mia ütles juba eos, et tema seda küll kinno vaatama ei tule aga meie Cara Miga olime üsna kindlad, et vaatame selle ikka ära. Film oli igav, ilma kindla jutustuseta, kehvade näitlejatöödega, ning koledas džunglis. Eriti häiris kuidas ekraanil paistis välja, et keegi ei liiguta suud eesti keele moodi...kuid samas oli heli eesti keeles. Džungel meenutas pigem eesti lehtpuumetsa septembrikuu lõpul kui lehed hakkabad kukkuma kuigi oli see pilt kuivem. Ühesõnaga, selle filmi soovitame vahele jätta :)



Siis mahtus mu nädalatesse veel paar tööpäeva: esimesel neist küsis üks mu 96 aastane klient, et miks mul küll see kole plaaster seal suu peal on...meil nimelt on maskid ees kui me töötame :)

Detsember on ju teadupärast päkapikukuu ja nii oli meiegi peres neid häid lapsi kellele aeg ajalt ikka midagi mõne jalanõu sisse toodi. Ühel toredal päeval saime aga kõik omale Bingo loto piletid. Et aga võidust kohe teada saaksime, istusime siis kolmapäeva (vist oli see ikka kolmapäev) õhtul kõik teleka ette, oma piletite ja kirjavahenditega varustatud ning asusime välja loositud numbreid oma piletitelt maha kriipsutama. Tulemuseks oli, et Mia võitis 2.- EURi keskruudu eest :) Aga nalja sai muidugi rohkem kui rubla eest. Kohati oli see tegevus üsna hasartne, loosimislõikude vahel olnud reklaamipausid õnneks tõmbasid hasarti veidi alla, kuid muidu oli see uus tegevus meie jaoks üsna huvitav. 


 

Ning siis saabusid meile juba kaua oodatud jõulud. Sahmisime juba mitu päeva lauanõudega, erinevate linikute ning lauahõbedaga, siis täpsustati veel menüüd, pakkisime kinke, no ühesõnaga tegime igasuguseid tähtsaid asju. Ning siis saabuski see tähtis jõululaupäev kui me saimegi ilusad riided selga panna ning laua katta ja ka veidi külalisi vastu võtta. Meile tulid nimelt laste teine vanaema ja üks tädidest, koos koer Franziga. Koer on minitaks, kes oli väga nunnu! Sõime ja jõime, ning avasime kingitusi ja jutustasime ja oli üks tore õhtu.






Järgmisel hommikul saabus meile aga Cara Mi sünnipäev ning kuna õues oli lai vihmasadu, siis meie esialgne plaan minna rabamatkale ei teostunud. Selle asemel suundusime hoopis meie kohalikku veeparki ning saunakeskusesse. Õnneks oli seal üsna vähe rahvast ning enamus saunades olime vaid meie omaette. Tüdrukud lasid liugu erinevates torudes, ning ka seal oli olukord rahulik. Enamus veesilmad olid küll minu jaoks liiga sooja veega, seega ma ise istusin kas saunas või siis otsisin jahedamaid basseine, kuid tore oli ikkagi. Õhtu lõpetasime kaardimängudega: risti 7 ja Ligretto, võitjaks oli nagu ikka sõprus.



Boxing day'l ehk siis jõulu teisel pühal suundusin aga tööle. Täitsa tavaline tööpäev, külastused on keelatud, isegi õues külastamist ei ole, kuid ega kliendid sellest väga ennast puudutatuna tunnegi. Hommikuks oli üks härra oma väljeheidetest teinud ilusad väikesed ümmargused pallikesed ning samuti oli ta akna avanud oma toas, ilmselgelt selleks, et mitte seda ebameeldivat lõhna magades sisse hingata :) Saime kiirelt toa korda ning härra magas õndsa und edasi. Meie vahetus aga lõppes ja ma jalutasin koju. Tee peal kohtasin aga oma sõpra, pr. Põtra. Ta seisis kraavi pervel ja sõi rahulikult kõrkjaid. Jäin siis elektriposti taha varjudes teda vaatama. Sain kätte ka oma telefoni kuid õnneks sai see külma ilma tundes kohe tühjaks. Võtsin siis kotist oma Ipadi ja asusin sellega pildistama. Eemalt saabus jällegi üks meesterahvas koeraga, sidus oma koera posti külge ning tuli ise lähemale samuti pildistama. Õnneks tema pildistamine ei kestnud kaua, ja ta asus koeraringile. Olin seal edasi uhkes üksinduses koos põdraga, kes aeg ajalt mind piilus. Eemalt lähenes veel üks koer, kes muudkui pahandas aga samas ei rebinud end miskis suunas, vaid jalutas rahulikult oma rihma küljes. Tädi, kes rihma hoidis, muudkui üritas koerale selgeks teha, et põder sööb rahus, et mis sa pahandad, aga koer muudkui klähvis ja klähvis. Põder ei teinud temast väljagi :) Siis saabus Bolt takso ja peatus põdra juures, ilmselgelt oli selle omale tellinud pr. Põder ise :) Taksojuht pildistas veidi põdraprouat, ning siis hakkaski põdraproual ilmselgelt telefon helisema, sest ta pani rahulikul sammul metsa poole peitu. Kogu minu vaatlusepisood kestis umbes pool tundi ja ma olin sellega väga-väga rahul! 





Kodus pakkisime Mulkaga matkakotid, tegime omale tee termosesse kaasa ja suundusime Loosalu rabasse. Haabneemes oli maapinnal väike lumekirme, mida eemale Tallinnast saime seda valgemaks muutus maapind. Rabale lähemal, oli juba ka sõidutee valge!

Järgides palveid, et parkida veidi eemal ning jalutada umbes 900 meetrit kuni ametliku raja alguseni. Kuna jala käimine oli meie eesmärk, siis see 1800 lisameetrit meid ei seganud. Loomulikult ei olnud seda silti lugenud paljud teised loodusesõbrad, ning kitsal soovaheteel kimas meist mööda üsna mitu autot, ning mõni oli lausa auto parkinud 50 meetrit laudtee algusest :) 

Meie jalutasime uhkes üksinduses kuni lõkkekohani, kus nägime esimesi kaasjalutajaid. Meil lõkketegemise plaani ei olnud ja seega jalutasime edasi laudtee suunas. Peagi jõudsime laia tühjema alani, kus algas ka laudtee ja rabamaastik. Raba oli oli selline suur kauss, kausi äärel oli näha ilusat metsamassiivi. Keset raba asus Loosalu järv, mis on Eesti suurim rabajärv. Raba oli väga ilus ning rahulik. Jalutasime järveni ja üritasime veidi järvega tutvuda. See oli aga ilusa jääkatte endale peale saanud ning eriti me teda uudistada ei saanud. Samas ei olnud jääkate selline, et sinna peale oleks astuda tahtnud. Seega jalutasime ümber järve ja veidi ka kausi teisele poolele ning siis sammusime kogu teekonna ka tagasi. Kokku saime väga hea matka. Mõni teine kord peaks uurima kas on võimalik ka väike ring teha, osaliselt siis ümber raba jalutades :)








Kui me oma auto juurde tagasi jõudsime, siis olid juba parkimiskohad kõik hõivatud ja isegi teeääred autosid täis. 

Meie aga kimasime tagasi Tallinna ja suundusime Kaja pizzasse sööma, sest järgmisest päevast läksid ju söögikohad kinni ja me kasutasime veel viimasel hetkel võimalust, et laua taga istudes teiste valmistatud sööki süüa. Seal ühines meiega ka Mia, kes oli linna peal miskeid asju ajamas, ning siis suundusime kõik koos koju.

Järgmisel päeval käisime emaga õhtupimeduses, ehk siis enne AKd minu põdrametsas. Läksimegi minu õhutusel põdraperet otsima....kuid ei leidnud ei nende jälgi ega ka neid. Metsas on neile kaetud ka söögilaud kuid isegi selle juures ei olnud nende jälgi. Lauale oli toodud kapsaid, porgandeid, kartuleid, kaerahelbeid ja ka põtrade lemmikpuuvilja banaani!



Aasta viimasel teisipäeval käisin Ita ja väikese Siimuga kokku saamas - kõigepealt kiikusime Tabasalus, siis käisime Imelihtsas kohvikus kus saime omale mõne piruka ja kohvi kaasa ning siis jalutasime Tabasalu loodusrajal. Meid saatis pikalt meie omavaheline vaidlus pensioni teemal, mis algast muidugi minu valesti lausutud mõttest ja siis see muudkui keris ja keris, väike Siim magasa terve selle aja, ja kui me lõpuks olime vaidluse lõpetanud ja vaiksema häälega rääkisime, siis ärkas Siim üles. Õhtu lõpuks saime aru, et mul oligi tehtud suhteliselt samadel timgimusel pensionisammas, milleni Ita oli eelmisel ööl oma uuringutes jõudnud... Aga vaidlused viivad edasi ning seega oli tore ikkagi!

Enne aasta lõppu oli meil Reedaga kokku lepitud, et hommikul kiman tema juurde Miniga ja siis hüppame tema autosse ja suundume rabasse. Hommikul aga Minisse istudes ja sõitma hakates, oli tal miski viirus külge tulnud: köhis ja aevastas ja hästi edasi liikuda ei tahtnud. Loomulikult oli just sel hommikul kõige hullem vihmasadu saabunud. Sain aru, et Miniga ma kaugele ei jõua ja jätsin ta hoopis autoparandusse Miidurannas, ning suundusin edasi taksoga. Vahepeal soetasin matkale kaasa Buxhöwdeni kohvikust moonisaiad, sest ilma nendeta ei ole matk nagu päris matk :) Reet juba ootas mind oma maja ees, autot soojendades. Ning peale väikest vahejuhtumist, võisime nüüd oma aastalõpu matkaga algust teha. Seekord suundusime Läänemaa Suursoosse, Veskijärve äärde. Sealt jalutasime Tänavjärve äärde - teekond oli ülihuvitava ning kurva maastikuga, kuna siin olid suured maastikupõlengud umbes kümme aastat tagasi. Veidi on maastik hakanud taastuma, kuid põlengu jälgi on siiski väga selgelt näha. Tänavjärve kallas aga oli väga ilusa valge liivaga, ning ka järvepõhi paistis liivane olevat. Ühesõnaga seda kohta peame suvisemal ajal uuesti uurima tulema kui ilmastikuolud on veidi soojenenud :) Järve ääres oli muidugi mitu inimtekkelist lõkkekohta, mis natuke tekitasid küsimusi, et kui on näha, et ümbrus on üsna tuleohtlik, et kas siis on ikka mõtet ise vabas looduses lõket teha. Loodame, et need lõkketegijad olid olnud seal märjemal aastaajal :)








Järve juurest arvasime me muidugi paremaks teha üks otselõige läbi ilusa rabamassiivi ja see tähendas, et esimese 10 meetri peal olid meil jalad märjad kuid meel ikka rõõmus :) Nii me seal sumpasime märgates ees veidi kollakat triipu. Lootsime, et see on ehk miski kuivem jalgrada....kuid see oli hoopis veel märjem laukanurk. Nalja oli ikka palju! Aga varsti leidsime ikka väikese künkasiilu, mis teisel pool raba kulges just sellesl suunas kuhu meil vaja minna oli. Seega enam vees sumbata polnud vaja ja jalutamine muutus ka veidi kergemaks kui suurte põlvetõstetega liikumine :) Aga endiselt oli meil meel rõõmus ja lai naeratus näol. Peagi saimegi tagasi auto juurde, lootes, et ehk saame väikese supipausi teha Veskijärve kaldal. Paraku oli seal nii tugev tuul, et ka parimad tormid kahvatuvad selle kõrval. Seega sõitsime veidi maad edasi ja leidsime hea vaatega liivakünka, millele me oma supilaagri püsti panime ja siis Tom Kha suppi tegime :) See sai meil hea ja vürtsikas, mis loomulikult tegi olemise kohe soojaks. Magustoiduks olid meil ju moonisaiad :) 


Ning siis kimasime tagasi pealinna poole, kui mulle juba helistati autoremondist ja teatati, et Minil on väike süütepooli probleem ning enne aasta lõppu saab see ravitud:)

Aasta viimasel päeval olin tööl, seekord vaid päevases vahetuses: kõik kliendid olid imelikult loiud ja rahulikud, nagu oleks neid kõiki tabanud miski ükskõiksus. Kuid enne kui minu tööpäev lõpule jõudis hakkas toimuma väike elavnemine, avaldasin vaid lootust, et nad väga ei elavneks, kuna kolleeg jäi ööseks üksi korruse peale neid valvama. 

Mul oli küll enne plaanis minna vana aastat metsavahele ära saatma ja seal ka uus vastu võtta, kuid kui ma koju jõudsin ja kogu seda ilutulestikku kuulsin, mida juba kella neljast saadik meie küla vahel tulistati, siis arvasin paremaks lihtsalt kodus olla, koos emaga. Ehk siis las see imelik aasta lahkub rahulikult, võibolla siis ta saab aru, et peab ikka päriselt kaugele ära minema ja enam ei piilu kuskilt ukse vahelt sisse :) Head uut aastat!

 

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar