Jaanuar 2020

 Aasta algas üsna igava vana aasta ärasaatmisega kuid lootusrikkalt, et ehk uus tuleb selle võrra parem :)

Aasta esimesel päeval sain hommikul varakult kokku Kätlin ja Jeziga, ning me tegime paar ringi Soosepa rabas, kus kohtasime ka paari bämbi sorti hirve :) Peale hirvede hirmutamist, tegime ringi veel Merivälja muulini ning siis suundusin mina parandatud Minile järgi, sest võtmed olid mul taskus ja auto oli mind ootamas remonditöökoja ukse ees.

Uue aasta teisel päeval olin tööl, kolmandal päeval aga käisin Reedaga Vanalinnas orienteerumismängul ja siis õhtul mängisime Rhea ja Hera ning Reedaga mõned lauamängud. Orienteerumismäng oli seekord ilma lisaülesanneteta ehk siis lihtsalt punktide läbimine kuid ikka oli tore Vanalinnas kaardiga jalutada ja märke otsida. Lauamängud olid naljakad ning õpetlikud, iseasi kas sellest tarkusest meile järgmiseks korraks ka midagi meelde jääb.

Ning uue nädala alguses alla sadanud lumi, meelitas meid emaga Rohuneeme tippu terviseradadele suusatama. See oli meil küll selline avastusretk pigem kuna lund oli metsa vahel suusatamiseks veidike vähe aga mõned suusakilomeetrid me siiski kogusime. Ema suutis veel mul kaduma minna, sest mina suundusin mäest üles tegin väikese ringi ning kimasin siis teiselt poolt alla tagasi, kuid ema läks mäe kõrvalt ning keeras siis kuskile mujale....loomulikult sai ka telefon tühjaks. Hüüdsin siis veidi aega, siis tegin veel väikese ringi jälitades suusajälgi, kuid sain üsna pea kokku meie endi jälgedega ja seega ei saanud enam aru milliseid jälgi jälitada. Suundusin siis hoopis auto juurde, lootusega, et ehk ema on juba seal. Auto juures teda ka veel ei olnud :) Vahetasin saapad, pakkisin oma suusad autosse, siis jalutasin veidi metsa all, helistasin Krisile, et nõu küsida, et mida teha, kui nägin metsa vahelt tuttavat punast mütsi lähenemas. Ema tuli ja oli roosa ja rõõmus - tema tegi lihtsalt omi ringe teadmata, et ta mul kadunud oli :)

Õhtul käisime Mia ja emaga metsavahel põtru otsimas, keda me loomulikult ei kohanud. Tegime küll üsna mitu ringi ja tiirutasime siin ja seal, kuid põdrad olid meie eest peidus.

 

Ühel toredal päeval kui ma jälle hommikupimeduses tööle, arvasin et pean selle teemaga tegelema. Nimelt, on mu teekonnal üks tänavalõik, mis on küll varustatud tänavavalgustuskampidega, kuid need ei ole seal kordagi veel põlenud. Helistasin siis vallavalitsusse, et asja uurida. Sealt teatati mulle, et antud lõik asub erateel, ning kui mul on soovi võin omanikuga ühendust võtta. Sain siis uue telefoninumbri kuhu helistada ning sealt vastas meeldiva häälega sekretärineiu, kes lubas omanikule mu mure edasi anda ja siis mulle omakorda vastuse anda. Tütarlaps helistaski peale lõunat ja andis mulle teada, et ta oli suhelnud tee omanikuga, ning omanik oli nõus tule põlema panema kui ma olen nõus elektrikulu eest maksma :) Nii et selline huvitav probleem ja veel huvitavam lõpptulemus. Jalutan siis edasi mööda seda erateelõiku pimedas, ja loodan et teed kinni ei panda - sest alati saab ju veel hullemaks minna. Igaks juhuks lisan, et see teelõik on vaieldamatult Viimsi valla auguliseim teelõik :)

Tööpäev ise möödus rahulikult, kuid algas väikese ehmatusega, nimelt oli eelmises vahetuses saabunud meile uus klient, kes oli olnud alguses üsna rahutu. Veidi hiljem oli ta karjunud, ning kui hooldaja teda tahtis abistada, siis oli ta löönud peaga hooldajat näkku - tulemuseks hooldajal murtud ninaluu ning kliendil sinine silm :) Minu vahetuse ajal oli klient silmnähtavalt rahustite mõju all, kuid siiski naeratas ja üritas rääkida oma emast ja abikaasast. Päev möödus rahulikult, kuid öö algas veidi rabedalt...keset ööd andsin ka mina kliendile veidi rahustavat jooki, ning peale seda ta magas peaaegu segamatult kuni hommikuni. 

Hommikul koju jõudes, viisin Krisi tööle ja siis veidike magasin. Hiljem käisime Cara Miga kellelegi sünnipäeva kingitust soetamas, ja ma viisin oma mittetöötava kuid korduvalt parandatud arvuti iDeali, kus see lubati tagavaraosadeks lammutada :) See oli siis minu uusaasta heategu. Ning kuna kohvikud on suletud, siis soetasime omale Burger Kingist jäätised ja suundusime lennuaraja äärde maanduvat lennukit ootama....kuna me lihtsalt sattusime Ülemiste taha ja parasjagu oli lennukit oodata. Paraku olime me nii kaugel raja otsas, et lennuk meieni ei veerenudki....kuid eemalt siiski tulesid nägime. Õhtul vahetasin kodus paljud lambipirnud, mis läbi põlenud olid - nüüd on siin nii valge, et ei julgegi tuld põlema panna.

Siis olin jälle tööl, seekord oli uus proua terve päeva väga rahulik kuid õhtul muutus rahutuks, jalutas teiste prouade tuppa ja oli murelik, et kuidas juba kõik kohad kinni on. Üritasime siis talle veidi rahustavaid tilku anda, kuid need sülitas ta meie peale tagasi ning tema silmadesse tuli selline õel ja võimust võetud pilk... õnneks oli see vaid hetkeline. Proua pahandas veel kui ma ta voodiääre üles tõstsin, et ta teiste tubadesse jalutama ei saaks minna, kuid vaatamata kõigele magas siiski terve öö vaikselt :) Öösel sain magada veidi hüplikult, kuid siiski magasin :) 

Reede hommik algas kohvi ja hommikusöögiga, ning siis tulid mulle järgi treener Irje koos tütre Annelyga, kellega suundusime Majakivi matkarajale. Rada oli peaaegu inimtühi aga vaated olid see-eest topelt ilusad. Majakivi juures ronisime küll mööda sinna paigutatud redelit üles, kuid kivi peale me minna ei julgenud kuna seal oli üsna kinni tallatud lumi. Kivi juures ühines meiega ka üks tore rasvatihane, kes arvas, et tema tahaks ka matkata meiega. Vaatetorni juures jäi ta meist küll maha, kuna sinna tuli üks klassitäis lapsi, ning need tundusid huvitavamad kaaslased kui meie. Meie uudistasime vaadet tornist ja suundusime edasi oma jalutuskäigule. 

Laupäeval olin jälle tööl, seekord oli meil ühel kliendil sünnipäev, sobivasti oligi proua meie vanim elanik ehk et tema sünnist möödus 97 aastat. Tegime väikese kohvilaua, ning meenutasime vanu häid aegu ja rääkisime, et kes mis töid oma eluajal teinud oli. Oli väga tore!

Hommikul koju jõudes, tegin veel väikese une ja siis suundusime Miaga koroonatestile. Ta nimelt peab minema seoses oma üle aasta kestnud köhimisega häälepaelte koormusuuringule, ning see on eriarsti visiit, ja seega enne seda on vaja ette näidata negatiivne test. Loodame, et see test ka negatiivne tuleb, sest alles novembrikuus oli Mia meil a-sümptomaatiline positiivne. 

Testi tegijad olid toredad ja seekord ei olnud isegi väga häiriv olnud see testimine. Ning kui me juba linna peal olime, siis sai Mia valida söögikoha - seekord muidugi kohapeal söömist ei toimunud kui soetasime omale kotitäie burgereid, friikaid ning jätsid ja suundusime looduslikult kaunisse Linnahalli tagusesse parklasse ja hakkasime merevaadet nautides mugima :)

Õhtuks tuli ka teade, et Mia on negatiivne!!

Uus nädal algas suusaringiga Rohuneeme tipus olevatel terviseradadel. Klassikarada seal sees ei olnud, kuid me emaga saime oma kilomeetrid kätte ja seekord ei kadunud ema mul isegi ära :)

Õhtul koputas keegi meie uksele. See oli üsna harjumatu kuna tavaliselt helistatakse ikka kella ja seda maja välisukse tagant. Tegime siis vaikselt ukse lahti ja ukse taga oli naabrinaine, kes uuris, et kas me oleme kalasõbrad ja kui oleme, et kas siis ka haugisõbrad. Ning pakkus siis meile oma kahekilose haugi, kuna tema abikaasa on kalamees ja kohati toob liiga palju kala koju. Me olime kohe ülirõõmsad ja hakkasime kala puhastusega tegelema.

Õhtuhämaruses tahtsime lastega uisutama minna, kuid paraku jõudsime väljaku juurde liiga hilja ning piletimüük oli juba lõppenud. Lonkisime siis koju tagasi, ninad norus. 

Varahommikul ärkas Cara Mi ja hakkas küpsetama moonisaiu ja kaneelirulle. Viisime neid ka naabritele, et ütlesime, et meile võib ka edaspidi kala tuua :)

Veidi peale saiasöömist, algas meil emaga joogatund. Zanna oli juba mõni aeg tagasi samuti tervenenud kuid mina olin vahepeal tööl ja seega polnud ammu juba tundi saanud. Tunnid on meil praegu veel Skype vahendusel, kui asi seegi. Väga tore oli end jällegi venitada ja sirutada. 

Siis pidin õppima oma giiditunniks, aga kuidagi ei leidnud seda soont üles mis õppimislainele viiks. Ehk siis päev möödus miskeid muid asju tehes :)

Enne õhtut käisime veel uisutamas, kus Cara Mi nii õnnetult kukkus, et tegi oma juba haigele põlvele veel veidi haiget. 

Kolmap hommikul oli mul jälle joogatund, seekord siis Klaudia juhendamisel, kes ise asub Londoni lähistel ja juhendab meid läbi Zoomi. Tund on üsna intensiivne ja tihti annab mõni koht ka järgmisel päeval teada, et ta mu kehas olemas on. Ka seekord sain tunnist nii palju energiat, et peale tundi haarasin härjal sarvist ja tegin ruttu ära oma giiditunni bussiekskursiooni osa Piritalt Metodisti kirikuni, ja kui õhtul seda esitama pidin, siis sain lausa õpetajalt kiita, et mul olid head üleminekud :)

Neljap jällegi jooga Zannaga, ning siis kimasin suusatama, seekord Tädu rajale, kus ma ühendasin kaks rada ise. Alustasin matkarajalt, mis suure tee peal on, siis ühinesin terviseradadel oleva suusarajaga ja siis võtsin suusad jalast ning kimasin mööda väikest metsa-matkarada tagasi autoni :) Kokku tuli üks hea naha soojaks teinud ring. Ja mis peamine, suusarajal oli veel mõni inimene suusatamas.

Reedel sain koroona vaktsiini ja mulle loeti sõnad peale, et vaktsiini saamise päeval sauna minna ega alkoholi juua ei tohi ja kui ma küsisin, et aga suusatama, siis seda ka ei lubatud :) Seega jalutasin koju ja mossitasin seal niisama. Miskeid lasteasju ma ikka ajasin päeval ka. Ning õhtul tegime kaardimängu turniiri. Selleks ajaks oli mul käsi suhteliselt tundetu ja pea käis ringi, loodetavasti on homseks ikka kõik korras.

Oligi enam vähem OK järgmine päev, hommikul varakult läksin giidikooli välitundi. Seekord külastasime Toomkirikut, ja uurisime sealseid vappepitaafe, ning muid ilusaid väikeseid detaile mida see kirik endas peidab. Siis külastasime veel Nevski katedraali, ja uudistasime veidi selle sisemust. 

Peale tundi võtsin Mia ja suundusime Maardusse karjääri otsima, et ehk saame seal vabas looduses uisutada. Lund oli muidugi nii palju, et uisutamine oli väga väsitav aga tore ikkagi. Karjääril oli ka üks teine pere koos koeraga ja nemad parasjagu puhastasid omale väikest rada uisutamiseks, nii et me tegime nende värskelt tehtud rajal mõned ringid, mängisime veidi koeraga, siis uudistasime veidi kaugemale, et näha mis nurga taga on :) Ilm oli nii ilus, sinine taevas ja päike paistis. Vanalinnas oli olnud vaid veidi päikese kuma näha, Viimsis aga oli uhke lumesadu, ning Maardus nüüd sinine taevas :) 

Õhtul ootas mind Reeda sünnipäev, kuhu ma uhkelt oma kink-kirvega läksin. Reet oli nimelt soovinud, et kui ta üldse midagi tahab, siis võiks tal olla matkakirves...soovitud-tehtud! Pidu oli meeleolukas ja külalisterohke (kõik endised positiivsed, nii et ühtegi reeglit me ei rikkunud) kõik päevapoliitilised probleemid said lahendatud - miks küll meile ei anta riike juhtida? 

Pühapäev tööl, hommik oli üsna raske, kuid õnneks oli mul vaid päevane vahetus vaja teha...ning see möödus lennates ja peagi sain juba koju tagasi magama.

Uus nädal algas jällegi Tädu suusaringiga :) Seekord kohtasin rajal ka ühte toredat rähni, kes parasjagu koputades omi asju ajas.

Nädala edenes sain oma uued uhked saapad, mille olin omale tellinud. Need on nimelt sellised toredad talvesaapad, millel on naelad ja millega ei libise enam kunagi...paraku, nagu uute saabastega ikka, tegid nad mulle veidike ville kannale...ei midagi hullu...aga paraku ei saa praegusel ajal lahtise kannaga jalanõusid kanda ja seega ma muudkui hõõrusin neid ville edasi ja edasi, isegi kui mul olid villiplaastrid kasutusel...aga mis ei tapa, teeb tugevaks!

Järgmine tööpäev oli mul esimene kord kui jäin osakonda üksinda ööseks - üks klientidest oli veidike kahtlase olekuga, hingas üsna pindmiselt ning vaatas kuskile üles tühja nurka, kus midagi ei olnud, ühesõnaga ma veidike kartsin, et ta nagu tahaks meie juurest siitilmast lahkuda. Käisin teda öösel mitmel korral kontrollimas, kuni kella 4 ajal hommikul ärkas ta üles ja suhtles pikalt erinevatel teemadel :) Sain aru, et lahkumisega veel kiiret ei ole.

Kolmapäeval oli mul giiditund, kus lõpetasime bussiekskursiooni ja nüüd peame veel väikeseid sabasid seal lihvima ning hakkama tegelema Vanalinna jalgsiekskursiooniga. See saab olema ka üks põnev katsumus - tuleb osata mitte väga palju rääkida, sest kes neid fakte ikka jõuab kuulata.

Nädal jätkus nagu ikka: joogatund, suusaring. Ja veelkord suusaring: pidime kokku saama Reedaga....suusarajal. Paraku jõudis Reet parklasse ja sai siis aru, et suusad on ta küll kaasa võtnud aga mitte saapaid...selle asemel olid tal autos hoopis uisud ja ta suunduski siis Lasnamäe uisuovaalile ringe tegema, kuni mina oma suusaringi tegin ja siis saime meil, saunalaval kokku. Päevasaun oli täitsa tore ettevõtmine!

Nädalavahetust alustasin jällegi tööpäevaga, kus öösel olin jällegi üksinda oma korruse peal. Öö möödus rahulikult ja ma sain veidi ka magada. 

Pühapäeva hommikul tulid mulle tööle järgi Irje ja Annely, kellega suundusime Aela rabasse Elamusretkele. Retk oli väga tore ning raba oli vaimustavalt ilus....rahvast on sellel üritusel lihtsalt kole palju. Ning mu endiselt villides jalgadele ei meeldinud et jalad märjaks said ning villid tuletasid ennast nüüd üsna valusalt meelde.

Paraku olin ma lubanud esmaspäevl minna Kätliniga jalutuskäigule, nii et panin aga uued plaastrid kandadele ja suundusime Maarjamäe trepist üles ja tegime Lasnamäe klindil väikese ringi. Sealsed vaated on väga ilusad! Siis käisime Pirita rannahoones astelpaju teed joomas ja jutustamas. Ning peale seda suundusin läbi apteegi koju oma ville ravima. Tegelesin küll oma joogatundidega kuid kandu katvaid jalanõusid ma kahe päeva jooksul jalga ei pannud. Kolmapäeval oli mul jällegi giiditund, seekord saime juba oma Vanalinna tuuri proovida - ja paar inimest said jällegi kiita, mina nende seas 🤭 et mul on hea jutt ei tüüta liigselt faktidega - ega õpetaja ju ei tea et ma lihtsalt ei teagi miskeid fakte seepärast ma nendega ei tüütagi 😂

Ning siis saabuski Anneli sünnipäev, mida me moodsa aja kohaselt läbi interneti ekraanide vahendusel pidasime. Alustasime lauluga, siis klaaside kokkulöömine, ning nii see 4 tundi mööduski :) Väga tore oli!

Järgmisel hommikul tegin lausa kaks joogatundi - teise lõpuks olin üsna higine aga tunne oli hea. Kuu lõppes veel ühe tööpäevaga ning giidikooli välitunniga, kus seekord külastasime Püha Vaimu ja Niguliste kirikut. Niguliste kirikus ei olnud mina enne käinud ja selle suurus on vägagi muljet avaldav. Ning loomulikult kapp-altarid ja Surmatants. Väikeseid detaile on neil asjadel nii palju, et hästi ei kujuta ettegi, et neid teoseid on võimalik kellelegi tutvustama....

Ning jaanuai viimasel päeval käisin Irje ja Annelyga veel väikesel matkaringil. Meil oli plaan minna Paunküla mägede rajale kuid viimaste päevade lumesadu tõmbas meie plaanile kriipsu peale, sest me ei tahtnud pikka maad maha sõita, et siis lumes sumbata. Selle asemel suundusime Tädu rajale sumpama. Ka seal oli lund üsna palju! Kuid meil jäi sellest rajast veidi väheks, ning jalutasime ka läbi Soosepa raba ja alles siis suundusime Irje ja Annely juurde väikesele veinile ja pastale. 

Ning jaanuarikuu vöiks kokku vötta sellise sildiga: