November

November algas matkaga Viivikonna ümbruses, kuhu kutsus mind Irje, kes on juba kaua aega kasutanud Elamusretkede teenuseid, et erinevaid Eestimaa paiku avastada.Matk oli väga tore ja vaated ilusad. Maastik vaheldus: oli ilus mets, läbisime külavaheteid, huvitavat tööstusmaastikku, väga poriseid metsavaheteid, pikki sirgeid raudtee ääri, ning loomulikult müstilised külad Viivikonna ja Sirgala. Rahvast oli matkal palju, kuid kokkuvõttes oli see üks väga tore viis oma pühapäeva veeta :)

Novembri esimene tööpäev algas aga erinevate teadetega minu põhitöökohast, nimelt oli nädalavahetusel UKs välja kuulutatud uus isolatsioon, ning seoses sellega otsustas valitsus sundpuhkuse skeemi pikendada ning minu tööandja saatis suurema osa meist tagasi sundpuhkusele kuni novembri lõpuni. Paari päeva pärast pikendati meie sundpuhkust kuni jaanuari lõpuni :( 

Kuid novembrikuu esimese nädala keskel olin oma esimesel tööpäeval oma uues ametis, hooldajana. Kliente oli minu korrusel 5. Kõik väga toredad vanainimesed, igaüks veidi omamoodi abi vajav. Maja ise on ilus ja uus ja mis peamine kodule lähedal ning väga ilusas ümbruses. Töö ei ole kontimurdev kuid eks ma pean veidi asju tähtsuse järjekorda sättima. Esimeste muljete järgi arvan, et mulle seal sobib ja jään sinna nii kauaks kui mind tahetakse. 

Reedel käisime oma giidikooli grupiga Tallinna Linnamuuseumis giidiga ekskursioonil, et meie linna ajaloost veidike rohkem aimu saada. Päike paistis, muuseumis oli tore, leidsime erinevatelt 13 saj. linnavaadete plakatitelt 21 saj vihjeid. Siis jalutasime veel veidike Vanalinna vahel ja sõime lõunat Rukise kohvikus.

Laupäeval käisime Reedaga Tallinna Linnarogaini võistlusel. See on siis orienteerumisvõistlus, kus pool tundi enne starti antakse kõigile kaardid, millele märgitud erinevate punktiväärtustega kontrollpunktid. Mida rohkem punkte kogutud 3 tunni jooksul, seda parem koht pjedestaalil. Iga tiim teeb ise endale marsruudi, et siis selle 3 tunni jooksul rohkem ja väärtuslikumaid punkte läbida. Tegime siis meiegi kiirelt plaani, ning kell 12 kui start anti, asusime ilusas päikesepaistes sammuma. Läbisime Järve asumi ja metsa, siis Rahumäe kalmistu nurga, üle Vana Pärnu maantee läbi Nõmme jalkaväljaku Männiku poole, sealt tagasi üle Vabaka Nõmmele, Vanaka juurde, Sütiste treppide juurest alla, Saksa Gümnaasiumi juurde, ning läbi Mustamäe tiigi tagasi Audentese hoovi. Finišisse jõudsime parasjagu 2.59:40 ja olime omas vanuserühmas 10ndad viieteistkümne osaleja hulgas. Siis sõime suppi ja suundusime Reeda juurde filmi vaatama. Hera ilmutas haiguse sümptomeid ja me isoleerisime ta tagumisse tuppa ja hoidsime distantsi. Kuna aga selgus, et telekapuldil number 4 nupp ei tööta, siis valitud filmi me vaadata ei saanud ja leppisime ühe teise filmiga, mis oli ka tore vaatamine. Ning enne AKd suundusin koju.

Pühapäeval oli mul jällegi tööpäev. Hommikul kella 7 ajal tööle jalutades oli mul küll tunne, et olen ainuke maailmas, sest ühtegi hingelist ma oma poole tunnisel jalutuskäigul ei kohanud. Tööle jõudes aga olid kõik kliendid kohal ja rõõmsad. Päike paistis ning nii mõnegi kliendiga käisime ka õues jalutamas. Need kes õue minna ei soovinud, nendega jalutasin mööda koridore. Päeva sündmus oli aga koroona proovide andmine, kuna keegi meie töötajatest oli haigestunud, ja seega tehti kõigile klientidele proovid ja selle töötajaga kokku puutunud töötajatele ning ka nendele, kes proovipäeval tööl olid. Tegin siis ka mina omale testi.

Uut nädalat alustasingi teatega et olen negatiivne! Miskeid suuremaid plaane mul esimesteks päevadeks ei olnud, pidin kodus õppetööga tegelema...kolmapäeval ärkasin aga ilmsete haigustunnustega. Esialgu köha ja veidi imelik tunne, kraadiklaas näitas 36.2. Magasin terve päeva. Õhtul tuli Reedalt teade, et Hera test oli positiivne. Öösel tegelesin kõhulahtisuse ja oksendamisega, hommikuks näitas kraadiklaas lausa 37! Kui ma perearsti kätte sain, saadeti ka mind testile. Kris tuli peale tööd, paigutas mu autosse ja suundusime testima. Edasi magasin, kuni reede hommikul tuli ka mulle teade positiivsusest. Selleks hetkeks oli mul juba oluliselt parem olla. Siis kamandasin oma pere koju ja alustasime oma kodust elu - pereliikmed eneseisolatsiooni ja mina karantiini. Sellega seoses tegime ka oma elu esimese Wolt tellimuse, seda küll kohe meie kõrval asuvast hiinakast aga kuna keegi ei tahtnud õue minna, siis tellisime omale kulleri koju:

Vahepeal saime ka Reedalt teateid, et ka nemad Rheaga mõlemad on andnud positiivse proovi. Rhea oli ka veidi haige, Reedal polnud mingeid haigustunnuseid. Laupäeva hommikuks olin juba üsna tervenenud, salaja käisin veidike õues jalutamas. 

Nii ma siis tegelesin haige olemisega terve järgmise nädala, siiski veidi igal päeval õues jalutades. Ja iga päev oli mul üsna tunne, et ma olen juba täitsa terve. Üritasin ka oma perearstiga suhelda, et ta mind terveks tunnistaks, kuid ta kiirelt teatas, et pean 14 päeva karantiinis olema ja alles peale seda saame hakata tervenemisest rääkima :)

Pühapäeval läksin juba nii julgeks, et läksin Reeda ja Rheaga Rohuneeme metsa jalutama. Mets oli ilus ja meri veel ilusam, tegime väikese ringi, ning ma muudkui köhisin. Koju tagasi jõudes, alustasin rögalahtisti tarbimist, et oma köhast lahti saada. Järgmisel päeval oli mul kehv olla, ja viibisin kodus, pikali olles. Suhtlesin veel oma perearstiga, paludes omale köharohtu ning hakkasin seda tarbima. Tervenemisest me seekord isegi ei rääkinud. Nädala lõpuks oligi köha veidi järgi andnud, ning kuna ma olin juba 16 päeva kodune olnud, siis läksin laupäeval oma giidikooli väliõppe tundi, kuna see oli ju õues. Mul oli juba hommikul veidi kehva olla aga arvasin, et ehk lihtsalt hommik. Tund oli tore, külastasime Orlovi lossi, Maarjamäe memoriaale, ning Metsakalmistut. Tunni lõpuks hakkas mul külm ja veel külmem. Kimasin koju, tekkide alla sooja ja vaatasin veidi seriaali Crown. Üsna ruttu jäin magama, ning veidi puhanud avastasime kraadides, et mul ikka uhke 37.8 palavikulaadne toode küljes. Üritasin siis veel magada, mõeldes, et kui hullemaks läheb siis tuleb siiski meditsiiniasutuse poole pöörduda. Õnneks aga ei läinud, hommikuks oli temepratuur juba 36.2 ja poole päeva peale tavaline 35.4. Otsustasin siis 2 päeva kindlalt kodus püsida ning loota, et ehk saan kuidagi ikka terveks. Kuna ka mu köha oli hullemaks läinud, siis teisipäeval helistasin perearstile, ning mind saadeti röntgenisse ja vereproovi. Loomulikult olid need mõlemad terve inimese omad, ehk et olen tavaline simulant!

Hoidsin siis veel mõne päeva madalat profiili ning jalutasin omaette metsas ning peagi olin jälle valmis end terveks tunnistama. Selleks ajaks oli aga juba saabunud Detsember ja sellest tuleb eraldi postitus :)