Juunikuu

Juunikuu algas jällegi tennisega. Siis jalutasime emaga Rohuneeme tipus oleval matkarajal ja põhiliselt söötsime seal sääski, sest neid oli sinna meie auks üsna palju kogunenud.

Juunikuu esimese nädala lõpul sõitsime Reeda ja Külliga lõuna Eestisse matkaraja lõpu etappi uuesti läbima. Seekord olin mina autojuht-saatja rollis, ning sõitsin ise rattaga kaasa väiksemaid ringe. Peatusime Ähijärve ääres Järvenukka puhkemajas. Laupäeval sõitsime vaikselt kulgedes Tallinnast ööbimiskohta, õhtul tegime veel soojendusringi Kaika ning Mähkli külade ümbruses. Pühapäeva hommikul sõitsime Paganamaale, kus meie teekond paar nädalat varem oli katkenud, ning Reet ja Külli asusid ratastama. Mina sõitsin autoga Metsavenna talu juurde, Vastse Roosa külas ja ootasin neid seal - lootsime seal ka väikese kohvi juua kuid paraku oli kohvik endiselt suletud :) Peagi saabusid ratturid, kes pikalt jutustasid Metsavenna talu peremehega, ning said teada, et poemüüja on pikaajaliselt haige, ning kuni talle asendajat ei ole leitud, ongi pood-kohvik suletud. Ratturid kimasid edasi, ning nii ka mina, et siis uuesti kohtuda väikese raja ääres, mis viis Eesti Lõunapoolsemasse tippu. Seal istusin ka mina ratta selga ning me kimasime koos mööda Eesti-Läti piirjoont, kuni olimegi Lõunatipus, kus olid ka vastavad märgid, ning väike onn. Tegime kohustuslikud pildid, ning jätkasime siis mööda toredat õpperada. Peagi pidin mina aga keerama paremake, et tagasi auto juurde minna, ratturid aga kimasid edasi vasakule. Järgmine kohtumispaik oli joogipunkt, umbes Tiitsa kandis, kus ma värskeid veepudeleid rattureile jagasin. Siis kimasin mina Taheva küla suunas, kus jätsin auto lihtsalt tee äärde ja kimasin rattaga Rattaradade lõkkekohta, et seal katta lõunasöögi lauake, ning oodata rattasportlasi. Lõuna söödud, vallutasime Tellingumäe vaatetorni ja siis mööda ilusaid metsaaluseid tegime ringi nii, et jõudsime Taheva küla teisele poole, kus siis oli minul väike sutsakas veel autoni sõita, ning sportlased tulid ka autoni, et veel veevarusid täiendada. Sportlastel oli nüüd veel umbes 20 km ring läbi Karula pargi, mina aga läksin meie öömajja neid ootama, et siis viimased 2 kilomeetrit koos nendega “null”punktini kimada. Ja enne kella 2100 olimegi juba finišis.

Ja jällegi oli mul tunne, et nüüd oleks võinud veelgi rattakilomeetreid koguda - nii et võta nüüd siis kinni! Aga väga mõnus ja ilus oli!

Nüüd asusime pühapäeva õhtut veetma, saun ja järv ja siis kiire grill ja magama. Esmaspäev oli väljateenitud puhkuse päev, õnneks oli hakanud ka suvi, seega alustasime päevitamise ja raamatute lugemisega Alakonnu lõkkekohas, siis liikusime edasi Ähijärve teisele kaldale Karula külastuskeskuse juurde, seal tegime ka väikeseid ujumisringe, ning poolest päevast hakkasime vaikselt kodu poole kulgema. Kohustuslik peatus oli loomulikult Rõngu pagari poes, ja siis veel Võrtsjärve uurimiskeskuse juures, see oli juba suletud, nii et sisse me ei läinud ja kuna hakkas tohutu rahe ja vihmasadu, siis ka õues jalutuskäik jäi väga lühildaseks. Autosse jõudes olime sunnitud mõneks ajaks parkima puude alla ja oodates suuremate raheterade möödumist. Raheterad olid sellised väiksemate õunte suurused :) Õnneks nende kukkumine peagi möödus ja me saime edasi sõita, kuid peagi aeglustas meie teekonda tohutu vihm, mis nähtavuse olematuks muutis. Niimoodi ettevaatlikult liikudes me siis kulgesime. Peagi saime ühe tormipilve alt välja ning edasi kulges meie tee kahe äikesepilve vahelisel joonel: välgutas nii vasakul kui paremal kuid meie olime uhkes kuivuses :)

Minu nädal jätkus Fotografiska külastusega, kus uudistasin Brian Adamsi ja Tom of Finlandi näitust - mõlemil oli huvitavamaid ja mitte nii huvitavaid vaatenurki. Aga kuna vahepeal oli koroona karantiin, siis oli väga tore üle pika aja kunstisaalis viibida.

Edasi külastasin kõrvaarsti, kuna mu üks kõrv kohiseb ja teen külmkapi häält isegi siis kui külmkappi ei ole. Kõrvaarst saatis mind kuulmisuuringule, kuhu ma ka samaks nädalaks aja sain. Kuulmisuuring läks edukalt, uuringu teostaja soovitas mul luurajaks hakata sellise kuulmisega. Ning kohisemisele ei saanudki ma miskit vastust, üritan siis sellega edasi elada. Ega see mind kogu aeg ei sega, vahest lihtsalt käib pea ringi ja kui väga vaikne on ümberringi, siis on kohinat kõrvas jupp-jagu. Aga kui arstionu midagi ei leidnud, ju siis on kõik OK. Simulant, ühesõnaga!

Ühel ōhtul küsiis Cara Mi, et mis meie lemmikkook on ja hommikuks oli selline asi meil laual:

Käisime ka külas tädi Zeldal, kes oli lilla ja rahulik nagu alati. Viisime talle Viimsi kalaputkast värskelt püütud räimi ja puhastasime need ära, et ta saaks neid praadima hakata :)

Jalutusringid olid sel nädalal mul Kelvingi metsas, seekord käisin seal koos emaga ja me korjasime nõgeseid, sest mulle väga meeldib nõgesetee, ning miks siis mitte ise neid kuivatada.  Metsas oli tohutu hulk sääski, kes mind koheselt ründama hakkasid. Seega pidin kiirelt liigutama, et nad mind kätte ei saaks. Rohuneeme tipus oli ka sellise toreda nimega laev:

Mulkaga käisime ka Paljassaares karvikuid taga ajamas, aga nad ei olnud seekord eriti huvitatud meie kaasa toodud kapsast, ega ka meiega tutvumisest, me olime küll kannatlikud ja Cara Mi käis neil üsna lähedal, kuid sõprust sõlmida ei õnnestunud.

Nädal lõppes mul üksi kahes rannas päevitust lihvides, algul olin Haabneeme ranna tagumises nurgas, siis üritasin ära rääkida Miat, et ta ka randa tuleks...kuid lõpuks läksin ikkagi üksi Rohuneeme tippu randa. 

Ning pühapäeval käisime Raasikul, tädi Stella juubelil, mis oli juba mai lõpul, kuid me nüüd veidikese hilinemsiega tähistasime seda. Juubilar oli üsna kõbus, ajas asju aias, siis istus laua taga ja kui ära väsis, siis läks tuppa puhkama. Meie aga pidasime korraliku piknikku ikka terve pühapäeva jagu.

Kohtusime ka oma uue sugulasega, kes aprillikuus ilmale oli tulnud.

Uus nädal algas jalutuskäiguga Itikuga Paljassaares. Itik küll vahepeal kartis, et ma viin ta kuskile metsavahele ja, et seal pole üldse miskit radagi, kuid siiski järgnes mulle ja me saime omad sammud käidud ja isegi auto leidsime üles.

Ning kuna Ita teatas, et ta ei ole kunagi käinud Paavli kaltsukas, siis kimasime sinna. Kohe uksest sisse astudes, muidugi selgus, et Ita on seal käinud, lihtsalt ta ei teadnud, et see ongi Paavli kaltsukas :) 

Külastasime ka Lore lokaali, kuid kuna seal mere ääres oli suhteliselt jahe, siis meie külastus jäi veidike lühikeseks. 

Edasi proovisin ma kätt inimeste juhendamisel, ehk siis olin lapsevanema rollis laste jalgrattavõistlusel. Pidin nimelt Lillepi pargis seisma ühel jalakäijate ja jalgratturite ristmikul ja hoiatama jalakäijaid ratturite eest. Enamus inimesi olid väga toredad, üks vene härra otsustas mulle kogu oma sõimusõnade varu ära etendada....samal ajal tulid õnneks ka ratturid, nii 70 km/h kiirusega....onu jäi vaikseks ning lasi siiski ratturitel mööduda :) Muidu saabus samal päeval meile suvi ja seega ka soojus!

Ning kuna viirus oli näidanud taandumise jälgi, siis oli avatud osade riikide piirid ning nädalalõpu eel suundusime Reeda ja lastega Soome. Suund oli seekord Tammela linnakesse, kus meil oli paariks päevaks uus kodu valitud. Laevasõit möödus rahulikult, laeval oli päris palju kaasmaalasi, kes ka rõõmustasid, et piirid lahti, ning suundusid naaberriiki aega veetma. 

Helsingisse jõudes, kimasime kohe Forssa suunas, mille kõrval meie puhkeküla asus. Anneli ja Nora tulid Porvoost ka samas suunas. Autosõit kulges rahulikult, tegime väikese söögipeatuse, ning saime aru, et temperatuur muudkui tõuseb - tõeline suvi oli saabunud meie peale ja seda juba enne jaanipäeva!

Tammelasse kohale jõudes, saime kokku Anneli ja Noraga, ning siis kolisime oma uude koju sisse ja hakkasime kohe hoogsalt puhkamisega tegelema, ehk siis suundusime kõigepealt Kuivajärve ujuma. See oli üsna tore ujumiskoht, mida veidike rikkus väikepaatide bensiinihais :) Ujutud me saime, rahvast oli palju, kõigil hea meel suveilmast.

Meie suundusime aga edasi Torronsuo matkarajale. Kirjelduse järgi pidi pikem rada olema 3 kilomeetrit, sellele me suundusimegi. Raba oli väga ilus! Kui me aga rabast väljusime, siis olime teinud 10 kilomeetrise ringi. Ilmselgelt oli midagi tõlkes kaduma läinud. Kuid ümbrus oli ilus, keegi ära ei katkenud, seega oli kõik korras. Õhtul üritasime eel Pühajärves ujuda, kuid sellest väga palju välja ei tulnud - nimelt ei tahtnud seal järves vesi sügavaks minna! Jalutasime üsna pikalt kaldast eemale kuid endiselt olime vaid põlvini vees. Lõpuks andsime alla, viskasime sinna pikali ja hakkasime tagasi kalda poole liikuma. 

Õhtul mängisime uut/vana lauamängu, milleks oli lausa kõigil luupi vaja. Uut/vana kuna Anneli ja Nora riiulis oli see mäng juba ammu olnud, kuid miskipärast ei olnud seda mängitud. Ning luupi oli vaja selleks, et näha nii maakaarti kui ka erinevaid detaile piltidel, mis olid mängus olulise tähtsusega. Kuid mäng oli huvitav ja hariv :)

Järgmine päev algas joogaga - Rhea tegi sellise äratuse meile. Siis oli väike puder ning peagi olime teel Liesjärvi parki, kus läbisime väiksema matkaraja, mis viis meid kalju otsa uudistama vaadet järvele.

Vaated uudistatud, jätsime lapsed ühe järve kaldale omi asju ajama, ja suured inimesed suundusid kahe järve vahelisele looduslikule tammile, ning inimese ehitatud sillale. Vaated olid ilusad, ning rahvast igal pool palju, ilus suveilm, selline mõnus kulgemine. 

Siis üritasime leida head ujumiskohta. Esimene koht oli pigeam vabaõhumuuseumi moodi,  ning sealse järve kaldal ei olnud sel hetkel päikest. Kuna aga meie ümbruskonnas järvi jagus, siis jätkasime oma otsinguid. Teel ühe teise ujumiskoha poole, leidsime hoopis uue järve, Raudjärve, millel oli väga tore rannaosa ja järv oli suurepärane ujumiseks. Nii me end sinna sisse seadsime. Väga mõnus oli! 

Õhtul oli meil oma kodu juures saun bronnitud, kuhu oleks veel 30 inimest koos meiega mahtunud :) Loomulikult sai saunast järve hüpata, ja kohe seal kõrval grillimisega tegeleda. Väga mõnus õhtu oli jällegi.

Järgmisel hommikul tegelesid suured inimesed ärkamisega, ning üritasime teha päevaplaani kooskõlas ilmateatega. Nimelt oli soe kuid pilvine. Ja kuna matkata keegi väga ei viitsinud, siis tuli meil suurepärane plaan minna hoopis Muumimaale. Soetasime piletid ja ajasime lapsed üles. Meil oli Muumimaani veidi üle tunni aja sõitu, nii et alustasime oma teekonda kohe kui saime. Naantalis otsisime veidi parkimist, kuni saime kõigile sobivad kohad ja suundusime oma sihtpunkti. Parki sisse jõudes algas just teatrietendus, sellest kuidas Muumid merele läksid. Osalesime siis koheselt kõikides ülesannetes mis pealtvaatajaile anti. Me olime kahtlemata kõige eakamate lastega pealtvaatajad kuid samas olid meie lapsed need kõige hoogsamad kaasaelajad ja ülesannete täitjad.

Peale etendust tegime pargile suure tiiru peale, külastades kõiki maju mis meile tee peale jäid. Kohtusime ka kõikide raamatust tuttavate kangelastega, kes olid väga armsad! Kuna külastajate arv pargis oli sel ajal piiratud, siis said ka suured fännid oma lemmikutega pildile.

Loomulikult veetsime aega ka kohvikus, kus suurimaks hitiks olid Muumimamma pildiga salvrätikud, ning ka pargi suveniiripoes. Ja valitutele saatsime ka postkaarte.

Igal juhul oli väga tore päev.

Järgmine hommik algas rahulikult. Hommikupuder, asjad kokku, ning siis suundusime Raudjärve äärde, kuna see järv meeldis meile kohalikest järvedest enim. Kuna oli tööpäev, siis oli seal rahvast vähe, mis meile muidugi meeldis veel eriti. Päevitasime ja ujusime, mängisime kaarte, lugesime raamatuid, vahetasime kohti, ning kordasime kõiki tegevusi veelkord. Ning peale lõunat hakkasime Porvoo poole sõitma. Meie Reedaga sõitsime läbi matkapükste poe, mis asus Vantaa juures, sest häid matkapükse on alati vaja, ja seekord oli neid vaja Reedal. Nora aga jõudis juba trennis käia enne kui me kõik uuesti Porvoos kokku saime, ning hakkasime õhtut veetma.

Kolmapäeval oli aga jaanilaupäev ja me valmistusime õhtuseks tule tegemiseks juba varakult. Reet lõikas oksi, siis käisime poes ja soetasime grillimise materjali, ühtlasi tegime ka kaltsukatele tiiru peale ja kõik leidsid midagi meelepärast. Siis käisime minu absoluutselt lemmik järves, Tõrvajärves, ujumas. Ma sattusin eelmine aasta sinna järve esimest korda ja mulle see järv väga meeldis. Ja nüüd sain ma sinna uuesti ujuma! Väga tore!

Ja siis oligi aeg hakata tegelema grillimisega, ning siis suurema tulega. Kõikide tuletegemistega saime hakkama, ning grillimise ja salatitega samuti. Üle tule keegi küll hüppama ei hakanud, kuid jaanipäev oli igati kordaläinud! 

Järgmisel hommikul suundus Rhea staadionile trenni tegema, Reet läks teda juhendama, Anneli ja Markku tegid tööd, Ruth niitis muru, Nora ja Hera magasid. Kõigil oli seega meelepärane tegevus. Lõuna ajal käisid need, kes tööd ei teinud, jällegi ujumas ja veidike päevitamisega tegelemas. Siis ajasime veel miskeid asju ja hakkasimegi asju kokku pakkima, et koju minna. Isegi mina pakkisin oma kohvri kokku ja hakkasin sellega juba auto poole liikuma kui meil tuli hoopis parem plaan, et jään siiski Anneli juurde - olin just eelmisel päeval töölt teate saanud, et mind on ka juulikuuks sundpuhkusele saadetud! Seega polnud mul kuskile kiiret ja pikendasin oma Soome puhkust veel veidi. Saatsime siis Reeda koos lastega ja Markku Tallinna poole ja hakkasime õhtut edasi veetma. 

Terve nädal Anneli juures möödus erinevate tegevuste saatel: ujumine, Claraga jalutamine, Claraga käisime ka arsti juures, siis tuli Annelile külla tema ristipoeg, kellega käisime samuti ujumas, külastasime Serkot ja Hennat - see oli üks eriti tore üritus, siis niitsime veel veidi muru, lõikasime oksi, käisime Mirjami juures kastmisteenust osutamas, vaatasime Anneli lemmikseriaali, ja nii need päevad möödusid, kuni oligi käes juunikuu viimane päev ja me suundusime Tallinna. Selleks puhuks oli ka päike lahkunud ja vihma sadas.