Sain kokku ka hr. DJ ja tema pojaga, käisime kooli alguse puhul lõunatamas ja siis meie hr. DJga tegime meie aga kooli alguse puhul jalutuskäigu Kadrioru pargis, nii tore oli!
Nädal lõppes aga Rhea sünnaga, mida seekord peeti Nõva kandis matkarajal ja järves ujudes, korjasime ka erinevaid marju, ning piknikku pidasime rannal. Ning autosõidu ajal oli meil elav arutelu, et kumb oli enne kas muna või kana....
Jõudsin ka külastada Anne sünnat, kus ma sain omale uue tiitli - staar-valaja ;) Kui on olemas staar-juuksur ja staar-prükkar, siis miks ka mitte valaja...
Külastasin ka kultuuriüritust, nimelt vaatasime emaga baletti Keres - üsna huvitav oli. Osasid kujundeid me küll ei tabanud aga õnneks aitas Reet, kes oli etenduse kohta vaid lugenud kuid ise seda mitte näinud, meile neid seletada. Meie ise ei olnud neid isegi tähele pannud.
Emaga jõudsin veel seenel käia, saime isegi mõned seened.
Kolmapäeval olin päevavaras, ning õhtul kimasime Mulka passi järgi, kus seisime sabas oma poolteist tundi ja siis oli kõik 3 minutiga tehtud, ning me kimasime Krisiga saunajoogasse. See oli üsna huvitav kogemus aga ma vist rohkem sinna ei lähe :) Eelmisel päeval pilatese tund meeldis mulle oluliselt rohkem.
Neljapäeval suundusin tagasi Londonisse ja lennujaama turvakontrollis oleks juba kell 5 hommikul kakluseks läinud. Nimelt arvas üks meesterahvas, et üks teine trügis vahele, ja siis see arvaja hakkas ise vahele trügima. Ja loomulikult läks veidike seletamiseks neil omavahel. Päris hea oli vaadata! Londonisse jõudes ootasime aga terminali uste avamist oma 45 minutit, keegi oli lihtsalt unustanud, et terve lennukitäis inimesi Helsingist saabub. Minul õnneks kiiret ei olnud, sest mind ootas es hoopis teater peale lõunat linna peal. Etenduseks oli Jungle, ja rääkis Calais asuvast isetekkinud pagulaste laagrist ja sealsetest asukatest ning nende saatustest. Väga hea etendus oli! Ning õhtuks läksin Caroline juurde ja koos sõime õhtust ja jutustasime pool ööd. Hommikul kimasin mina töölendu, ning sihtkoht oli Tallinn! Paar britti olid seekord eriti üllatunud, et mõni inimene on selle ilmvõimatu eesti keele selgeks saanud ja nüüd siis räägib pardal :) Ma siis julgesin siiski öelda, et ma tegelikult siiski täitsa eestlane...
Londonis olles käisin majutuse juures asuvas pubis pühapäevasel päeval lõunal ja sõin väga maitsvat musta burgerit ning minu laua juures valvas terve selle aja selline külaline:
Muudel lendudel midagi eriskummalist seekord ei juhtunud ning peagi sai mu töönädal läbi ja suundusin koju, seekord ka meie oma lennuga. Ning lennujaamas ütles mulle tere hr. Transferwise! Ma pidin tooli pealt alla kukkuma!! Inimene, kes on mul ükskord lennanud ja kellele ma oma pangasaagat jutustasin, ning mina olin siis ju vormiriietes, ning nüüd tsiviilriietes, ja ta ikkagi sai aru, et peab sellele inimesele tere ütlema! Vaat kui vähe mõnel on nädala kordaminekuks vaja! Ja lend möödus nagu ikka Club klassis ja terve pudeli šampanjaga :)
Õhtul kimasin kohe Pilatese tundi, et see šampanja oma kehast välja kütta.
Siis käisime emaga jällegi metsas korilusega tegelemas, seeni oli seekord vähe aga mustikate peale olin ma lausa kuri! Neid oli nimelt nii palju, isegi kui meile omale tundus, et me oleme nad ühe koha pealt ära korjanud, siis oli neid ikka seal meile otsa vaatamas.
Ning õhtul sain kokku hr. DJga, olime kodused ja vaatasime “eesti” filmi musta mandri jalgpalluritest. Oli selline õpetlik lugu, et asjad ei ole alati sellised nagu nad kaugelt paistavad. Ma küll ootasin terve filmi, et tuleb miski kriminaalsem pööre aga päris selliseks asi ei kiskunud.
Neljapäeval osalesin lausa kahes Pilatese tunnis ja hakkasin juba veidike sellele asjale pihta saama, ehk saab minust veel asja! Ning reedel vaatasime Reedaga uut eesti filmi Võta või jäta - väga hea oli!
Nädalavahetusel olid Tallinna saabunud ka Nora ja Anneli, ning me kimasime lastega metsa matkale ja seeni korjama, seeni me isegi leidsime väikese kastme jagu aga mustikatega oli seal kandis väga kehvasti, ja metsas ei olnud ka meie sõber põder - ju oli ta läinud kellelegi külla :) Õhtul vaatasime koos lausa kahte filmi, mille oleks võinud vaatamata jätta: Grease ja Sex & City 2. Seda muidugi veiniga :) Ning pühapäeval suundusim Kumusse, et uudistada K.Mägi näitust. Samal päeval oli ka Sittowi näituse viimane päev ja Kumus oli üsna pikk järjekord inimesi, kes seda näitust olid tulnud uudistama. Meil oli Sittow muidugi juba ammu vaadatud ja seega saime järjekorrast mööduda ning uudistada hoopis Mägi, kes oli loomulikult kütkestav nagu alati.
Külastasime ka oma tuntud headuses Vesivärava kohvikut, kus tegime kiire lõuna ja siis suundusid osad laevale, ning meie Reeda ja Heraga tegime veel tiiru Kakumäe Haven sadamas, et seda uudisehitust vaadata.
Esmaspäeval oli nii uhke vihmasadu, et ma olin hea meelega tubane, hambaarst saatis mulle aga sõnumi, et tal vabanes üks aeg, nii et ma võin tulla ja oma viimase parenduse teha. Ma pean ütlema, et ega mu hambad nüüd miskid imehead enam ei ole, enne kui see hambaarst nende kallale asus olid nad justkui veidi paremad....eriti ei meeldi mulle see implantaat, aga ehk ma veel harjun sellega. Ning teisipäeval lendasin tagasi Londonisse, lennukis sain ka oma pooleli olnud filmi lõpuni vaadata - Adrift - väga hea film ja headust lisab, et see on tõesti sündinud lugu. Töölend oli mul aga Ateenasse, kus meil oli Club klassis 80 reisijat! Jummel, jummel! Üsna kiire oli aga kuna purser ning kolleeg, kellega koos ees olime, olid superluks, ning kõik sujus nagu valatult.
Siis sain kokku Elenaga, kellega me vahetasime kõik külajutud, ning kõlakad mida vahepeal kogunud olime. Ning siis lendasin mina Glasgowsse, kus oli hotellil pakkuda vaid 4 tuba 7 meeskonnaliikmele. Ning loomulikult ei olnud meie tööandja meid hoiatanud, et osad peavad jääma lennujaama hotelli. Asja arutelu käigus selgus ka, et lennujaama hotellis on meile vaid 2 tuba, ehk siis 1 inimene on ikka veel kuskil ripakil. Loomulikult oli juba hiline õhtutund ning inimene, kes oleks pidanud asjaga tegelema oli puhkusel Floridas. Tema päevitamissessioonile me nüüd segasime vahele, kuna meie tahtsime magama minna. Lisaks selgus, et Glasgows on hotellid sel nädalavahetusel täis, kuna linnas toimub miski suur konverents.
Ühesõnaga oli see üks huvitav juhtum, mille lahendamine võttis oma poolteist tundi, ja mille käigus saime aru, et kapten on meil üsna mõttetu vend. Kapten nimelt vaid kordas lauset, et see situatsioon ei ole aktsepteeritav, kuid samas ei teinud ta midagi eg pa otsinud mingit lahendust, vaid lihtsalt korrutas ühte lauset. Purser oli aga väge täis ja üritas ikka mingit lahendust asjale leida, samuti oli hotelli admin väga tubli. Peagi saime aga telefonile oma öö-managerid, kes autoriseerisid hotelli mille me ise leidsime bookingust, ning kuhu nüüd 3 meeskonnaliiget suundusid. Otsustamine, et kes sinna läheb oli ka omaette võitlus lenduritega, kuna teised saiajagajad olid teinud juba 3 lendu ja seega 11 tundi tööl olnud ja nad oleksid hea meelega meie tavalisse hotelli jäänud, kuna lendurid olid vaid teinud 1 lennu ehk siis nii 3 tunnise tööpäeva. Paraku sel hetkel kui seda arutati, et kes istub taksosse ja sõidab veel 30 minutit teise hotelli, siis tegid lendurid näo, et nemad küll inglise keelest aru ei saa....ja nii mu kolleegid suundusid veel keset ööd teise hotelli. Ja kell pool 2 sain mina juba voodisse!
Hommikul suundusin oma kulme parandama, ning siis Linn nimelisse parki. Linn park oli lühikese rongisõidu kaugusel, selline park-mets, kus enamasti jalutati koeri. Mina olin seal tol päeval ainuke ilma koerata jalutaja, kuid vaatamata sellele oli seal väga tore! Kui mul kõik rajad olid uudistatud, siis leidsin pargi ääres surnuaia, mida ma ka veidi uudistasin. Ning siis otsisin kohaliku pubi ja sõin seal haggise burgeri, ning loomulikult veidi punast veini.
Kuna muuudistatav park oli olnud oodatust väiksem, siis oli mul Glasgowsse tagasi jõudes aega ka kinno minna, vaatasin Simple Favor - kuid selle filmi võib täitsa vabalt vahele jätta.
Londonis tagasi olles, külastasin Disaini nädala raames Pärdi muusikale tehtud installatsiooni, mis oli Victoria ja Alberti muuseumis. Istusin seal ruumis tükk aega ja kuulasin Pärti.
Õues vihma sadas ning kui ma hakkasin otsima kohvikut, kus veidi soojeneda, siis see osutus üsna keeruliseks. Kuid lõpuks ikka leidsin ühe nurga kus sain sooja teed ja väikese võiku. Õhtul lendasin veel Brüsselisse, seekord oli split-duty, ehk siis vaid paar tundi magamist ja hommikul varajase lennuga tagasi Londonisse, ning siis alustasin koduteed läbi Helsingi. Ning loomulikult Helsingis Tallinna lennule ma peale ei mahtunud! Istusin Helsingi lennujaama ees ja ootasin Annelid, kui minu suunas tuli lahke türklane, kes nähes kui õnnetult ma seal istun, pakkus mulle õuna! Nii armas!
Peagi saabus Anneli ja me suundusime Porvoosse, kus Nora keset üsna hilist õhtutundi hakkas kardemoni saiu küpsetama, mida me siis hommikul sõime. Mina suundusin Claraga jalutama, seda siis kell 5 hommikul, mille peale Clara vaatas mind justkui tulnukat, et mis ime pärast me peame sellisel kellaajal õue minema. Aga jalutama ta tuli.
Mina aga sain seekord lennule peale ja suundusin koju.
Teisipäeval aga käisin Vabaduse väljakul, mul oli seal nimelt tähtis kohtumine - ei kellegi muuga kui Rooma Paavstiga. Tegelikult oli küll nii, et mina panin ennast ja ema kirja, et kutset saada ja kutse sai vaid ema, minu kutse oli kuskile kaduma läinud, ning mulle kinnitati, et võin ikkagi kohale tulla ja kui turvameestega jama tuleb siis pean neile seda varu meili näitama. Turvamees vaaats mind ja meili nagu tulnukat ja lasi mu rahulikult väravast sisse. Paavst oli vana ja väsinud, kuid ilm oli ilus!
Kolmapäeval kohtusin Itikuga, vanas heas tuttavas Rohujuures - see on ikka üks tore koht! Ja muidugi on tore Itik, kellega me jällegi kõik maailma asjad ära arutasime. Ning neljapäeval suundusin juba tagasi Londonisse ja käisin kõigepealt Hounslows, et Krisi poolt kaasa antud ostunimekirja täita, vihje Primark. Ning õhtul lendasin juba Istanbuli - 3 reisijat palusid, et ma oma abikaasale edasi ütleksin, et ta on üks õnneseen! Catering oli meil sel lennul eriti huvitav, kuna Istanbul on meil non-pork ehk siis ilma sealihata sihtkoht, ning loomulikult olid reisijate söögid sealihaga aga meeskonna söögid ilma sealihata :) Kuid samas oli pardal Chateau de Ruth vein, mis teeb iga situatsiooni hoopis paremaks! Igal juhul saime me hakkama ja kõik reisijad said söönuks! Lendasime koos Emilyga, kellega meil oli üsna ühine graafik, sest järgmises tööblokis oli meil koos Ateena. Istanbulis sattusime ühiselt rannapromenaadile jalutama, siis jõime koos kohvi, tegime koos lõuna, ning mängisime kabet kohvikus, ning tegime ka plaane oma järgmise nädala Ateenaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar