Rio

Jaanuari lõpus saabus Londonisse mu õde, Kris, kellega koos suundusime siis Brasiiliasse. Ja milleks muuks Brasiiliasse minna kui mitte Rio karnevalile.

Kris tuli Londonisse juba minu lennufirma lennuga ja nagu kombeks on, siis ikka ju äriklassis. See muidugi tähendas seda, et kui ma ta lennujaama kohvikust kätte sain, siis oli ta üsna šampanjat täis! Ja ka üsna valjuhäälne. Õnneks saime me oma asjatoimetused lennujaamas tehtud, ehk siis soetasime päevitusjärgse kreemi lennujaamast, ning peagi istusime Sao Paolosse suunduva lennuki pardal, seekord juba mõlemal šampanjaklaasid käes :)

Lend möödus vahejuhtumiteta, pidin ainult üks kord Krisi suunas lehvitama, kui lennuk kergelt raputas, mis sellel marsruudil on ju üsna tavaline:)

Kohale jõudes sujus kõik üsna hästi, passikontrollis oli veidike ootamist, sest ainult paar passiametnikku oli otsustanud tööle tulla, kuid suurema pildi nägemisel oli see üsna väike ootamine. Maandudes paistis aknast selline tavaline vihmametsa udu ning lämbe soe hommik. Ja täpselt nii see ka oli. Linna otsustasime minna lennujaamast bussiga, ning siis liinibussiga oma hostelisse. Ohhooo, liinibuss....see oli midagi sellist mida on suhteliselt keeruline seletada. Bussi astusime meie eest uksest, et juhi käest ikka üle küsida, kas ta ikka sõidab sinna kuhu meil vaja. Bussijuht vaatas meid justkui tulnukaid ja rehmas midagi käega. Saime aru, et peame vist edasi astuma. Ning bussi sisenedes avastasime sealt sotsiaalsel töökohal oleva “Felipe”, kes vist müüs pileteid ja kontrollis, et kõik ikka oma sõidu eest tasuksid. Üritasime siis temalt uurida, et kas ta meie sihtkohta suundub, kuid ta polnud sellisest peatusest kuulnudki. Kohe kui ma aga tõstsin silmad, avastasin peatuste nimekirja Felipe pea kohal ning seal oli meie peatus kirjas. Seega soetasime piletid ja jäime google mapsi jälgima. Ühel hetkel avastasime, et enne keskmist ust on miskid kahtlased väravad ja uued inimesed, kes bussi tulid läbisid need väravad. Meie oma suurte seljakottidega jäime seisma muidugi teisele poole väravaid ja lootsime, et meie peatuses lubab bussijuht meid eest uksest väljuda, nii et me ei pea läbi kitse väravate minema. Ohh kui valesti me arvasime. Sest kõik reisijad, vaatama nende kottide või keha suurusest, peavad minema läbi nende väravate.

Üsna kerge vaevaga leidsime oma majutuskoha, kuhu me olime saabunud muidugi väga varajasel kellaajal, nii et oma tuppa me veel ei pääsenud. Oma tükk tegemist oli muidugi et seletada, kes me oleme ja mis me tahame ja et me soovime oma asju sinna jätta, et siis linna peale laiama minna, sest suurelt reklaamitud: We speak English - oli ilmselgne liialdus. Aga nagu me teame, siis saab eesti keelega igal pool maailmas hakkama, nii ka Sao Paolos. 

Nii me siis kimasime kohaliku linnaosaga tutvuma. Ilusad väikesed madalad majad, inimesed omi asju ajamas, kellelgi ei tundunud olevat ülemäära kiire, ja ega meil ju ka kiire ei olnud. Leidsime omale ühe toreda pubi, kuhu maha istusime ning kelle vaadates õlle tellisime. Kelner muidugi naeratas laialt selle peale, eks vist oli veidi vara õlle jaoks kuid vaadates meid, sai ta aru, et meie pool on nii kombeks ;) Igal juhul asusime veelgi huvitatunumalt mööduvat elu jälgima.

Peagi oli kell sealmaal, et oli aeg oma tuba nõudma minna. Oo ja tuba oli oma ootamist väärt. See nimelt oli nii imepisike, et kahekesi polnud seal võimalik püsti seista. Toas oli narivoodi, ehk siis üks pidi olema voodis kuni teine sahmis ja siis sai kohad vahetada :) Tegime siis kiire sahmimisringi ja kimasime uuele jalutusringile. 

Kuna vahepeal oli hakanud vihma sadama ja maolin vaadanud toas peeglisse, siis sain aru, et esimene samm on mul minna juuksurisse. Leidsimegi vanaproua, kes oli vist küll juba teel koju, kuid oli nõus mu juuksed ära lõikama. Tegi ta seda noaga, seega oli üsna huvitav kogemus. 

Õhtu lõpetasime toas kohaliku veini joomisega, mis aga joomist ei kannatanud. Lisaks suutsin ma klaasi ulatada Krisile nii, et see kukkus maha, põrkas mitu korda ja seega oli terve sein ja Krisi voodi seda ilusat punast veini täis! 

Hommikul asusime linna poole teele, bussidega me juba ju oskasime sõita, ja kui suurt seljakotti polnud, siis oli neist väravatest üsna lihtne läbi saada. Linnas uudistasime Ooperiteatrit ja seal ümber asuvat parki. 

Siis leidsime ühe pilvelõhkuja, tegelikult vaid 86 korrust, mis oli turistadele avatud terassiga ning seal sai aadet uudistada. Võtsimegi selle plaani, kuid kui Kris seda lifti nägi siis keeldus ta sinna astumast. Tulin siis ka mina liftist välja. Õnneks saime kohe järgmise lifti peale, kus olime kahekesi ning kuhu Kris viskas peaagu põrandale pikali nagu meritäht. Aga üles me saime. Siis pidime kolima teise lifti peale, seal Kris oli juba nii julge, et oli esimesena liftis! Ning terrassil pakuti koos vaatega ka Proseccot. No mis Sa hing veel tahta oskad!

Tornist alla tulles, kimasime bussijaama, et osta järgmiseks päevaks omale bussipiletid, et suunduda oma paradiisisaare suunas. See oli üsna kerge ülesanne, ning piletid taskus lasksime vilet, suundudes tagasi linna poole, kus veidi veel uudistasime ooperimaja ning parki seal ümber ning siis otsustasime suunduda Sao Paolo vanimasse pizza restorani. Kohaliku toidu soovitused olidki enamus pizzaga seotud, seega läksime seda proovima. Ja et eriti huvitav oleks, arvasime parimaks sinna jalutada. Jalutuskäik oli pikk ning pizza oli hea, kuid ei midagi erilist. Ning kuna meil juba oli jalutamise päev käsil, siis otsustasime ka oma ööbimiskohta jalutada. See oli nii poolteist tundi kuid läbisime igasuguseid huvitavaid nurki, näiteks kõrtside nurk, mis siis andis juba kaugel endast kuulda, sest inimesed jutustasid erinevate kõrtside väliterrassidel ning kokku tegi see suht suure sumina. Huvitav oleks teada kuidas nad seal teineteist kuulsid, sest kui kõik korraga jutustavad siis tekib üsna suur jutukõmin, ning ega eriti hästi vestluskaaslast ei kuule. Kuid see kõrtside linnajagu oli väga tore vaatepilt.

Hommik algas hommikusöögiga, siis veidi sirutasime end oma maja verandal ja peagi oli aeg asjad kokku pakkida ning suunduda bussijaama. 

Buss läks meil alles õhtul, seega oli terve päev vaja veel linna peal veeta. Viisime oma kotid bussijaama pakihoidu ning suundusime tutvuma uhke turuga, mis oli meil ju kõik uudistamata. Juurvilja ja puuvilja turg oli eriti uhke, muud “Made in China” asjad olid muidugi lõputud! Neid jagus ikka mitmele tänavale ning kvartalile. Midagi me ei ostnud, kuid vaatamist ja mõtlemisainet jagus tükiks ajaks. Kahjuks ei saa pildile kõiki neid hääli, mis kogu selle turu uudistamisega kaasas käisid. 

Siis tegime pikniku pargis Luz. Park oli üsna huvitav - pimedas sinna vist ei oleks jalutama läinud :) Igasuguseid erinevaid inimesi liikus seal ikka palju ja tegevust jätkus mitmeks ajaks. Väga julge meist, et me kogu seda tegemiste virrvarri jälgisime. 

Õnneks saime siiski terve nahaga minema ja suundusime veel väikesele õllele. Leidsime ühe koha kus oli üks laud ühe tooliga veel vaba. Peagi saime ka teise tooli ning ka õlle. Kuid põhi atraktsioon oli tualett! Selle asutuse külastamiseks pidi üles ronima väga kitsast ning üli keerdus keerdtrepist, mille esimene aste oli kohe baarileti kõrval. Üleval korrusel oli aga tualett selline, et meie tuba, kus ei saanud korraga kaks inimest püsti seista, oli selle kõrval ikka väga suur! Tualett oli põhimõtteliselt püstiseismisega ka naistel :) Ja kuna meil oli paar õlut juba joodud, siis oli see ümbrus seda koomilisem :)

Ning peagi saabus meie bussi väljumisaeg. Buss kimas pool ööd, ega me eriti aru ei saanud, et kas see peatus oli ikka see kus me maha pidime minema, sest kellaaja järgi olime me graafikust jupp aega maas. Meil oli aga laeva väljumiseni aega nagunii, nii et hilinemine sobis meie graafikuga suurepäraselt.

Agra dos Reis’is jalutasime siis bussijaamast sadamasse ja uurisime oma paadiasja. Kuna meie hotell saarel, Ilha Grande, oli saare pealinnast teisel pool, siis pidime end sokutama paadile mis viiks meid teisele poole saart. Peale veidikest segadust meil õnnestus õige paat leida ja Krisi õnnetuseks oli see paat selline väiksemate seast :) Kuid ümber ta ei läinud ja peale nii 15 minutilist kimamist lainetel olimegi oma rannal. Ja peagi leidsime ka oma uue kodu koos jällegi “inglise keelt” rääkiva personaliga....no, tegelikult oli google translator kohal siis kui parasjagu levi oli ja selle kvaliteet nagu me teame on, nagu on. Aga puhkamist see ei sega ja sellega me kohe alustasime. Esmalt kimasime oma kodu privaatranda - tee sinna viis läbi väikese vihmametsa, mis oli juba omaette elamus. Rand ise oli loomulikult mõnus! 

Lõuna ja õhtusöögi arvasime heaks ühendada, ning oma suurte keeleoskuste juures tellisime kala kuid lauale toodi hoopis kana :) Ju need sõnad on sarnased ka muudes keeltes 🤣

Seoses kanaga saime omale sõbraks ka kohaliku koera, kes enam meie juures lahkuda ei tahtnud.  Peale seda suurt sööki kimasime jällegi ujuma ning siis nautisime lihtsalt merevaadet koos kosutavate jookidega.

Järgmisel hommikul tegelesime merevaate uurimisega hommikusöögi lauas ning siis asusime loomulikult puhkama. Kuna oma rand oli meil juba uudistatud, siis nüüd võtsime plaani kõrvalküla randa jalutada. Mina muidugi lootsin, et kohtame oma teel ka mõnda vihmametsa asukat, kuid suurimad asukad keda kohtasime olid sipelgad, kes omi asju ajasid ja maju ehitasid. 

Kõrvalrannas ootas meid ees grupp purjus jaapani päritolu kohalikke. Üsna naljakas oli neid jälgida - ise jaapanlased aga räägivad portugali keeles. Õnneks tuli neile üsna varsti paat järgi ja nad kõik lahkusid, peale mida jäi rannal üsna vaikseks. Hakkasime siis kiirelt päevitama. 

Enne tagasiminekut üritasime veel ühe matkaraja üles leida, mis oleks pidanud meid ümber saare viima kuid paraku viis see meid üsna tihedasse vihmametsa ning veidikeses kartuses ära eksida pöörasime end tagasiteele. Ning minu rõõmuks nägime (nägin mina) suurt sisalikku, kes oli küll üsna kaugel ja meie samme kuuldes pani kiirelt jooksu. 

Meie saime aga õnnelikult koju, pesime end puhtaks, panime ilusad riided selga ja suundusime sadamakülla õhtusööki otsima. Esmalt leidsime sildi Pizza, mis küll viitas kuskile tundmatusse keset merd. Pizzat meil ei õnnestunudki üles leida. Leidsime aga miski peenema kalarestorani, kus õhtustasime. Meile tehti uhke pajaroog mereandidest. Oli väga maitsev!

Ning siis asusime õhtuvalgust uudistama mererannal, koos kohaliku caiprinha joogiga. Ohohhooo, see oli üsna huvitava kangusega. Õnneks andis lahke baarmen hulgaliselt jääd, millega me seda vägijooki lahjendasime.

Hommikut alustasime jällegi merevaate uudistamisega, siis aga suundusime pikemale matkale miskisse koopasse, mis asus teises saare otsas. Me tegelikult tahtsime minna veetaksoga ühte teise randa, seal veidi päevitada, siis matkata läbi metsa kolmandasse randa ja soovisime, et sealt meid veetakso jälle peale korjab, kuid, selle plaani laitis maha meie koduperenaine, kes läbi google translatori teatas, et sellist matkarada ei ole olemas. Alternatiiviks pakkus ta, et me lihtsalt läheks taksoga randa ja õhtul tuleks tagasi taksoga. Me arvasime, et see on meile punanahkadele liig, mis liig. Ja nii me suundusime seda imekaunist koobast otsima, kuna sinna sai jala. Tee viis muudkui mäkke, ja mäkke ja veelkord mäkke. Ja nii oma kaks tundi! Kogu selle teekonna vältel saime me terve maailma ära parandatud, kõikide tuttavate ja vähem tuttavate elud paika pandud ja isegi peale kõike seda, me endiselt ronisime muudkui mäkke. Lõpuks oli veidike laskumist ja me olime kellegi hoovis, kus kohalik tädi juba hüüdis meile, et koobas on seal suunas. Koopasuu juurde jõudes tuli kohalik onu, kes pakkus ennast giidiks. Kris teatas kohe, et tema sinna koopasse ei lähe. Mina ikka uudistasin veidi seda sisenemist, mis oli täiesti pime ning teades, et seal pidi miski maa ujuma vee all, vaatasin seda 35 kilost vanaonu, kes end giidiks pakkus ja arvasin, et see atraktsioon jääb ka minu puhul ära. Jalutasime veel veidike mere ääres, kaljudel, kuhu see koobas välja pidi tulema - nägemata miskit avaust ega muud pääseteed, ning asusime siis tagasiteele. 

Kuna sinna tee oli olnud mäkke, siis lootsime, et tagasi on üks pikk laskumine....kuid meie üllatuseks saime ikka enamuse ajast mäkke tõusta! Kuidas me neid laskumisi enne küll ei näinud, see jääbki saladuseks. Esimesel tõusul tuli meile vastu lõbus matkajate grupp, kes rääkisid inglise ja prantsuse keeles, ning kes uurisid kuidas koobas oli. Me vabandasime, et me kahjuks sinna sisse ei läinud, et tundus veidi hirmutav. Nad olid väga üllatunud ja veelgi üllatunumad olid nad, et me nüüd tagasi ka jalgsi suundusime. Me julgesime arvata, et meil ju puhkus ning aega laialt käes. Ise mõtlesime, et tahaks nendega kokku saada, kui nad on koopas ära käinud.

Tagasi oma sadamakülla jõudes, tegime kiire ujumise - jessver, kui hea oli peale neid mägesid lihtsalt vees vedeleda, ning siis tegime kiire snäki. Snäkist ise suurt midagi ei mäleta aga selle kõrvale pakuti tšillide kompotti - terve pooleliitrine purk oli väikeseid tšillipipraid täis, ning veidike oli seal ka miskit vedelikku, kuid seda oli väga vähe. Krisil oli selle kodutoote üle muidugi väga hea meel, kuigi ka tema tarvitas seda minimaalselt. 

Istudes rannal oma snäkki tšillikompotiga süües, nägime matkajate gruppi paadis rannale lähenemas - kõikide kuivadest juustest saime aga aru, et ka nemad ei olnud koopasse sisse läinud :) Tundsime end kohe topelthästi - me polnud ainsad, kes koopasse ei sisenenud ja lisaks, meie käisime jala edasi-tagasi otsa, mitte ei tulnud veetaksoga tagasi :) Selle peale tellisime kohe veel ühed õlled! 

Järgmine päev oli meil vaba ehk siis puhkuse päev. Vedelesime rannas ja ujusime ning puhkasime palju veel jaksasime. Peale lõunat panime ilusad riided selga ja suundusime veel külastamat restosse sööma. Päris kindlad me ei olnud, et resto lahti on, kuid uksest me sisse saime ning ma leidsin toa ja köögi vahelt miski tädi, kellelt üritasin uurida, et ega ta inglise keelt ei räägi ja et kas on võimalik süüa. Tädi vastas mulle puhtas inglise keeles, et ikka saab süüa, kui me veidike ootame. Tädi oli nii rõõmus inglise keelset klienti kohates, et lausa kallistas mind. Proua oli pärit Lõuna Aafrikast, elas vaheldumisi nii Ilha Grandel kui Lõuna Aafrikas, ning tema portugali keel ei olnud suhtlemiseks just eriti edenenud, ning seega oli tema suhtlemine kohalikega üsna piiratud. Õnneks olid nende naabrid, kes ranna ääres majutusasutust pidasid samuti lõuna aafriklased. Me kurtsime siis ka oma kogemusi, et me eriti ei saanud saarega tutvuda, kuna keegi ei saanud meist midagi aru. Proua muidugi kohe teatas, et tema abikaasal on paat ja ta viib meid kuhu vaja ja tuleb järgi millal vaja. Paraku oli see meie lõpuõhtu saarel, järgmisel hommikul vara ootas meid tagasisõit mandrile. Iga päev me käiisme sellest restost mööda aga sisse astusime alles viimasel õhtul. Siit moraal, kui viibite umbkeelses riigis, siis sellesse restosse millest igapäevaselt mööduma peate, astuge sisse juba esimesel päeval ja uurige, ehk saate omaniku paadiga minna sinna kuhu soovite :)

Söök, mille lõuna aafriklased, meile valmistasid oli absoluutselt suurepärane, seda oli muidugi tohutu kogus aga kala oli superluks!

Hommikul istusime siis paadile, ning saime kiirelt mandrile. Siis kimasime teise linna otsa bussijaama, ja peagi olime Rio de Janeiros. Bussijaamast kimasime liinibussiga oma uude ja selle reisi viimasesse koju. Proua, kes majas elas ei rääkinud loomulikult muud keelt peale portugali ja nii tuli meiega tutvuma ka proua poeg, kes suhtles ja seletas, et mis ja kus ning andis oma soovitusi linnaga tutvumisel. 

Maja oli uhke, üsna mitme toaga, peale meie oli majas veel ajutisi üürnikke, kuid meie kedagi ei kohanudki, välja arvatud viimasel päeval. Maja hoovis oli bassein, mis meile muidugi eriti huvi pakkus. 

Kuid esmalt läksime siiski ümbruskonnaga tutvuma. Jalutasime jalka staadioni juurde ja uudistasime seda imelinnakut. Linnak oli pea kogu Keila linna suurune, ehk siis ikka üsna suur. Uudistasime seda niisama väljast ja panime selle sisekülastuse viimase päeva plaani.

Nüüd aga otsisime õlleka ja hakkasime seda vahujooki tarbima. Onu kelner oli nii rõõmus, et sai umbkeelsetele välismaa tüdrukutele õlut ja miski kahtlase välimusega pirukat pakkuda. Ja kui me veel teise pudeli õlut võtsime, oli ta veel rõõmsam! 

Soetasime poest omale miski huvitava juustu ja loomulikult hunniku puuvilju, Kris leidis ka miski toreda pekivorsti - olevat jube hea olnud, ning peagi oligi öö ja magamise aeg.

Hommik algas ujumisega kodubassus - jube mõnus! Ning siis suundusime linnaliini bussidega Kristuse kuju juurde. Sinna jõudnud hoiatati meid, et nähtavus on halb, et võib olla et ei näe üldse mitte midagi, et kui soovite, siis võite mõnel teisel päeval tulla kuna pileteid ümber ei vahetata. Me aga arvasime, et no kui hull see asi ikka olla saab ja istusime rongi, mis meid Kristuse juurde mäkke viis. Poole tee peal oli juba udu üsna huvitav, ning üleval oli selline uhke pilv, et tõesti oli Kristus peidus. Kuid seda leidlikumaid pilte me tegime :)

Ma ausan arvasin, et Kristus on suurem, ta on küll üsna suur kuid mul oli kuidagi kujutlus, et ta on veelgi suurem. Ning samuti ma arvasin, et talle saab ikka sisse minna, ning miski liftiga veel üles, kuid ka see oli vaid minu kujutelm. Kuid muidu olid vaated koos pilvega huvitavad, ning eriti tore oli jälgida poola turistidest koosnevat gruppi, kellega me sattusime üles minekul ühte rongi ja ka alla tulekul olid nad jälle kohal. Nägime ära ka Brasiilia vihma, mis läks sama kiirelt nagu ta ka tulnud oli. 

Edasi suundusime Copacabana ranna poole, kus me otsustasime päevitamisega tegeleda ja enne pidime seal asuvas karnevali peakontorist oma karnevali piletid kätte saama. Oohhoo, oli see vast omaette üritus. Pidime oma isikut tõendavaid dokumente vähemalt kolmel korral näitama, siis oma krediitkaarti uuesti näitama, passist tehti paar koopiat, kuhu pidid allkirja kirjutama, kuid kogu selle tegevuse tulemusena saime nii 20 minutiga oma piletid kätte. 

Nüüd ei seisnud meie ja päikese vahel enam miskeid takistusi ja Copacabana rannale me suundusime, et seal sambat tantsida :)

Rand oli tohutult pikk ja rahvast täis! Siiski suutsime omale väikese vaba koha leida ja seadsime end seal uhkelt sisse. Aga rahulikult päevitada eriti ei saanud, sest kogu aeg toimus miski tegevus - kes müüs kohalikku ranna-snäkki ja mate limonaadi, kes müüs kokteile, kes müüs krevette kokteilitikkude otsas, kes kartulikoori, siis oli veel muidugi päikeseprillid, päevituslinad, ja muud vajalikku. Minu vaieldamatu lemmik oli aga päevitusriiete müüja, kes nägi kaugelt välja nagu kilpkonna onu, valikus oli tal muidugi oma 750 erinevat sorti pävkasid, mismoodi ta siis oleks leidnud selle õige variandi, seda me teada ei saanudki. Nägime küll ühte ostu aga seda hetke kui onu väljavalitud paari oma “laost” võttis, me muidugi ei märganud :)

Ega me päevitamisega eriti kaua aega veeta ei saanud, kuna päike oli suht terav, ning peagi korjasime oma laagri kokku ja suundusime ranna promenaadi äärde, kus leidsime toredad vabaõhu baarid kus mängis elav muusika. Mõni bänd oli parem kui teine, mõnda kuulasime lausa maha istudes, mõnda uudistasime vaid promenaadilt. Ja nii see päev meil õhtusse veeres :)

Järgmist hommikut alustasime trammisõiduga, esmalt läks meil muidugi aega kuni me trammi üles leidsime, see oli üsna hästi peidetud, kuid üles me ta leidsime. Tramm oli vana ja ülitore,  eel toredam oli tema teekond. Esmalt üle miski ülikitsa silla, siis mööda järsku mäge üles - vaated olid muidugi ülitoredad! Kuna trammil oli paar peatust siis tulime esimeses maha, uudistasime vaadet ja ümbrust ning sõitsime siis järgmise trammiga edasi :)

Keset seda kaunist vanalinna, leidsime kohviku, kus otsustasime veidi keha kinnitada. Tellisime oma valiku järgi hommikusöögi ja siis avastasime, et kogu ülejäänud klientuur sööb miskit lillat jogurtit - uurisime, et mis see on, et järgmine kord teada mida tellida. Saime teada, et see on açai marjadest tehtud jogurti-pudrulaadne asi. 

Jalutasime veel veidi Rio vanimas osas ja suundusime siis trammiga alla linna tagasi, et üles leida kahhelkividega kaunistatud maailmakuulus trepp. See oli üsna nurga taga, ning selle leidmisega meil kaua aega ei läinud. Trepp oli ilus ja loomulikult rahvarohke. Aga me suutsime leida ka Tallinnale viitavad kivid :)

Edasi suundusime teisele Rio kuulsale rannale - Ipanema rannale - rahvast oli veelgi rohkem kui Copacabanal, kuid ikkagi me saime omale väikese ruutmeetri. Enamik rahvast oli vanuses alla 25 eluaastat, ning suurem osa neist seisid vees ja üritasid seal paigal seista. Üritasid, kuna ookean on oma lainetega üsna armutu ja vees seismine, ei ole kerge ülesanne. Kuid seda huvitavam oli seda rahvahulka seal vees loksumas jälgida.

Muidu oli rand sama nagu Copacabana - samade kaupade müüjad, sama rannapromenaad, kuid elavat muusikat ei olnud :) 

Rannalt lahkudes suundusime seega paar kvartalit sisemaa poole, et esmalt soetada päevitusjärgse kreemi, mille järgi meil juba vajadus oli tekkinud, ning siis leidsime itaalia restorani, kuhu suundusime õhtust sööma. Leidsime menüüst ka kohaliku mullidega veini, mida julgesime maitsta ja see oli väga hea! 

Järgmisel hommikul oli meil plaanis jälle veidike vaatamisväärsusi, ehk, et suundusime Suhkrumäele. Kraadiklaas näitas miskeid neljakümnekraadile lähedasi numbreid, nii et oli üsna soe. Leidisme gondlid mis üles mäkke viisid, kuid kui Kris neid nägi arvas ta, et nendega ta küll sõitma ei hakka ja arvas paremaks all vaadet uudistada. Ma ei lasknud ennast sellest heidutada ja suundusin siis üksi mäkke viivasse trammi.

Sõit oli tore ja vaade eriti ilus!

Nagu näete, siis sain ka oma nime jäädvustada sellele tahvlile - kes ka sinna satub, vaadake kas mu nimi on ikka alles :)
Vaateplatvorme oli lausa kaks, igal pool sai veidikese jalutuskäigu teha, et vaadet veidi laiendada. Ja vaated olid ikka väga ilusad!

Leidsin meile ka rannariba, Praia Vermelha, kuhu peale minu allatulekut suundusime. Liiv sellel rannal oli veidike musta värvi, mis tähendas, et see oli nii kuum, et isegi lahtiste kingadega seal käimine oli raskendatud. Meri aga oli mõnus ja päike oli terav. 

Peale veidikest päevitamist, suundusime varju, et veidi jahtuda ning soetasime omale açai jogurti - see oli väga hea! Edaspidi otsustasin mina vaid sellest toituma hakata.

Edasi kimasime Copacabana randa, kuna see rand oli siiski meie lemmik! Leidsime sealt ühe patsipunuja, kes lahkelt lubas Krisile sada patsi pähe teha. Krisil oli muidugi nii hea meel, et asusime kohe tegudele. Vahepeal oli küll üsna valus, iseg oli valus vaadata, kuid patsid said tehtud.

Edasi suundusime juba ühte tuttavasse rannabaari, et muusikat kuulata ja siis otsustasime ka kohaliku liha ära proovida. Ports oli nii suur, kuid me siiski vapralt sõime selle kõik ära. Üsna hea oli! 

Ning peagi oli nii pime, et oli aeg koju minna.

Hommikut alustasime kodukohvikus, Dois Arabes, kus tüdrukud juba teadsid, et me tahame kahte kohvi ja 1 açaid :) Peale seda hommikusööki, suundusime Maracana jalgpalliväljakule ekskursioonile. Jummel kui keeruline oli staadioni sissepääs üles leida! Tegime tervele kvartalile ringi peale ning lõpuks ikka saime sisse. Staadioni tuur koosnes pressiruumi, riietusruumi ning staadioni külastusest. Sisenesime staadionile mööda sama teed nagu mängijad, nii et see kõik oli väga autente. Staadion ise oli suur, ning meie jaoks ikka väga meeliülendav, isegi kui ühtegi mängijat ega mängu ei tea :)

Pealelõuna veetsime kodu basseini ääres, et veel veidi jumestuda. Enamuse ajast istusime küll varjus või kaelast saadik basseinis.

Ning õhtul ootas meid ees reisi peaeesmärk: karneval. Kodust läksime jala sambodroomile ning tee peale jäi meile ka kaks kohalikku karnevali. See tähendab siis seda, et näiteks Õismäest läbi jalutades on kogu Õismäe rahvas tulnud Nurmenuku poe nurgale ja kõik nad liiguvad rongkäigus ja tantsivad! Rahvast oli tänavatel muidugi murdu ja kõik muudkui pidutsesid ja tantsisid.

Siin ka droonipilt, mis tehtud päeval Copacabana rannapromendaai juures:

Niisuguses tantsumelus, jalutasime meie sambodroomile, ning saabusime veidike peale kella üheksat. Kell üheksa pidi olema algus... ma ei pea vist seletama, et me olime umbes ühed kümnest pealtvaatajatest, kes selleks ajaks olid kohale tulnud. Meid juhatati siis meie kaheksasesse boksi, ning me jäime ootama, et mis ja kuidas edasi saab. Nii tunni jooksul hakkas saabuma veel inimesi ja kahe tunni pärast oli staadion pea-aegu täis. Meie boksis olime ikka ainult meie :)

Ning veidi peale kella 11 juba alustati tantsimisega. Etendused olid sellised, et neid eriti kommenteerida ei oskagi, rahvas tantsis kõik kaasa juba esimese tantsukooli areenile ilmumisest, ja kaasa tantsiti kõikidega, nii et polnud vahet kas on oma küla kool või mitte. Ning eriti toredad olid põrandapühkijad koolide vahel, ka nemad tegid oma tööd sambat tantsides.

Iga järgmine samba kool oli uhkem kui eelmine ja kui me juba arvasime, et enam uhkemaks need püramiidid ja monstrumid minna ei saa, siis tuli jällegi midagi eriti huvitavat.

Kella 3 ajal hakkas meie jõud raugema, kuid oma 4 tantsukooli olid veel võistlemata. Kuna meie olime juba oma lemmiku valinud, siis arvasime, et suundume parem koju. Veidike läks meil sebimist, et takso saada kuid koju me saime. Ja neid emotsioone ja sabasulgi jätkub ikka üsna pikaks ajaks.

Järgmine hommik oli aeglane ja tänavad olid üsna tühjad. Õnneks oli meie tuttavate tüdrukute kohvik avatud ja me saime 2 kohvi ja 1 açai. Ja suundusime linnatänavatele jalutama. Kohati tundus, et oleme üksinda maailmas. 

 Siin siis meie "kodu" värav:

Siis jõudsime teha veel kiire päevitamise tuuri ning paar ujumis otsa kodubasseinis ja oligi aeg hakata lennujaama poole minema. 
Lennule saime ka head kohad ehk siis kohad äriklassis, seekord istusime küll aga selle salongiosa erinevates otstes. Ning edasi saim ka Helsingisse ja sealt ka edasi Tallinna ning keset ilusat lund ja külma olimegi kodus!

Heathrow lennujaamas, leidsime Helsingi lennu värava kõrvalt Kristuse kuju - milleks küll oli vaja 11 lennutundi ;) 

Ning ka Krisi parim pilt sellelt reisilt - minuga reisinud inimesed teavad juba seda asendit - Ruth on meil ju kindel kohvris asjade sahmimise maailmameister kui mitte juba olümpiavõitja, siin siis minu stiilinäide: