reede, 18. jaanuar 2019

Märts

Märtsikuu algas Zürichi ja Lutziga kokkusaamisega. Ilm oli ilus, päike paistis ja oli üsna meeldivalt jahe. Olime seekord eriti kultuursed, käisime disainimuuseumis, kus olid noorte disainerite parimad palad seekord eksponeeritud. Mõni eksponaat oli huvitavam kui teine, mõni oli jällegi selline, et seda oleks saanud päriselt ka kasutada, kuid enamus olid siiski üsna udupeened ja pidi ikka seletust lugema, et milleks see asi peaks hea olema ja kuidas meie elu kergemaks tegema. Kuid kunst on kunst ja neid imelikke asju oli üsna huvitav vaadata. 
Parandasime Lutziga ka veidi maailma, ja jällegi imestasime, et kuhu küll aeg kaob, kuna kui arvutama hakkasime, siis meie tunneme teineteist juba 19 aastat! 
Leidsime ka ühe väga toreda jaapani stiilis super-söökide söögikoha, kus iagüks saab ise valida mida ta oma salati sees näha soovib. Tegime omad valikud ning söök oli absoluutselt suurepärane!
Siis kohtusin oma uue briti tuttavaga, kellega tutvusin tegelikult lennukis, olles reisija. Nimelt, istusin mina oma määratud keskmisele kohale, kui akna all olev meesterahvas ütles tere, millele ma viisakalt vastasin ja tema seepeale oma nördimust väljendas, et ma olen britt ja mitte eestlane :) Ma kohe protesteerisin, et tegelikult olen ma ikka 100% eestlane ja inglise keel on mul siiski teiseks õpitud võõrkeeleks. Selle peale ta muidugi oli üllatunud ja mina ütlesin oma lemmiklause, et mind treenis KGB ja seega on mul ka aktsent omandatud ;) Onu oli muidugi algul üsna tõsine ja teatas, et tema nimi on Bond, James Bond :) Siis aga tulid minu kolleegid ja tõstsid mind kardina ette istuma - millepeale härra James (kelle nimi on muideks päriselt ka James) ainult konstanteeris fakti, et ma olengi KGBst...
Igal juhul, kohtusime uuesti korraks lennu ajal, kui ta mulle kurtis, et ma ilmselgelt olen tema pastakasse miski pommi siirdanud, kuna kui ta selle lennu ajal välja võttis, et miskeid tähtsaid märkmeid teha, siis see purskas kõik tindi välja! Ning kohvreid oodates vahetasime juba kontakte, et hilisemalt kokku saada ja paar jooki koos tarbida ning ühtlasi maailma parandada. Ja nüüd siis oligi see aeg käes kui me britimaa pinnal kohtusime ja ühes ilusas pubis, lennujaama lähistel jõime ja sõime. Pubi oli nii tore ja armas, et mul oli kohe eriti tore üllatus selline koht leida. Olin sellest kandist enne bussiga mööda sõitnud kuid seda pubi ei olnud märganud. Ja no maailma me parandasime ka ära nagu ikka!
Edasi saabus minu graafikusse Toulouse, kus ma alati leian miski huvitava nurga, mida ma enne ei ole veel uurinud, ja nii ka seekord.
Londonisse tagasi saabudes sain kokku sõber Alaniga, kellega seekord käisime eriti peenes restoranis - nimelt Ivy - küll mitte selles päris Londoni omas, kuhu tuleb tavaliselt kohad oma 3 kuud ette bronnida ja kus külalisteks on Madonna ja muud kuulsused, me oleme siiski tavalised inimesed ja käisime Richmondis asuvad Ivys. Kuid vaatamata restorani teisejärgulisuses, oli koht väga tore, teenindus suurepärane ja toit väga hea, nii et vahest sobivad ka need frantsiisi kohad üsna toredasti.
Siis kimasin Edinburghi, kus seekord külastasin oma lemmik rootsi kohvikut, tegelesin ostlemisega, peamiselt lastele püksid, sokid, rindurid...teate ju isegi mis firma poest, justjust - Primani ehk siis Primark. Ning siis jooksin kiirelt Helsingi lennule, ning kui check in’i jõudsin, siis teatas mulle noormees teispool letti, et kend hilineb nii 2 tundi - mille peale ma pea-aegu tahtsin teda musitada. Ta arvas selle peale, et tema kahekümneaastase karjääri jooksul olen ma esimene reisija, kes on õnnelik, et lend hilineb! Aga mina sain ju maha jahtuda, vormi seljast võtta ja rahulikult veel klaasi veini tarbida enne kui lennukisse pidi kobima. Selle hilinemise tulemusena muidugi sain aru, et Anneli juurde ööbima pole mul mõtet minna, vaid targem on lennujaamas oma paar tundi mööda saata ning hommikul esimese Tallinna lennu peale kobida. Paraku selleks ajaks kui ma selle välja mõtlesin, oli mu kohver vaid Helsingisse saadetud ja ma pidin selle seal ära korjama ja siis ootama uut check in’i võimalust. Ehk et ainuke koht kus ma pidin 2 tundi veetma oli lennujaama maapoolse osa kohvik, mis minu sinna jõudmise ajaks oli juba muidki reisijaid täis :( Hommikul kui koju jõudsin ja väikese une tegin, sain aru, et see öö veetmine lennujaamas ei ole just minu jaoks. 
Kodumaal kohtusn kursaõdede Kristi ja Kristiinaga, kohtumispaigaks oli Mon Repos resto Kadriorus, mis oli väga meeldiv üllatus, eriti klienditeeninduse osas! Kirjutasin ka neile pika kiituskirja selle kohta! 

Jõudsin ka oma tädi Zelda juures lõunal käia, oli tore nagu alati!
Ning siis kimasime Krisiga Ultima Thule kontserdile, mis oli tore kuid väga rahvavaene. Meie suutsime siiski kuulsusega pilti teha:


Ja loomulikult mahub minu kodumaa nädalasse väike matkarada. Seekord siis Paukjärve juures ja kohtasime ka oma sõber põtra :) Jällegi oli ta õnneks sõiduteest eemal ja uudistas meid sealt metsaveerelt. 











Kohtusin ka Itikuga, kellega saime ka kogu maailma asjad ära arutatud, eriti mis ouutub lennundusse.
Märtsi lõpul ootas mind kiire Toulouse, kus vennastusime kolleegiga Lõuna Aafrikast, kes muidugi juba ammu elab Inglismaal, ning kellel on 4 last kuid kes on üsna leidlik erinevate asjade osas. Seega avastasime end ühest hotellitoast koos erinevate jookidega Toulouses ning järgmisel päeval oli meil paar asja arutada Uppsalas, koos pudeli veiniga. Igal juhul oli ta üks väga tore inimene - võin saladuskatte all öelda, et selle jutu kirja panemise ajal ehk siis jaanuaris 2019 pole ma teda rohkem kohanud :(
Ning kõige selle tulemusena hakkas mul üks hambakroon niimoodi valutama, et sain aru, et koju tulles pean pöörduma härraste kihvikute poole. Panin omale lausa aja kinni, kuid võin öelda, et selle kinni pandud ajani ma oodata ei jaksanud vaid pidin varem suunduma arstide poole. See hammas valutas nii hullusti, et kodust hambakliinikusse, mis asub Viimsi Äritares, olin sunnitud minema bussiga, sest jala ma sinnani välja ei vedanud. Arstitädi vaatas ja uuris ja ei leidnud midagi huvitvat, ning saatis mind pilti tegema. Ja siis arvati paremaks krooni alused vanad juurikad eemaldada ja siis sinna tekiinud auku kruvi keerata, et selle peale siis paari kuu pärast hammas kruvida. Kirurg hõõrus käsi ja palus õel oma järgmised patsiendid edasi lükata, ja mind hakati opereerima. Jummel kui õudne see oli ja kui õudsad olid veel paar järgmist päeva! Aga nagu ikka, ellu jäin. Ja kui Anneli saatis oma murtud luuga jalast pilte, siis sain aru, et ega minul pole ju häda midagi! Anneli oli suutnud nimelt oma terve jalaga astuda palli, korvpalli, peale ja tema jala sisse oli vaja panna nii umbes 11 kruvi ja paar metallplaati :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar