Aprill

Peale pikka vaba aega tuleb alati üks pikk lend - nii ka seekord, tagasi kodumaalt ja kohe ootas mind Ateena ja tagasi. Meeles on sellest lennust vaid, et oli pikk päev.

Järgnesid kaks vaba päeva ja kuna meile oli saabunud mõnus suvine kliima, siis võtsin ette jalutuskäigu läbi oma koduse Cranfordi pargi ühte koledasse külla, nimega Hayes. Jalutuskäik sinna on mõnus aga Hayes ise on üks kole koht. Kuid ilm oli ilus, päike säras ning Hayesis on suur valik nn. Ahmedi puu ja juurviljapoode, kus saab siis igasuguseid värskeid tooteid soetada. Valisingi omale kõik vajalikud asjad ja suundusin bussiga tagasi koju neid siis tarbima.

Edasi saabus neljapäev, mis on prantsuse keele päev. Seekord suundusin linna peale juba varakult, kuna pidin ka saatkonnast oma passi ära tooma. Peale seda aga arvasin heaks minna kinno - vaatasin dokumentaali Sergei Poloninist, mis oli väga huvitav. Prantsuse keel möödus samuti tõrgeteta.

Nädalavahetus algas graafiku täiendusega - sain omale Frankfurdi ja Rooma ööpeatused. Need sobisid suurepäraselt minunplaanidega, sest FRAst oli mul vaja hunnik tualett-tarbeid soetada, ning Rooma lennul oli ka Elena, kellele oli see viimane Rooma ööpeatus - seekord siis tõesti viimane, sest järgmisel nädalal oli tal nüüd lõpuks tõesti graafikus uue "fleedi" kursus.

Frankfurdis oli meie aeg küll väga lükene, kuid ma kimasin kiirelt oma DM poodi, et ostunimekiri täita. Kõik asjad soetatud, ostsin ka paar tervislikku snäkki - üks neist oli käharpea kapsa krõpsud - appi, kui head need olid! Saatsin kohe Andruse seemnepoodi, et siis kiirelt need kapsad peenrasse saada. Andrus sai ülesandega hakkama ja me saime omale isegi väikese peenranurga Andruse ema peenarde seas Vigalas. Nii et sügisel on lootust meil juba enda käharpeakapsa krõpse krõbistada. Andrus küll lubas neid kapsaid mujal toitudes ka kasutada :)

Järgmine päev kimasime siis Rooma - ning kogu naiskond suundus koos väikesele joogile, ning söögile. Juttu jätkus muidugi pikemaks! Väga tore naistekas oli!

Edasi oli mul veel miskeid lende ja siis tuli Elena minu juurde öömajale, meil oli küll suur plaan minna välja õhtust sööma, kuid see asendus koju tellitud hiinakaga ;) Ja jällegi oli juttu pikemalt!

Siis lähenesid lihavõttepühad, ning Londonisse saabusid Ivi Triin ja Ardo - kimasin linna peale nendega kokku saama, tegime kiire joogiringi ning mina suundusin oma prantsuse keele tundi - seekord läks mul seal täitsa hästi!

Ning siis ootas mind jällegi Istanbul. Ilm oli üsna soe, kuid mitte nii soe, et basseini ääres kükitada, ning seega suundusin ma ikkagi linna peale. Tegin kiirelt väikese hommikusöögi, mis ei olnud eriti suurepärane, kuid talutav.

Ning kuna aega oli mul palju ja miskit konkreetset plaani ei olnud, siis istusin trammi peale ja otsustasin sõita sellega lõpp-peatusesse, seal teha väike tiir ning siis tagasi kesklinna sõita. Täitsa tore oli miskis suvalises suunas sõita ja inimesi vaadata. Kuna oli referendumi järgne päev, siis oli liikvel väga palju meesterahvaid, mis vahepeal tegi mind veidike murelikuks, arvates, et ma olen sattunud valesse trammivagunisse.

Seal suvalises linnaosas tegin väikese jalutuskäigu, olin seal kahtlemata ainuke valge inimene. Õnneks ei hakanud keegi mulle midagi müüma, ega midagi muud peale ajama ning ma leidsin tee tagasi trammi peale.

Selline huvitav teetõke, et keegi ei sõdaks ühesuunalisele teele vastusuunas:

Tagasi linna jõudes, astusin läbi turult ja soetasin omale uue telefoniümbrise, kuna vana oli mul väga katki, vaatamata mitmekordsele parandamisele, ning siis soetasin pähkleid, kuivatatud kiivisid ja aprikoose. Ja suundusin neid siis hotelli mugima. Oli mõnus päev.

Londonisse tagasi jõudes, kimasin koju, vahetasin riided ja koti, ning suundusin Liverpooli tänava jaama, et sealt istuda rongile ja minna külla Sallyle. Ma ei olnud seal vist 3 aastat käinud, sest kuidagi ei sobinud üks ja teine kuupäev, kuid nüüd olin ma teel. Mul oli kaasas Lotte raamatud ja Lepatriinude ning Mirjami filmid, et Harryle ja Alicele tutvustada eesti lastekangelasi. Harryl oli juba vanemast ajast Lotte film, nüüd siis lisandus Lotte matemaatika vihik ning Alicele Lotte värviraamat ja ka üks juturaamat. Sally ja David pidi leppima paari eesti shokolaadi ja prantsuse veinidega ;) Lotte juturaamat oli tohutu lemmik Alice jaoks, eriti talle meeldis kuidas ma seda eesti keeles lugesin. Peale minu lahkumist oli sunnitud Sally ka seda raamatut ette lugema eesti keeles ja Alice parandas teda kui Sally midagi valesti hääldas :) Sally siiski oskab eesti keelt, kuid Alice ei ole seda keelt kunagi kuulnud!

Kuid väike Mickfieldi küla oli väga ilus, kevadises rüüs koos kõikide tärkavate õite ning lõhnadega. Kohale oli tulnud ka suuremas koguses linde, kes kõik erinevaid hääli tegid ning omi asjatoimetusi ajasid. Sally pidi järgmisel päeval minema Londonisse kohtusse ja Davidil oli samuti vaja tööd teha, ning lapsed olid koolis, ja mina võtsin ette pikema jalutuskäigu, põldude ja jalutusteede ning ka väiksemate külateede ääres. Ning minu teele jäid sellised erinevad vaated:

Leidsin ka kanafarmi - ma ei ole vist eluski nii palju kanu koos näinud! Vahtsisin nende toimetamisi seal tükk aega, nad minust ei olnud sugugi mitte nii suures vaimustuses kui mina neist.

Järgmisel hommikul käis Alice ujumas, ning siis kimasid kõik naised Londonisse, mina tagasi oma asjade juurde ja Alice ja Sally läksid balletti vaatama. Kuna mul oli veel aega omade asjadeni, siis ühinesin nendega balletile. Etendus oli "Minu esimene ballett, Tuhkatriinu". Lühendatud versioon Tuhkatriinust koos jutustajaga laval. Väga tore etendus!

Siis suundusin mina prantsuse keelde ning Sally ja Alice rongi peale. Prantsuse keel läks ka seekord täitsa hästi.

Siis tuli oaar Rooma otsa edasi-tagasi ja siis Beirut. Ilmateade oli vaid +20 ning veidi pilvi, kuid ma arvasin, et see ongi parim et veidi bassu ääres pikutada. Panin aga kaitsekreemi peale ja võtsin koha sisse. Peagi tundsin et pean ka basseini minema. Tegin seal paar tiiru, siis tuli kapten ja tegi ka paar tiiru basseinis ning peale seda tuli miski remondimees ja sildistas basseini suletuks. Me olime suht nõutud, ning lootsime, et sealt miskit bakterit ei leitud! Miskit mõistlikku seletust ei saanud ka vastuvõtuletist...Kuid meie jaoks lõppes kõik rahulikult! Välja arvatud, et ma siiski veidike kärssasin ära. Samuti olid mu kolleegid väga punased järgmisel päeval - poisid ei pannud ülse miskit kreemi peale, kuid nagu me aru saime siis oli päike siiski suht kuri.

Õhtul käisime pea-aegu kogu meeskonnaga miskis uuemas kohas söömas, jube hea kebab ning küüslaugukaste! Õnneks me tarbisime seda kõik, ning haisesime selle järgi veel järgmisel hommikul. Lend tagasi möödus rahulikult, ning mina suundusin koheselt Johni ja Heleniga (prantsuse keele grupp) õhtusöögile - väga tore kokkusaamine oli! Kuid minu prantsuse keele oskus oli kuhugi kadunud, ju see jäi sinna kahtlasesse basseini Beirutis!

Järgmisel päeval sian kokku Lucyga, seekord kohtusime Richmondis, jõime väikese joogi kõigepealt jõe ääres pubis ja siis suundusime kolleegi poolt soovitatud Itaalia restosse - see resto oli tõesti soovitust väärt! Loomulikult jätkus juttu pikemaks, nagu ikka, ning koju jõudsin ma alles pooles öös.

Neljapäevaseks prantsuse keele tunniks, oli siiski osa mu prantsuse keelest tagasi tulnud ja ma tundsin end veidi paremini.

Reedel lendasin Malaga lendu - minu elu esimene, ei osanud midagi positiivset oodata, kuid asi ei olnudki nii hull kui ma arvasin. Loomulikult müüsime ära kõik värske toidu mis meil oli, samuti kõik snäkid, rääkimata enamusest jookidest, seal hulgas ka alkohoolsed joogid. Nii et oli väga kiire tööpäev. Tagasilennul arvas aga üks reisija, 15 aastane tütarlaps, kes reisis koos emaga, et temal on nüüd õige aeg minestamiseks. Ta nägi suht täbar ning hall välja, isegi peale esimese hapniku ballooni tarbimist oli ta näost ikka hall, teise hapniku ballooni poole peal hakkas ta veidike oma loomulikku värvi tagasi saama ning juba naeratas veidi. Õnneks oli emal nii palju mõistust, et ta palus kiirabi vastu tulemist lennule, et kontrollida milles asi. Kiirabi midagi huvitavat ei leidnud, kuid vähemalt oli tütarlaps üle kontrollitud, ning nad said emaga oma pikka nädalavahetust Londonis veetma hakata. Ainuke soovitus mis kiirabi onu andis, oli et enne igat lendu ja lennu ajal tuleb palju vett juua - seda soovitan ka mina teile kõigile!

Minu pikk nädalavahetus jätkus miskite pikkade lendudega - Rooma, Madriid - Madriidis kimasin lennujaama ja soetasin mõned pudelid veini, tulge külla, saame midagi teistsugust proovida!

Ning siis tuli kiire ööpeatus Milaanos - koos konnasilmaga, kes oli mulle varba vahele jälle külla tulnud. Ma küll üritasin teda hirmutada selle kohutava konnasilma vedelikuga, kuid ta ikka suutis ennast nii suureks ajada, et mulle ei mahtunud ühedki kingad jalga! Igal juhul sain kuidagi lennatud, kuid hotellist ma ei väljunud. Kohutavad tegelased on need konnasilmad! Tänaseks on mul parem olla kuid ma ei ole veel proovinud töökingi jalga panna. Momendil ei ole ka selleks vajadust, kuna mul on hoopis prantsuse keele päev. Kuid homme suundun Toulouse - night-stoppile ;)

PS. Milaano lennul oli mu kolleegiks prantslane Arnaud - kui ta teada sai, et ma prantsuse keelt õpin, siis ta suhtles minuga edasi vaid selleks keeles ja ma sain suht normull hakkama. Vist ühel korral vahetasin küll inglise keele peale kuid enamuses sain hakkama. Nii et lootust on!

PPS. Lõpetuseks pilt Carolinest koos minuga, pole Carolinega ammu kohtunud kuid kuna tema pilt kaunistab ühte meie lennueelse koosoleku toa seina, siis kohtan teda seal tihti :)