Lyon ja kirjakud

Järgmisel päeval suundusin mina Lyoni ning Andrus Eestimaale.

Lyonis ilmateade oli seekord väga huvitav, nii suuri numbreid polnud ma ammu temperatuuride kohta näinud. Ning hommikul hotellist väljudes, oligi suhteliselt soe. Suundusin kõigepealt kohvi jahile - seekord õnnestus see mul suurepäraselt kuna kohalikel oli juba lõunatund käes siis õnnestus mul saada nii kohv kui ka väike pannkook.

Ning siis võtsin suuna parki, lootes et ehk saan seal veidike päikese käes istuda. Parki sisenedes tutvusin kõigepealt kaardiga ning avastasin sealt, et pargis on ka loomaaed. Mõtlesin, et loomaaia külastus on üks hea aja veetmise viis ning suunasin oma sammud sinnapoole. Üsna pea märkasin enda lähedal selliseid tegelasi:

Loomaaed oli seega minu ümber ning ilma igasuguse sissepääsu ja piletita. Seisin nagu lummatult kaelkirjakute juures ja vaatsin nende tegemisi pikalt. Kuna ilm oli nii kuum siis peale minu kaelkirjakute uudistajaid ei olnud, ning ega kirjakud isegi pikalt ei viitsinud väljas jõlkuda. Arvata võib et nende kõrge kodumaja on konditsioneeritud ;)

Edasi jalutades leidsin veel paar looma:

Ning mõni vaade ka sellest tohutu suurest pargist:

Ning siin ka pilt siis kohalikutl termomeetrist, näitamaks juba jahedamaid kraade :)

Peale Lyonist tagasitulekut, sain kokku Zaidaga -  tema on minu kolleeg, kellega me lendasime koos umbes 3 aastat tagasi ja sellest ajast saadik oleme yritanud kokku saada. Ja nüüd lõpuks oligi see kokkusaamise päev käes.

Oli ilus laupäev ning me otsustasime kohtuda Richmondis, et siis teha väikes jalutuskäik jõe ääres ning siis väike söök ja jook teha. Ilm oli ilus, rahvast rohkelt ning juttu jätkus meil pikalt.

Järgmine suurem sündmus oli Wimbledoni tenniseturniiri külastus. Pileteid meil ei olnud, kuid arvasime, et lähme kohale ja vaatame kas oleme lihtsalt üldalal või üritame ka mõnele määratud istekohtadega väljakule sisse pääseda.

Üldala piletite järjekorda ei olnud ning nende saamine oli suhteliselt kerge. Koha leidmine suure ekraani ääres oli veidike keerulisem kuid peale veidikest nuputamist saime ka sellega hakkama. Suurel ekraanil näidati loomulikult meeste veerandfinaal mängu, kus olid vastamisi Andy Murray ning Vasek Pospisil. Me olime küll rohkem huvitatud teisest samal ajal toimuvast veerandfinaalist Roger Federer vs. Gilles Simeon...kuid paraku on suure ekraani ees istudes pultidegabkehvasti ning kanalit vahetada ei saanud ;)

Kui mängu seis hakkas enam-vähem selginema, siis arvsime, et nüüd on aeg suunduda tagasiantavate piletite elavasse järjekorda. See on siis elav järjekord, piletitele mille omanikud enam ei jaksa või ei soovi vaadata mänge oma määratud kohtadel ning nad lahkuvad ja annavad oma piletid tagasi, kasutamiseks samal päeval veel teistele tennisehuvilistele. Nende piletite müük algab siis kell 3, ning nende piletite hind on 5 naela koht, olenemata sellest kus antud istekoht asub. Ning raha nende piletite eest läheb heategevuseks :) Meie seisime seal järjekorras veidi üle tunni aja ning saime piletid esimesele väljakule - eelnevalt pakuti oileteid teisele väljakule, kuid kuna seal olid kavas vaid paarismängud siis me sinna eriti ei soovinud minna. Esimesel väljakul oli aga juba alanud meeste veerandfinaal kohtumine vastamisi Richard Gasquet ning Stan Wawrinka. Jooksime siis kiirelt oma kohtadele, et seda juba käimasolevat mängu jälgima asuda.

Ja seda mängu jätkus väga pikaks ajaks :) Sest need kaks noormeest ei suutnud kuidagi kokku leppida, kes peaks võitma. Kogu etteaste oli ligi neli tundi pikk, nii et head tennist sai seal vaadata üsna pikka aega.

Kodutee võttis meil samuti omajagu aega sest vahepeal olid metrootöötajad streikima hakanud ning me pidime koju tagasi suunduma esmalt jala, siis rongiga ning siis kahe bussiga. Aga koju me saime :)

Edasi oli mul graafikus Pariis - kus sain veeta terve päeva, ning siis Edinburgh - kus samuti veetsin aega terve päeva jagu.

Pariisis jalutasin lihtsalt miskis tundmatus suunas, sattusin kohvi jooma miskisse tohutusse turistilõksu - nii väärtusliku hinnaga kohvi ning vett ei olnud ma ammu tarbinud. Siis jälgisin kuidas erinevad lennukid harjutasid Bastille vabastamise aastapäeva pidustuste lende - see oli alguses päris hirmutav kui kuuled sõjalennukeid väga madalalt üle Pariisi kesklinna lendamas. Nii mõnigi inimene uuris taevast, et mis toimub ja miks. Mul läks ka üsna tükk aega enne kui sain aru et valmistutakse paraadiks. Aga Pariis oli niisma sihitult jalutades täitsa mõnus, eriti siis kui tagasi hotelli poole suundudes veidi teelt kõrvale pöörasin ja vaatasin ka mitte nii tihti käidavaid tänavaid.

Järgmisel päeval ootas mind siis Edinburgh. Selle sihtkohaga on meil nüüd selline kurb asi juhtunud, et meie kesklinnas asuv hotell on firma poolt välja vahetatud hoopis lennujaama lähedal asuva hotelliga. Mis aga tähendab seda, et me nüüd asume keset ei mitte midagi. Väidetavalt oli see vahetus vajalik kuna meie firma kasutas nii palju tube, et kesklinnas olev hotell ei suutnud neid meile enam tagada. Tubade arv on küll suur mida me igaöiselt kasutame, 41, aga eelmise hotelli asukoht oli muidugi aja veetmiseks super-luks. Kuid uus hotell on suht keset põldu ning lähim vaatamisväärsus on vaid loomaaed. Ja sinna ma oma sammud seadsin lootes seal kohata pandakarusid. Poolele teel aga ilmus taevasse tohutu must pikv ning kuna ma ei olnud isegi vihmajopet kaasa võtnud siis muutsin järsult kurssi ning suundusin hoopis kohalikku Tescosse, kust leidsin Costa kohviku, ning veetsin seal hoopis tunnikese. Siis soetasin paar puuvilja Tescost ning kuna ikkagi vihma sadama ei hakanud, siis suundusin hotelli kõrvale parki - suur heinamaa - pingile istuma ning inimesi vaatama. Inimesi eriti palju ei olnudki kuid koerimoli rohkem. Mõned neist olid väga huvitatud minu maasikatest aga kui ma neid pakkusin neile, siis nad ikkagi ei hakanud neid proovima. Ja niimoodi, pargipingil istudes, ma oma aega Edinburghis veetsingi.