On meie keskel suvi

Meie keskele on tōesti saabunud suvi, ilm on nii kuum, et temperatuurinäidikud on ammu pensionile läinud ning mälestused lumest muutuvad aina soojemaks ;)

Kuid vaatamata sellele, soe on mõnus ja nagu mu õde ütleks – sossu.

Ainuke kehv asi selle suve juures on, et osad meie seast töötavad vormiriietuses ning see on suht palav, samuti kannab ju korralik daam alati sukkpükse ning seega on need ka vormiriietuse osa mis alati peab jalas olema – ja kui väljas on jäädavalt +29 siis on kuradima palav kogu aeg. 
Peale kodumaalt naasmist on aeg kuidagi eriti kiirelt lennanud ja loomulikult on need lennud mind erinevatesse sihtkohtadesse viinud.

Esmalt käisin Budapestis. Seekord sattusin kokku ühe toreda prouaga, kellega lendasin esmakordselt koos siis kui olin just siia firmasse tulnud, ehk siis umbes 2 aastat tagasi. Taaskohtumine oli rõõmus ja koos tegime kohe plaani minna spaasse – Budapest on tuntud oma tervisevete poolest ning me arvasime, et lähme ja uurime järgi kas need ka tervendavad. Meiega ühines ka meie lennu purser ja nii me siis kolmekesi teele asusime. Kuna oli väga palav siis Jane ja Holly keeldusid jala käimast ning me istusime taksosse. Szechenyi Spa oli suursuguses sajandialguse hoones, mis pigem meenutaks ooperiteatrit. Kuid tegelikult sisaldas endas 15 sisebasseini, 10 sauna ning 3 välibasseini. Sisemiste basseinide temperatuurid olid sama kõrged kui temperatuur õues, välibasseinid olid veidi jahedamad. Saunadesse ei hakanud me minemagi. Rahvast oli tohutult, osad tegelesid niisama olemisega, osad teiste vaatamisega, osad olid aga tõsisemaid mänge ette võtnud:

Siin ka veel paar üldisemat pilti kogu spaast.

Koht oli ilus ning olemine mõnus, Jane ja Holly’ga arvasime, et meil on see nüüd tehtud, suvel kindlasti sinna rohkem ei lähe, ehk on huvitav vaadata milline see koht talvel välja näeb – talvel on avatud ka osad välibasseinid. Eks vaatab, kas ma jõuan sinna ka millaski talvisel ajal.

Järgmisel päeval ootas meid selline tore saksa linn nagu Düsseldorf . Meie graafik nägi aga ette, et me lendame sinna reisijatena, ööbime ning hommikul toome varajase lennu tagasi Londonisse. Reisija olla oma lennufirma lennul oli tore, kuid paraku pidin ka veidike tööd tegema. Nimelt minu kõrvale sattus istuma üks tava-reisija. Paraku, ei olnud ta eriti tugev lendaja ning vahetult enne ukse sulgemist teatas, et tal tuleb kohe paanikahoog. Minus lõi siis kohe pardapersonali liige välja ning hakkasin hoogsalt tema paanikahoogu ravima. Igal juhul saime uksed kinni pandud, ruleeritud ning isegi õhku tõustud, kui juba õhus oled, siis on asi kergem, enam ei pidavat tekkima miskeid änge, ega paanitsemismõtteid. Igal juhul sai noormees Düsseldorfi ja oli mulle väga tänulik, et mina tema kõrvale istuma sattusin. Minu purser Holly, kes istus minu ees, oli alguses suht murelik olnud mu pärast, et miks ma küll nii palju räägin terve lennu ajal, et muidu ma olevat olnud suht vaikne inimene ja nüüd järsku ise reisija olles räägin nii palju enda kõrval istuva reisijaga... Aga siis miskil hetkel sai ta juba ise aru, et noormehel on vist veidike probleeme.

Kimasime siis rõõmsalt hotelli, ja enne veel kui saime tubadesse hakkas selline vihmasadu, et jalutamise plaan mattus loikudesse. Vaatasin siis veidike kurvalt aknast vihma ja miskil hetkel jäin lihtsalt magama ;) Selline oli siis minu Düsseldorfi külastus.

Edasi tuli mul vaba päev – kimasin vanasse tuttavasse kohta – Richmondi parki. Hirvesaak oli vähene kuid see eest kvaliteetne:

Päevitasin veidi ning sõin oma kaasavõetud mustikaid ning täidetud viinamarjalehti J

Ja nii see üks vaba päev mööduski.

Järgmine päev ootas mind Praha. Päev algas veidi õnnetult kuna takerdusin kinga kontsaga bussi uksel, mis meid lennukini viis, ning suutsin kingal kontsa ära murda. Lisaks sain suka sisse ilusa ja ümmarguse augu. Lennukisse jõudes vahetasin sukad, ning umbes viie minuti pärast avastasin et ka nendes on auk sees. Nii, et suutsin umbes 10 minutiga maha kanda 1 paari kingi ning 2 paari sukkpükse.

Aga õnneks lennul ei olnud miskeid vahejuhtumeid peale selle, et purser oli püstihull, maniakaalsete kalduvustega Concorde’i ajastus elav inimene. Peale seda kui ma pidin umbes 16 inimese kandikud 3 minutiga kokku korjama ja köögi korda saama maandumiseks (kuna purser lihtsalt ei tegelenud nii labaste asjadega) arvasin, et olen miski joogi nüüd küll ära teeninud, ning suundusimegi pilootidega Praha keskväljakule jooke taga ajama – paraku liitus meiega ka purser – aga polnud hullu, oligi tore hullukest jälgida ning seda enam said ka piloodid aru, et tegemist on ikka suht haige inimesega, kes endiselt elab miskis oma kujutelma eliit maailmas. Piloodid olid toredad – kapten oli lausa mures, et kuidas ma tagasilennu vastu pean – piloodid viibivad nimelt Prahas vaid 1 öö, meie aga 2 ehk et need piloodid kellega meie sinna saabume, need lendavad tagasi järgmise päeva pealelōunal, meie aga alles ülejärgmise päeva hommikul. Selleks ajaks on meile saabunud aga juba uued, värsked piloodid ;)

Järgmisel hommikul suundusin kõigepealt hotelli hommikusöögile – see oli päris hea suutäis, ja loomulikult pakuti ka kihisevaid vägijooke ;)

Siin ka pilt hommikusöögist á la Ruth:

Edasi kohtusime kolleeg Daniel’iga, ning suundusime koos linna avastama. Miskeid konkreetseid sihte meil seekord ei olnud, jalutasime niisama ning vaatasime ilma ja inimesi, tehes aeg-ajalt peatusi et tarbida kohalikke hõrgutisi.

Rahvast oli kohutavalt palju ja meile tundus, et ega me kohalkke ei kohanud, et enamus inimesed, kes meie teele jäid olid turistid.

Ilm oli palav ning nagu nendes kaunites vaatamisväärsustega linnades, aeg-ajalt tuleb ju kuskile mäe otsa ronida:

Vaatasime ka kohustuslikud kohad üle, kõik olid alles:

Õhtul jälgisin aknal toimuvat ämblike rallit – telekat ei ole vaja selles 5 tärni hotellis, sest vormel 1 käib hoopis aknal ;)

Hommik oli varajane, kohtusime oma uute pilootidega ning suundusime lennukisse. Enne veel kui uksi sulgesime, astusin korraks lendurite juurde, ning nad koheselt küsisid, et kuidas mul on, ja et kui mul on vaja lennu ajal tulla varju, siis nende uks on minu jaoks avatud. Ja esimene ohvitser küsis, et kas purser on ikka oma eliit ajastust Concorde’i pardal mulle juba rääkinud – ühesõnaga sain aru, et kõik teavad mis toimub ja kes see purser on, kuid samas kõik rõõmsalt töötavad edasi. Ega ma ju ise parem ei olnud, oleksin pidanud juba peale esimest lendu arvamust avaldama aga samas olin vait ning teenisisn edasi. Lennu ajal töötasin nagunii lennuki tagaosas, kuna ees oli reisijad vähe ning teeninduse maht on hommikusel lennul oluliselt väiksem kui päevastel. Seega oli hr. Purser suutnud vähemalt enamus kandikuid kokku korjata, selleks ajaks kui ma tagasi ette jõudsin. Korrastasin kiirelt köögi ning peagi olimegi juba maandumiseks valmis. Reisijate mahaminek toimus seekord mööda treppe ning siis bussidesse, mis omakorda viivad nad siis terminalihoonesse. Meie jaoks tähendab see seda, et üks inimene – tavaliselt purser, ütleb head-aega ja teine inimene, tavaliselt stjuardess, loendab inimesi ja lihstalt naeratab. Leppisimegi samamoodi purseriga kokku, et tema hakkab head-aega ütlema ja mina loendan inimesi. Jõudsin vaevalt 10 inimest kokku lugeda, kui purser hakkas miskite muude asjadega tegelema, mis tähendas, et ma pidin nüüd nii head-aega ütlema kui ka inimesi loendama. Õnneks astus samal hetkel kabiinist kapten – delegeerisin siis temale head-aega ütlemise ning loendasin inimesi edasi. Siis märkasin, et keegi on trepil kukkunud. Tuiskasin alla, delegeerides nüüd kaptenile nii loendamise kui head-aega ütlemise. Trepil oli komistanud ja ühest astmest mööda astunud üks nooremapoolne ameerika tütarlaps – panin ta trapi alla miski toru peale istuma ning sundisin teda jalga kohvri peale tõstma. Lennu vastuvõtja (igal lennul on maapealse teenistuse seast vastuvõtja ning ärasaatja, kes konkreetselt selle lennu eest vastutab) juba kutsus kiirabi, kuna tütarlapsel oli pikk jätkulend ees. Jooksin uuesti üles lennukisse, et jääd tuua. Kapten seisis ikka vapralt ning tegeles head-aega ütlemisega, purser aga sahmis miskeid omi tähtsaid asju ajades ringi. Kiitsin kaptenit, et ta nii tublilt hakkama saab, ta küsis, et kas nad peaksid ise kutsuma kiirabi, ma ütlesin et maapealne teenistus juba tegeleb sellega. Viisin jää alla, ning peagi saidki juba reisijad kõik bussidesse ning meie buss ootas meid. Lennu vastuvõtja oli lahke tüdruk ning lubas ise oodata kiirabi saabumist ning arvas, et meie võime nüüd ära minna. Tavapäraselt ei saa me enne lahkuda kui viimnegi reisija on lennukist läinud. Tagumise köögi rahvas olid juba bussis, ning pursergi juba ennast kuidagi sinna saanud kui mina alles oma asju kohvrisse pakkisin, ning samas kobas ka esimene ohvitser, kes ulatas mulle väikese paberi. Mina arvasin, et see on miski praht ja hakkasin seda juba prügikasti viskama, kui ta ütles, et see on mulle kuid ärgu ma seda kohe lugegu vaid siis kui ma üksi olen. Pobisesin midagi vastuseks ja suundusin bussi. Loomulikult ei suutnud ma vastu panna ja avasin kirja, hoides seda oma koti sees peidus. Ja seal oli mulle kutse õhtusöögile ja esimese ohvitseri telefoni number, et kui ma olen nõus, siis sellest teada annaksin. Ma ainult naersin omaette ;)

Peale lõunat kohtusin ka oma vana tuttava poolakaga – seekord kimasime siia lähedale parki ning panime kõik maailma asjad paika – meil on igal juhul täpselt selge mismoodi edasi peaks lahendama Gaza konflikti ning ka Ukraina olukorda. Olgu repliigi korras öeldud, et eelnevalt tarbisime ka veidike veini ;)

Aga poolakas lahkub jällegi kodumaale ja proovib seal ikkagi tööd leida. Ja kui ta ei leia, siis tuleb jälle tagasi J

Täna oli mul lennujaama valve – valmistusin juba erinevate raamatute lugemiseks kuid peale 2 tundi istumist kutsuti mind lendu. Sihtkoht Figari, Korsikal.

Ja loomulikult jätkasin oma lōhkumisi: täna suutsin ära lõhkuda – ei saa isegi aru kuidas, oma suure kiviga sõrmuse, mille mulle oli kinkinud omal ajal (see oli väga ammu) üks kallis inimene – sellel sõrmusel läks lihtsalt kivi pooleks. Olin korraks väga ehmatanud, sest mulle tundus, et see on kindlasti miski sümboolne sündmus. Õnneks on täna pühapäev, seega sel nädalal ma rohkem asju lõhkuda ei saa ;)

Kuid, mul olid nii toredad kolleegid, et eilne purser tundub nagu miski kauge õudusfilmi kangelane. Igal juhul oli väga tore näha inimesi, kes suudavad naerda ja naeratada ja on ilusad nii seest kui väljast.  Elu on lill ;)