IST

Tere tere, ma ei ole teid unustanud, mul on olnud kiired ajad, olen tegelnud puhkamisega kodumaal ;) Aga enne kui siia saabusin oli mul veel veidikeste viperuste saatel üks lend, millest nüüd teilegi pajatama hakkan.

Algas kõik väga kenasti, sellel kaunil neljapäeva hommikul, meeskond kogunes õigeaegselt instrueerimisruumi ning kõik vastasid neile esitatud küsimustele. Jagasime ka sõbralikult omad tööpositsioonid lennukis ning peagi suundusime lennuki poole, et seal juba kiireid ettevalmistusi teha reisijate vastuvõtuks. Õhkutõus toimus umbes pool tundi peale graafikus ette nähtud aega aga nagu me kõik teame siis pool tundi ei ole lennunduses miski hilinemine. Pealegi oli tegelik lennuaeg graafikus ettenähtust lühem. Asusime tegema ettevalmistusi teeninduseks ja esimeseks joogiringiks. Mina olin sattunud tööle äriklassi ehk siis meie kõnekeeles „Club’i“ ning suundusin ette kööki oma baari ette valmistama. Purser suundus lendurite juurde, uurima kas need soovivad midagi juua. See oli hetk mil ma tundsin, et lennuk ei ole omal õigel lennukõrgusel ning et ta miskipärast ka ei tõuse enam. Purser tuli lendurite kabiinist välja ning käskis meil oma ettevalmistused lõpetada, kõik asjad tagasi ära panna ning oodata korraldusi lenduritelt. Et kuna pilootidel midagi suitseb kabiinis ning kärsahaisu on kõik kohad täis siis arvatavasti me keerame otsa ringi ning suundume tagasi. Jooksime siis kiirelt kuid veel naeratades omi asju jällegi ära panema. Paari minuti pärast kuulsime lauset, mida meist vist keegi ei taha eriti kuulda: Senior cabin crew, report to the intercom immediately / Purseril palun tulla telefonile koheselt. Nagu meie protseduur ette näeb, siis suundusime kõik omadele kohtadele ning haarasime telefonid. Kapten andis meile teada, et kabiinis on kärsahais ning veidike suitsu, et tema kavatsus on tagasi pöörduda Heathrow lennujaama, maandumiseni on aega 15 minutit ning tuletõrje tuleb lennukile rajale vastu. Purser kordas kogu info kaptenile tagasi ning meie ülejäänud kinnitasime arusaamist. Kapten andis meile veel 5 minutit, et lõpetada asjade kokkukorjamine ning andis siis teada ka reisijatele mis toimus lisades neile ka lubaduse maanduda nii tavaliselt kui võimalik. Hakkasime siis uuesti salongi ette valmistama maandumiseks, enamus inimesed, kes olid just jõudnud magama jääda ei saanud midagi aru, miks me neid jällegi tülitame. Kapten pidas oma lubadust maandumise osas ning miskit evakuatsiooni ega midagi hullemat ei juhtunud. Meid eskorditi ilusate uute tuletõrje autode saatel lennuvälja tagumisse otsa ning ukse avades astusid pardale esimesena tuletõrjujad, siis tehnikud, ning veel paar asjapulka, kel kõigil oli miskeid asju ajada. Tuletõrjujad lahkusid suhteliselt kiirelt, kuna suits oli haihtunud, leeke kuskil ei olnud ning alles oli vaid kärsahais. Tehnikud leidsid kiirelt vidina mis oli ära kärssanud, see oli see vajalik vidin mis näitab horisontaali ehk et kui pilvest läbi lendad ja midagi ei näe siis see vidin näitab kus on alumine ja kus ülemine pool. Tehnikud, optimistlikud sellid nagu nad on, lubasid selle kiirelt ära vahetada ehk kuskil tunniga hakkama saada. Kapten, samuti optimistlikult liitis sellele tunnile veel veidike aega otsa ning arvas, et umbes 2 tunniga peaksime uuesti saama õhku tõusta. Kapten palus meil hakata arvutama kuidas meil tööajaga on, et kas me saame endiselt seda lendu lennata. Lennuk millel olime, on 3 köögiga lennuk, reisijaid palju ning ka meeskonna liikmeid üsna mitu. Seega on ka arvutused tundidest ja minutitest erinevad. Tagumise köögi tüdrukud oli juba teinud telefonikõne ametiühingule, kus arvati et me ei saa miskil juhul antud lendu enam lennata kuna enne jätkamist tuleb meile teha kokkuvõte juhtunust kapteni poolt ja seda saab paraku teha vaid siis kui reisijaid pardal ei ole. Meie aga istusime endiselt lennukis koos 243 reisijaga. Ma ei hakka teid vaevama erinevate arvamuste ning telefonikõnedega, mis järgnevate tundide jooksul toimusid, kuid kõik lõppes peale 4.5 tundi vaidlusi, mil lõpuks otsustati, et me siiski ei saa seda lendu lennata ning siis toodi bussid ning tõsteti maha reisijad, meie saime oma seletuse kaptenilt, et mis juhtus ja kuidas ning peale seda tõsteti ka meid bussi ning saadeti kontorisse veelkord kogu sellest päevast rääkima. Kogu meie tööpäev kestis kokku ligi 8 tundi ja kui me oleks oma lennu lennanud siis oleks olnud meie tööpäev 11 tunni pikkune – see ehk annab miskit aimu, kui kaua ei suutnud teha otsuseid ei üks ega teine osakond. Mul on siiralt kahju nendest reisijatest kuid paraku on meile ettekirjutatud reeglid suhteliselt ranged ja meie tööaja piirangud ning reeglid keerulised ning tihti reisijatele ning tavainimestele arusaamatud.

Kogu situatsioon ehk siis intsident ise oli väga rahulik, reisijad pärast isegi kiitsid meid, et kuna meie olime nii rahulikud siis nad ei saanudki enne asja tõsidusest aru kui alles aknast nägid tuletõrjeautosid. Hulluks kiskus see situatsioon läbi nende inetute vaidluste ning erinevate arvamuste pärast, rääkimata sellest, et need oli väga väsitavad. Ma tundsin lausa headmeelt, et saan kohe puhkusele ning ei pea veidike aega lendamisele ega tööaja normidele mõtlema.

Järgmisel päeval lendasin veel Nizzasse ja tagasi ja see oli üks väga turbulentne lend. Algul pidasin targemaks mitte mainida ülejäänud meeskonnaliikmetele oma eelmise päeva intsidenti kuid kui kapten tegi teadustuse keset lendu, kui meie parasjagu lõhnu ja muid meeneid müüsime, et: Cabin crew take your seats immediately / Salongipersonal, istuge oma kohtadele koheselt, siis sain aru, et asi kisub veidike kiiva ning andsin ka kolleegidele teada mis minuga eelmisel päeval juhtunud oli. Nizza lend aga sai täiesti tavapärase lõpu, ei miskit suitsu ega midagi muud, lihtsalt raputas hoogsalt, justnagu ameerika mägedel.

Lisan siia ka pildi meie avariimaandumisest, sest selle sündmusega ületasime ka uudiskünnise – kes hästi vaatab, siis märkab ka mind lennuki sees, vasakul pool, enne tiiba on uks, istun täpselt selle ukse kõrval ;)