Kris ja iidolid ;)

Krisi seiklused lõppesid õnnelikult ning ma leidsin ta täpselt kokkulepitud kohast, Costa kohvikust. Suundusime siis ruttu koju ja kuna meie rõõmuks hakkas vihma sadama siis arvasime paremaks kodus väikesed joogid teha ning olla hommikuks värske olemisega ning mitte minna kodupubisse.

Hommikul olimegi värsked ning suundusime Richmondi parki, hirvi taga ajama. Enne parki suundumist tegime kiire teejoomise jõe kaldal ning vaatlesime mööda hõljuvaid paate.

Siin ka pilt suurest puust ning väikesest õest:

Seekordne hirvesaak oli väga tagasihoidlik:

Me ei lasknud ennast hirvede vähesusest heidutada, vaid suundusime pikniku platsile, et seal turgutavat prosecco‘t juua.

 

Tutvusime ka muude vaatamisväärsustega läbi pargi jalutades:

Ning peatselt leidsimegi end Kingstonist, kus tuleb loomulikult teha kohustuslik pilt telefoniputkadega:

Siis veetsime aega minu lemmikrestoranis Bill’s, ja seal möödub aeg alati märkamatult J

Veel istusime jõe ääre sning vaatasime mööduvaid olendeid – mööda juhtusid minema nii luiged, haned, pardid, ja palju erinevaid inimesi.

Selle vaatlusega meie õhtu ka lõppes, meeleolu oli suhteliselt ülev, päris täpselt ei mäleta seda keegi kuidas me koju saime. Viimane selge mälupilt on sellest kuidas me miskis bussipeatuses üritasime tualetti minna kuid tualett ei tahtnud meie rahasid vastu võtta, niimoodi seal vaieldes selle rahaaparaadiga avastasime ühel hetkel, et peatuses seisab meie buss, mille peale me tualeti jätsime kus see ja teine ning tormasime bussi peale. Hommikuks olime jällegi värsked ning suundusime kuninganna jahile ja seda siis tema suveresidentsi linnakesse, Windsorisse. Linn tervitas meid loomulikult vihmasajuga ning vahtkonna vahetusega.

Windsor oli armas ja vihmane nagu alati, kohati varjusime vihma eest erinevatesse poodidesse või siis pubidesse, jalutuskäigust pikal teel ei tulnud midagi välja.

Inimeste vaatlemine läks muidugi edukamalt kui jalutuskäik, eriti tore oli jälgida kaunist sini-must-valget vihmavarju, mis edasi tagasi mööda peatänavat jalutas.

Õhtu lõppes kodulennujaama juures lennukitega võidu joostes.

Järgmisel hommikul suundusime suurlinna, ehk siis esialgu metroo peale ning sihtkohaks oli Camden ja sealne turg. Esimese peatuse tegime Liibanoni restoranis, ning tarbisime kiirelt ühe mango lassi ning mezze – oli hea nagu alati J

Snäkk söödud, suundusime jalutama kaubavaliku vahel, loomulikult ei soetanud me midagi. Edasi jalutasime mööda kanali äärt ning siis jõe kaldal, vaadates üle kõik paatmajad, mis sinna pargitud olid.

Pikk jalutustee viis meid miskisse tundmatusse linnaossa, kus istusime bussi peale, mis sõitis juba tuttavamatesse kohtadesse ehk siis Oxford nimelisele tänavale. Külastasime kiirelt paari poodi ning siis suundusime kingamuuseumi ehk siis Selfridges – tegelikult on see küll peenemat sorti kaubamaja aga kuna kingaosakond on neil nimetatud Kinga Galeriiks ja hinnad on sellised, et ma ei tunne nii suuri  numbreid, siis on lihtsam seda osakonda muuseumiks nimetada. Kris isegi leidis ühe paari kingi mida ka jalga proovida, nende hind oli veidike üle 800 naela ehk siis ligi 1000 EUR’i. Momendil olid käimas allahindlused ning proovitud kingad olid alla hinnatud 385 naelale. Me ikkagi ei hakanud soetama liblikatega kingi.

Edasi suundusime Sohosse.

Ning siis sushi’t sööma.

Ja kui me sushikohast väljusime siis tundus meile täitsa sobiv veel Krisi suur lemmik üle vaadata ja nii me Big Beni suunas liikusime.

Tee peal kohtusime ka erinevate kangelastega:

Järgmine päev ootasid mind reisijad, kes soovisid lennata Ateenasse ja Krisil oli kodus vaba päev. Lend loomulikutl hilines ning seega sain järgmiseks päevaks vaba päeva ning suundusime Krisiga uuesti linna peale laiama ning siht oli meil õhtuks muusikali vaatama jõuda. Ühtlasi oli meil ema sünnipäev, ning tähistasime seda piknikuga Hyde Parkis, sest, kus siis veel ema sünnipäeva tähistada.

Siin ka pilt minust kodumaise lipuga:

Ning kui park oli rahvast täis siis sulgeme väravad:

Edasi soetasime Krisile kauni uue turukoti vaatamisväärsuste piltidega. Ning siis suundusime tigusid sööma.

Kuna Kris tahtis ka hirmsasti taksoga sõita siis teatrisse suundusimegi taksoga.

Etenduseks olime valinud The Bodyguard – sisu erilist ei olnud aga naised laulsid paganama hästi ;) Vaatasime neid ka lähedalt laenutatud binoklitega, ning saime aru, et binoklid peame kaasa haarama kuna neid võib meil järgmisel päeval tenniseturniiri vaadates vaja minna. Tehtud, mõeldud ning binoklid olid meil kotis.

Kodutee oli seekord suht kiire ning peagi olimegi unetunde täitmas.

Järgmine hommik oli minu jaoks kuidagi eriti raske – ei saagi aru mis viga. Alustasime hommikut nagu tavaliselt ehk siis villisime klaaspudelist jooki (loe: kvaliteetveini) plastpudelisse, sest neid on ju teadupärast kergem kaasas kanda ja siis ei saa ju keegi aru mida me tarbime ;)

Kuidagi suutsime end ikka kodust välja ajada ning suundusime metroo peale, platvormil juba rongi  oodates teadustati, et kui te lähete tennist vaatama siis seiske palun platvormil number 3 ning saabuv rong ei ole teile. Järgmine rong viib aga teid Wimbledoni ning maha tuleb minna Southfields peatuses. Ise ma olin välja vaadanud, et peaks minema maha Wimbledoni külas ning sealt siis tagasi jalutama väljakute suunas, kuid kuuletusime siis üldistele juhistele ning tegime nii nagu kästi. Rongist maha astudes sattusime nagu teise maailma ehk siis Wimbledoni tennisturniiri maailma. Suured sildid tänavate ääres juhatasid kes mis pool tänavat käima peab, ehk et kas Sul on pilet või oled plaaninud üldises järjekorras omale pileti soetada. 

Samuti oli asfaldi peale joonistatud silte – et kui Sa käid pea norus, et ka siis märkad kuhu minema peab.

Piletikontroll ning turvakontroll läbitud, kohtasime Novak Djokovic’i, kes meie kõrval suundus ka oma sissepääsu suunas.

Jalutasime õhku ahmides väljakute vahel ning pildistasime kõike mida silm seletas. Õhkkond oli väga uhke. Leidsime kohviku, kus pakuti ka maasikaid koorega ning arvasime, et see on parim viis päeva Wimbledonis alustada.

Siis oligi aeg suunduda keskväljakule, kus kohtusid Simona Halep ning Sabine Lisicki. Keskväljak oli väga uhke, kuigi muru oli suht kulunud. 

Tribüünidel oli veel vabu kohti, ning peagi märkasime Kuninglikus Loozis ühte meesterahvast, kes meenutas prints Williamit. 

Vaatasime siis oma binoklitest seda asja veidike lähemalt ning selgus, et see oligi prints William, kelle kõrval istus ka Cambridge’i hertsoginna Kate. Peale seda teadmist oli raske mängule keskenduda, sest pidi ju kogu aeg jälgima kuidas kuninglikud kõrgused mängu vaatavad. Õnneks oli mäng suhteliselt eksimusterohke mõlemi mängija poolt, ju olid ka nemad suurest tähelepanust lummatud ning ei suutnud kontsentreeruda. Miskil hetkel said ka kuninglikud kõrgused aru, et nad segavad ning nad lahkusid. Naiste mäng paranes ning sai Halepi jaoks võiduka lõpu.

Suundusime meiegi väikesele jalutuskäigule järgmise mängu ootel. 

Mõtlesime, et istume veidike väljas ning vaatame järgmise mängu algust suurelt ekraanilt. See oli küll hea mõte kuid teostus oli veidike kehvem. Nimelt oli järgmine mäng keskväljakul Grigor Dimitrov vs. Andy Murray, mis tähendas et terve suure ekraani esine oli rahvast pungil, kes kõik Andyle kaasa elasid. Peale veidikest otsimist ning paari turvameeste korraldust, saime aru et meil on targem tagasi suunduda oma kohtadele. Seekord oli ka tribüün täitunud, ning silm ei seletanud ühtegi vaba kohta, ka Kate ja William olid oma kohtadel tagasi. Vaatamata suurest poolehoiust ning meie poolt lehvitatud sini-must-valgest lipust pidi Andy siiski tunnistama bulgaarlase paremust.

Kahe mängu vahel otsustasime jääda tribüünile ning oodata ära oma iidoli saabumise. Ei tulnudki kaua meil seal tühjalt seista ning selfisid teha, kui saabus ka peategelene ise. Algatuseks siis pilt – mina ja kuulsus:

Ja kes nüüd aru ei saanud, siis järgmine mäng oli Roger Federer vs. Stan Wawrinka. Ei ole vaja palju arvata kes selle mängu võitis – loomulikult iidol!!!!

Edasi vaatasime ühel väiksel väljakul veel tüdrukute paarismängu ning siis tegime tiiru suveniiripoes ja peale seda oligi aeg kodu poole suunduda.

Kokkuvõtteks pean ütlema, et edasipidi hakkan ma igal aastal Wimbledonis käima, sest õhkkond oli seal väga tore, inimesed sõbralikud, tennis heatasemeline ning muru väiksematel väljakutel roheline. Ja loomulikult oli head maasikad koorega ;)

Järgmisel hommikul suundusin mina lendama Istanbuli ja Krisil oli ees kodutee. Krisi kodutee möödus viperusteta, minu lend aga läks veidi teisiti kui tavaliselt. Sellest lennust kirjutan siia kindlasti pikemalt kuid praegu suundun Reeda ja Anneliga ning loomulikult Nora ja Rhea ja Heraga Peipsi äärde reisile. Jah, te saite õigesti aru, ma olen kodumaal ja viibin siin kuni 17nda juulini – seega kes kokku tahab saada, helistage ;)