Hulk vabu päevi ja läbikukkumine eksamil

Eelmine nädal oli mul väga mitu vaba päeva ja ma arvasin paremaks minna Strasbourgi ja vaadata üle kuidas sealsed tuttavad elavad. Peatusin seekord Maaja juures ja kuna Maajal oli esimesel päeval ametis Eesti koolis õpetajana siis läksin ka koolitundi kaasa – osad tähed on mul nagunii veel veidike ebaselged J

Paraku aga tähti ei saanudki õppida, õppisime hoopis seeni tundma. Ma olin väga üllatunud kuidas väikesed Clara ja Elina, kes on terve oma elu elanud Strasbourgi teadsid väga hästi milline on kuuseriisikas ja milline on kukeseen. Strasbourgi kandis nimelt ei ole kombeks käia metsas seenil ja seega lapsed teavad seeni vaid õpikute vahendusel.

Peale kooli suundusime Ivi Triinu juurde ja seal võtsime väikse veini (kolme peale 2.5 pudelit) ja mugisime veidi juustu ;) 

Oli väga tore õhtupoolik! Järgmisel hommikul ärkasin alles kella 10 ajal, teised õhtuveetjad kurtsid et nad oleksid ka tahtnud veidike enam magama kui töökohustused neil lubasid J

Lõunal sain kokku uuesti Ivi Triinuga ning peale seda ka Margitiga ja õhtuks olin lubanud minna Kadi ja Peetri juurde. Nende küllakutse oli eriti tore, kuna see sisaldas nii transporti, õhtusööki kui ka öömaja – kindlasti oleksin ka hambaharja saanud kui oleksin küsinud ;) Õhtusöök oli suurepärane ja lastega mängisime erinevaid seltskondlikke mänge – käesurumine, tõe vaatamine, ja vaikselt istumine, käed laua peal.

Järgmisel hommikul seiklesin ise tagasi linna peale – nii tore oli sõita läbi väikeste Strasbourgi ees-külade bussiga ja siis veidi veel trammiga ja lihtsalt inimesi vaadata. Ühel toredal trammil oli ka tuttav kiri peal:

Edasi kohtusin Margiti ja Maajaga pargi vahel, kuna Margit valvas ühte väikest eestlast ja parasjagu oli neil õues mängimise aeg ja nii me seal pargipingi ääres siis vestlesime.

Selle päeva õhtul oli meil kokkusaamine eesti naised ja kohalikud mehepojad. Nagu Eesti naistele kohane, hoidsime ka seekord lippu kõrgel ning nalja sai rohkem kui rubla eest.

Viimasel päeval lõunatasin kohtus, vaatasin veidike kohtutoimikuid – nii armsad olid nad!

Siis jalutasin veidike linna, vaatasin üle ka oma vana kodumaja:

Jõime Maajaga ühes Strasbourgi vanimas teetoas ühe tee ning sõime õunasaia:

Ja õhtul suundusin külla Almutile. Almutit ei olnud ma näinud 2 aastat, selle ajaga juhtub paljutki ning vahepeal oli Almut saanud emaks – väike Frida oli nii tore ja rõõmus laps kes suhtles veidike soome-saksa-prantsuse segakeeles. Ja kuulas hoolega kui mina temaga eesti keeles suhtlesin ;)

Almut ja Tero olid nagu ikka roosad ja rahulikud, ja nagu meiega ikka juhtub, juttu jätkus kauemaks.

Järgmisel hommikul suundusin varajaselt rongile, et minna Baselisse kus siis suundusin lennujaama ning lendasin Londonisse, et õhtul juba vormi riietatuna suunduda Helsingisse. Üks tänulik reisija kinkis mulle terve kotitäie shokolaadi, kuna arvas et ma olen nii tore ja ta lendaks minuga kasvõi maailma äärele ;)

Lennujaamas vastas olnud Anneli oli vaid rõõmus sülle kukkunud shokolaadi üle ja nii me rõõmustades Porvoo poole suundusime.

Järgmisel päeval suundusime kõigepealt otsima mulle uuele telefonile laadijat, millega ma saaksin seda telefoni laadida ka mandri-euroopas. Peale paari poodi leidsime lahenduse, mis sobis Annelile ning seega soetasin hoopis Annelile uue laadija ning mina sain omale tema oma – lambad söönud ja hundid ka terved. Siis suundusid Anneli ja Markku kellelegi külla, Nora arvas et tema ei viitsi minna ja seega me Noraga vaatasime telekast (Eesti telekast) kõiki seepe mida seal parasjagu näidati. Oli väga tore pärastlõuna. Õhtul sain veel koertega jalutada, see oli ka tore ettevõtmine sest väljas oli väga pime. Õnneks on koertel sellised peenemad rihmad milledel on uhked helkurpaelad ja lisaseadmetena on neil veel ilusad punased vilkuvad tuled. Ehk et koerad on nagu jõulukuused kui nendega jalutada J

Järgmisel hommikul suundusime kõik rõõmsalt lennujaama poole, mina tööle ning Anneli ja Co paariks päevaks koolivaheaja reisile Budapesti. Nii tore oli vahelduseks kõik koos lennujaama minna!

Minu tagasilend Londonisse oli eriti tore kuna pardal oli enneolematult palju eestlasi aga kui nendega eesti keeles suhelda siis nad kõik vaatasid mind kui kummitust ja esimese ehmatusega ikkagi vastasid mulle oma konarlikus inglise keeles. Miskil hetkel said nad siiski aru, et ma tegelikult räägin ka eesti keelt kuid miskit pikemat vestlust nendega ei õnnestunudki mul aretada. Ju ma ei olnud siis seda väärt – ma ju ikkagi vaid klienditeenindaja, kes sellistega ikka suhtleb J

Siis olen veel paar päeva lennanud ja minu kontori aknast on avanenud sellised vaated:

Eile ja üleeile oli minu graafikus iga aastane õpe. Sel aastal on tähelepanu ustel – nende avamisel, kinnipanemisel ja seda siis nii tavaolukorras kui ka avariiolukorras. Neid oskusi peame siis demonstreerima ning meid hinnatakse ja kontrollitakse kas teeme seda protseduuri reeglitele vastavalt või mitte. Kui mitte, siis pead veidike veel harjutama ning uuesti selle eksami sooritama. Minul õnnestusid uksed hästi kuid põrusin hoopis teooria eksamil ja seda vaid ühe lennukitüübi osas. Ehk siis minu nõrk külg on meie suur lennuk ehk siis Boeing 767. Teadsin juba ette et see on minu nõrk külg aga lootsin et saan ikkagi kuidagi eksami tehtud…paraku pean nüüd minema seda sooritust kordama. Kusjuures muud osad ehk siis Airbus, turvalisus, ohtlikud kaubad, tavaprotseduurid ning ka esmaabi, olid mul vastatud 100 % täpsusega. Loodan, et kui ma pean kordama tervet eksamit, et ma siis ei põru nendes osades nüüd J

Seega kui kohtate mind selle suure lennuki pardal siis teadke, et ma tean sellest lennukist vaid asju mis igapäevaselt toimuvad. Midagi mis väljub tavalistest olukordadest ehk siis miskid signaalid mis tulevad kui on kuskil midagi valesti, need on minu jaoks veidike ähmased. Igal juhul istusin eile siis meie arvutikontoris ja harjutasin eksamit – algul vaid küsimusi mis puudutasid seda lennukit – enam ma kordagi läbi ei kukkunud – siis harjutasin ka kogu eksamit ning lahkusin kontorist alles siis kui olin läbinud ekasmi 100 % tulemusega (kokku 90 küsimust). Ja kohe praegu suundun siis uuele päris eksami katsele – seega palun hoidke mulle pöialt!