Uus nädal ☺

Esmaspäeval sahmerdasin veidike niisama ning teisipäeval suutsin oma auto maha müüa – seega kui keegi veel mu armast nupsut linna peal näeb, siis teadke minu oma tema enam ei ole. Ja teisipäeva õhtul suundusin juba lennukile ning tagasi töömaale. Heathrow lennujaamas oma kohvrit oodates selgus aga kurb tõde, et mu kohver on läinud oma teed ning paraku ei tahtnud veel puhkust lõpetada. Teenindaja tädi aga väitis, et mu kohver on endiselt Kopenhaagenis ning saabub hommikuse lennuga. Ütlesin, et väga hea, tulen sellele siis ise järgi järgmisel päeval peale oma lendu.

Peale lendu oli tööl loomulikult teine tädi, kes ei olnud sugugi nii lahke. Ja kuigi meil mõlemil olid seljas sama lennufirma vormid siis oli ta suht ebaviisakas minuga. Veidike oma arvutiekraani uurides teatas ta aga , et minu kohvrit süsteemis ei ole ja üleüldse ei leia ta sellise numbriga pagasit. Ma küsisin, et mis ta mul soovitab siis teha, et ehk ma saan kuskile helistada või asja uurida. Andis mulle meie lennufirma pagasi osakonna numbri, mis helistades kaks korda kutsus ja siis katkes lihtsalt kõne. Ma tundsin esimest korda mida tunnevad meie kallid tuhanded reisijad ;) Ei olnud just meeldiv tunne!

Koju jõudes otsisin välja siis meile jagatud kontaktid Kopenhagenist, leidsin sealt kontori numbri ja helistasin neile. Sealne noormees oli väga tore ja sai mu probleemist aru ja isegi mäletas, et ma oli teisipäeval lennanud ja oli üllatunud, et mu kohver polnud lennule saanud. Igal juhul lubas ta asja uurida ja mulle teada anda. Neljapäeval käisin jällegi lennujaamas asja uurimas – tegin jällegi tiiru Heathrow viiendas terminalis asuvate ilma omaniketa kohvrite vahel kuid minu oma seal ei olnud. Seekord oli aga tööl üks tore tädi, kes uuris ka Kopenhaagenis ilma omaniketa kohvreid – paraku minu kohvri kirjeldustele ei vastanud seal ükski. Olin suht õnnetu ja hakkasin juba hüvasti jätma kõikide asjadega, eesotsas oma vormiriietusega mis mul kohvris oli J

Helistasin ka Tallinna Lennujaama ning uurisin, et kas mu kohver ikka minuga ühel lennul ikka Tallinnast lahkus – noormees toru otsas uuris asja ja ütles, et lahkus küll. Ning ütles, et õnneks on neil lennujaam nii väike, et kui neil miski kohver on omanikuta siis nad seda kohe teaks ning uuriks asja lähemalt. Ja momendil polnud neil ühtegi omenikuta kohvrit. Arvas, et ma pean ikka mujalt otsima ning ütles, et eks ühel hetkel leiavad ikka kohvrid oma tee omaniku juurde tagasi.

Eile oli mul vaba päev ja kui ma olin oma kohvrisaaga Rayle ära rääkinud siis ta arvas, et parim kohvriotsimise ravim on golfimäng. Ehk et Ray mängib ja mina vaatan ning jalutan niisama kaasa. Panin siis oma polo kleidi selga ja suundusime golfirajale. Lubati mul ka veidike neid palle taga ajada. See oli täitsa tore üritus. Ja ma arvan, et see on täitsa tore ajaveetmise vorm. Esialgu ma oma palle eriti kõrgele lendama ei saanud kuid mõned neist veeresid sinna suunda kuhu mul vaja oli neid suunata. Igal juhul oli väga tore ja kindlasti lähen ma veelgi sinna!

Koju jõudes aga sain sõnumi, et minu kohver on leitud ja et see saabub Heathrow’sse õhtuks. Arvestades viimaste päevade erinevaid sündmusi pidasin paremaks mitte enne kohvri kättesaamist liigselt rõõmustada. Täna peale lendu aga kimasin siis kohe kadunud pagasi letti, kus tädi vaatas arvutisse ja ütles, et jah kohver on siin. Kutsus siis miski onu ja palus tal minu kohver kuskilt salakohast välja tuua. Ja oligi minu kohver minu käes! Mul oli muidugi ülevoolavalt hea meel. Nüüd olen siis ta lahti pakkinud ja uuesti kokku pakkinud, sest homme lähen Ammani. Ja seega tuleb praegu magama heita. Head und!